“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Esmamuljed Napolist on mitmekülgsed. Lennukiaknast näen mina kaunit rannikut, saari, villasid. Ida kommenteerib kõrvalt, et nii palju lagunenud maju on. Üksjagu neid tõesti paistab. Jõuan oma mõtetes Elena Ferrante romaanideni. Piltideni, mis tema romaanid on mulle silme ette, maalinud. Juba enne maandumist on meil kaks erinevat Napolit.
Lennujaamast väljudes satume ehtitaalialikku siginasse-saginasse. Kus algab autotee ja kus lõpeb kõnnitee? Kas siin üldse see kedagi huvitab. Mina hakkan loomulikult vales suunas kõndima, Ida suunab mu õigele poole. “Vaata kaarti!” ütleb ta enesekindla uhkusetundega, et on orienteerumises minus sada korda targem.
Nägin täna üht meemi, mis jagas reisile minevad inimesed kahte leeri. Ühed need, kel on nädal enne kõik paigas, broneeringud välja prinditud ja teekond punktist a punkt b ära planeeritud, ja siis on need teised, kes paar päeva enne küsivad, et oot, kuhu me siis läheme.
Mina ilmselgelt kuulun teise gruppi. Selle mööndusega, et ma tõesti tean, seda, et esmaspäeval istume me Idaga lennukisse ja sõidame Napolisse, aga kui te arvate, et ma broneerisin lihtsalt hotelli ja kõik tehtud, siis te eksite. Siiski pean ma tunnistama, et ma esimese hooga broneerisin meile kõigiks neljaks päevaks ühes sihtkohas ühe hotelli, aga siis tuli sõbranna külla ja ütles, et oo jaa, seal on ju Amalfi rannik, et kui te seal käinud ei ole, siis tasub minna. Ta mõtles muidugi lihtsalt päevatripiks, aga mina…mina vaatasin Google´ist vahemaid, Bookingust hotellida hindasid ja tühistasin kohe esimese broneeringu. Nii et kui kedagi meie eesoleva seikluse eest tänada, siis sõbranna Siirit.
Kui te olete Rootsiga kokku puutunud, siis te teate, mis on «fika». Minu arvates on see üks toredamaid asju, mis on välja mõeldud. Ma ei pea silmas vaid seda, et inimesed omavahel fikavad, vaid, et ka töökohtades on «fika». Näiteks käisin ma kohtumisel arhitektidega, kus mind kutsutigi konkreetselt kohale pärastlõunasele “fikale” tooteid tutvustama. Lisati juurde, et “pole kohustuslik, aga soovituslik ka fika-saiakesed kaasa võtta”. Kas pole mitte äge koosoleku/kohtumiste vorm? Ei ole mingit pinget (või noh pinge on alati, et kas läheb hästi, kas toode meeldib ja nii edasi) ja kõik on vaba ning lõbus. Ei mingeid igavaid presentatisoone, vaid vabas vormis… fika noh.
Fikast hoolimata kui te arvate, et kõik läks tänase päeva juures ludinal, siis te eksite. Ma olin just hommikul vaadanud üht Facebooki meenutust, kus me Idaga katkise autoga teele jäime ja mõtlesin, et tunnen natuke neist seiklustest puudust, natuke. Mõeldud-mõeldud. Äpardusi oli tänane päev täiega täis.
Ida oli pikalt juba nuianud, et me spaasse läheksime. Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal väga spaalainel olnud, kuidagi nagu pole kiskunud lihtsalt, siis sai see näpp ikka antud Idale ning enam ta järgi ei jätnud enne kui leppisime kokku, et läheme pühapäeval Laulasmaale. Pühapäeval just selle pärast, et ma tegelikult tahtsin lihtsalt nädalavahetuse kodus molutada. Vanasti olin ma esimene, kes autole hääled sisse pani kui keegi “spaa” ütles. Nüüd nautisime nädalavahetusel kodust spaad, mis tänu sügislehtedele on hetkel mu meelest maksimaalselt romantiline, aga Ida jaoks ei olnud see nagu päris see. Muidugi ma mõistan teda.
Ma ise fännan sügist, see tähendab seda osa, kui kõik on kuldkollane ja päikeseline ning isegi kui ma ise seda ütlen, siis Ussipeas on sellisel ajal äärmiselt ilus.
Hea on, et ma läbi bookingu laupäeva hommikul Laulasmaa spaas tuba ei broneerinud, sest seal olid hooldustööd, mis tähendas, et avatud olid vaid saunad, mulle oleks see sobinud, aga arusaadavatel põhjustel Idale see variant ei meeldinud. Vaatasin Tallinna spaasid ja tabasin end mõttelt, et mul on esmaspäeva hommikul palju lihtsam sõita Haapsalust Tallinna poole kui et viia Ida Ääsmäele kooli ja siis tagasi sõita Tallinnasse. Nii me Haapsalu poole vaatama hakkasimegi. Mõtlesin küll, et ei kirjuta sellest väikeset tripist midagi, sest sai nagu juba igal pool sotsiaalmeedias jagatud oma positiivseid ja negatiivseid mõtteid, et mida ma ikka end kordan, kuid siin ma olen ja Hestia Hotel Haapsalu Spaast natuke ikka kirjutan.
