Ehe maaelu Peipsi ääres

“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.

Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.

DSC08590.JPG

Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?

DSC08593DSC08640DSC08618

Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.

DSC08603DSC08611

Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!

DSC08620

Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.

Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi  hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.

DSC08631.JPGDSC08634DSC08644DSC09147.JPG

Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.

DSC08751DSC08744DSC08759

Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.

DSC08738.JPG

 

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

Täitsa lõpp!

Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?

Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.

Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?

53313393_10211484173140480_5703541802573758464_nDSC04185DSC04201DSC04212DSC04217DSC04221DSC04223DSC04229DSC04236DSC04241DSC04254DSC04253DSC04278DSC04287DSC04333DSC04348.JPG

Kuidas ma järjekordse pärli leidsin

Umbes aasta tagasi leidsin ma Norra metsadest ühe pärli, nüüd leidsin ma pärli ka Itaalia tagahoovidest. Maitsed on erinevad ja sellised elan-kellegi-kodus-tüüpi B&B ei pruugi kõigile sobida, aga mina olen sellistest ööbimiskohtadest vaimustuses.  Itaalia reisi ööbimiskohtade leidmine oli tegelikult paras peavalu, sest esimese hooga olin ma välja valinud nunnud airbnb korterid Milanost kaugemal, aga kuna ma viimasel hetkel autorendi tühistasin, oli mul vaja leida midagi, mis oleks ühsitranspordiga hästi ligipääsetav. Muidugi oleksin ma võinud jätkata airbnb pakkumistes surfamist, aga viimased kolm korda olen ma saanud vastu pükse just asukohaga, sest “koha X vahetu lähedus” ei ole absoluutselt olnud see, mida mina “vahetuks läheduseks” pean.

Antico Cortile B&B asukohaks lubati 20m metroojaamast. Ma mõtlesin, et isegi kui see on 200m, siis see on piisavalt “metroo vahetu lähedus”.  Antico Cortile kasuks otsustamisel saidki määravaks metroo vahetu lähedus (millesse ma siiski suhtusin skeptiliselt kuni kohale jõudmiseni) ning hommikusöök, Booking.com soovitused, hind ja fotod. Ma ei tahtnud Itaalias ööbida tavalises hotellitoas, kus ma olen sadu kordi ööbinud. Ma tahtsin midagi ehedamat. Antico Cortile tundus mu kõikidele kriteeriumitele vastavat.

See ööbimiskoht oli üks suur üllatus teise järel. Esiteks sinna oli lennujaamast ülimugav sõita, teiseks see asus PÄRISELT ka 20m metroopeatusest. Teiseks üllatuseks oli Whatsappi tulnud sõnum, kus kirjas, kuidas täpselt majja sisse saab, et mis koodid ja kuhu keerata ja milline uks. Selline tunne nagu läheks külla pereliikmele või ammusele sõbrale, kes on ära kolinud, ootab nüüd kannatamatult, millal me kohale jõuame ja teeb kõik selleks, et saabumine oleks maksimaalselt mugav ja meeldiv. Kolmandaks üllatuseks oli soe vastuvõtt. Mitte et hotellides muidu kuidagi ebaviisakas teenindus ja vastuvõtt oleks, aga see oli selline itaallaslikult soe ja ootav, külalislahke ja sõbralik. Kuidas reis läks? Kas leidiste kenasti üles? Kas saan teile midagi pakkuda? Cappuccinot? Americanot? Kas ma saaksin teile midagi soovitada? Kui on abi vaja, siis mina ja mu vanemad oleme vaid whatsappi sõnumi kaugusel. Imeliselt soe vastuvõtt. Tuba ei üllatanud. See oli sama nunnu nagu ma olin eeldanud. Pildid ei valetanud.  Mul oli nii hea meel, sest viimane Airbnb kogemus Kölnis, kus pildid täiega valetasid, olen ma olnud skeptilisem kui muidu igasugu tavahotellist erinevate broneeringute tegemisel.

cameradonna2-1IMG_3430_antico-cortile_cameradelladonna_2antico-cortile_cameradelladonna_5 Kui te ootate oma ööbimiskohast nö konventsionaalset hotelli, siis see ei ole muidugi teile, aga mind pani selline Milano tagahoov, restidel kuivav pesu ja kitsas lift, mis viis B&Bni neljandal korrusel, vaid vaimustusest käsi plaksutama. DSC03669DSC03668DSC03713

Hommikusöök oli üks kriteerium, mida ma sel reisil ka taga ajasin hotelli broneerides. See oli üks väheseid kohti, kus arvustuste järgi oli väga hea hommikusöök. Viimati Roomas olles koosnes hommikusöök kuivanud saiast ja moosist ning ma ei söö moosi. Siin oli aga laud lookas. Oli ka moosi, aga oli erinevaid itaalia juuste ja sinke, värskeid puuvilju, omlett, praemunad, värskelt pressitud ja tavaline mahl, jogurtid. Kodune ja mõnus. Mitte selline traditsiooniline hommikusöök, mida pakutakse igas teises hotelliketis, vaid täpselt jällegi selline tunne, et oledki kellelgi külas. Hommikul ärkad selle peale, et keegi kobistab (väga tasa, et mitte sind äratada!) köögis, saad aru, et hommik on käes, laiskled veel natuke toas ja astud siis kööki, kus ninna lööb värske omleti, saiakeste ja kohvi lõhn. Suure laua taga istuvad teised külalised ja käib mõnus jutuvada. Angie ema küsib, millist kohvi sa soovid ja püüab iga su väiksemagi soovi täita, keelebarjäärist hoolimata said kõik asjad aetud. Nii sõbralik ja mõnus algus hommikule.

