Kust te tahate, et ma pihta hakkan? Ma võin alustada lapsepõlvest. Ilmselt on paljudel minuvanustel meeles see, et muuseumid võisid olla ühed paganama igavad kohad, kus ei tohtinud rääkida, jumala eest, midagi puudutada ja kus nurgas oli kuri tädi, kes sind vaatas sellise näoga nagu oleks sa sisse tunginud tema elutuppa. Tema ei tahtnud sind sinna ja ega sina ka seal olla ei tahtnud, sest nats oli igav, aga koolist kästi minna. Sellest traumast tingituna tean, et paljud arvavad siiani, et muuseumid on igavad, aga sellest arvamusest tuleks kindlasti aastal 2025 lahti lasta.

Siiski oli erandeid, mulle näiteks meeldis Loodusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum ning mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma muuseume armastama ning seda kurja tädi nurgas ignoreerima. Käisin ka täitsa üksinda, omapäi, vabatahtlikult. Mida sa ikka meelelahutuseks muud tegid kui käisid raamatukogus. Teatris, nii palju kui lasteetendusi oli. Ja muuseumides. Ahh, kellele ma valetan, parim meelelahutus oli ikka teiste lastega koos trihvaad ja luurekat mängida, aga päriselt ka mulle hakkasid muuseumid meeldima juba lapsena.

Täiskasvanuna muutusid muuseumid huvitavamaks, ka nood igavamad ning nii olen ma kogu aeg enda arvates üsna palju muuseumides käinud. Aga siis hakkas kiire ja tegelikult mida ägedamaks muuseumid muutusid, seda vähem ma neis käisin. Olin näiteks aastaid Türilt Ringhäälingumuuseumist mööda sõitnud ja mõelnud, et peaks lõpuks seal ka peatuse tegema, aga aega ei olnud, kiire, järgmine kord lähen, praegu ei saa. Vabandus vabanduse otsa. Kogu aeg on kiire.

Välja arvatud Norras elades, siis ma vaid muuseumides käisingi. Oslos elades oli see mu lemmikmeelelahutus (peale shoppingu – jp, on ka selline periood olnud elus) ning Munchi muuseumist sai minu vaieldamatu lemmik. Uus Munchi muuseum on vapsee selline, mille pärast ekstra tasuks juba Oslosse sõita. Lillehammeris elades oli Maihaugen vaat, et mu teine kodu – käisime seal Idaga jalutamas vist paar korda nädalas.

Aga siis, selle suve lõpus tekkis korraga aega. Kiire sai otsa. Olin jälle Türilt läbisõidul ning mõtlesin, et vot nüüd aitab. Ma teen peatuse. Hea, et tegin. Lisaks Ringhäälingumuuseumile avastasin ma ka ülinunnu Türi muuseumi, mille olemasolust mul polnud aimugi ja seal oli parasjagu aluspesu näitus. See oli nii lahe näitus ning sealt lahkudes mõtlesin, et huvitav kui palju on veel minusuguseid, kes justkui nimetavad end muuseumisõbraks, aga pooli muuseume üldse ei teagi. Ma võtsin endale eesmärgiks, et selleks, et kiiremini üle ja hakkama saada selle koondamiselooga, võtan ma aega ning hakkan teadlikult rohkem muuseume külastama ning neid ka oma blogis ja instas kajastama. Võib olla on kellelegi kasulik info? Ja kui ei ole, siis on see mulle endale põnev meelelahutus/teraapia vorm. Nii jõudsin ma lõpuks (kuhu ma nagu ikka ajapuudusest ei olnud jõudnud) ka Liivi muuseumi, üle saja aasta Tartu kunstimuuseumi ja nii edasi. Isegi Nigulistesse jõudsin lõpuks. Jah, pean häbiga tunnistama, et seal ei olnud ma käinud, vähemalt täiskasvanuna ei mäletanud. Ja ma tundsingi päriselt, et me võiksime/peaksime rohkem muuseumides käima ning hakkasin omaalgatuslikult muuseumisõbraks😀

Lõpuks kirjutasin ka Eesti Muuseumiühingule, et kui ma kuidagi saan muuseumide tutvustamisel neile abiks olla, siis andku nad lahkelt teada. Nii saingi ma teada uudishimupäevast. Jah, hull muuseumisõber küll, alles nüüd ja esimest korda kuulsin. Aga nii on. Elu kuidagi on olnud nii kiire, et nüüd kui vaatan tagasi mingitele hetkedele, siis see polegi elu, vaid lihtsalt pidev tormamine. Mille nimel? Miks? Kuhu? Päris kulgemine mulle ka ei meeldi, aga elu on ikkagi elamiseks, mitte tormamiseks.