Tahtsime Idaga sööma minna Dietrichisse, aga see oli täiesti täis. Väljas olid ka lauad, aga kuidagi ei olnud üldse nii hubane nagu suvine õueterrass, mistõttu me liikusime Müüriääre kohvikusse, kus ma tean, et on nunnu sisehoov. Kohvikust endast ma ei ole juba aastaid enam suures vaimustuses olnud, ma ei tea, kas olen mina pirtsakas või on nende kvaliteet langenud, kuid kuidagi ei ole nagu wow-tunnet olnud enam. Nüüd aga istusime õue laua taha ja jäime päikese käes mõnuledes ootama. Teenindaja käis paar korda väljas, kuid ei teinud meist välja, tabasin end mõttelt, et ju on letiteenindus. Läksin küsima, ei olnud – lauast teenindamine, mulle anti menüüd kaasa. Ootasime, ootasime, oooooootasime. Teenindaja käis veel mitu korda õues, tõi teistele joogid ja söögid ning eemaldus nagu oleks meil küüntest kübar. Jah, me istusime kaugemas nurgas, aga see ala ei ole nii suur, et sa ei paneks inimesi tähele. Peale selle oligi õues tol hetkel koos meiega kolm laudkonda. Kümme minutit hiljem ma vihastasin ning marssisin dramaatiliselt sisse. Mhm, ma olen tõesti selles mõttes kohutav klient, et ma vihastan kui pean niimoodi ootama. Sisisesin teenindajale vihaselt oma tellimuse, sain pahandada, et ei pea ju kohe vihastama, aga et ta tõesti ei märganud meid. Hoovi tagasi istudes, otsustasin negatiivsed tunded endalt maha raputada, sest ilm oli liiga ilus ja ma ei tahtnud, et reis niimoodi algaks. Sain hakkama.
Kui lahkusime jäi samasse lauda seal aia ääres istuma üks Soome paar. Me olime kohta vahetanud, sest seal laud kõikus. Nad olid tolleks hetkeks kui meie Müüriääre kohviku ukse enda järelt kinni panime, oodanud ka umbes kümme minutit. Veider teenindus.
Jalutasime veidike linna peal ringi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellele Haapsalu meeldib. Täiesti üks lemmikumaid linnasid Eestis, nii hubane, tilluke, armas, täpselt selline, et tahaks panna kaminale klaaskuuli sisse. Eriti koos kõikide nende kollaste lehtedega. Täiesti armu ära. Või noh, ma olengi armunud. Eriti sügisesse Haapsallu. Ehk see ongi põhjus, miks me siia alati just sügiseti satume. Ja teate, see on üks imelik asi, et siin paistab alati päike. Kõik on alati kollane ja kuldne. Rahulik.
Kui me lõpuks spaa poole hakkasime sõitma, panin ma 2+2 kokku, et Hestia Haapsalu on vana “Laine” ja kuigi ma olin näinud pilte ning eeldasin, et hotell on teinud läbi uuenduskuuri, siis korraks vandusin end küll maapõhja. Ma olen “Laines” käinud ja siis tundsin ma end täiesti võõrkehana Soome pensionäride keskel. Siis ei meenutanud see kuidagi spaad, vaid sõnaotseses sanatooriumi, kuhu raviproteduure tullakse tegema. Ma lootsin, et heaoluspaa nagu seda nüüd kutsutakse, tähendab midagi muud.
Tähendas!
Asukoht otseloomulikult fantastiline. Aga sisu? Alustame tubadest. Toad on väikesed, telekas seinal miniatuurne nagu Laulasmaal. Ma proovisin küll merevaatega toa vastu meie tuba vahetada, kuid väidetavalt ei olnud vabu tube, ehk oleks ma pidanud ütlema, et olen nõus juurde maksma? Kui me järgmine kord sinna perega tagasi läheme (ja me läheme!) , siis ma arvan, et võiks sviidis ööbida. Kõik teised toad, ka merevaatega, tunduvad ikka liiga kitsukesed ning kui tahaks toas mugavalt aega veeta, siis tahaks, et seal saaks ringi ka end keerata. Seekord polnud lugu, sest esiteks teadsin ma, et olen sunnitud (nii ma arvasin alguses) suurema osa ajast spaas veetma ning teiseks olin ma kindel, et jääme üsna varakult magama (mhm, kell 21 me magasime juba).
Spaa, kus ma arvasin, et olen sunnitud suurema osa päevast veetma? Ütleme nii, et sundimisega ei ole siin küll midagi pistmist. Selles spaas oli rõõm aega veeta. Viiest erinevast saunast sai Ida lemmikuks “Sool & Muda”, sest seal sai endale mudamaski näole kanda. Mis Haapsalus spaas käimine see on, kui pole Haapsalu mudaga end kokku mökerdanud eksju? Me tegelikult algselt plaanisime ka massaaži minna, kuid seal ei olnud võimalust kahekesi minna ning Ida hakkas lõpuks oma massaaži ikkagi kartma. Kuigi ise oli sellest nädalajagu juba rääkinud, kuidas ta laseb end mudida. No järgmine kord siis.
“Lõõgastav ja kadakane” saun on miljonidollarivaatega. Päriselt ma ei tea ühtegi teist nii ilusa vaatega spaad ja sauna. Alles hiljuti Norras külastatud Farris Bad, mis olla ju luksusspaa, jäi kaugele maha. Ma ei liialda.
“Äkiline ja kuiv” saun sai ka ära proovitud, seda väga lihtsal põhjusel – me ei kavatsenud minna ära ilma 14kraadisesse külmaveebasseini hüppamata. Jube äkiline, aga jube mõnus oli lisaks saunale ka külmaveebassein. Edasi nautis Ida hülgeelu ujumis- ja massaažibassein, mina istusin seal samal kõrval, võtsin läbi klaasi päikesevanne ja nautisin proseccot. Midagi rohkemat oleks tollel hetkel olnud patt tahta. Olin just hiljuti arutanud sõpradega kriitika, keskpärasuse ja rahulolu teemadel. Mõlgutasin neid mõtteid oma peas edasi tundes, et kui see on keskpärane elu, siis olen rohkem kui hea meelega keskpärane, sest selline elu pakub täielikku rahuolu. Olen küll sügiseti veidike melanhoolsem kui tavalisem, kuid taipasin seal istudes, et ma olen pisiprobleemidest hoolimata rahul ja õnnelik. Kas saab veel midagi rohkemat tahta elult? See spaasse tulek ja sügisene kollane ilu mõjus mulle nii positiivselt. Ma tundsin, et kiirgan positiivsusest. Imal jah?