DSC03943DSC03944 Kui me kolmandal hommikul peale hommikusööki lahkusime, jäi meist maha mõnusalt söögilaua taga sumisev seltskond. Ahhh, nagu Itaalia perekond õhkasin ma ja natuke oli kahju lahkudagi. Ehk satume me varsti uuesti tagasi. Ma vähemalt loodan.    

Non vedo l’ora!

Ma olen alates ülikooli kolmandast kursusest tahtnud minna õppima itaalia keelt. Ülikoolis panin end lõpuks ka itaalia keele kursusele kirja, läksin õhinal kohale ja sain teada, et olin end pannud kirja edasijõudnute itaalia keelde. Ilus oli kuulata, aga aru ei saanud ma muidugi midagi. Meelde jäi vaid üks lause, mis hetke muidugi ei ole meeles, aga pidi ilmselt tähendama, et koopiamasin ei tööta. La macchina el…

Itaalia ja itaalia keel võlusid mind sellest ajast saati kui kunagi ammmmmu kunstiajaloo kursusega Roomas käisime. Itaalia on üks nendest kohtadest, kuhu ma alati tagasi võiksin minna ja ikka luban ma endale, et kohe hakkan keelt õppima. Miks ma seda ometi edasi lükkan kogu aeg? See on niiiii ilus keel. Üldse tahakski rohkem keeli osata. Nii kade (jah kade!) on kuulata vaadata neid inimesi, kes keeli oskavad. Mu onul oli õigus kui ta mulle kunagi algkoolis ütles, et Liisu, õpi keeli, see avab uksed. Ma õppisin ja see on uksi avanud, aga aru ma ei saa, miks ma rohkem ei ole õppinud.

Igatahes. Viimati käisime me Marekiga Roomas KUUS AASTAT TAGASI. Ma olin neljandat kuud rase ja ütlesin Marekile, et lähme nüüd, kes teab, millal jälle kahekesi reisile saab. Ja saate aru, me ei olegi KUUS AASTAT KAHEKESI kusagil reisil käinud. Ida loomulikult äärmiselt vahva reisikaaslane ja seegi kord olin ma väga kahevahel, kas ta tädide juurde jätta või ikka kaasa võtta, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ei…no natuke oma aega on ka vaja. Pealegi on suvel ees ootamas jällegi iga-aastaseks traditsiooniks saav lastereis. Kuigi…te ei kujuta ette kui juuksekarva otsas on see koos reis rippunud. Te ju lugesite, et Marek oli nädalavahetusel palavikuga suremas ja kuigi mulle tegi see maailmalõpu tunne natuke nalja, siis ma ikka vaatasin eile hirmuga, et ta ei saagi terveks. Ptüi, ptüi, ptüi…tundub, et siiski jääb elama ja kolistab end minuga koos lennukile. Mitte et ma ei oleks talle juba nähvanud, et pekki küll, ma lähen üksi. Minu kiiks, üle võlli asjad keerata. Aga kiiksudest ja naiseks olemisest ma kirjutan eraldi postituse.

IMG_01901.jpg 294276_544955412209674_935529010_n

Nüüd ootab meid ees Milaano.  Viimane kord ma Milaanost just ei vaimustunud, aga ma olen valmis sellele linnale uue võimaluse andma, sest võib olla meie endi ootused olid teised tookord ja aega linna avastamiseks liiga vähe. Teate, mis veel veider on? See on esimene kord elus, kui ma olen päriselt välja uurinud, kuidas lennujaamast saab hotelli, palju maksavad metroo piletid, mis kell väljuvad ja isegi endale hotellide aadressid üles kirjutanud. See on minu puhul täiega next level. Isegi autorendi tingimused lugesin läbi, hakkasin põnnama, et noh minuga ju juhtub alati midagi, tühistasin rendi ja vaatasin järgi, et Comosse ja Varesesse saab kenasti ka ühistranspordiga. Miinuseks see, et termid jäävad seekord külastamata, aga ma ei taha ka päris nii edasi-tagasu vaid joosta, et igale poole jõuaks. Alati saab tagasi minna. Esimene B&B tundub ka nunnu. Loodetavasti on ka. Suhtlus nendega on igatahes küll äärmiselt meeldiv olnud. Pöidlad pihku:)

Capture.JPG

Tegelikult on tobe mingi nii tavalise reisi üle elevil olla, aga ma olen, sest 1) ma alles harjun selle tööl käimise värgiga, et on puhkused ja asjad ja 2) väike lapsest puhkus (ja lapsel vanematest puhkus) on olnud long overdued. 

*Postituse pealkiri siit.

Kuidas ma hotelle valin

Mõnikord valin ma hotelli vaid selle järgi, et ma tean, mida ühelt või teiselt hotelliketilt oodata, et pole erilisi ootusi, kui puhas tuba ja valged linad, et saaks enne varast lendu või mõnd kohtumist end lihtsalt välja magada. Kui valikus on mitu hotelli, millega ma rahule olen jäänud, siis teen ma valiku hinna järgi. Asukoht võib, aga ei pruugi oluline olla. Kui lend läheb Oslost varahommikul, siis muidugi valin ma lennujaama lähedal asuva hotelli, mitte linna ääres asuva majutusasutuse.  Kui ma liigun autoga ei ole asukoht peaaegu üldse oluline, siis mulle meeldib otsida, et leida midagi, mis ei oleks nii tavaline ja same same. Nii avastasin ma poolkogemata Gjedsjø Gaardi.

