Kas te teate seda Jaan Kirsi lugu? See on justkui minu ideaalse Eestimaa suvepuhkuse kokkuvõte. Ma istukski niimoodi autorooli ja sõidaks kõik need Uduvere, Pärivere, Pööravere, Kullavere, Tõravere, Imavere, paremale-vasemale, Konuvere, Vaivere, Eivere, Randvere, Adavare, Tampere, oi see nüüd küll on vale, Pudivere, Viluvere, Kullivere, Kallivere, Jädivere, Kärevere läbi, aga kahjuks ei ole nii palju aega. Vähemalt seekord. Ja nii läks meie teine päev marsruudil Alatskivi, Alasoo, Pusi, Kallaste, Tedreküla, Kodavere, Runivere, Kadrina, Kääpa. Kuidas ma neid kohti nii hästi mäletan? Et Idal ei oleks igav, rääkisin ma talle, kuidas ma lapsena Rootsis punktist A punkti B sõites kirjutasin üles kõik kohanimed, kust läbi sõitsime. Ida arvas, et see on lahe mõte (näete, polegi ma nii lootusetult igav lapse arvates) ja nii ta neid kohti üles kirjutas kuni jõudsime teise päeva sihtkohta Kadrinasse. NB! Kadrinaid on Eestis mitu. Meie sihtkoht oli Sibulatee Kadrina. Täpsemini Kadrina mõis. See oli täpselt nii nunnu nagu ma olin arvanud. Ma olin seda juba paar aastat tagasi tahtnud külastada, isegi ööbimise bookinud, aga kahjuks pidime me tookord reisi tühistama. Seekord ei kavatsenud ma millegi lasta meie puhkust ja peatust seal segada.
Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja, siis te ju teate, et ma armastan eriliselt mõisaid – nii mahajäetuid ja lagunenuid kui ka mõisahotelle. Kadrina mõis on selline, mida ma kujutaksin ette oma ideaalse koduna. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga öelge mulle mõis ja ma sulan. Öelge mulle Kadrina mõis ja mina ütlen teile, et see on üks nunnumaid peatuspaiku. Igaks juhuks jälle, et mitte midagi selles postituses ei ole #sponsored. Ma oleks tahtnud siia kauemaks jääda, aga mis sa teed kui aeg on ikkagi limiteeritud ja tahad jõuda teise suve “must be” sihtkohta – Varnjasse. Aga tõesti – imearmas koht, suurepärane teenindus, üllatavalt hea hommikusöök ja kaunid käsitööehted müügis. Natuke läks ehete juures lappama, aga kohe ilma nendeta ei saanud kuidagi lahkuda. Soovitan teil kas 1) ukse juures oleva ehtekapi juurde vaadata ja endale uued lemmikehted valida või 2) silmad kinni sealt mööda minna. Kurb on vaid see, et Idal üks kõrvarõngas ujudes ära kadus järgmisel päeval. Tundub, et on ema geenid ikka pärinud. Ma kaotan ka kogu aeg kõrvarõngaid.






Mis selle päeva aga eriti eriliseks tegi, oli see, et ka emme, õde ja pisi-Matu (+Muri) liitusid meiega. Vana aja reisid tulid meelde. Meil oli traditsioon ringi trippida ja alati ära eksida, ka seekord jõudsime seda teha, aga pragu ikka on iga ühel oma tegemised ja kogu aeg kiire nagu meil on, nii et selline spontaanne naistetripp oli eriliselt khuul. naljaka kokkusattumusena tuletas FB meile meelde, et olime just samal päeval kuus (seitse?) aastat tagasi ühel sarnasel meie pere naiste tripil.


Mul ei olnud enam meeleski, et emme ja Mari on täitsa lahedad. Noh kui emme ei ole kuri ja range ning Marian ei korista midagi kogu aeg. Okei, nali. Aga tõesti sellist reisi ei olnud pikalt olnud ja mul on nii hea meel, et nad kaasa tulid. Alloleval pildil me veel ei sõida (kui mõtlete, et miks lapsed taga ilma turvavöö ja turvatoolita istuvad) ja mina ei ole nii higine, vaid me just tulime ujumast. Kallastelt. Kallastega tuleb mulle alati lapsepõlv meelde. Tartus elades ei käinud me kunagi ujumas Emajõe rannas või Anne kanalis, vaid sõitsime alati kas Vedule, Kallastele või Kauksi. Vedu oli mu jaoks igav, Kauksi emme kogu aeg viitsinud ja nii möödusid meie päris paljud suved Kallaste rannas.




Õhtu lõppes õhtusöögiga Kivi kõrtsis. Jälle üks koht, mida ma alguses ei kippunud külastama, sest tundus selline, kuidas ma siis viisakalt ütlen, suvaline teeäärne pubi, kust ma ei lootnud maitseelamust saada. Väga suur eelarvamus ja liiga tegemine. Hästi armas koht on ja hästi maitsvad toidud. Minu soovitus – kreemine sibulasupp kukeseentega. No oli ikka hea küll!
Natuke random tähelepanek ka. Meie kõrvallauda, kus olid laual veel nõud eelmistest külastajatest, istusid inimesed, kes selle asemel, et ise nõud kaasa võtta või eemale tõsta, teisele lauale, läksid ekstra kõrtsi sisse, et öelda, et laud on koristamata ja siis veel korra, et öelda, et puhastada oleks ka vaja. Ma saan aru, et me oleme maksvad kliendid, aga alati ei pea ju seepärast maksimumi võtma? Ma pean silmas seda, et oleks ju võinud sisse minnes mõned nõud kaasa võtta ja siis öelda, et ehk saate laua puhtaks teha, aga nemad seisid ja ootasid. Kõrtsis ei olnud tol hetkel vähe rahvast ja koristamata laua eelmised külastajad olid just lahkunud. Ma tahan ka head teenindust, ma lähen närvi kui ma seda ei saa, aga see “me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine mulle ka ei meeli.
Igatahes, astuge läbi kui Alatskivil olete. Ma usun, et te ei kahetse, hind ja kvaliteet on paigas.

Meil oli plaanis ka Kalevipoja muuseumi külastada, aga (ekslikult) vaatasin ma google´ist et see on avatud alles kolmapäevast (tegelikult suvel iga päev 11-18) ja nii jäi see järgmiseks päevaks. Sellest oli paganama kahju, sest kolmapäeval oli meil vähe aega, aga Kalevipoja muuseum/SA Kalevipoja Koda vajab vähemalt paari tundi.
Homme olete sunnitud sellest külastusest pikemalt lugema;)