Restoran? Hmm, ausalt, ma olin valmis pettumuseks. Ma ei tea, miks ma end nii olin häälestanud, ju ikka see “Laine” kogemus rääkis. Kui olete nagu mina, siis päriselt laske lahti vanast, uus spaa on hoopis midagi muud ja seda on ka restoran. Esiteks vaade. Sellest vaatest kui päike hakkab vaikselt loojuma ja värvib taeva kollakas-roosaks, ei saa küllalt saada. Ma oleksin seal võinud pikalt istuda. Teiseks toit. Jumalikud merekarbid valgeveinikastmes täpselt piisava koguse tšilliga. Ida muidugi vaatas mind kõrvalt oma pastat pugides (kui see laps sööb, siis on toit väga hea, ja ta sõi kahe suu poolega!) ja küsis, et miks me ometi midagi sellist sööme, et see ei saa ju hea olla, aga ärge teda küll siinkohal uskuge. Minge sööge neid karpe! Ja proovige eelroaks kodust pasteeti. Kas ma “jumalik” juba kasutasin oma süvaanalüüsis? Kordan end. Ütlen veel kord “jumalik”. Kuigi võiks öelda ka hõrk, suussulav, sõrmilimpsimapanev. Kolmandaks teenindus. Antonina, kes meid teenindas, tekitas sellise tunde nagu oleksime selles restoranis kõige oodatumad külalised. Samamoodi suhtus ta külastajatesse, kes tulid peale meid. Fantastiliselt soe ja armas teenindus. Palusin vabandust, et mul ei olnud sularaha, et jootraha jätta, kaardiga seda teha ei saanud, kuid tänasin tõesti teda teeninduse eest. Teenindus on selles spaas üldse võrratu. Kohe selline kutsuv.
Mõnus tunne oli sees kui kaheksa ajal voodisse pugesime, et veel enne uinumist “Kolikambri müsteeriumi” (filmi saate soovi korral tellida siit) vaadata. Uni oli magusamast magusam. Isegi hoolimata sellest, et padjad tuleks küll (vähemalt selles toas) ära vahetada, need olid liiga õhukesed, vaata, et õhemad kui Tallinki laevades ja seal on maailma kõige halvemad padjad. Siinkohal oleks ma pidanud oma postituse eile ära avaldama, sest siis ei oleks mul ei oleks midagi negatiivset öelda (isegi padjad annaks andeks).
Hommikusöök oli alates kella seitsmest. Et oli esmaspäev tähendas see meile hiljemalt 7:20 lahkumist, et Ida jõuaks õigel ajal kooli ja mina tööle. Iga minut oli arvel, ja seepärast läksime me restorani viis minutit varem, et saaksime kenasti veel ka süüa Muidugi oleksime me võinud tanklast kabanossi osta tee peale, aga kuidagi ikka tahaks normaalselt laua taga istuda, kohvi ära juua ja midagi süüa enne lahkumist. Pealegi hommikusööki kiideti arvustustes. Uks oli veel kinni, töötajad tegelesid viimaste asjade lauale sättimisega – kohvimasina täitmise ning kahvlite paigutamisega. Kahtlustada võiks, et mul oli peas jälle küüntest kübar, et mind ukse taga ei märgatud, kuid nad nägid, ütlesid omavahel, et “me pole veel avatud ju” ja ma tundsin, et kõik mu eile leitud positiivsus lendas õhku. Ma ei ole ka päris loll, et tulen niisama ukse taha kraapima kui tean, mis kell see avatakse, ju mul ikka on mingi põhjus ning mina töötaja asemel oleks küsinudki, kas saan kuidagi aidata. Ma olen oma elus 7843204 hotellis olnud, olnud ka olude sunnil varem hommikusöögilauas ning alati on kõik olnud mõistvad. Ka siin oleks saanud meid sisse lasta, me oleksime saanud hakata võileiba tegema, nemad oleksid samal ajal lõpetanud kohvimasina täitmise. Me ei oleks üksteist seganud. Nüüd meie segasime. Mulle jäi nii paha tunne sisse. Kuulsin jälle oma torina peale, et ei pea ju pahandama, aga mina olin pahane. Oleks võinud tee pealt tanklast kabanossi ja kohvi võtta, oleks tunne parem olnud. Sellised pisiasjad pahandavad mind. Olen jah selline. Tilk tõrva rikkus küll üldist kogemust, kuid kokkuvõttes oli muidu just teenindus selle spaa üks väga suuri plusse. Naerusuisest koristajast, kes meie toas just lõpetas kui saabusime, vastuvõtuadministraatorite, spaa info ja kuni õhtul meid teenindanud ettekandjani.
Mul on natukene kahju, et kiirustades lahkuma pidime. Ma oleksin tahtnud nautida, kuidas järjekordne päev kollaseks värvub. ☀️
Ei, ma tegelikult käisingi. Ärkasime Idaga pool seitse ja juba pool kaheksa liikusime, nii et oleksime pidanud teoorias juba kümne paiku jõudma esimese kohviku juurde ootama, aga meil oli tee peal vaja pildistada udu ja teha kohvi ja burksi peatus ning Varnjasse jõudsime me kümne asemel poole kaheteist paiku. Nii et Peipsi äärde me siiski jõudsime, kui te arvasite, et me ei jõudnud kuhugi. Mul oli plaan sel aastal alustada kõige kaugemast puhvetist ja lõpetada Mesi Tares, kus me üle pika aja pidime paatides ööbima, aga seda te ju teate, et kui ma plaane teen, siis midagi ei lähe nii nagu ma plaanin. Mõttetu on mul üldse plaane tehagi.
