Tartu kunstimuuseum

Kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage!

/ Eveliis / Leave a comment

Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.

Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.

Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.

Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.

Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.

Foto: Tartu Kunstimuuseum

Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.

Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.

Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.

Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.

Foto: Tartu Kunstimuuseum

Selfied ja värvilaigukesed

/ Eveliis / 3 Comments

Tartu võtab mind seekord vastu halli ja vihmase novembriga. Kunstimuuseumi jõudes tunnen, et kontides on rõskus ja kohe eriliselt hea oli sooja ruumi sisse astuda, mitte ainult temperatuuri mõttes soojasse ruumi, vaid selles majas ja ruumis on soojust, mis sind kohe uksest sisse astudes tervitab.

Alustan oma külaskäiku esimeselt korruselt, kus külastajaid ootavad Henn Roode autoportreed. Kas te olete kunagi mõelnud, miks kunstnikud autoporteesid üldse maalivad? Mina ausalt öeldes ei olnud, aga Henn Roode näitus annab sellele vastuse. Kunstnik on ise endale modell, kelle puhul ta saab kindel olla, et ta ilmub kohale, ei väsi enne pildi valmimist ega solvu valmis portreed nähes.

See võib olla käeharjutus inimese kujutamisel, uurimus iseendast või koguni pihtimus. Sarnaselt päevikuga võimaldab autoportee meil näha, kuidas teine inimene on iseennast ja maailmas olemist tajunud. Henn Roode enesepilt ei ole lugu inimlikust edevusest, vastupidi ta isegi eemaldub iseendast ja ei jäljenda enda peegelpilti truult, tema jaoks on oulisem kunstiteose vorm ja tema autoporteed ei ole tema enda näost, vaid tema nägemus oma näost ning protsess selle kujutamisel. Tulemuseks ongi see metamorfoos. Henn Roode autoporteed näitavad meile kui erinevalt saab üht ja sama inimest tajuda, kujutada. See ongi pihtimus, päevik, aga mitte sellisel moel nagu me oleme harjunud. Me ei loe maali sõnadega, vaid jääme mõtlema, mis tunded ja mõtted on autori pilgu taga. Miks just selline värvikasutus? Miks rõhutab ta ühel maalil silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille…Kas silmadest paistab kurbus, rõõm? Miks ta mõnel maalil justkui minust läbi vaatab? Puurib pilguga läbi. Need autoportreed selles viltuses majas kõnelevad. Peab vaid kuulama. Mina kuulasin.

Teine teema, mille peale see näitus mind mõtlema pani, oli selfie’d. Me kõik teeme neid, aga ka naerame nende ja nende tegijate üle. Miks? Sest me arvame, et neid tehakse edevusest. Kindlasti on nendes ka osake edevust ja ega see edevus ka nüüd nii paha asi pole, eksju, kuid ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, et selfie on tänapäevane autoportee. Päevik. Pihtimus. See, kuidas ma end tajun ja end teistele avan, sõltub nii paljudest asjadest – pildistamise nurgast, tujust, kas sajab vihma või paistab päike. Üks selfie võib olla sisukam ja rääkida rohkem kui päevik. Ma tegelikult põnevusega jään ootama mõnd selfie näitust. Sest see on ju täiesti põnev kunstivorm, nii laia mänguruumiga ning AI ajastul seab vaid loovus sellele kunstivormile piirid. Võib olla peaks ise sellise selfie/autoporteede näituse korraldama? Ja see polekski edevusest, vaid ma põnevusega ootaks, kuidas keegi loeb ja tajub minu nägu sõltuvalt…. Kas te mõnel neist tunnetate pettumust, mis tekib sisse kui kuuled, mida täiskasvanud inimesed sinust selja taga räägivad? Mul oli siin üks seik, kus minu kulul ebaõiglaselt õelutseti, kuid sel teemal ma rohkem ei peatu, sest kiusajad ei pea saama eetriaega. Või väljendab mõni “autoportee” enesekindlust ja usku endasse? Aga rahulolu? Oiii, ma ei saa enam rääkida edasi, mul läks fantaasia lappama…

Henn Roode näitus mõjus niimoodi.

