Month: November 2025

Täna ma ei ole kurb

/ Eveliis / Leave a comment

Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei osanud oodata, millise reaktsiooni mu Facebooki postitus inimestes tekitab ja kui nüüd täitsa algusest kõik ära rääkida, siis ma isegi ei plaaninud sellist postitust teha, aga ma olin tõesti kurb, sest ilmselt jälle olen elanud mingis eluvales, et end mingil väiksel moel suunamudijaks pidanud, kuid kui ikka mitte ükski ettevõte ei vastanud mu kirjale, et pakun neile oma blogis ja instagramis ka reklaami kui nad aitavad mul ehk ühe pere lastele jõulukingid teha. Ma ei tea, kas mina olen s***t suunamudija või teie s***t sihtgrupp, kellele reklaami teha, aga minu kiri jäi hüüdja hääleks kõrbes. PS: Te ju saate aru, et ma tegelikult ei pea oma jälgijaid s**aks publikuks, vaid olen sarkastiline.

Enne kui ma tulen oma positiivsete emotsioonide juurde, siis ma tahan veel öelda, et ma ei ütle midagi suunamudijate kohta – nemad teevad oma tööd (jah, täna ON see töö!) ja nii mõnigi neist kasutab oma mõjuvõimu ära ka heategevuseks, mind kurvastas, et minu palve kõrval samal ajal saatsid need samad ettevõtted vildikaid ja raamatuid ja muid asju suunamudijatele edasi. Kasutan ühe oma tuttava lihtsat mõtet selle kohta: “okei, saada posu tooteid influkatele, genereeri selline liiklus, et mingi vildikakomplekt on välja müüdud üle Eesti. Aga kas sellest ei piisa? Kas selle kõrvalt ei saa panna kasvõi 10-20 komplekti seda komplekti teele nendele, kelle vanematel ongi kuu keskel 12 eurot arvel…” Sest on jõulud ja meile meeldiks uskuda, et jõuluimed on olemas? Jah, ühegi ettevõtte kohustus ei ole lastele jõuludeks rõõmu teha, ka ei pea keegi tundma end süüdi, et tal läheb paremini ja asju lihtsalt saadetakse, aga ma olen seda mõtet edasi mõlgutanud ning mõelnud, et meie influencer turundus on ikkagi nii pinnapealne ja sisutu. Sorry, et selle välja prahvatan nii. Võib olla ebaausalt, ma ei tea ka ju tegelikult.

Aga aitab sellest. Ma olen SÕNULSELETAMATULT tänulik kui paljud teist minu postituse peale reageerisid ja kohe olid nõus aitama. Kingid väiksematele olid olemas praktiliselt kohe ja kuna need soovid olid nii väikesed ja lihtsad, siis ilmselt see puges inimestele südamesse ja lisaks pakkusid inimesed veel välja, kas võiks juurde panna veel selle ja tolle ning mul on tunne, et veidike liialdades saavad need lapsed kogeda enam-vähem selliseid jõule nagu Kevin kui ta perega New Yorkis hotellis üles ärkas. Eile ja täna kirjutasid mulle veel paar inimest, kes uurivad, kas saavad telefoniga aidata ja ma olin hämmingus, heas mõttes hämmingus kui lugesin kui mõistvad on inimesed, miks lapse soov on just üks teatud iPhone mudel. Vaid paar inimest sadade hulgas arvas, et seda poleks vaja, et nad ei osta ka endale 300-400 eurost telefoni, aga vastan nii nagu vastas keegi kommentaarides – see laps tahab ka kuuluda, et tal oleks asi, mis on popp. Mina lisan omalt poolt, et jõulud ongi ju soovide esitamise aeg ning teate ma arvan, et see laps esitas selle soovi sisimas teades, et see on midagi sellist, mis kunagi ei täitu, aga soovis ikka. Ja mina soovin koos temaga, et ta selle saaks.