Eelmisel aastal ukerdasime me külade vahel autoga ja tegelikult oli see kohati päris väsitav, sest rahvast oli palju ja parkimiskoha leidmine omamoodi väljakutse. Samas sai palju nähtud, nii palju kui beebikoer Dexteriga näha sai. Seekord jätsime beebikoera, kes enam polegi nii beebikoer, maha, et ta jälle midagi maha ei lammutaks ja mõnest tuulutusaknast välja ei roniks – ta on ausalt nagu Houdini, kes suudab end välja pressida ka kõige olematumast praost, lisaks on mul kohati tunne, et ta oskab läbi seinte käia, sest isegi kui uksed-aknad on kinni, saab ta kusagilt välja. Ühesõnaga… et alustame siis kaugemalt oli plaan.
Tegelikkus sai selline, et Mesi Tares oli lausa parkimisteenus, mu auto pargiti nii ilusasti ära, et mulle tundus patt seda sealt liigutada, pealegi oli ilm nii ilus, et lausa nõudis nautimist ja laisklemist. Me alustasime Mesi Tares tšai ja kukeseenepirukaga. Oskab ikka selle maja perenaine küpsetada, vahet pole, mis ta ahjust välja tuleb, kõik viib keele alla.
Plaani asemel kõik kohvikud läbi sõita, otsustasime me hoopis Varnjasse jääda ja sealsed vanad head klassikalised kohad läbi jalutada. Tegelikult imehea plaan, sest 1) nii sai Voronjas rabarberiveini juua (jah, see on selline asi, milleta ei möödu ükski selle galerii külastus) ja 2) niisama kulgeda. Molutada. Polnud beebikoera, kes tahaks kõikidele sülle ronida või midagi ära süüa, ega kärsitut Marekit, kes muudkui edasi tahab minna, sest “kõik on ju juba ära vaadatud”. Ootamatult põrkasime me seal kokku ka sugulastega, lastel jätkus mängu pikemaks, meil juttu kauemaks. Molutasimegi päikese käes, arutlesime “Serafima ja Bogdani” ja kunsti üle. Voronja on sellelaadseks molutamiseks imeline paik.
Jutud räägitud, kunst vaadatud, rabarberivein joodud ja kaasa ostetud, liikusime me edasi või peaks ütlema tagasi.
Kas te teate kui mõnus oli selline niisama kulgemine? Vaatasime natuke siia-sinna, hüppasime läbi “Lendavast laevast” ja liikusime tagasi Mesi Tarre. Laste mängimist vaadates tundsin ma end nagu vana Gren, kes ohkas “jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud”, aga tõesti nii see ka oli. Milline idüll ja milline mõnus lapsepõlv. Telefonid olid unustatud ja ainus, mida me vahepeal kuulsime, oli see, kuidas tüdrukud lubasid poistele peksa minna andma ja pidime neid korrale kutsuma, et “ei lähe poisse peksma!”.
Minu ja sõbrannaga liitusid ka siiski ka puhveteid külastanud sugulased ja Voronjas pooleli jäänud jutud said siin lõpuni räägitud. Või kas just lõpuni. Igatahes varahommikust sai lõuna, päevast õhtu, õhtust öö. Peale puhvetitepäeva ametlikku lõppu crashisime me Mesi pere after partyle. Ega me ei küsinud, kas tohib. Lihtsalt imbusime sisse. Nagu ma korduvalt olen öelnud, ise on nad süüdi, et meid ära võrgutasid. Nii me sinna imbuma jäämegi.
Puhveteid väga ei näinud, sibuavanik jäi kaasa ostmata, aga uued mõnusad mälestused tulid ikkagi kaasa. Võib olla see viimane ongi olulisem.
Mäletate ma kirjutasin oma hiljutisest tööreisist, kus üks klient mind üle lasi ja just sel hetkel kui ma olin tema linna ööbimise broneerinud kirjutas ta, et kle, anna andeks, ma ikka ei saa sinuga kohtuda? Jube närvi ajas ja oi, kus oleks veel rohkem närvi ajanud kui näiteks ööbimiskohaks oleks olnud too järgmise öö Göteborgi hotell, kus tuul tuppa puhus ja külmetava kunstniku tunne oli. Õnneks läks nii, et broneeritud ööbimiskohaks sai järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. Mitte et ma oleksin otseselt pärli otsinud, esimene eesmärk oli lihtsalt ööbimiskoht leida, aga kui mul sama hinnaga on valida, kas valgete linadega tavaline hotellituba või midagi teistsugust, siis te ju teate mind. Ma valin alati teistsuguse. Ja teistsugune see oli. Nagu kunagi kogemata avastatud Gjedsjø Gård Norras, kus ma hiljem mitmeid kordi veel ööbisin. Gits Gård Falkenbergis saab olema ka üks selline koht, kuhu ma tagasi tahan. Aga mitte vaid üheks ööks, vaid puhkuseks. Sest see on selline kõige ehtsam Bullerby puhkus, isegi sellest ühest ööst piisas, et ära armuda.