Aga juhtub ka, et ma veedan arvutis tunde, et leida sobiv ööbimiskoht. See ei pruugi olla nii lihtne kui tundub, sest 1) ma olen kooner ja 2) ma tahan head asja. Viimati veetsin ma mitu päeva hotelli otsingutel enne Chicago külastust. Ühelt poolt mõttetu ajakulu, sest mul oli seal ööbida vaid üks öö, kuid teisalt just see panigi mind otsima hotelli, mis ei maksaks palju, oleks midagi rohkem kui tavaline puhas tuba+ valged linad hotellituba ja oleks ka piisavalt heas asukohas, et mul oleks natuke võimalik ka linnaga tutvuda.  Ahjaa, kuna osades hotellides oli eraldi välja toodud “city view”, siis lisasin ma oma otsingukriteeriumisse ka selle. Tundus täitsa mission impossible. Ei oleks absoluutselt, kui ma oleksin nõus olnud maksma 200+ dollarit öö kohta, aga ma ju ei olnud. Peale pikka valimist ja kaalumist, isegi broneerimist ja tühistamist (tasuta tühistamine on mu jaoks ka üks oluline kriteerum, aga sellest natuke hiljem) leidsin ma Dana Hotel & Spa, mis tundus kõikidele kriteeriumitele vastavat. 99 eurot ja corner king tuba panoramic view ning maast laeni aknad.

Ma ei liialda grammivõrdki kui ma ütlen, et see hotelli otsimine tasus end täiega ära, juba toauksest sisse astudes tabas mind vau. Väljas oli juba pime ja mu toa maast laeni akendest paistsid ühelt ja teiselt poolt kõrghooned, kontorid, elumajad, teised hotellid. Liiklus, palju liiklust (tuppa ei kostnud üldse liikluslärmi!) Mu tuba oli kõigest üheksandal korrusel, kuid vaade oli imeline. Täpselt see, mida ma olin lootnud, ent kartnud, et võib olla on pildid liiga ilustatud, ma tean ja olen näinud, kuidas õige nurga alt tehtud pilt annab hoopis teise pildi tegelikkusest (airbnb kogemus Kölnis). Ma sain osa sellest suurlinna melust, mida ma olin soovinud.

serene_king_gus

Booking.com toob selle hotelli juures välja, et tegu on “luksusliku valikuga“. Teame, teame, neid ilustamisi. Aga seekord vastasid sõnad tegelikkusele ja kordi rohkem. Alustades toast ja vaatest, ka duši all sai käia nii, et oleks samal ajal imetlenud linnavaadet (samasugune klaassein toa ja vannitoa vahel nagu see, millega V-spaa meid alguses ehmatas). Samas oleks olnud päris koomiline kui oleks unustanud õhtul kardinad ette tõmmata, sest ühel üle tee olid kontorihooned. Hommikul piilusin kardina vahelt, kas ikka on. Oli. Inimesed olid oma kuubikutes juba tööle asunud.

Lisaks oli toas olemas veinikapp korralike veinidega ja külmik vahuveinide, šampanjade ja karastusjookidega. Hinnad kusjuures ei olnud sugugi nii kallid – vist olid alates 20 eurost. Meil on spaades tillukesed veinipudelid 6-7 eurot. Loomulikult olid olemas ka kohalikud snäkid – kommidest pähklite ja küpsiste ning krõpsudeni, ilusates pakendites ja ahvatlevalt voodi kõrvale paigutatud, ikka hästi kaunilt sätitult. Dušigeelid, palsamid ja šampoonid lausa nii head, et mul oli tahtmine kasutamise asemel need endale kosmeetikakotti kaasa panna. Kahjuks oli mul siiski vaja need ära kasutada. Hommikumantel, et spaamõnusid nautida, rippus kenasti kapis. Oleks vaid saanud ühe päeva veel seal olla! Kui ma peaksin Chicagosse tagasi sattuma, siis see hotell oleks kindlasti uuesti üks minu valikutest. Asukoht samuti 5+.

Eile hakkasin ma broneerima ööbimiskohta Milaanos. Pean ausalt tunnistama, et Milaano ei ole mind millegagi rabanud, ilus linn küll, aga kuidagi ei tekitanud samu emotsioone nagu mõned teised paigad, mida külastanud olen. Et mulle aga kukkusid sülle odavad piletid, siis läheme me märtsis Marekiga Milaanosse. Hotellivalik hakkas pihta. Samad kriteeriumid nagu enne. Leidsin ühe hotelli ja broneerisin ära. Midagi jäi ikka kripeldama. Seepärast ongi mulle oluline tasuta tühistamine, sest ma võin oma meelt muuta kiiresti. Ja nii ka seekord. Ma nimelt tabasin end ühel hetkel mõttelt, et kas mitte Como ei ole sealt kiviviske kaugusel ja erinevalt Milaanost on Como jätnud mulle kustumatu mulje.  Nii ilus, nii romantiline, niiiii….Como! Broneerisin üheks ööks hotelli Milaanos, et vaataks kõige pealt seal ringi ja liiguks siis edasi Como äärde.