Eile õhtul pakkus paar inimest, et nad sooviksid pere ka rahaliselt toetada. Täna õhtuks on pisikestest summadest mu kontol saanud suur summa. Kokku 360 eurot telefonifondi ning eile ühe inimese 100eurose (!) ülekande juba edastasin emale, sest ma ei olnud kindel, kas hakkame telefoniks raha koguma või saame telefoni teisiti lapsele kingiks. See on minu meelest täiesti ebareaalne, sürreaalne ja kas ma juba kasutasin sõna SÕNULSELETAMATU, et tõesti nii palju on toredaid inimesi meie ümber.

Ma ei taha selle perekonna kohta detaile jagada rohkem kui juba teinud olen, aga kinnitan teile, et tegu on äärmiselt tööka, tubli, hakkaja naisega, kes väärib selliseid jõule 120%. Jah, ma tean, et selliseid naisi ja emasid on veel ning aidata tahaks rohkemgi, aga alustama peab kasvõi sellest ühest ning kui see pereema täna mu küsimusele, kas tal endal ka mõni soov on, vastas, et ta ei oska midagi tahta, sest tal ei ole endal kunagi elus olnud jõule, et käivad päkapikud ja on selline jõuluhelgus, siis tema suurim jõulusoov ongi, et saab lastele kinkida jõulud, nii nagu ta igal aastal püüab ise oma jõududega teha, aga sel aastal on niimoodi. Ja lapsed oleks aru ka saanud, et on keerulised ajad ning poleks pahandanud, et kinke pole, sest nad on tänulikud paljude muude asjade eest. See lause läks mulle nii hinge ja mul on siiras hea meel, et see lihtne soov ning veidi emotsionaalne postitus nii suure kõlapinna on saanud. Ma soovingi, et neil oleks kõige ilusamad jõulud, mida nad kunagi kogenud on. Ja teate, mis ma veel tunnen? Kui ma siin peale koondamist olin ebakindel ja tundsin end kasutuna, siis nii paganama hea oli end kasulikuna tunda, tunda, et ma ei ole mõttetu ning ma teen midagi, mis loeb. Päriselt.

Aitäh teile kõikidele, kes aitate aidata! Teid on nii palju ja ükshaaval ei jõua teid ära tänada, aga uskuge, et aitasite teha ühe pere jõulud imeliseks. Ja kniks ja kummardus, suure südamega ettevõtjatele, kes kohe oma abikäe ulatasid/olid valmis ulatama. Aitasite nii minu kui selle pereni tuua PÄRIS jõulutunde.

Ja palun vabandust kõikide ees, kes ei ole mult vastust saanud, mul päeval ei ole väga aega vastata olnud ning õhtul tõesti mõni kiri/sõnum on jäänud ilmelt kahe silma vahele. Ma püüan kõik kirjad läbi käia, aga võite mulle endast märku anda kui teie soov aidata pole minult vastust saanud veel. Kindlasti ma ei ignoreeri teid tahtlikult.

Kas teie olite sama inimene, kes te olite 15 aastat tagasi?

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu te Threadsist ehk olete lugenud kui mind seal jälgite, siis sattusin ma pealt kuulma, kuidas mind taga räägiti. Üsna sürreaalne olukord, sest asi pole selles, et ma arvan, et peaksin kõikidele meeldima – see on täiesti okei, et kõikidega ei vaibi, kuid mõtlesin nende valede peale, mida ma kuulsin ja see pani natukene mõtlema, et miks. See selleks, las olla.

Ma hakkasin mõtlema hoopis teise asja peale.

Selfied ja värvilaigukesed

/ Eveliis / 3 Comments

Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.

Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.

See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.

Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…

Henn Roode näitus mõjus niimoodi.

Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.

Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.

Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.

Marekil on päris s**t õnn

/ Eveliis / Leave a comment

Ma jäin täna mõtlema, et kui kellelgi on õnnega sitasti ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, siis on see Marek . Sest noh okei, ühe korra läheb sitasti, teinekord läheb sitasti, kolmas kord, aga no neljas ja viies ka, siis see on ju juba mingi muster. Fun fact selle juures on, et mul on selle üle jumalast hea meel. Tahaks lausa öelda, et sitaks hea meel, aga ega mul endal ka nüüd ülemäära hästi selles vallas ei lähe, et päris nii õnnelik olla ei saa.

