See PÖFF ajab mu (heas mõttes) hulluks

Kui täiesti aus olla, siis ma hea meelega elaksin kogu PÖFFi vältel kinosaalis. Okei, ma koliks kinosaalide vahetusse lähedusesse, oleks ilma ühegi plaani, töö ega muu kohustuseta ja veedaks suurema osa ajast kinos. Võib olla ma ei ole igal aastal nii süvenenud programmi ja see on alati olnud nii hea, aga sel ajal ajab see mind (heas mõttes) hulluks. Mulle tundub, et nii palju häid filme on, et kõike tahaks näha, aga see pole võimalik, siis tuleb vahepeal elu vahele ja keerab kõik peapeale, minu kindlalt ja kellaajaliselt paika pandud plaanid , keegi soovitab midagi, kusagil on intervjuu filmi tegijatega ja ma tahan oma kavasse lisada veel ja veel filme, aga neid ei mahu sinna enam. Ja kavas on mul neid ka juba topelt.

Nii on mul homseks näiteks piletid neljale filmile, mis omavahel kattuvad. Põhjus muidugi pole selles, et ma oleksin neid kokku ahitsenud ja poleks kellaaegasid vaadanud, lihtsalt asi oli selles, et “Mo Papale” polnud enam pileteid ja selle asemele valisin “Kadunud tähed” ning kuna sõbrannaga ka oli plaan minna kinno, siis ajaliselt sobis kenasti temaga kinodeidiks “Ühel päeval tahan ma sind näha õnnelikuna”. Aga siis kutsus ristitütar mind ootamatult “Mo Papa” linastusele kaaslaseks ja sõbrannaga kinodeidiks sai nüüd hoopiski “Nähtamatud”. Ma ju räägin see PÖFF ajab mind hulluks. Ja kui keegi tahab homme kell 18.15 vaatama minna “Kadunud tähti” minu asemel, siis kirjutage mulle, kahju kui piletid raisku lähevad niisama.

Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Tahtsin hoopis kiita PÖFFi tänavust filmivalikut ja Q&A-sid. Kõigist filmidest ma eraldi kirjutama ei hakka — see postitus veniks liiga pikaks — kuid paar päeva tagasi nähtu väärib kindlasti eraldi esiletõstmist. Käisin vaatamas Leedu, Eesti ja Bulgaaria koostöös valminud dokumentaalfilmi “Irenale” ja see on ausalt üks ilusamaid filme, mida ma olen kunagi näinud. Valus, aga samal ajal nii õrn ja helge. Ma ei saa öelda, et oleksin varem holokaustist Leedus palju teadnud, see film avas Leedu ajaloo ja inimlikkuse hoopis uues valguses. Irena Veisaitė lugu on lihtsalt võimatu ükskõikse pilguga vaadata. Ta oli kirjanik, inimõiguste aktivist ja üks Leedu targemaid ning läbinägelikumaid naisi. inimene, kes hoiatas meid sõja ja vägivalla kordumise eest, mis kahjuks ka tänapäeval on endiselt valusalt aktuaalne.

Režissöör Giedrė Žickytė, kes oli kohal ka Q&A-l, on loonud mälestustest, intervjuudest ja fotoarhiividest nii hapra ja poeetilise filmikeelega teose, et kinosaalist väljudes tundsin, kuidas see jäi minuga veel pikaks ajaks. Koduteel panin Spotify’st mängima Arvo Pärdi “Für Alina” ja see kõlab mul ikka peas. Kas te olete kunagi mõelnud, kes inspireeris Pärti seda lugu looma? Vastus peitub just selles filmis.

“Irenale” linastub PÖFFil veel 14. ja 22. novembril ning ma ütlen käsi südamel – minge vaatama. See on üks kaunemaid dokumentaale, mida ma olen näinud.