6. Como - tahame ujuma, palavus tapab.jpg

Täna hommikul panin ma juba paika marsruudi, kuidas saab lennujaamast Como äärde ühistranspordiga, aga teades, et ma ei oska reise lõplikult ette planeerida ja see võib lõppeda vales kohas maha mineku ja muu sellisega, mis oleks okei, kui ma reisiks üksi, aga Marek annaks otsad, vaatasin ma autorenti. Viis päeva 48 eurot. Muidugi viskasin ma ühistranspordi (ja bookingu hotellide otsingu) sinnapaika ja otsustasin auto kasuks. Nüüd pole ju vahet, kus ööbimiskoht asub. GPS tööle ja leekima. Lõin lahti airbnb ja ulllalaaa, soodsama raha eest palju rohkem ägedamaid ja ehedamaid valikuid. Esialgu olen ma vaid kuus kohta wishlisti lisanud, otsustamisega läheb veel aega. Mul läheb aega, et leida see, mida ma otsin. Nagu omamoodi hobi.

lake-como-events-home.jpg  

Life like in a movie

Üle ookeani lennata on mõnus. Mõnus mitte selles mõttes, et osa reisist (aa, see oli alles lend Islandile, aga no las jääb) oli nii konarlik, et inimesed päriselt oksendasid lennukis. Ma ise lugesin samal ajal Lennart Merist kirjutatud raamatust Siberi osa ja ei olnud kindel, kas mul endalgi oli süda pahaks minemas Nõukogude võimust lugemisest või raputamisest. Mõnus selles mõttes, et võidad ööpäeva juurde mitmeid tunde. Kodus oleks juba magama läinud, aga Bostonis oli kell alles viis. Seitse võidetud lisatundi ööpäeva nagu naksti. Lähed edasi Chicagosse ja võidad veel ühe tunni. Kaheksa lisatundi ööpäeva! Nali. Tegelikult ajab see rütmi ikka päris sassi. Täna ei ole ma enam kindel, kas ma üldse esmaspäevast alates maganud olen. Kõige hullem oli eilne päev kui meil oli vaja kohaliku aja järgi ülivarajasele lennule minna ja ka kohalik päev venis pikaks. Aga see kõik on seda väärt olnud. Jah, 90% töö, kuid esimeseks korraks on ka see 10% lõbu piisav. Vaadake kasvõi allolevat pilti. Päris ehe Ugly Sweater Party. Ma sain teada, et satume ladu külastama just sellel päeval ja ei suutnud mina vastu panna. Nüüd on mul kotis ehe Ameerikast pärit kole jõulukampsun.

IMG_1973 (002).jpg

Chicagosse sõitsime me autoga läbi maapiirkonna. Mulle kangastusid silme ette seriaalid, mida ma Foxi pealt vaadata armastan kui aega on. Criminal Minds, Bones ja teised sellised. Teate küll, sellised filmid, kus väikestest kiirteede ääres metsatukka peidetud natuke räämas majadest leitakse sarimõrvar. Väikesed ja räämas linnakesed. Mida need inimesed seal muud teevad kui annavad ainest sellistele seriaalidele. Aga toit selles veidras sinise karuga majas Racine linnakeses oli imehea. Menüü nagu Ameerika filmis.

DSC01617DSC01621DSC01619DSC01615

Chicagos läksime me laiali. Kes edasi Kanadasse, kes tagasi New Hampshire´i, kes Chicagosse. Mul oli siiralt hea meel, et minu reis mind edasi Kanadasse ei viinud. Päev oleks veelgi pikemaks läinud, ikkagi 12 tundi ajavahet, aga ma olin piisavalt läbi ka sellest kaheksast tunnist ja varajasest lennust. Vahemärkusena – Delta airline´siga sõit oli üks ütlemata mõnus kogemus. Suurepärane pardateenindus. Läbi kui Läti raha, kuid mul oli kindel plaan minna Chicagot avastama. Näiteks tahtsin ma kindlasti jõuda siia pilvelõhkuja tippu, kuigi ma ei tea miks, sest isegi Eiffeli torn oli minu jaoks piisavalt hirmutav ja kõrgused tekitavad mulle judinaid, aga no ma siiski mõtlesin vähemalt proovida. Tegelikkus kujunes aga mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks kulub lennujaamast downtowni jõudmiseks tund aega. Teiseks on mul raskusi orienteerumisega ja kui telefon kokku jookseb, siis läheb metroojaamast 15 minuti asemel 45 minutit. Ja kolmandaks võib juhtuda, et sa ei saagi niisama lihtsalt hotelli sisse registreerida, sest su krediitkaart lihtsalt ei toimi. Ma olin korraks meeleheitel. Surmväsinud ja ei saa oma tuppa. Teist kaarti pole, kellelegi helistada ei saa (kamoon, keset ööd, et õu kuule ole hea ja maksa mu eest hotell Chicagos ära!). Õnneks oli lahendus, et sain sularaha välja võtta ja siiski toa eest tasutud.

DSC01664

Esimese asjana kui ma tuppa jõudsin, aa ei teisena – esimese asjana tegin ma vaadet nähes “vau”- teise asjana jõin ma korraliku klaasi veini ühe sõõmuga ära. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Hotell on tõesti vau. Ma kirjutan sellest eraldi pikemalt, aga tasub ikka olla booking.com tihe kasutaja, tõelisi pärle leiab.