Täna näiteks jõudsin mõelda, et oh, mul ju vedas, et just Marekil selles osas kehvasti läks, aga hiljem sain aru, et hõiskan enne õhtut. Ja nii oli ka.

Ühesõnaga. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil on koer nimega Dexter. Selline nunnu paharet, kes kaalub 65 kilo ja toob meie argipäeva vürtsi aegajalt, sest tal on VÄGA tundlik seedimine ja isegi kui talle ei anna midagi tavapäratut süüa, siis mõnikord üllatab ta meid sellega, et midagi ikka ei sobinud ning selle tagajärjeks on kodus ees ootamas…No te saate ise ka sõnadeta aru, kuhu ma jõudma hakkan. Minul on olnud au õnnetuspaika koju jõuda esimesena üks kord. Vaatepilt oli ikka jõhker. Seinad, vaip, kardinad, kapid – kõik oli täis koera väljaheiteid. Korraks oled meeleheitel, sest kurat, ikka megarõve on koristama hakata, aga milles see koergi süüdi on. Peab aru saama ja hakkama saama.

Mul on lihtne rääkida, sest järgmised kolm korda, mil sama vaatepilt on avanenud, on Marek esimesena koju jõudnud. Ja ilmselgelt ei istu sa ju siis diivanile, vaid hakkad koristama. Selleks ajaks kui mina koju jõudnud olen, on kodu juba korras ja enam-vähem lõhnatu olnud. Täna olin ma kauem tööl ning pidin sealt minema edasi kohe Ida rahvatantsu koosolekule. Sõidan kooli poole ja mõtlen, et huvitav, millal Ida helistab, et kus ma juba olen, kui telefon helisebki. Ida asemel helistab Marek. Küsib, kus Dexter on. Toas ei olevat koera. Ma mõtlesin, et ma hakkan mõistust kaotama. Ma tean, et tõin hommikul koera tuppa, tean, et andsin talle viinerit ja teadsin, et panin ukse lukku, aga keda ei olevat toas on Dexter. Kuidas? Mis mõttes? Ta on küll Mesi Tares teinud kadumistrikki ja kadunud toast läbi tuulutusakna, aga siis olid ka jäljed maas. Praegu aga tühi kodu, vaikus, ei ühtegi jälge ja Dexterit.

Siis muidugi selgus, et härra koer oli end kinni pannud Mareki kola/pesuruumi. See ei ole nüüd just väga suur ruum, nii et ma saan täitsa aru, et härra proovis õue saada, välisuks seal oli muidugi kinni ja kuna koer on sama suur kui see ruum, siis lükkas ta sisemise ukse rapsimise käigus enda järel kinni. Mis oleks olnud okei, et noh liikmisruumi ülearu pole, aga ta oleks hakkama saanud, lihtsalt siis maganud ja oodanud kuniks koju tuleme. AGA kui me nüüd paneme siia võrrandisse sõna “kõhulahtisus” , siis te saate aru, mis olukorras see ruum oli kui Marek avastas, et Dexter on seal kinni. Marek, kes vannub väga harva, äkki ongi seda teinud neli korda meie kooselu jooksul ning need on seotud olnud just nende Dexteri olukordadega, oli ikka üsna Kermo Murel läbi telefoni ja mitte selles mõttes, et I fucking love you to the moon and back.

Käisin koosolekul ära. Sõitsin koju ja mõtlesin, et nojah, õnneks on hullem ju koristatud (mis kind of pole ju vale), AGA kas mulle siis meenus, et selles pisikeses ruumis, mis oli täis vedelat väljaheidet, oli kinni olnud ka koer, kes kindlasti mitte ei mõelnud, et aa, oot, midagi on valesti,ebameeldiv, ma leban rahulikult, ei rapsi ja ootan millal mind siit välja lastakse. Muidugi mitte. Ta suutis selles väikeses kompkus tekitada kaose, mida Marek oli kaks tundi juba likvideerinud ning uidugi ootas mind koju jõudes ees küll peaaegu juba puhas tagaruum ning maharahunenud Marek, aga 65 kilogrammi sõna otseses mõttes sitast koera. Koera, kes laseb end puhastada ja pügada vaid mul (ning groomeril). Milline au ja rõõm oli peale pikka päeva sisustada oma õhtupoolik telekavaaamise asemel Dexteri puhastamisega. Tund aega hiljem oli Dexter enam-vähem puhas. Thank god, et tal groomeri aeg juba reedel on.