Meie ööbimiskohaks sai nunnu stuga, selline armsalt räsitud ja omanäoline. Esimene “tuba”, nö klaasmaja oli mõnus õhtuseks istumiseks ja päikeseloojangu nautimiseks, seal ma istusingi nii kaua kuni läks kottpimedaks ja enam ei näinud sõrmegi suhu pista. Peale 400+ kilomeetrit sõitu oli nii mõnus lihtsalt rahu ja vaikust nautida. Natuke meenutas Ussipesa.
Me olime optimistlikud ja plaanisime ka ujuma minna, aga basseini vesi oli ikkagi liiga külm. Samas ma kujutasin nii oma vaimusilmas ette, kuidas me järgmisel aastal sinna puhkuseks tagasi läheme, lebaskleme basseini ääres lamamistoolidel, naudime rahu ja vaikust ning eemalt kostvaid loodusehääli. See kõik lihtsalt karjub “idüll”!
Ujumise asemel läksime me jalutama. Ukerdasime seal põldude vahel ja mulle tulid meelde oma esimesed Rootsi reisid, ma arvan, et ma ei olnud Idast palju vanem kui esimest korda vanaonule külla läksime. Ma ei teagi miks see mulle meelde tuli. Võib olla see jalutuskäik meenutas noid õhtuseid jalutuskäike Öxelösundis. Põlde ei olnud, olid tillukesed tänavad, paadisadam ja päikeseloojang. Nüüd oli ka päikeseloojang. Imeline, imeline päikeseloojang. Minusugusele hingest romantikule puhas magustoit.
Hommikul pidime me vara ärkama, töö ootas. Jube kahju oli lahkuda. Vähemalt saime me kõige ehtsamat Skandinaavia hommikusööki nautida. Kas sa üldse oled Rootsis/Norras käinud, kui ei ole hommikusöögiks söönud näkileiba/Polarbröd kaviariga? Ma võiks seda kaviari süüa otse tuubist, kilode viisi. Nüüd tulid Norra argihommikud meelde. Idale lasteaeda kaasa matpakke, ikka kaviari ja juustuga võileibadega, ja tööle kiirustamine. Kohati tundus, et olemegi Norras, sest igal pool olid Rootsi lippude kõrval ka Norra lipud. Saime teada, et see tuli sellest, et naine oli rootslane, mees norrakas. “Selle pärast ma svorsk´i räägingi,” selgitas perenaine. Mulle see sobis. Ma ise räägin samasugust rootsi-norra (svenks + norsk = svorsk) segukeelt tänu tööle. Nii mõnusa koduse tunde tekitas see kõik.
Hommikukohvi lõpetasime tutikate kiisupoegadega mängides. Meelest läks see, et tobeda kliendi pärast tegin ma oma marsruudil kokku 300 kilomeetrise ringi. Sest kas saab olla tige või pettunud kui kassipoeg mängib su tennisepaelaga?
Võib-olla olete te juba aru saanud, et me oleme üle saja tuhande aasta Idaga koos Rootsis. Tegelikult on ilgelt tore, ma olen nii ammu tundnud puudust sellest, et saaks liikuma ja ka oma kliente lõpuks näost näha, see on alati olnud osa minu elust ja nüüd 2020 aasta algusest on see olnud ära lõigatud. Ma olen end justkui vangis (piltlikult ofc) tundnud. Samas pahandan ma alati natuke kui keegi arvab, et lähetused eriline lõbu, ei, see ei ole lõbureis kunagi – see on hullumeelne planeerimine ja kui tahad lisaks sellele ka natuke sihtkohta näha (mida ma alati tahan), siis lisandub sellele ka väsimus. Aga ma ei kurda. Üldiselt. Sest 99% klientidest on kõike seda väärt. Täna ma siiski tahan end natuke välja elada. Selle 1% peal. Sest, andke mulle andeks, mu ebaprofessionaalsus, aga tegu oli täis tropiga.
Kui sõita on kokku ca 1500 kilomeetrit kolme päevaga, siis üsna palju on vaja täpselt planeerida. Ma ei ole muidu kuigi täpne inimene, aga sellistes asjades meeldib mulle ajaliselt paika panna, kui kaua kuhugi sõit võtab, kaua kohtumine kesta võiks, lisada sinna ummikud ja valesti sõitmised ning muudatused ei ole väga teretulnud, need löövad ajakava sassi. Aga siis on kaalul üsna suur projekt. Klient ütleb, et kuule, ma olen tegelikult hoopis teises linnas, kuid oled jätkuvalt teretulnud. Muidugi muudad sa graafikut käigu pealt. Pakud välja sobiva aja. See ei sobi, see eest terve ülejäänud päev sobib. Pean tunnistama, et minu Rootsi geograafia tundmine ei ole edasijõudnu tasemel, kuid kiire guugeldamine ja väike arvutus paneb paika, et peaks sobima küll. Et aega kokku hoida, broneerin viimasel hetkel ööbimise tema linnas. Seda enam, et tegelikult olin ma sõidust väsinud juba ja see oli nö sobivas kohas poolel maal. Just see hetk kui ma olen broneeringu kinnitanud (no refund), vastab ta, et tead sry, aga midagi tuli ette ja üldse ei sobigi enam kohtuda. Vannun teda omaette maapõhja, ent ei jäta jonni. Kirjutan hilisõhtul, et nägin ta meili alles praegu ja kuna olen juba tema linnas, siis tulen hommikul ikkagi läbi (lisan veel väikese vale, et olen seal linnas terve päeva). Hommiku saabudes olen ma kontoriukse taga, alumisel korrusel vastuvõtus pole kedagi, uksel on vaid silt, et Covidi pärast võtke ühendust selle inimesega, kelle juurde tulite. Kui te arvate, et ta vastas telefonile, siis te eksite. Nii ma seal siis vihmas ja tuules nagu faking ida-eurooplane oma kataloogi ja “Kalevipoja” šokolaadiga seisingi. Ei saanud sisse uksest ei aknast. Ma olen pahane. Et tegin muudatuse ja olen nii põhimõtteliselt kaks tundi sõiduaega kaotanud, sest vaadake kaarti. Minu marsruut nägi ette Malmö – Göteborg ja sinna vahele jäävad kliendid, kuid tänu sellele, et tegu oli suuuuuure projektiga jäin ma poolele teele (Falkenbergi) ning vahet ei oleks olnud kumma linna ma oleks enne võtnud järgmiseks. Malmö või Göteborgi, ikka pidanuks ma topelt sõitma. Millest pole midagi, kui kohtumine poolel teel oleks toimunud. “Tutkit vanka,” oleks mu tädi Helju selle peale öelnud.