Üldse minu suur kummardus kõigile, kes neid filme välja valivad ja meieni toovad. Leedu on küll meie naaber, kuid ega ma Leedust ka ülemäära palju ei tea, tunnen, et läbi sellaastase PÖFFi olen selle maa ja inimeste vastu päriselt uudishimulikuks muutunud. Tänavune PÖFF on kuidagi eriliselt Leedu südame minu omasse kirjutanud. Aitäh selle eest! Kui sind ka Balti riikide filmid kõnetavad, siis Doc@PÖFF Balti võistlusprogrammi filmid leiate siit.

Q&A: Goodnight kiss/Irenale. Foto: Vlada K

Teine film, millest ma rääkida tahan, on samuti Leedu film – portree Balti filmi- ja teatriikoonist Juozas Budraitisest, kes vaatab tagasi oma elule nii ekraanil kui ka selle taga. Seda kahjuks rohkem PÖFFi raames näha ei saa, kuid ma ise mõtlen ja loodan, et seda võiks saada näha ETV-s. See oli teistmoodi ilus ja mõtlemapanev film ja kuna näitlejal on nii tugev side Eestiga, siis mu meelest sobiks see film väga hästi ka meie teleekraanile või Telia filmiriiulisse. Siit saate vähemalt treilerit vaadata.

Armastatud ja elav näitleja rändab väljendusrikkalt mööda mälestusi, tundeid, saladusi, haavu ja tähelepanekuid oma lapsepõlvest Klaipėdas kuni armsa kohtumiseni slovakist näitlejanna Zuzana Kocúrikovága Bratislavas, kus ta 1968. aastal tšehhi keelt õppis. Teel meenutab ta hellusega varast rolli Veljo Käsperi eestikeelses filmis „Tüdruk mustas“. Kas te muide teadsite, et Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli ka just tema. Õnnetu juhuse tõttu kukkus ta aga filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.

Legendaarne näitleja tähistas hiljuti oma 85. sünnipäeva, kuid ausalt öeldes mõjub ta oma karisma, kohalolu ja nakatava huumoriga pigem 60-aastasena. Mul on siiralt hea meel, et meil õnnestus näha, kuidas ta PÖFFi avatseremoonial pälvis elutööauhinna ning juba järgmisel päeval vaadata koos temaga filmi ja osaleda sellele järgnenud Q&A-l. See vestlus oli nii sümpaatne ja soe, et lahkusime saalist naeratus näol.

Pean tunnistama, et alguses veidi pelgasin – kartsin, et kui publikust on palju leedukeelseid ja vestlus toimub tõlke kaudu, võib kõik kalduda liiga leedukeelseks. Aga ei, see oli ehe, siiras, vahetu ja täis sooja huumorit. Eriti põnev oli kuulata tema meenutusi sõprusest Lembit Ulfsakiga. Üks kaunemaid hetki kogu õhtust oligi see, kui selgus, et Lembit Ulfsaki lesk oli samuti saalis kohal. See andis kõigele eriliselt liigutava mõõtme.

Q&A:Old Man’s Journey/ Vana mehe rännakud. Fotod: Georg Korotkihh; @egorg_k

Kui siiani seostus mul vanameister lausega “mis sa ohkad, vanapoiss”, siis nüüd ei saa ma sinna midagi parata, et ta seostub mul ühe teise lausega – “mida suurem mees, seda suurem mu..””. Või pigem looga selle lause taga. Sest loomulikult ei olnud tal plaanis olla filmivõtetel vulgaarne ja kasutada sõna “mu..” (jah, mehe kehaosa on mõeldud), aga eesti keelt mitte just kõige parema oskavana ajas ta sõnad sassi. Ehk siis filmis on kaader, kus ta koos väikese poisiga seebimulle puhub ja poiss küsib, et kuidas teisel nii suured mullid tulevad. Vastus pidi olema “mida suurem mees, seda suurem mull”, aga kogemata vahetas ta viimase sõna kaks tähte ära ning vastuseks 10aastasele poisile tuli hoopis teistsugune.

See Q&A oli täis erinevaid värvikaid, emotsionaalseid ja ehedaid hetki. Selles oli minu jaoks täpselt PÖFFi olemus. PÖFF on ikka sõnulseletamatult äge. Kohtumiseni siis kinosaalis. Nii Tartus kui Tallinnas.