DSC01680DSC01668

Eesti aja järgi elav mina oleks muidugi hea meelega voodisse lesima jäänud ja vaadet nautinud, kuid seljakotiga seiklejahing mina ütles, et ma pean end toast välja ajama. Isegi kui ma ei jõua nende plaanitud vaatamisväärsuste juurde, pean ma ikkagi natuke linnaga tutvuma. Panin pooltühja telefoni taskusse ja astusin toast välja. Kiire kõrvalepõige soovituseks – lisaks mitmele kaardile, et ikka kindel olla, et mõni neist siin ka töötab, pistke kindlasti kohvrisse adapter. Mina muidugi viimase unustasin ja pidin siit selle ostma, mis tähendas lihtsalt seda, et kui kõik asjad korraga tühjaks saavad, tuleb prioritiseerida, mida laadida. Mina valisin kaamera laadimise. Kaugele ei plaaninud minna, mõtlesin et kaen lihtsalt siinsamas lähedal oleva Magnificent Mile ostutänava üle.  Kas teid paneb imestama, et 20 minuti asemel võttis mul Nordstrom racki jõudmiseks umbes 50 minutit? Shopahoolikud läheks siin hulluks. Mina ei läinud, kuigi kiusatusi oli küll ja veel. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss jne selliste hindadega nagu H&Mis.

DSC01805 DSC01776DSC01778DSC01814

Ühel hetkel tundsin ma, et that´s it. Nüüd on jõud otsas ja ma tahan tagasi hotellituppa. Mäletate ma ütlesin, et mul oli kaasas pooltühi telefon, mis kohe tühjaks saigi kui teda vaja oli, ja ma ei ole suurem asi orienteeruja. Ma püüdsin Magnificent Mile´i poole kõndides meelde jätta mõned märgid, aga me kõik teame, et see on juba eos lootusetu üritus. Ma teadsin, et hotell on kusagil siin samas lähedal, aga korraga ei orienteerunud ma tänavates ja block´ides absoluutselt. Absoluutselt! Leidsin paar kohta, mille nimed tulid tuttavad ette, aga ma ei suutnud meenutada, kuna ma neist möödunud olin või kas ma äkki olin neid vaid kaardil silmanud. Wabasha, Grande, N State St tundusid nii tuttavad ja õiged, aga kuhu poole minna. Ma enam ei teadnud. Lihtsalt juhe jooksis kokku.

DSC01645DSC01638DSC01652DSC01797DSC01838DSC01827DSC01834

Pimedaks hakkas ka ikka minema. Ega siis midagi, astusin ühte hotelli, kõndisin arvuti ja printeri juurde nagu tolle hotelli elanik ja pritisin endale google maps´ist teekonna välja. Kurat! ma alles olin Rock Bottoms baari juures.  Sealt oli hotellini vaid OTSE tee minu hotellini. N.State St ka. North State Street oligi tänav, kus minu hotell asus, millegi pärast arvasin ma, et mul on aga North Streeti vaja otsida. No pole hullu. Leiame uuesti. Võtsin kaardid kätte. Ja enam neid kohti ei leidnud. Ka kaardi abiga. Lootusetuna seisin suvalisel ristmikul. “Mida sa otsid?” küsis üks kodutu välimusega mees. “Mis tänavat, mis hotelli?” Vastasin. “No problem, see on siin samas,ma näitan sulle suuna kätte!” hüüatas ta ja me hakkasime hoogsal sammul õiges suunas kõndima. “Ma olen su giid Anthony, ma olen Chicagos 58 aastat elanud, ära käinud, aga ikka tagasi tulnud, selles linnas on midagi,” seletas ta mulle rõõmsal meelel. Ma hakkasin kohti ära tundma, kuid mees otsustas mind hotellini saata. “Now, don´t look down on me,” ütles ta kohale jõudes, “aga siin kõrvaltänavas on supiköök, kus minusugused kodutud saaks suppi osta, ega sul ei ole mulle natuke raha anda?” Ma tundsin end nii halvasti. Mul ei oleks midagi selle vastu olnud, et talle viiekas anda, aga ma olin ju just hotelli jaoks sularaha välja võtnud ja tänu vargusele olin ma kõik oma limiidid minimaalseks keeranud. Ma ei saanud rohkem raha välja võtta. Vabandasin ette ja taha, ma siiralt oleksin tahtnud teda aidata, sest tema aitas mind. Olgu omakasupüüdlikult ja turisti lollust ära kasutades või mitte, could not care less. Ma olin nii surmväsinud, et ma ei oleks jaksanud enam seigelda. Vabandasin veel ette ja taha. “That´s okay,” vastas ta ikka rõõmsameelselt. Ma tundsin end nii kehvasti. Eriti kui jõudsin hotellituppa, viskasin oma CK koti lauale, viskasin end pikali pehmesse voodisse, jõin veel ühe klaasi veini ja imetlesin vaadet. Jälle tundsin ma enda pärast häbi. Mina ja minu mured. Versus teiste mured. Brändipoodide ees istusid kodutud. Täiskasvanutest suudan ma mööda astuda, kuid kui täiskasvanul on kaisus tühja pilguga möödujaid vaatav laps, tahab mu süda murduda. Miks mõne lapse lapsepõlv nii ebaaus on? Mina ja mu probleemid.

DSC01860DSC01887

Hommikul olin ma jälle kell neli üleval. Kuigi magama läksin alles 23 paiku. Üleväsimus teeb oma. Mis seal ikka, on aeg kark alla ajada ja liikuma hakata. Ma lubasin Idale Miraculous Ladybug kostüümi viia. Leidsin koha, kus see soodsalt müügis on. Et mitte lennukist maha jääda, mis küll läheb alles kell viis õhtul, on targem tegutsema hakata. Tundes mind. Chicagos on küll tore, aga hetkel tahaks ma koju. Oma haige lapse ja ilmselt ka väsinud abikaasa juurde. Ajavahe tõttu jõuan ma nendeni alles homme hilisõhtul.