Külmaks ei jätnud ka maja teine ja kolmas korrus, kus Jüri Kask kutsub meid osa saama silmapilgust. Kolmas korrus on kaasaegne, must-valge, mõjub justkui mõne suunamudija kureeritud Instagrami feed, kus pole grammigi ruumi juhuslikkusele. Ruum hingab rahustavas rütmis, mis teeb pea täiesti tühjaks ja samal ajal täidab selle uute mõtete ja assotsiatsioonidega. See on korrus, mis ei karju, vaid sosistab.

Aga teine korrus oli seekord minu lemmik. Just see värvilaiguke, mida on vaja halli novembrisse! Aga kas on aus öelda värvilaiguge kui teosed on suuremad kui elu? Murravad välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum muutub koos Jüri Kase teostega kunstiks ja ma julgen enda põhjal öelda, et elamuse saab ka see, kes väga sügavalt “diip kunstiinimene” ei ole või kunstiajalugu süvitsi ei tunne. Mina olen küll kunstiajalugu õppinud, kuid see ei tee minust kunstiteadlast, lihtsalt inimese, kes reageerib sellele, mida ta näeb, mis tekitab ühe või teise emotsiooni ja see näitus tekitab hea emotsiooni. Meie pikka ja pimedasse talveperioodi on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.

Mulle tuleb meelde see, kui Marek mu kallal noris, et ma käin vaid mustas riietuses , liigun mustas ringi nagu murepilv, samal ajal kui tema (ja ma tsiteerin tema enda sõnu) on “lõbus värvilaiguke”. Olgu aesthetic beige ja calm Scandinavia hetkel instagramis moes, me vajame enda ellu ka selliseid värvilaigukesi. Mina tänan Jüri Kaske, et ta meile seda keset kaamost pakub. Tuju läks näitust vaadates heaks ja lausa nii heaks, et oma ööbimiskohta Tähtveres jalutasin ma läbi sellesama vihma, mis mu tuju oli Tartusse jõudes veidike rikkunud. Nüüd ei pannud ma seda tähelegi. Minu sees oli värvi. Võib olla oli värviline ka see vihm, mis sadas.

Tartmus

/ Eveliis / Leave a comment

Ma armastan muuseumides käia, vahet ei ole, kus linnas või riigis, kas suur või väike muuseum, aga minu meelest on need üks tore meelelahutus ning ma ikka mõtlen, et muuseumides käimine võiks olla sama tavaline nagu kasvõi kinoskäik. Nüüd olengi ma ma lausa teadlikult rohkem aega võtnud ja erinevaid muuseume külastanud. Viimaseks külastuseks oli eelmisel nädalal Tartu kunstimuuseum ning teate, ma pean ütlema, et mul oli enda pärast piinlik.

KUMU-s ja teistest Tallinna muuseumides olen ma käinud korduvalt, aga Tartu kunstimuuseumis käisin ma viimati vist ülikooli ajal ja sellest on ikka väga palju aastaid möödas. Kuidagi on kahjuks Tartu kunstimuuseum minust mööda läinud ja nüüd kui piinlik tunne on möödas, on mul siiralt hea meel, et see viga sai parandatud. Ja et just praegu. Mul oleks olnud kahju, kui nendest näitustest ilma oleksin jäänud (neid saab vaadata veel septembri lõpuni). Mitte et ma arvaks, et järgmised näitused on kehvad, aga kuidagi need näitused kõnetasid sügavalt. Lausa nii, et ma lähen juba neljapäeval tagasi, et osaleda ka surmauurija Karl Käsnapuu loengus, millegi pärast tundus see mulle ekstrapõnev.

Aga alustame algusest.