Paha Pääru Oja, Theatrum ja adekvaatne teatrikomisjon

Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.

“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.

Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.

Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.

Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.

Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.

Mida sa nende muuseumidega sahmerdad?

Kust te tahate, et ma pihta hakkan? Ma võin alustada lapsepõlvest. Ilmselt on paljudel minuvanustel meeles see, et muuseumid võisid olla ühed paganama igavad kohad, kus ei tohtinud rääkida, jumala eest, midagi puudutada ja kus nurgas oli kuri tädi, kes sind vaatas sellise näoga nagu oleks sa sisse tunginud tema elutuppa. Tema ei tahtnud sind sinna ja ega sina ka seal olla ei tahtnud, sest nats oli igav, aga koolist kästi minna. Sellest traumast tingituna tean, et paljud arvavad siiani, et muuseumid on igavad, aga sellest arvamusest tuleks kindlasti aastal 2025 lahti lasta.

Siiski oli erandeid, mulle näiteks meeldis Loodusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum ning mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma muuseume armastama ning seda kurja tädi nurgas ignoreerima. Käisin ka täitsa üksinda, omapäi, vabatahtlikult. Mida sa ikka meelelahutuseks muud tegid kui käisid raamatukogus. Teatris, nii palju kui lasteetendusi oli. Ja muuseumides. Ahh, kellele ma valetan, parim meelelahutus oli ikka teiste lastega koos trihvaad ja luurekat mängida, aga päriselt ka mulle hakkasid muuseumid meeldima juba lapsena.

Täiskasvanuna muutusid muuseumid huvitavamaks, ka nood igavamad ning nii olen ma kogu aeg enda arvates üsna palju muuseumides käinud. Aga siis hakkas kiire ja tegelikult mida ägedamaks muuseumid muutusid, seda vähem ma neis käisin. Olin näiteks aastaid Türilt Ringhäälingumuuseumist mööda sõitnud ja mõelnud, et peaks lõpuks seal ka peatuse tegema, aga aega ei olnud, kiire, järgmine kord lähen, praegu ei saa. Vabandus vabanduse otsa. Kogu aeg on kiire.

Välja arvatud Norras elades, siis ma vaid muuseumides käisingi. Oslos elades oli see mu lemmikmeelelahutus (peale shoppingu – jp, on ka selline periood olnud elus) ning Munchi muuseumist sai minu vaieldamatu lemmik. Uus Munchi muuseum on vapsee selline, mille pärast ekstra tasuks juba Oslosse sõita. Lillehammeris elades oli Maihaugen vaat, et mu teine kodu – käisime seal Idaga jalutamas vist paar korda nädalas.

Aga siis, selle suve lõpus tekkis korraga aega. Kiire sai otsa. Olin jälle Türilt läbisõidul ning mõtlesin, et vot nüüd aitab. Ma teen peatuse. Hea, et tegin. Lisaks Ringhäälingumuuseumile avastasin ma ka ülinunnu Türi muuseumi, mille olemasolust mul polnud aimugi ja seal oli parasjagu aluspesu näitus. See oli nii lahe näitus ning sealt lahkudes mõtlesin, et huvitav kui palju on veel minusuguseid, kes justkui nimetavad end muuseumisõbraks, aga pooli muuseume üldse ei teagi. Ma võtsin endale eesmärgiks, et selleks, et kiiremini üle ja hakkama saada selle koondamiselooga, võtan ma aega ning hakkan teadlikult rohkem muuseume külastama ning neid ka oma blogis ja instas kajastama. Võib olla on kellelegi kasulik info? Ja kui ei ole, siis on see mulle endale põnev meelelahutus/teraapia vorm. Nii jõudsin ma lõpuks (kuhu ma nagu ikka ajapuudusest ei olnud jõudnud) ka Liivi muuseumi, üle saja aasta Tartu kunstimuuseumi ja nii edasi. Isegi Nigulistesse jõudsin lõpuks. Jah, pean häbiga tunnistama, et seal ei olnud ma käinud, vähemalt täiskasvanuna ei mäletanud. Ja ma tundsingi päriselt, et me võiksime/peaksime rohkem muuseumides käima ning hakkasin omaalgatuslikult muuseumisõbraks😀