Nüüd kui see sitaralli on siin majas tänaseks lõppenud, siis on juba nats naljakas ka, aga no ausalt ma julgen öelda, et Marekil selle loosiga ikka üldse ei vea.

Kermo Murel päästab eesti keele

/ Eveliis / Leave a comment

Ma saan aru, et näosaates saadeti lapsed Kermo laulu ajal välja, et ennetada seda, et mõni segane tuleks jälle välja eelnõuga, et üks telekanal likvideerida ning ilmselt on tõesti ka vanemaid, kes arvavad, et nende 9aastased ei tea neid sõnu, mis selles laulus kuulda on, või et nad üldse ei teaks Kermo laulude sõnu peast, mind aga pani see ikka muigama.

Totakas näitemäng ju lihtsalt. Sest igaks juhuks peab. Lapsed kuulevad, noored lähevad hukka. Igal pool niigi ropendavad, pole vaja seda näidata ka koguperesaates (mis sellest, et Kermo Murel on ilmselt selle koguperesaate kõige suurema sihtgruppi nr 1 lemmik). Ja kui keegi tuleb nüüd ütlema, et kuidas ma roppusi propageerin, siis tegelikult tuleks üldsegi uurida veidikene keeleajalugu. Kui võtta kasvõi sõna “t**a”, siis algselt tähendas see lihtsalt mehe suguelundit, ilma ropu varjundita. Nii nagu „sõrm”, „varvas”, „kõrv”, „munand” — lihtsalt anatoomiline kehaosa. Roppuseks muutus see alles palju hiljem kui linnakultuur sõnu tsenseerima hakkas.

Lugu sellest, kuidas ma iseennast ära ei tundund

/ Eveliis / Leave a comment

Kas te mäletate seda lugu, kui ma ühel vastuvõtul Andres Tarandit ära ei tundnud? Arvasin, et ta on üks rootslane, kellega ma koos kunagi töötasin ja läksin temaga kenasti rootsi keeles suhtlema. Kui ta mind peale viit minutit püüdlikku selgitust, kus ma temaga koos töötasin, ikka hämmingus vaatas, küsisin ma, et kas ta siis pole (sisesta rootsi nimi). Ta vastas konkreetselt: “Ei, ma olen Tarand!” Ikka juhtub. Kusjuures, nüüd PÖFFil vaatasin, et oi, see rootslane jälle siin. Seekord ma talle tere ei tormanud ütlema, aga läks jälle hetkeke ära enne kui ma taipasin, et oot oot, see hoopis Andres Tarand.

See, et ma inimesi sassi ajan ja ära ei tunne ei peaks enam kedagi üllatama. Mul on neid lugusid küll ja veel jagada. Aga seekord suutsin ma olla lausa nii udu, et ei tundnud iseeennast ära. Jah, ka see on võimalik.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma läksin üht hotelli arvustama, kuna meid ennast oli palju, inimesi palju, töötajad alles õpilased, siis kogu see protsess oli tibake segane ja suutis mind natuke närvi ajada, et ma ei saanud kõike infot korraga ja ühest kohast, siis ma suutsin ka ära unustada restorani kohta käiva info. Või noh pean täitsa aus olema ja ütlema, et ma ei saanud sellest täpselt lõpuni aru ja nii ei olnud mul meeles, et ma võib olla olin kella kaheksaks laua kinni pannud. Igatahes peale spaahoolitsusi olime õega toas ja arutasime, kuhu sööma minna. Otsustasime, et läheme hotellis asuvasse restorani. Panime laua seitsmele kinni kella seitsmeks.