Ärge olge nagu mina. Ärge imetlege seda põnevat maja vaid väljast, kuigi jah, viltune maja on juba vaatamisväärsus iseenesest. Ma võin küll eksida, aga mul on lisaks maja põnevale kujule meeles ka see, et seal majas tegutsenud apteek oli mu jaoks nii eriline, sest teadupärast oli seal apteekrina töötanud ka Oskar Luts ja lapsena oli Oskar Luts loomulikult üks mu lemmikkirjanikke. Muidugi ma võin seda fakti mäletada ka niisama (aja)kirjandusest, sest ma ei saanud olla rohkem kui seitsme-kaheksa aastane kui seal veel apteek tegutses, aga millegi pärast on mul meeles raskesti käiv ja kriuksuv uks. Mitte et suurem osa uksi toll ajal polekski olnud ühesugused kriuksuvad ja rasked. Kasvõi Kivi tänava maja välisuks. Aga see selleks.

Maja on väljast eriline (ja muide maja kalle on 5,8-kraadi, mis on suurem kui Pisa tornil!), kuid seest on tõeline juveel.

Esimesel korrusel võtab külastajat vastu Karin Luts. Olgu, olgu. Loomulikult võtab esimesel korrusel külastajaid vastu hoopis särasilmne ja naerusuine töötaja, kes juba oma oleku ja sõbralikkusega teeb tuju heaks, aga esimeses näitusesaalis võtab külastajaid siiski vastu Karin Luts. Läbi oma piltide ja reisikirjelduste.

See, et Luts oli 20. sajandi esimesel poolel üks nimekamaid eesti naiskunstnikke, on paljudele arvatavasti niigi teada. Suurt sissejuhatust ta seega ei vajagi. Tema loomingus on selgelt märgata Konrad Mäe mõjutusi ning mulle tundub, et ka Picasso ja Kandinsky mõju ei ole võõras. Ma ei ole küll kunstikriitik, vaid lihtsalt kunstisõber, seega ei hakka ma siinkohal kunstiajaloolistesse nüanssidesse liialt süvenema. Targemad on oma analüüsi ammu teinud ja nagu ikka, on arvamused erinevad. Mind ennast kõnetas enim just oranži toa ja õrnade akvarellide kontrast. Seal tekkis tunne, nagu oleks sattunud randa ja ausalt öeldes on Eesti kliimas selline “randamineku tunne” alati eriline luksus.

Lutsu värvid on sageli soojad ja kutsuvad: maapruunid ja kuldsed toonid akvarellides, rohelised ja sinised maastikupiltides ning pehmed pastelsed toonid portreedel. Tema pintslitõmbed ja toonide mäng loovad tihti tunde, et vaataja saab kunstiteosesse astuda ja seal mõneks hetkeks hinge tõmmata.

Eriti läksid mulle korda aga Lutsu enda tsitaadid. Tema lugu ei olnud mulle varem kuigi tuttav, kuid neid lugedes ja hiljem ka “Konflikte ja pihtimusi” sirvides, sain aru, kui terava, jõulise iseloomu ja särtsaka loomusega naine ta tegelikult oli. Tema soojus ja avatus paistavad läbi nii sõnades kui ka värvides, jättes külalisesse tunde, et oled oodatud. Kaasa reisile.

Minu jaoks oli/on see näitus silmiavav, tekitas sügavamat huvi kunstniku kohta rohkem uurida ja lugeda ning välja pandud pildid reisidelt on lihtsalt imeilusad, pakuvadki sõna otseses mõttes silmailu. Emotsioone.

@eveliis_kund_zujev._

Karin Luts. Pildid reisidelt. Tartu kunstimuuseum

♬ 原聲 – 阿 Yo – 阿 Yo

Kui ma arvasin, et esimese korruse näitus lõi mind pahviks, siis teise korruse Terje Ojaveri “Ussipulm” lõi mind veelgi rohkem pahviks. Omamoodi huvitav, et samal ajal on majas justkui vastandlike kunstnike näitused. Luts on värviline ja soe, särtsakas. Ojaver on tumedam ja tugevam, kuid tema töödes peitub sisemine soojus. Nad võivad tunduda vastandid, aga tegelikult on nad mõlemad omal moel väga võimsad. Kunstnikud ja naised, kes kõnetavad, inspireerivad ja tõmbavad endasse. Koos moodustavad nad terviku, mis on korraga kontrastne ja tasakaalus.