Lõpuks kirjutasin ka Eesti Muuseumiühingule, et kui ma kuidagi saan muuseumide tutvustamisel neile abiks olla, siis andku nad lahkelt teada. Nii saingi ma teada uudishimupäevast. Jah, hull muuseumisõber küll, alles nüüd ja esimest korda kuulsin. Aga nii on. Elu kuidagi on olnud nii kiire, et nüüd kui vaatan tagasi mingitele hetkedele, siis see polegi elu, vaid lihtsalt pidev tormamine. Mille nimel? Miks? Kuhu? Päris kulgemine mulle ka ei meeldi, aga elu on ikkagi elamiseks, mitte tormamiseks.

Mul on hea meel, et mul tekkis võimalus aeg maha võtta. Tegeleda nende asjadega, mis toidavad hinge ja vaimu teistmoodi ning teil võib küll mõnikord kopp ees olla, et jälle jaurab mingitest muuseumidest, aga mulle nii meeldib. Uudishimupäevaga tutvudes oli mul juba privileeg mõnda kogu külastada ning mulle avanes hoopis uus muuseumide maailm. Teistmoodi põnev. Uudishimupäeva tehaksegi selleks, et näidata, kuidas esemed muuseumisse jõuavad, milliseid otsuseid ja valikuid selleks tehakse, mida kujutab endast igapäevane töö museaalide säilitamiseks ja uurimiseks. Samuti selleks, et tutvustada inimesi, kes kogudes olevat muuseumikülastajatele vahendada aitavad. Ja nagu ma siin juba ka öelnud olen, siis ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et muuseumides on välja ju vaid killuke sellest, mis kogudes peidus on – ligi 96% museaalidest on igapäevaselt hoidlates peidus (eksponeerimisruumi nappus, museaal nõuab eritingimusi vms). Sürreaalne number, eks.

Nii ma kutsungi teid neid kogusid külastama – programm toimub üle Eesti 15-17.11. Kohtumiseni kogudes? Kui te küsite minu soovitusi, siis ma soovitaksin:

  1. Meremuuseumi, kus uudishimupäeva raames tutvustatakse teile lähemalt Suurt Tõllu. Aurik-jäämurdja Suur Tõll on ehitatud 1914. aastal Saksamaal Stettini laevatehases ja seisab praegu Tallinnas Lennusadamas kai ääres rahvale vaatamiseks ja külastamiseks. Suur Tõllu mudeli valmistas kapten Hermann Tõnissoo 1929. aasta VII Eesti näitusmessiks, kus sai selle eest näitusmessi esimese auhinna – suure kuldauraha ja 100 krooni preemiat. Mudelit saab imetleda Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuses 😊 Kui tahad näha huvitavaid esemeid, mis peituvad Meremuuseumi kogudes, siis minge külla 16. novembril külla. Lisainfo leiab siit: https://fb.me/e/6vRYuqbDy
  2. Kolga Muuseumi, mis pakub muuseumi- ja mõisatuure 16. ja 17. novembril. Sissepääs muuseumi 5 eurot. Mõisatuur planeeritud mõlemal päeval algusega kell 14  kestvusega orienteeruvalt 30 minutit. Muuseumis on üle 20 eriilmelise püsieksponaadi ja novembrist heegeldamiskunstniku Marianne Seimani isikunäitus.
  3. Tartu Linnamuuseumi.17. novembril  kell 17-19  on võimalus külastada Tartu Linnamuuseumi hoidlaid Raadil (Narva mnt 177). Külastada saab esemekogusid ning näha ka kogude hoidmise köögipoolt – mida tegelikult tähendab esemete säilitamine muuseumis, mis selleks kõik tehakse. Ometi on esemeid, mida säilitada ei saa ning mis lõpuks hävivad. Miks nii? Eelregistreerimine muuseumi kodulehel.
  4. Palmse mõisa kutsub 15. ja 16. novembril kell 12.00  uurima mööblirestauraatori maailma. Mööblirestauraatorid Piret Rooks ja Brenda Edovald räägivad oma tööst ja tutvustavad mööbliesemeid, mille kallal nad on ise töötanud. Osavõtt muuseumipileti ja muuseumikaardiga, kuid vajalik on eelregistreerimine.
  5. Eesti Maanteemuuseumi keskendub tehnikapärandile, mis tihti riiklikesse kogudesse ei jõuagi.  Maanteemuuseumi peavarahoidja Rain Rikas teeb 16. novembril kell 15.00 kaks eksursiooni tehnika hoiuruumidesse. Sissepääs muuseumipiletiga kuid vajalik on eelregistreerimine Fienta kaudu. Tuurile mahub kuni 20 inimest.