Läksime kohale ja ma natukene kirtsutasin nina, et laud oli ühes teises ruumis kui ma olin oodanud. Sain kõigest aru, nii suurt lauda ei olnud võtta enam esimeses saalis, aga ikkagi. Teised istusid lauda, aga mina ikka kiikasin sinna ette ruumi ja küsisin siis teenindajalt, et kas me toda teist lauda ei saaks, sest kuidagi videos ehk on hubasem. Ta ei olnud vastu, aga arvas, et meil on seal ikkagi kitsas. Mina arvasin, et saame hakkama, sest kaks meie seltskonnast olid ikkagi päris väikesed lapsed. Heakene küll, ütles teenindaja. Õde viskas suvakalt nalja, et nojah, ta on meil blogger, ta tahab seda ja teist ning teenindaja siis vaatab mulle otsa ja küsib, et oi, kas Teie oletegi see blogija, et me ühte täna ootame küll, et neile öeldi, et keegi tuleb. Hakkasin naerma ja vastasin, et mina see kindlasti ei ole, küllap ikka keegi päris-suunamudija tulemas. Teenindaja ütleb jälle, et noh palju neid ikka ühe õhtu jooksul tulla saab ja meie õega räägime vastu, et no uskuge mind, suunamudijaid on päris oma jagu, et neid saab ühe õhtu jooksul ikka veel tulla. Teenindaja ütles jälle, et ta küll ei usu, et selline kokkusattumus võiks olla, et kohe mitu ühe õhtu jooksul tulemas, aga tema ka ei tea ju täpselt. Kui mina ei ole, siis mina ei ole, aga see selleks, et kui meile siis too laud sobib, siis lahkelt istutagu sinna.

Sahmerdasime ja korraga mulle sähvatas, et kuramus, see blogija võisin ikka mina olla küll. Ma olin ju suhelnud ka restorani teemal, st mulle ja Idale oli hotelli poolt ka õhtusöök, kuid kuna meid oli kokku seitse, siis ma uurisin lihtsalt, et kas me saaksime ehk natuke sõbrahinda, sest ega me kahekesi sööma ei tule, vaid ikka kogu seltskonnaga koos. Sain vastuseks, et jah ikka saaks ja sinna see jäigi. Mina eeldasin, et allahindluse küsimine tühistab eelneva kokkuleppe ja kuna täpsustus oli selline nii ja naa, siis mulle pähe jäigi arusaam, et kui otsustame seal süüa, siis saame veidikene allahindlust. Keegi check in’is mulle ei öelnud ka, et kella kaheksaks on mul laud ja sinnapaika see jäi. Hea on, et õde selle nalja viskas. Ma oleks tasuta toidust loobunud. Ja kes siis tasuta toidust ära ütleb!

Naljakas lugu, aga tegelikult ka natuke lugu sellest, kuidas hotellis kõik eraldiseisvalt on väga hea – spaa, hoolitsused, toad, toit, aga tervikut pole ning ka justkui omavahelist suhtlust ning see natukene minu jaoks tappis vaibi. Aga hotellist ja kogemusest juba eraldi postituses. Restorani osas ütlen, et toit oli imemaitsev ja teenindus 10/10.

Väärtusruum

/ Eveliis / Leave a comment

Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.

Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.

Kes siis arvas, et peab kaebama minema?

/ Eveliis / 8 Comments

Ma olen alati rääkinud, et mul on kõhutunne. Mu kõhutunne üldiselt ei valeta ja nii läks ka seekord. Kui mind ootamatult koondati, siis ma teadsin, et sellest avalikult rääkimisel saab olla igasuguseid tagajärgi – siiani on hämmastavalt positiivsed tagajärjed olnud ülekaalus, nii et ma ei kahetse grammigi, et olen sel teemal olnud 100% aus ja avanud end sellisest küljest, millest tihti ei julgeta rääkida, sest häbi on. Häbi olla korraga töötu.