Videoinstallatsioon „Hoia mind“ kutsub vaataja mugavale toolile istuma ja sülle patja võtma. Ekraanil ilmuvad kord beebide, kord vanurite näod – mõlemad justkui õrnalt valgel padjal puhkamas. Vahet pole, kas see on häll või surivoodi. Väga noored ja väga vanad tunduvad siin võrdselt siirad, abitud ja meie argimaailmast kaugel. Laps ei ole veel siia jõudnud, rauk on juba lahkumas. Paratamatult tuli mul meelde oma vanaema hiljutine lahkumine. See pani mind neid liikuvaid pilte vaatama teise pilguga ja muutis kogu kogemuse eriti liigutavaks ja valusalt kauniks.

Terje Ojaveri näitus räägib naiste tugevusest, vastutusest ja ootustest, mis sageli muutuvad koormaks. Skulptuurid ja videod näitavad, kuidas naine peab ühtaegu kaitsma, taluma ja jääma ühiskonna kriitika alla. Töös „Naine puulõhkumismasinal“ on mannekeeni kehale lisatud tselluliiti meenutav pind, mis toob esile nii naise keha pideva hindamise kui ka seksistliku suhtumise, millega naised peavad silmitsi seisma. See pani mind teravalt tundma, milline taagaks võib naiseks olemine olla.

„Sisyphose pruut“ ja teised teosed kujutavad naise nähtamatut, korduvat ja sageli tänamatut tööd – rasket koormat, mida tuleb ikka ja jälle kanda. Ojaveri looming mõjub ausalt ja valusalt, paljastades, kui palju jääb naise vastutusest ja pingutusest varjatuks.

Kindlasti ärge jätke seda näitust külastamata!

@eveliis_kund_zujev._

Terje Ojaver. Ussipulm. Tartu kunstimuuseum.

♬ Dark and groovy metal with triplet, Industrial metal, Heavy, Marilyn Manson(1327619) – SAKUMAMATATA

Kolmanda korruse näitustel – “Kohalik ilu. Tallinna juveelitehas” ja Viktoria Berezina “Mürast moodustuv nägu” peatusin ma seekord lühemat aega, mitte sellepärast, et need ei oleks mind kõnetanud. Vastupidi. Kõnetas. Kaks maailma: üks särav ja valmis, teine katkendlik ja valus, ent mõlemad räägivad loost, kuidas kildudes võib sündida ilu ja jõud. Tallinna Juveelitehase näitus räägib loo, kuidas toormaterjalist sünnib midagi püsivat, säravat ja täiuslikku. Viktoria Berezina teosed seevastu koosnevad sisemaailma varemete kildudest, katkendlikest mälupiltidest ja kihistustest. Kollaaž pole siin pelgalt tehnika, vaid olemise metafoor, katse end tükkidest uuesti kokku seada.

Lihtsalt mul seekord jäi aega juba napiks, sest olin kahel esimesel korrusel veetnud rohkem aega kui olin plaaninud. Õppetund endale – kunsti nautimiseks varu aega! Ära kiirusta! Õnneks on mõlemad näitused veel üleval ning sel nädalal alustangi oma külaskäiku kohe kolmandalt korruselt.

Kokkuvõttes ütlen ma, et Tartmus ei ole vaid Tartu kunstimuuseum. Jah, see on Tartu Kunstimuuseumi lühend. Aga mulle tundub, et see võiks olla ka Tartu enda olemuse kvintessents. Tartumus! Kunst, looming, inspiratsioon. Kontrastne ja tasakaalus. Täpselt nagu Tartu ise. Linn, mis hingab kunsti. Linn, kus kohtuvad vastandid ja sünnib harmoonia. Linn, mis on alati olnud loovuse ja inspiratsiooni kodu.

Uute kohtumisteni kunstimuuseumis!