Jaga oma muljeid muuseumidega või jäta Facebooki postituse alla lihtsalt märku, kellega sina läheksid uudishimupäevale, sest juba nädala lõpus läheb kõikide kommenteerijate vahel loosi kaks Muuseumikaarti.

Kust need kibestunud ja kurjad inimesed tulevad?

Natukene paneb mind alati muigama, kuidas kõige süütumad ja tavalised teemad ajavad inimesed keema. Ühtepidi on ju tore, et tekib diskussioon ning saab teada ka teiste inimeste arvamusi, aga alati leidub grupike inimesi, kes vindi üle keeravad ning oma kommentaaridega mõjuvad lihtsalt õelad või kibestunud. Ma ei saa aru, kust inimestel see tuleb?

Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis mul on omajagu põhjuseid, et olla elus pettunud ja kibestunud, kuid ma ei ole seda. Mõnikord olen kurb ja teinekord isegi sisimas kellegi peale kade, aga need ei ole tunded, mis mind igapäevaselt kannavad. Need on lihtsalt inimlikud tunded, mida me kõik aegajalt tunneme, aga siiski kui ma vaatan asjadele suuremas pildis, siis elu on ikkagi nii palju ilus, et mitte olla kibestunud.

Isadepäevast. Ausalt.

Loen jälle erinevaid kommentaare. Seekord isadepäeva kohta ning ma mõistan, et see tekitab erinevaid tundeid. Mina, olles lahutatud vanemate laps ja elanud ajal, mil ei olnud kombeks, et laps elab natuke ema juures ja natuke isa juures, olen läbi elanud erinevad tunded seoses selle päevaga.

Ma olen isadepäeva vihanud, sest ma olen tundnud end alati nagu “see teine”, “see ülearune”, ma pean praegugi isadepäeva selliseks veidi vastikuks formaalsuseks ja see pole tingitud mitte enam sellest, et ma olen olnud nö isata laps, vaid ma olen ise ka olnud see, kes pole isa peale mõelnud. Kuidas on isadepäeval tundnud end tema? Ma ei ole seda kunagi küsinud, sest lihtsam on ju olnud mõelda, et kannataja/ohver olen mina.

Kas koolilaps tohib bussis istuda?

Mulle jäi silma kellegi postitus, et tänapäeva koolilapsed on ikka nii ülbed ja ei austa vanemaid inimesi, et buss oli rahvast täis, mõned vanemad prouad pidid seisma, aga näet, üks laps istus seal, koolikott süles ja ei teinud teist nägugi, vaid lihtsalt istus. See postitus pani mind mõtlema.

Kas koolilapsel polegi õigust väsinud olla? Bussis istuda? Ma ei pea siin silmas mingeid äärmusi, et kui bussis seisab väeti vanem inimene, kel raskusi seismisega või muud sellist, vaid võtame tavaolukorra, et bussis seisab krapsaka välimusega vanem inimene ning istub täiesti tavaline koolilaps. Ma mõtlen, et ka see koolilaps võib ju väsinud olla. Tal võib jalg valutada. Või pea. Ei ole ju kusagil reeglites kirjas, et koolilaps ei või bussis istuda?