Kuna olukord tööturul on hull, minusuguseid töö kaotanud inimesi on veel ja veel ning ma olen alati saanud tagasisidet, et inimesed on minu blogist saanud tuge ja abi, siis otsustasin ma ka seda osa avalikult ja ausalt jagada. Ma ei pea end mingiks coachiks, ma ei ole õppinud nõustamist, aga ma oskan rääkida oma kogemusest ning mulle läheb vaimne tervis korda. Nii enda kui teiste oma ning oma peakeses mõtlesin ma, et minusuguseid, kes tunnevad, et töötuna arvel olek on väärikuse kadumine, koondamine tähendab, et ma ei oska midagi ega ole midagi väärt, olen tühine ja mõttetu inimene, on kindlasti veel ning võib olla minu teekonna jälgimine pakub neile tuge, otsustasin ma avalikult jagada ka seda, et olen nüüd töötuna arvel.

F**k you, päriselu!

/ Eveliis / 1 Comment

Kust ma alustan? Kas iseendast ja oma päriselust? Sest kui ma siin nüüd natuke tagasi vaatan, siis minust saaks vist vändata ühe korraliku kodumaise filmi. Sellise ängi täis, pearollis depressioonis ja läbipõlenud keskealine naine, kes alles 44aastaselt hakkas end otsima ja leidma. Aga võib olla see ei olekski ängi täis? Oleks hoopis helge ja optimistlik? Sest kõigist neid kuradima raskustest hoolimata ma saan hakkama. Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Näiteks võiksin ma öelda, et mulle tehti eile ülim kompliment, mis andis mulle uut energiat ja enesekindlust. “Leidsin vaid kaks kultuurist kirjutavat influencerit. Sina ja Mart Juur,” öeldi mulle eile. Ma võin ju ise seda tõlgendada, et see tähendab, et ma olen sama andekas. Isegi kui see seda ei tähenda;)

Kõik on perspektiivi küsimus. Igal asjal ja lool on oma helgem pool. Või kas on? Kas eile esilinastunud “Mo papas” oli ka helgem pool olemas? Või oli see ikka igavene hädaorg ja ängi täis? “Ma ei käi Eesti filme kunagi vaatamas,” ütles paar nädalat tagasi üks mu tuttav, “need on sünged, venivad ja rõhuvad.” Ühelt poolt ma nõustun temaga, eks minagi vaatan üht või teist filmi ja süda kisub kokku, valus hakkab, äng tuleb peale, film kisub endasse ja ei lase enam lahti. Aga see on minu arvates vaid hea märk. Nimetagem seda ängiks või milleks tahes, mina võib-olla just selle tunde pärast neid filme armastangi.

“Mo papa” on nüüd üks nendest filmidest, mis kiskus endasse ja enam lahti ei lase. See oli nii nii ehe, et raske oli mõelda, et see polnud päris. Et Eugen polegi päriselt Eugen, et Stina pole Stina ja Riko pole Riko. Et nende taga on näitlejad. Sest nad ei olnud näitlejad, nad tõid läbi ekraani meieni oma päris tundeid ja päris lood. Ja need läksid hinge. Võib olla just selle pärast, et sellised lood on päriselt meie ümber. See ongi osa Eestist. Mina istun siin oma mugaval diivanil, sooja pleedi all, rüüpan hommikukohvi ja mõtlen, et küll oli äge eile sisseimbuda selle filmi perekonda, samal ajal kui keegi naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ei, ta ei ole pätt. Ka traagiline õnnetus võib viia lastekodusse, vanglasse, hülgamiseni.

Mulle tundus, et mitte midagi selles filmis ei olnud lavastatud. Kui siis pärast Q&A-l režisöör Eeva Mägi rääkis, et film valmis stsenaariumita ja kujunes reaalsete kogemuste ja häälte põhjal, loksus seegi osa paika, miks film ON nii autentne ja täis tooreid emotsioone. See polegi lavastatud, igast kaadrist on mõista, et see pole film, mida Eeva Mägi on kirjutanud, vaid see on film, mida ta on elanud ja hinganud. Ja ta on valinud endaga koos hingama nii õiged näitlejad. Rednar Annus, Ester Kuntu, Jarmo Reha – kõik nad mängivad hiilgavalt, kordan ennast, nad ei ole siin filmis näitlejad, nad on need inimesed, keda me ekraanil näeme, aga minu hinge puges kõige enam Riko, keda mängis Paul Abiline. Raske on uskuda, et ta pole professionaalne näitleja. Meil kõigil on oma traumad, haavad, mis meiega paratamatult kaasas käivad, ka siis kui see igapäevaselt välja ei paista, me nendele ei mõtle ja neid justkui polegi seal. Siis aga piisab vaid ühest juhuslikust naljast, situatsioonist, et see trauma jälle päevavalgele tuleks ning maailm variseb korraks kokku. Ma tundsin Riko tundeid. Valus ja nii võimsalt meieni toodud. Võin teile öelda, et olen 44aastane, kuid on situatsioone, mille peale mul võivad hambad plagisema hakata. Minu haavad ja mustad varjud.