Mul on hea meel, et mul tekkis võimalus aeg maha võtta. Tegeleda nende asjadega, mis toidavad hinge ja vaimu teistmoodi ning teil võib küll mõnikord kopp ees olla, et jälle jaurab mingitest muuseumidest, aga mulle nii meeldib. Uudishimupäevaga tutvudes oli mul juba privileeg mõnda kogu külastada ning mulle avanes hoopis uus muuseumide maailm. Teistmoodi põnev. Uudishimupäeva tehaksegi selleks, et näidata, kuidas esemed muuseumisse jõuavad, milliseid otsuseid ja valikuid selleks tehakse, mida kujutab endast igapäevane töö museaalide säilitamiseks ja uurimiseks. Samuti selleks, et tutvustada inimesi, kes kogudes olevat muuseumikülastajatele vahendada aitavad. Ja nagu ma siin juba ka öelnud olen, siis ma ei olnud kunagi sellele mõelnud, et muuseumides on välja ju vaid killuke sellest, mis kogudes peidus on – ligi 96% museaalidest on igapäevaselt hoidlates peidus (eksponeerimisruumi nappus, museaal nõuab eritingimusi vms). Sürreaalne number, eks.

Nii ma kutsungi teid neid kogusid külastama – programm toimub üle Eesti 15-17.11. Kohtumiseni kogudes? Kui te küsite minu soovitusi, siis ma soovitaksin:

1. Meremuuseumi, kus uudishimupäeva raames tutvustatakse teile lähemalt Suurt Tõllu. Aurik-jäämurdja Suur Tõll on ehitatud 1914. aastal Saksamaal Stettini laevatehases ja seisab praegu Tallinnas Lennusadamas kai ääres rahvale vaatamiseks ja külastamiseks. Suur Tõllu mudeli valmistas kapten Hermann Tõnissoo 1929. aasta VII Eesti näitusmessiks, kus sai selle eest näitusmessi esimese auhinna – suure kuldauraha ja 100 krooni preemiat. Mudelit saab imetleda Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskuses Kui tahad näha huvitavaid esemeid, mis peituvad Meremuuseumi kogudes, siis minge külla 16. novembril külla. Lisainfo leiab siit: https://fb.me/e/6vRYuqbDy
2. Kolga Muuseumi, mis pakub muuseumi- ja mõisatuure 16. ja 17. novembril. Sissepääs muuseumi 5 eurot. Mõisatuur planeeritud mõlemal päeval algusega kell 14  kestvusega orienteeruvalt 30 minutit. Muuseumis on üle 20 eriilmelise püsieksponaadi ja novembrist heegeldamiskunstniku Marianne Seimani isikunäitus.
3. Tartu Linnamuuseumi.17. novembril  kell 17-19  on võimalus külastada Tartu Linnamuuseumi hoidlaid Raadil (Narva mnt 177). Külastada saab esemekogusid ning näha ka kogude hoidmise köögipoolt – mida tegelikult tähendab esemete säilitamine muuseumis, mis selleks kõik tehakse. Ometi on esemeid, mida säilitada ei saa ning mis lõpuks hävivad. Miks nii? Eelregistreerimine muuseumi kodulehel.
4. Palmse mõisa kutsub 15. ja 16. novembril kell 12.00  uurima mööblirestauraatori maailma. Mööblirestauraatorid Piret Rooks ja Brenda Edovald räägivad oma tööst ja tutvustavad mööbliesemeid, mille kallal nad on ise töötanud. Osavõtt muuseumipileti ja muuseumikaardiga, kuid vajalik on eelregistreerimine.
5. Eesti Maanteemuuseumi keskendub tehnikapärandile, mis tihti riiklikesse kogudesse ei jõuagi.  Maanteemuuseumi peavarahoidja Rain Rikas teeb 16. novembril kell 15.00 kaks eksursiooni tehnika hoiuruumidesse. Sissepääs muuseumipiletiga kuid vajalik on eelregistreerimine Fienta kaudu. Tuurile mahub kuni 20 inimest.

View this post on Instagram

Jaga oma muljeid muuseumidega või jäta Facebooki postituse alla lihtsalt märku, kellega sina läheksid uudishimupäevale, sest juba nädala lõpus läheb kõikide kommenteerijate vahel loosi kaks Muuseumikaarti.