Vaikuse vägi ja mere maagia – Fra Mare salaretsept rahuloluks

Haapsallu otsustasin ma seekord minna bussiga, lihtsalt vahelduseks ja pealegi oli see väga mugav, sest bussi peale sain minna Haruteelt ning Lux Express viis Fra Mare ukse ette kohale ka . Patt oleks olnud seda võimalust kasutamata jätta. Ilm oli sügiseselt sompus ja see saigi tähendada vaid üht – oli ideaalne ilm spaa-ja saunamõnude nautimiseks. Ma olin just tühistanud oma miniretriidi, mis Haapsalus pidi toimuma ning ausalt öeldes ka valmis selleks, et hotellikülastus jääb ära, kuid õnneks läks siiski nii, et pühapäevast teisipäevani sain ma võtta aega vaid iseendaga iseendale. Oli veidi teistmoodi miniretriit, aga kui järgmisel hommikul kepikõndi läksin tegema, sain aru, et see oli täpselt selline miniretriit, mida mulle endale vaja oli.

Aga alustame algusest. Meeles tuleb pidada, et Fra Mare on kolme-tärni spaa ning põhiline vanusegrupp pigem eakad (pean silmas ka endast vanemaid), seega ei saa norida, et kõik pole viimse lihvini kaasaegne, AGA mis mulle endale väga turunduses alati meeldib kui ollakse ausad ja ei püüta olla keegi teine, kui ootused ja tegelikkus on omavahel vastavuses. Palun ärge siit nüüd välja lugege, et tegu oleks vanamoodsa või vananenud kohaga, kindlasti mitte, ma lihtsalt täpsustan, sest mõnuikord on inimestel tobe komme norida pisiasjade osas täpselt aru saamata, kuhu tuldud on (see kehtib üldiselt majutusasutuste puhul, nt kaevatakse liikluse üle kui hotell asub kesklinnas või laste kisa üle kui samal ajal on lastepühapäev jne). Mina tahan esimesena hoopis kiita üht pisiasja. Jumal, kus mulle meeldis, et võti oli füüsiline võti ja sellel oli suur võtmehoidja küljes. Ma olen kõige kehvem uksekaartide hoidja ning tihti panen ma need kokku telefoniga, siis nad ei tööta, ma ajan need sassi, ma kaotan need ära, uks läheb kogemata lukku ja kaart on toas. Ühesõnaga mul on kogu aeg nendega peavalu. Siin olin ma ühest peavalust prii. Aitäh!

Tuba, kuhu selle võtmega sisse sain, asus spaa pooles ning oli väga ruumikas ning mõnus, ilusa vaatega merele. Esmaspäeva õhtul istusin ma rõdul ja kuulasin vihmasabinat ning vaatasin lihtsalt merd. Meri rahustab mind ja kohe kuidagi tõmbab kõik halvad emotsioonid endasse. Kuna mulle tundus, et vajan aega iseendale, siis ma olin isegi nii ülbe, et magustoidud võtsin õhtul tuppa ning nautisin seda rahus ja vaikuses. Või noh niivõrd kuivõrd vaikuses. Avastasin Netflixist “Back To The Future” ja loomulikult pidin ma seda vaatama, sest küll kordi ja kordi nähtud, kuid jätkuvalt üks mu lemmik filmitriloogiaid. Täiuslik õhtu.

Enne täiuslikku õhtut toas, käisin ma loomulikult läbi spaast. Ma pean tunnistama, et basseinid jätavad mind suhteliselt külmaks, sest ujuda ma ei oska ja mullivannis ligunemine pole ka minu teema – kui ma just pole heas seltskonnas, et saab lobiseda, muidu hakkab mul igav lihtsalt, aga saunad selle eest on täiesti minu teema. Ma armastan saunas käimist ja kui olemas on soolasaun, aurusaun ja soome saun, siis on minu jaoks puhkus 10/10. Fra Mares on need olemas ja lisaks veel ka sanaarium, infrapunasaun ning soome saun 70 kraadi. Viimases veetsin ma kõige rohkem aega, sest 90 kraadise soome sauna temperatuur läks leilitamisega minu jaoks liiga käredaks lõpuks. Aga no öelge veel, et saun ei ole hea enesetunde aluseks. See mõnus rammestus, mis pärast sauna kehasse poeb ning see puhas tunne, just sisemine puhastumine, on minu jaoks saunas eriline. Väikene saunajärgne jook käib ka minu jaoks saunarutiini juurde ning seda sain mõnusalt nautida puhkeosas, mis minu rõõmuks oli tühi, kuigi spaas oli rahvast minu jaoks pühapäeva kohta üllatavalt palju.

