Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.

Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.

See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.

Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…

Henn Roode näitus mõjus niimoodi.

Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.

Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.

Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.