//

I really enjoy flying across the Atlantic. I didn’t enjoy that rough part when people were actually throwing up in the plane. Oh right, that was my first flight to Iceland, so let’s leave that. Meanwhile I was reading an autobiography about Lennart Meri and his Siberian experience and wasn’t sure if I was going to be sick because of how cruel Soviet power was or because of the plane shaking. But I do enjoy the part that you gain quite a few extra hours in your day. If I had been at home, I would have already gone to bed, but it was only 5PM in Boston. I won an extra 7 hours just like that. I continued my journey to Chicago and won another hour. 8 extra hours in one day! Just kidding. Actually it really messes you up. At this point I am not really sure if I have actually had any sleep since Monday. The worst day was yesterday when we had a really early local flight to catch and the whole day ended up being very long. But it has all been worth it. 90% work, but for the first time even 10% of fun is enough. I mean, look at the picture here, a real Ugly Sweater Party. I found out that we will be visiting the warehouse on that exact day and I just couldn’t resist. Now I have a proper American ugly Christmas sweater.

We drove on a proper country road to get to Chicago. All I could see was scenes from my favorite Fox series flashing in front of my eyes – Criminal Minds, Bones and all other similar. You know, all these films, where they find a serial killer in an abounded house next to a small highway in the middle of nowhere. Small and dirty towns. What else are these people doing that giving ideas to series like those. On another note, the food in this strange building with blue bear in Racine was gorgeous. The menu was just like from an American movie.

In Chicago we all went our different ways. Some continued to Canada, some returned to New Hampshire, some stayed in Chicago. I was very glad to stay in Chicago as the trip to Canada would have made my day even longer. The time difference was already 12 hours, but early wake-up and 8 hours of driving had done their bit. As a side note – travelling with Delta Airline is a very pleasant experience as their on-board service is class. I was exhausted, but determined to go and explore Chicago. For example, I definitely wanted to go to the top of this skyscraper with no logical reason. Even visiting the Eiffel tower was frightening enough and I am not that good in dealing with heights, but at least I thought to give it a go. The reality however, was something else. First of all, it takes an hour to get from the airport to the downtown. Secondly, I am not the best when it comes to directions and if my phone fails as well, then it takes me 45 minutes to get from the metro station to the hotel instead of your usual 15 minutes. And thirdly, it might just happen that you can’t check-in as your credit card is not working. I felt desperation for a moment. I was dead exhausted and couldn’t get to my room. I didn’t have another card with me nor could I ring anyone (in the middle of the night to ask if they could pay the hotel for me). Luckily I could withdraw some cash and settle it this way.

First thing I did, when I stepped into my room, no second thing I did – firstly I was absolutely amazed by the view from my room – second thing I did, was drinking a full glass of wine in one go. I was sooooooo tired. The hotel itself was just amazing. I will write about it separately and in more detail, but it does pay off to use booking.com frequently as you can stumble on some really good deals.

If I had stick to Estonian time, I would have gladly just stayed lying in the bed and admire the view, but the adventurous me ordered me to go out. Even if I can’t visit all the sights, I still need to see little bit of the city. So I dropped a half empty mobile in my pocket and went. Here is a small suggestion – on top of different credit cards you take with you to be sure that at least one of them is working, take an adapter with you as well. Of course I forgot that and had to buy new which meant that everything run out of battery at the same time and I had to prioritize what to charge first. I chose to charge the camera. I wasn’t planning to go too far anyway, just to bob around the corner to see the Magnificent Mile shopping street. Does it even make you wonder that instead of 20 minutes it took me 50 minutes to arrive to Nordstrom Rack? If you were a shopaholic you would loose your mind here. I didn’t this time, but I was tempted more than once. CK, DKNY, Michael Kors, Hugo Boss with prices like in H&M.

At one point it was enough for me, I had no power left and wanted to get back to my hotel room, like NOW. Remember me telling you about the half empty phone I took with me, which pretty much died then and there, but I really needed it as I am not the best when it comes to directions. I was trying to remember all the signs as I was walking from my hotel to Magnificent Mile, but we all know it was not going to happen. I knew the hotel was somewhere nearby, but suddenly I couldn’t get my head around in the blocks and streets. Like not at all! I found couple of places that sounded familiar, but I couldn’t remember when did I pass them or had I seen them only on the map. Wabasha, Grande, N State St looked all so right, but which way would be the right to take? I didn’t know anymore. My brain just stopped working.

It started to get dark. I didn’t know what else to do, but to step into a hotel, walk up to their computer and printer like I was staying there and print out my route in google maps. Damn it! I just passed Rock Bottoms bar and it was only a direct way to my hotel. Same was with N. State St. My hotel was on North State Street, but for some reason I was looking for North Street. Well, what can you do, let’s just find it again. I looked at the maps again … and couldn’t find the places anymore, even if I had printed the route out. I was standing at a crossing, feeling totally hopeless. “What are you looking for?” a homeless guy approached me. “Which street, which hotel?” I replied. “No problem, it’s right here, I’ll show you the way,” and we started to walk to the right direction. He was chatting very vividly: “I am your guide, Anthony, I’ve lived in Chicago for 58 years, went away but still came back. There is something about this city.” I started to recognize places, but he decided to walk me all the way to my hotel. “Now don’t look down on me, but there is a shelter around the corner where I can buy some soup, you don’t happen to have some cash on you?” I felt so bad. I would have gladly given him a fiver, but I had used my daily limit to get cash to pay for the hotel and because of the theft in Denmark last month, I had decreased all my limits. I couldn’t withdraw any more money. I kept apologizing and I sincerely would have liked to help him out, because he helped me. I doesn’t matter if he had personal interest involved or not, I couldn’t care less. I was absolutely shattered and had no will or power to have more adventures that evening. I apologized one more time. “That’s okay” was his cheerful reply, but I still felt really bad. Especially when I arrived into my room, threw my CK bag on the table and fell into my soft bed. I had another glass of wine and just admired the view. I was ashamed of myself. Me and my problems vs. problems that other people have. Homeless people were sitting in front of high street shops. I can walk pass homeless adults, but if that adult is holding a child who has this empty look in her eyes, my heart just breaks. Why do some children have so unfair childhood? Me and my problems.