Öelge, et teid ei ajaks selline suhtumine vihale. Tõesti nagu minu aeg ei maksaks mitte midagi. Ma olin nii pettunud.
Ma oleks muidugi sada korda rohkem pettunud kui huupi valitud ööbimiskoht ei oleks eelmisel õhtul pakkunud megapositiivseid emotsioone. Järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. See tegi tuju heaks.
Igatahes 456 kilomeetrit hiljem, Malmös käidud nagu naksti, peaaegu peatusi tegemata (burgeritest ja friikatest on mul nüüd tõesti kõrini, aga Idaga reisides, kus ikkagi vaja aja peale liikuda, on Hess ja Mäk olnud kõige lihtsam vastupanutee, mhm, ei ole tervislik, jaajaaa), oleme me Göteborgis. Hotellini on jäänud 4,4 kilomeetrit. Ummikute tõttu liigume me seda vahemaad umbes 27 minutit. Oleks see siis veel kõik. Hotell on täpselt südalinnas, kus on lisaks ummikutele ratturid, sada kaheksakümend siia-sinna sõitvat trammiliini ja parkida tuleb eemal olevasse parkimismajja. Teeme hotelli ümber autiiru, sest selgub, et parkimismaja poole ei saa keerata. Eeldan, et teen midagi ise valesti ja teeme sama tiiru uuesti. Jõuame hotelli ette, paremale, parkimismaja juurde keerata ei saa (nüüdseks olen veendunud, et sinna ei saagi seda teed pidi, mida Waze pakub) ja läheme kolmandale katsele. Näen juba, et Waze juhendab mind sama teed tagasi. Kasutan google maps´i – ka see juhendab samasse kohta. Otsustan neid ninapidi vedada ja teen suurema tiiru. Parkimismajani jõudmiseks näitab nüüd aega 30 minutit. Kuna ma sama teed olin juba neli korda sõitnud, teades, et see ei vii kuhugi, keeran ma umbes esimese lähima parkimismaja poole. Pargin auto ära ja hakkame minema hotelli poole.
Aga kuidas parkimist alustada? Mina ei tea, paljud teised ka ei tea. Seisame seal nagu lollid ja saame kelleltki targemalt teada, et äpp on vaja tõmmata. Tõmban äpi, lisan kõik andmed ja saan teada, et f…ng error, ma ei saa oma autot parkima panna. Mul on kõigest nii kopp ees, et otsustan, et lähme kõigepealt hotellituppa. Luban Idale, et lähme külastame hotellis olevat väikest basseini ja siis ma lähen tegelen selle parkimisega edasi. Infotelefon, kuhu ma helistan, muidugi ei tööta enam, sest “tööpäev on läbi”, “helistage 830 ja 1600 vahel”. Mu vererõhk tõuseb. 8.30 pean ma juba teel olema ja kell neli püüdsin ma end sisse murda hotelli poolt soovitatud parkimismajja, mis ei ole töökorras hetkel!
Me läheme “spaasse”, mis on minubassein ja kaks sauna. Muidugi ei saa me sisse. Läheme tagasi vastuvõttu. “Kas te broneerisite bookingu kaudu,” küsib töötaja. Selgub, et see pole hinna sees sellisel juhul. No neh, oligi imelik, et nii odav hind oli (ma seekord valisin puhtalt hinna järgi). Pahandan natuke ja ütlen, et pole vahet, maksan juurde. Mhm, see sobib. “Me teeme siis lapsele selle tasuta,” tuleb ta kenasti vastu ja ma olen korraks rahul ning kogu selle tiirutamise parkimismaja ümber unustanud. “Aga, on üks AGA,” lisab töötaja, “peale kella kuut lapsed enam sinna minna ei või.” Kell on 18.03. Ja ma plahvatan. Ma ütlen välja kõik, mida ma arvan. Et ma oleks kohal olnud juba kell viis kui ma poleks olematut parimismaja otsinud ja mis mõttes enam ei saa. Alguses on töötaja niisama viisakas ja kaastundlik, et noh ikka juhtub, Ida ütleb mulle, et lähme ära, aga ma olen väsinud, vihane ja nüüd tahan ise ka korraks sinna sauna saada. Viis minutit hiljem saame me “spaa” kaardi. Tasuta. Tunnistan, et peale pikka sõitu kulus see endalegi ära. Olen veel auto pärast närvis, sest mul ei ole aimugi, kuidas me selle hommikul kätte saame ja mul ei ole aega. Laevale jõudmine on paika pandud kella pealt. Meil on viis tundi sõita ja üks kohtumine veel vaja ära teha. Selle pidin ma oma plaanivälise külastuse pärast homsesse hommikusse jätma. Kalkuleerisin. Peaks jõudma. Kui ma Stockholmis valesti ei sõida ja megaummikutesse ei satu (hmm, kell neli õhtul?). Igatahes olen ma korraks täitsa lõõgastunud. Pool tundi hiljem lähen ma uuesti vastuvõttu. Töötaja vaatab mind hirmunult. “Tulin rahus,” ütlen ma, “tahtsin vaid tänada, et meid siiski spaasse lasite ja vabandada, et vihane olin.” Ta vastab, et saab aru. Läheme sõpradena laiali. Vähemalt on lootus, et keegi ei sülita mu hommikukohvi sisse. Koroonareeglid on hotellides üsna karmid, st et ei jaluta ise mööda söögikohta ringi, vaid ootad, millal toit ja kohv lauda tuuakse.