Plätud unustasin maha ja natukene tundsin puudust, et toas ei olnud susse, et oleksin kasvõi neid saanud kasutada

Aa, miks ma nendest basseinidest hakkasin üldse rääkima. No ma ei oska seal suurt midagi teha, paar korda ujun ära, siis ulbin natuke vees, aga siin oli olemas video-vesiaeroobika. Nii äge mu meelest! Et niisama vees sulistamise asemel teed midagi kasulikku oma keha jaoks (ja seda täitsa usinalt kasutati). Muidugi oli olemas ka pärisinstruktoriga vesiaeroobika, aga selle info (pühapäeviti 17.30) lasin ma kahjuks kõrvust mööda ning ründasin samal ajal juba buffee-õhtusööki.

Söök üllatas mind väga positiivselt. Ma ei ole kunagi (vist) spaas käinud nii, et toit on ka juba paketi hinna sees ning minu jaoks oli see uudne kogemus. Pean ausalt ütlema, et tibake oli skeptiline selle kontseptsiooni osas, bufeed (välja arvatud hotellihommikusöök) ei ole mu erilised lemmikuid, kuid mu skeptiline hoiak oli põhjendamatu. Lihtsad, ent väga maitsvad toidud olid – eriliselt meeldis mulle, et rohelise valik oli suur ning mina, kes ma üldiselt ei söö magustoite, tahan eraldi kiita kohupiimavormi. Selle võtsin tuppa kaasa ning natuke kirusin end, et suuremat tükki ei võtnud. Mitte et ma peaks hetkel dieedil olles suuremaid magustoiduportse endale lubama, aga tõesti oli maitsev lihtsalt.

Teadupärast on esmaspäevade imago selline sinisepoolsem ja need ei kipu inimestele meeldima, aga mina veetsin Fra Mares vist oma elu parima esmaspäeva. Hommik algas loomulikult hommikusöögiga (ma pole muidu hommikusöögiinimene, aga hotellide hommikusöögid on mu lemmikud!), edasi liikusin ma kepikõndi, massaaži ja siis ka hommikujoogasse. Ma ju ütlesin teile, et ehtne miniretriit, lihtsalt veidike teisel kujul kui ma olin esialgu planeerinud!

VÄGA suured kiidusõnad ütlen ma kohe massaaži tegijale. Mulle ei tulnud üllatusena see, et ma pinges olen, ma tean seda ja lõdvestuda ma ka ei oska, aga ta andis endast kõik, et ma tunneks end lõdvestununa (natuke ikka õnnestus ka) ning andsin talle oma sõna, et võtan aega ja naudin puhkust, et tõeliselt lõõgastuda. Kui juba kiituseks läks, siis ka proua, kes kätele mudamähist tegi, oli ääretult sümpaatne ja tegi maksimaalse, et oleks mõnus puhata ja samal ajal mudal lasta käsi ravida. Mul oli kaasas telefon, et oma filmi edasi vaadata, sest loomulikult jäin ma eelmisel õhtul suht varakult magama, kuid filmivaatamine ei õnnestunud väga siingi. Hämar valgus, küünlad, mugav tool ning pea lihtsalt vajus taha ning tukk tuli vägisi peale. Oli selline mõnus powernap, muidu võib olla polekski õhtul enam sauna jõudnud. Ja mudaprotseduurid Haapsalus on minu arvates must!