In the morning I was up again at 4AM though I went to bed around 11PM. Feeling fatigue works its own ways I guess. I had no other choice but to get up and move on. I promised to get Miraculous Ladybug costume for Ida and found a place that sold it cheap. I didn’t want to risk missing my flight (which departed 5PM), but I was better of starting my day now. Knowing me. Chicago is nice, but at the minute I would rather be home with my poorly child and (probably) tired husband. Because of the time difference I get to see them only late tomorrow.

DSC01895

We are fucked!

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

36778599_10212529955872542_5979524448120733696_n.jpg

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me  oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes  in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud.  “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

36751515_1806214189417117_4529268722753339392_n36873935_1806214379417098_98153772378750976_n36763417_10212529958512608_3719435184345448448_n

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

36758176_1806214246083778_49307117911277568_n36736098_10212529956912568_1690530833154179072_n36780760_10160568801795427_6983034103608115200_n

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas.  Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Mis juhtub siis kui lennupileteid broneerin mina/ How does an average person book a holiday vs me

Kuidas planeerib puhkust normaalne inimene? Mõtleb aegsasti välja, kuhu minna, vaatab sobivad kuupäevad, leiab (võimalikult otse) lennud ja läheb reisile.

Kuidas planeerin puhkust mina? Keegi mõtleb aegsasti välja, kuhu puhkama minna, et saaks soodsad lennupiletid ja ööbimised broneeritud. Mina jätan erinevatel põhjustel õigel ajal piletid broneerimata ja hakkan sellega tegelema viimasel hetkel. Hinnad on muutunud. Muidugi on. Iga loll teab seda. Kuidas siis saada sihtkohta nii, et ennast vigaseks ei maksa? Mina hakkan uurima erinevaid reisi alguskuupäevi, ööbimisi ja alguskohti väljalennuks.

Ehk siis nagu te aimata võite tegelesin ma  viimasel hetkel lennupiletite broneerimisega. Pariisi. Vaatasin Tallinnast, Stockholmist, Helsinkist, Riiast, isegi Vilniusest, aga nii palju olen ma õppinud oma koonerdamise juures, et kui vahe on väga väike, siis ei ole asjal mõtet, sest no igasugu muud kulutused juurde ja ongi sama hind (või kallim). Aga nüüd olid hinnavahed päris arvestatavad. Ainsaks probleemiks, miks ma kohe läbi Austraalia  (kirjanduslik liialdus, saite ju aru) Pariisi pileteid ei ostnud, on Marek. Tema eelistab seiklustele võimalikult otse ja mugavalt reisida. Ent ometi laseb ta ikka veel minul piletite ja ööbimiste ja planeerimistega tegeleda;)

Ma olin hiirekliki kaugusel seekord Marekile mõeldes otselendu broneerimas, kui mulle meenus, et enne Pariisi minekut olen mina Norras ja Ida Rootsis, et miks pagana pärast meie siis peame Eesti tagasi tulema ja siit OTSE lendama kui me saame Rootsist nende paganama soodsate piletitega lennata (Tallinnast Stockholmi tulekul poleks mõtet, sest laevapiletid on sel perioodil ulmekallid). Näiteks Stockholm-Vilnius. Veeta seal paar ööd. Lennata edasi Vilnius – Pariis ning teistega seal kohtuda. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Üks lend kahele 40 eurot, teine lend 100 eurot. Aga MIKS üldse Vilnius mõtlesin ma siis ühtäkki? Ryanair lendab Skavstast ka mujale. Lõin otsingusse Skavsta Varssavi ja Varssavi Pariis ning juba järgmisel hetkel uurisin ma palju ööbimine Varssavis maksab. Maksis vähe. Ühes kohas (tundus piltide ja hinnete järgi väga ok) oli hind KAHELE KOLMEKS ÖÖKS 25 eurot. Samas…tundus ikka liiga odav. Kahtlane värk. Kuigi keskmine hinne oli 9.  Broneersin hinnalt natuke kallima koha. Ja ostsin meile Idaga lennupiletid Stockholm-Varssavi, Varssavi-Pariis. Kaks ööd saame koha peal olla ja Poola pealinnaga tutvust teha. Ma ei olegi Varssavis käinud.

Marekile ostsin otselennu koos teistega Tallinnast Pariisi. Eks ma pärast reisi löön kokku kui mõtekas see minu “kokkuhoid” oli, aga samas ma pean ütlema, et asi oli pigem selles, et nii oli võimalik ja tundus palju põnevam. Pealegi Ida on harjunud minuga koos seiklema.

img_9474

Pariisis valisin ma ka otseloomulikult hotelli asemel Airbnb. Ma olen tööalaselt nii palju hotellides ööbinud, et kui vähegi võimalik, üritan ma leida midagi põnevamat kui tavapärased Scandicud. Siiani on hästi läinud. Hind on ka tihti tunduvalt parem. Ma väga loodan, et selle ööbimiskoha asukoht on seal, kus ma arvan, et on. Õnneks erinevad arvustused annavad lootust: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

Vot nii broneerin pileteid ja reise mina. Võib olla oleks aeg hakata täiskasvanuks ja reise ette planeerima? Aga samas, need ei ole ju mingid reisid reisid. Paapua Uus Guineasse ja Amazonase vihmametsadesse planeeriks natuke rohkem isegi mina, aga sellised lähireisid…Mulle ei ole üldse oluline otselend või transpordivahend. Kui jääbki viimasele hetkele, siis nagu näha, kuidagi ikka saab, ka soodsalt. //

How does an average person book a holiday? Thinking well in advance where to go, chooses suitable dates, finds as direct flight as possible and goes.