“Lähme nüüd vaatame, kas me saame selle auto ka kuidagi kätte,” ütlen ma Idale. Mul on mõte, et tagurdan sealt välja tagasi, st kaamerani, kus väidetavalt peaks mu auto number jäädvustatama, aga mida justkui ei juhtunud, sest parkimisautomaat sellist numbrit ei tuvastanud hiljem. See on kolm korrust tagurdamist. Te ju lugesite Facebookist, milline manööverdaja ma olen. Ida ütleb, et ma olen hull, et seda me küll ei tee. Otsustan veel kord parkimismasinaga õnne proovida. Ehk õnnestub parkimist lõpetada. Oh, seda õnne, auto number on tuvastatud. Tühistan tehingu, las pargib homseni edasi. Vähemalt ma loodan, et tühistasin. Jalutame tagasi hotelli ja võtame teepealt ühe võileiva. Göteborgist jääb mulle seekord meelde sada trammi ja segane parkimissüsteem.
Aastaid sada tagasi jalutasin ma südaööl oma kohvriga hotelli poole. Ilma gps-ita. Paberkaardiga. Arvake, kuidas see läks. Hotelli ma siiski jõudsin.
Nüüd on over ja out. Kui saab magada. Meie toa aken on katki, st et see logiseb, käib tuue käes edasi-tagasi ja tuul viliseb. Korter asub viimasel, seitsmendal korrusel, ma näen aknast teisi Göteborgi katuseid. Natuke tunne on nagu vaene kunstnik oma katusekorteris. AInult, et veini ja kuivand leiba pole. On vaid magav laps ja liiga varaseks helisema pandud telefon.
Päring. Noor mees Saksamaalt tahab meie juures ööbida kaks ööd. Mõtleme eelmisele kogemusele ja olen juba vajutamas “cancel request” nuppu, kuid otsustan siiski tema profiiliga tutvuda. Pikaaegne kasutaja, mitmed väga positiivsed arvustused (aga teisel oli ju ka?!), kõhutunne ütleb, et võtame vastu.
Meie juurde jõuab pikajuukseline mootorrattur. “Issand, siin on nii ilus, siin on nii tore, see on rohkem kui ma ootasin,” on ta vaimustuses. Olen skeptiline, sest eelmine ütles sama, kuid siiski kõhutunne ütleb, et seekordne külaline on teisest puust. Ja ongi. Ta on mootorrattareisil, sest pole Skandinaaviamaades ja Baltimaades käinud ning enne oma tüdruksõbraga Tšehhis kokku saamist on ta otsustanud nende maadega tutvuda. “Me ei tea Eestist midagi, ma teadsin vaid seda, et te osalete Eurovisioonil, et teil on kiiking, ma lugesin selle kohta laevas ja mu kõige lemmikum bänd on Eestist pärit,” räägib ta. Vaatan teda ja mõtlen, mis bänd see olla võiks. Metsatöll ilmselt? Aga ei, selleks on Vanilla Ninja. Ja kui ma ütlen, et ta on fänn, siis ma mõtlen, et ta on fänn. Ta näitab vestlusi kui ninjad on talle kommentaarides vastanud, kui õnnelik ta oli kui nad uuesti kokku said ja rõõmustab nagu laps kui Tallinnas “Vanilla Ninja” jäätise leiab. See on nii lahe! Ta teab isegi seda, et Kapa-Kohilas on 21.08 festival, kus Lenna esineb. Kahjuks peab ta siis juba vähemalt Poolas olema.
Ta on meie juures kaks ööd. Me istume õhtul meie terrassil ja räägime Eesti ja Saksamaa sarnasustest ja erinevustest, poliitikast, põgenikest, toitudest. Otsustame talle tutvustada nö veidraid Eesti toite. Üllatuslikul kombel ei šokeeri teda isegi hallikas kala kiluvõileival ega kohuke. Kukeseenekastmest saab hitt. Nii majas kui hyttas on tänu uuele külalisele mõnus vaib. Viimasel õhtul istume me terrassil, ta tutvustab meile loogikat jaapani keele taga, räägime veel Vanilla Ninjast ja kiikingust ning isegi natuke kahju on, et ta ära läheb. Nagu vahetusõpilane oleks perre sattunud.
Kui ta on kaks päeva Tallinnas olnud, otsustab ta sealsest korterist välja checkida ning enne teele asumist veel ühe öö meie juures olla. “Te olete lihtsalt nii rikkad, ma ei mõtle rahaliselt, aga ma pean silmas seda luksust ja rikkust, mis teid siin ümbritseb. See on õige rikkus!” selgitab ta. Võib olla on tal tõesti õigus. “Ja mõelda vaid, ma valisin selle koha suvaliselt, lihtsalt et see oleks Tallinnale ja Paldiskile lähedal ja mulle sobivas hinnaklassis, ma ei oleks saanud paremat valikut teha.” Vaatame Marekiga end ümbritsevat, taamalt ostab sookurgede ja ritsikate muusikat ning meile tundub, et võib olla on tal tõesti õigus. Meid ümbritsev on luksus.