Mereäärne jalutuskäik ja hommikujooga oli samuti midagi sellist, mida ma tundsin, et mu hing ja vaim vajab. Kui pühapäeval saabudes oli ilm vihmane ja sombune, siis esmaspäev võttis mind vastu sooja päikeselise sügisega, täpselt sellisega nagu mulle meeldib ning ma lihtsalt jalutasin ja lasin loodusel oma vaimu turgutada. Kusjuures ka kepikõndi ei olnud ma kunagi varem harrastanud ning mõtlesin omaette, et linnareisidel peaks mul ka kepid kaasas olema kogu aeg, sest ma olen aeglane kõndija ja pidevalt pean oma kaaslastele hüüdma “wait for me I have little legs“, aga keppidega tuli selline hoog sisse, et oleks Haapsalu vanalinna välja tormanud kui jooga aeg poleks peale tulnud.

Tervendav joogamaja avas oma uksed 2023.aastal ning lisaks hommikusele tasuta videojoogale, saab iga päev koos juhendajaga teha ravijoogat seljale, esmaspäeviti kundalini joogat ning nädalavahetuseti pakutakse veel erinevaid jooga pakette. Vist ei tule üllatusena, et väga positiivse auraga maja. Siit soovitan joogamaja ja pakettide kohta täpsemalt uurida.

Ma ei tea, miks mulle oli jäänud mulje, et Fra Mare on Haapsalu kesklinnast kaugel, aga kuna hetkel mul selline kerge dieet ning kaalulangetus käsil on ning ilm soosis jalutamist, võtsin ma selle “pika” tee ette. Tegelikult oli vanalinn umbes 1,5 kilomeetri kaugusel ning väga pikaks see jalutuskäik ei kujunenud, aga linna peal jalutades sain ma siiski 15 000 sammu täis. Ma võiksin Haapsalus pikalt ringi kõndida, sest jätkuvalt on see üks mu vaieldamatutest lemmiklinnadest ning kuidagi eriliselt sümpaatne on minu jaoks just sügisene Haapsalu. Kuidagi see rahu ja vaikus, kollased vahtralehed, värvilised majakesed, aknaraamid, tillukesed poed ja kohvikud nii kõnetavad mind, et iga kord tunnen, et Haapsalust on raske lahkuda. Ma võiks sügis-talvisel ajal Haapsalus käia iga kuu vähemalt korra. See linn on nagu Astrid Lindgreni maailm.

Kuna ma kepikõnni keppe ikkagi kaasa ei võtnud oma linnatuurile, siis loomulikult ma jalutasin aeglases oma tempos ning ilm suutis muutuda, nii et päikesepaiste kadus pilve taha ja vihma hakkas tibutama, kuid ma ei ole suhkrust, ma ei lasnud sel vihmasabinal ennast heidutada. Pealegi jõudsin ma nii tagasi Fra Maresse, et spaaosa oli just avatud uuesti ning ma sain saunadesse soojenema minna. Milline jumalik tunne oli trikoo ja hommikumantel selga tõmmata ning minna soojasse sauna lebotama. Viimasel ajal oleme kodus kahetsusväärselt vähe sauna teinud ning tundsin nüüd, et peame sellest välja murdma, et nädalavahetusel saun ei köe kodus. Saun (ja spaa!) on meie kliimas ja hallis sügises vajalikum kui me arvata võib olla oskame, selline lihtne pisiasi, mida me oma vaimse tervise heaks teha saame.

Peale saunatamist ja õhtusööki pugesin ma rammestunult voodisse. Kahjuks pidin ma järgmisel hommikul vara ärkama, et Tallinnasse kohtumisele jõuda, kuid see ei tekitanud minus tegelikult meelehärmi. Ma olin väljapuhanud. Miniretriit iseendaga oli toiminud. Haapsalust lahkusin ma sees helguse tunne ning kohvris uued saapad ja teksad, kõrvas uued kõrvarõngad, sest teades mind ma ju ei saa second hand poodidest mööda minna ning Haapsalus on üks päris äge teise ringi pood.

Sellist miniretriiti iseendaga soovitan ma teile ka. Fra Mare spaamaagia pakkumised leiate Hookusbookus.com lehelt. Minikokkuvõtte minipuhkusest minu Instagramist.