Ma tahaksin oma lihtsa “arvustuse” lõpetada pinnapealselt kui nii võib. Q&A-l vabandas keegi publikust pinnapealse küsimuse pärast ning uuris, kust tuli idee peategelase soenguks, et mis on lugu selle soengu taga. Eeva Mägi vastas humoorikalt, et mõnikord saavad pinnapealsed küsimused pinnapealse vastuse – seal polegi lugu, lihtsalt juhtus nii. See võis küll juhuslik olla, kuid ma ütlen siis ka pinnapealselt, et see soeng tegi filmis omaette rolli. Kui saaks, siis kõrvalosatäitja auhinna võiks anda just sellele soengule (ja võib olla ka Stina jopele). See mõjus, andis filmile ja peaosalise rollile nii palju sügavust juurde ning jälle – oli toores ja päris. Ma nägin alles septembris Jarmo Reha üles astumas Salme kultuurikeskuses kui kontserdiga tähistati B.B King’i 100. sünniaastapäeva – viks ja veidi uje laulja, aga nüüd oli ta hoopis keegi teine. Ma ei saa öelda, et vastand, sest “kõva kuti” kesta all oli ikka peidus ujedus, lisaks soov olla armastatud ja saada teine võimalus, aga siiski oli ta keegi teine. Ta oli Eugen. Ja soengul oli selles suur osa.

Ängi ja valu oli filmis palju, kuid isegi siin sõltub kõik natuke sellest, kuidas asju vaadata. On ka helgust ja lootust. Selleks on vaja vaid öelda, fuck you, päriselu. Või nagu see inglise keeles meile isegi mõjus rohkem – fuck you, respectable life! Kas sellest alati piisab, seda ma teile ei ütle. Ohh…mida rohkem ma filmi tagantjärele analüüsin, seda võimsam see on, seda rohkem see mulle hinge poeb ja seda rohkem ma soovitan teil ka seda vaatama minna. PÖFFil võimalik veel kaks korda filmi näha.

Palun öelge, et see on halb (ja piinlik) unenägu

/ Eveliis / 2 Comments

Mulle ikka meeldib elada mingis omamoodi eluvales või illusioonis. Teistmoodi ei oska ma seda seletada, sest kõik tundub mulle pahupidi. Asjad, mis võiksid juhtuda ja toimuda kehvemapoolsetes unenägudes, on tegelikkus, ja asjad, mis võiks juhtuda päriselt, juhtuvad hoopis minu peas. Kõlan nagu hull? Ei, ma kinnitan teile, mina ei ole hull. Küll aga ei saa kindel olla, kas kõikidel teistel on muumid orus.

Siinkohal isegi kahvatub “beesha” oma väljaütlemiste ja nõuetega, nendele ei viitsi vist suur osa inimesi enam tähelepanugi pöörata, sest natuke on üle piiri piinlikuks läinud see juuraterminitega lehvitamine ning enda kogu aeg solvatuna tundmine, samal ajal kui ise…Mis sa teed kui peegel viltu näitab? Midagi. Peaaegu, et kahvatub isegi otsus lapsetapja ennetähtaegselt vanglast vabastada, sest “ta on ju lapse kaotuse tõttu oma karistuse juba kandnud”. Selle peale ei oskagi midagi öelda, kui vaid ehk kurvalt ohata, sest no ei tundu õiglane karistus. Aga ma ei ole ka juuraharidusega.