Samal aja kui meie külaline tutvub Tallinnaga, skoorin ma täiesti juhuslikult hytta´sse sobiva voodiraami. Asub Keilas ja selle müüja on nii meeldiv, et toob selle kohale ka. Ainus miinus – see on vaja kokku panna, aga Marekit ei ole kodus. Te ju teate mind, ma pean asjad kohe kokku saama. Ma olen kärsitu. Helistan Marekile ja lasen tal end juhendada, milliseid tööriistu ma pean kasutama ja mida üks või teine tööriist tegema peaks. Pool päeva ja palju vandesõnu ning peaaegu allaandmist hiljem olen ma selle paganama voodi koku saanud. Ma ei ole k-u-n-a-g-i oma elus midagi kokku pannud. Great success! Isegi emme on rahul.
Pildid ootavad veel seina panemist. Ma ei hakanud ise riskima. Mul ei ole väga silmamõõtu. Need kaks Ida kunstiteost on ajutiselt kahepoolse teibiga.
Hyttas ON hygge. Lisaks olen ma ühelt blogilugejalt saanud paki. Imeliste heegeldatud linikutega. Olen lummatud ja sõnatu. Kaks neist otsustan meie oma pesas natukeseks kasutusele võtta, kaks lähevad hytta’ sse. Kas tõesti on inimesed ilusad ja head? Tundub nii.
Pühapäeval läheme me Ida ja Dexteriga väikesele jalutuskäigule Keilas. Olen Idale lubanud, et ta võib purskkaevus veits hullata. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga millal see on lapsi seganud. Kui nemad tahavad veega mängida, siis nemad mängivad veega.
Meie külaline on kohale jõudnud. Olen lubanud teda seekord šokeerida Eesti magustoitudega. Tuleb ikka raskekahurivägi välja tuua. Kama ja mannavaht. Mannavaht jätab ta külmaks. “Meil on ka midagi sarnast olemas,” ütleb ta, kuid meie suureks üllatuseks maitseb talle kamavaht (vahukoore ja Vana Tallinnaga). Me jääme kõik arvamusele, et ta on natuke veider. Ka kiikingu on ta Tallinnas ära proovinud. “Ma ei saanud ju minna, ilma et oleksin seda vähemalt proovinud, aga pagan, see oli raske,” ütleb ta.
Järgmisel hommikul teen ma kodukontoris tööd. Külaline tuleb kohvi jooma ja vaatab murelikult vihmaradarit. Kogu päev näitab vihma. “Ma ei armasta vihma, ma olen nagu kass, peale seda kui ma Rootsis 200 kilomeetrit paduvihmas sõitsin, ei taha ma enam vihma näha,” selgitab ta. Radar näitab kahjuks vaid vihma ka Lätis ja Leedus, mis on ta järgmiste päevade sihtpunktid. “Millal teil järgmine külaline tuleb?” küsib ta. Vastan, et neljapäeval. “Aga siis ma jään üheks ööks veel,” otsustab ta. Meile sobib. Mina klõbistan tööd teha, Ida vaatab multikat. “Tahate, ma teen pannkooke?” küsib ta äkki. No ikka tahame, aga piima ei ole ja ma olen autota (see on ka põhjus, miks ma kodust tööd teen).
“Ma käin Keilas ära,” ütleb ta. Mõeldud-tehtud, vihmaradar järgi vaadatud ja nii ta oma mootorrattaga Keilasse piima järele lähebki. Ida on lummatud. Filmib, et sõpradelegi näidata, kes meil külas on.
“Ida, tule ma õpetan sulle,” kutsub ta Idat pannkooke tegema. Ida paneb vastumeelselt TikToki kinni, kuid tuleb õppima. “Kõige olulisem on, et tainas oleks nagu tapeediliim, paks ja kleepuv, selline, ” näitab ta Idale. Ma lähen natukeseks eemale, et mõned telefonikõned teha. Kui ma tagasi tulen, palub ta mul tainast maitsta. “Maitse, maitse ja ütle, mis valesti on?” Saan aru, et see ei tõota head. Näen juba laual olevat purki, mille ma talle andsin, saan aru, et olen suhkru asemel soola andnud. Pannkoogitainas on nässus. Nojah, sinna see jääbki, sest munad said ka otsa. Pagan!
Ma ei ole sellega nõus. Muidugi võiks ta ju uuesti poodi sõita, aga vihmapilved lähenevad. “Tead, ma helistan naabrile, meil on siin tegelikult naabrid ka, äkki me saame kaks muna laenata!” otsustan ma ja guugeldan krossiraja numbri. Pole naabriga aastaid rääkinud rohkem kui Facebookis mõnes kommentaaris, lihtsalt peale seda kui Hugo enam nende juurde ei jooksnud, et oma pruudile külla minna, kadus suhtlus, nagu ikka. Teretame ikka kui näeme, aga noh nagu eestlased ikka, ega siis rohkem naabritega läbi ei käi kui otsest vajadust pole. Nüüd on. Läheme Ida ja Dexteriga läbi metsa naabri juurde. Nagu Punamütsikesed. Mitte küll vanaemale külla, aga mune hankima. Kuidagi nii mõnus idülliline tunne on.
Pannkoogid saavad tehtud. Kuradi hea on. Ühe jätame Marekile.
Sellised külalised on põhjus, miks me seda teeme. Tundub, et see eelmine tõrvatilk ei ole siiski meepoti rikkunud. Hea tunne on, et hygge on tagasi.
Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.
Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.
Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.
Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.
Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.
Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.
Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.
Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.
Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.
Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.
Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.
Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.
Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.
Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.
Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).
Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.
Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.
Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.
Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?
Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…
Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.
Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.