How do I book a holiday? Somebody chooses well in advance the destination to get the flights and accommodation fairly cheap. For various reasons, I delay the booking process and instead start doing that on the last minute. Have the prices changed? Of course they have. Everybody knows that. How to reach your destination then without overpaying too much? Usually I start to play with different departure dates, starting points and places to stay.

As you can guess, I tried to book our tickets on the last minute. To Paris. I checked flights from Tallinn, Stockholm, Helsinki, Riga and even Vilnius. Though I am quite tight with money when it comes to buying flight tickets, I have learnt that if the price difference is small, there is actually no point in going for the cheaper option as you will end up with different additional costs and paying the same amount if not more. This time though the difference was quite remarkable. The only reason, why I didn’t buy tickets via Australia (I am joking here, you do realize that) to Paris the first place, is Marek. He prefers to travel directly and comfortably to avoid any adventures.  Yet he still lets me to take care of all the booking 😉

I was about to click and book direct flights for us, this time thinking of primarily at Marek, when I realized that I will be in Norway and Ida in Sweden before the trip. So why should we come back to Estonia for these direct flights, when we can get cheaper tickets from Sweden to Paris (no point in a ferry trip from Tallinn to Stockholm at that time, as the tickets are just unbelievably expensive). For example Stockholm-Vilnius and spend couple of night there. Then fly Vilnius-Paris and meet up with others. Very good idea and almost booked too. One flight for two people 40 euros, other flight 100. But suddenly I was thinking why Vilnius? Ryanair flys from Skavsta to other destinations too. So I googled Skavsta-Warsaw and Warsaw-Paris and was already looking up prices for accommodation in Paris. It wasn’t dear. One place cost 25 euros for two for three nights and it seemed very okay according to pictures and feedback. But still … it seemed a bit too cheap. A bit fishy, though the average rate was 9. So I booked a bit more expensive accommodation for us and bought tickets from Stockholm to Warsaw and then Warsaw-Paris. We will spend two nights in the capital of Poland to get to know it. I have never been to Warsaw yet.

Marek got his direct flight from Tallinn to Paris with others. I will calculate after the trip HOW cost-effective all this was. I must admit thought that this was more about because it was possible and seemed more fun. Beside, Ida is used to have adventures with me.

Of course I chose Aibnb in Paris instead of a hotel. I have spent too much time in hotels because of my work, so wherever possible I try to find something more exciting than your usual Scandic. So far I have not been disappointed. Usually the price is also better. I really hope the place is where I think it is. Luckily, various feedbacks let me believe, it does: “A must stay Airbnb location! Directly opposite the RER A Val D’Europe and not far at all from the shopping centre, post office (for those post cards home) and the best patisserie ever (called maison Marteau- try their croissants and baguettes). One stop on the RER A to Disney (€1.95 adults and €0.90 kids) in a very memorable double decker train). 

So this is how I book our holidays and tickets. Maybe it is time to grow up and starting planning every trip in advance? But these are not your traditional trips. If I was going to Papua New Guinea or rainforests in Amazon, I would plan a bit more. But these sort of short trips … I really don’t care about direct flights or way of transport as a matter of fact. If it is left to the last minute, you can still get there, as you can see. And also save some money.

     

Idyllic country living near city

Meie kodu on selline, mis kunagi valmis ei saa. Ausalt noh. Me vist jäämegi poolikusse majja elama. Näiteks magamistuba on meil remontimisel nüüd juba…üle aasta? Mina ei oska ja Marekil pole aega. Pealegi pole ma talle veel julgenud öeldagi, et ma tahan seina tapeeti. Aga on üks asi, mida ta ei oska/ei taha osata. Tapeedipanek. Kas siin on ehk kedagi, kes jumaldab pahteldamist, lihvimist ja tapeedipanekut? Mul on üks magamistuba pakkuda sellisele imeinimesele.

Aga mitte sellest.

Tegelikult hoopis sellest, et meie ligadi-logadi, poolik segasummasuvila on Airbnb´s üleval. Sel kuul olen ma saanud päris mitu päringut, endalegi ootamatult, aga jaa, mulle täiega meeldib kui suvel maja rahvast täis on. Meiega koos või meieta. Naiivselt unistan ma, et ühel ilusal päeval jõuame me külalistemaja ehituseni ka. No siis kui me päriselt 55+ oleme;)

31870349_1730567870315083_2899501420455657472_n32222255_1736123339759536_864666823235207168_n32263291_1736123166426220_5483631956530823168_n32267280_1736123349759535_416318322531893248_nimg_0918img_0968img_7069 Our home is located 20km from Talllinn, nearest town (Keila) 5km. You will have a private room but are welcome to share the living room, kitchen, bathroom, garden with or without us:) You can also rent the whole house. We are a family of three, with a 4years old daughter. Two cool cats and dog called Hugo live with us. Come stay with us to enjoy the quietness of Estonian nature. More on Airbnb