dagmar lamp

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #1

/ Eveliis / 25 Comments

Tänu heatahtlikele lugejatele käime me nüüd Marekiga “halbadest vanematest heade vanemate voolimise koolitusel”. Kolm korda oleme käinud. Enne koolitust kuulsin ma: 1) Issand, see on vapustav koolitus, 2)see on nii jabur koolitus, 3) sul võib seal natuke keeruline olla, sest kontingent on muidu teine (kui lapsepeksjad?)* ja see muutub sulle natuke liiga nämmutavaks. Ma otsustasin, et ma lähen koolitusele avatud meeltega. Marekiga seevastu nii lihtne ei olnud. Talle kui mehele ei mahtunud pähe, et keegi teda vägisi koolitusele saadab. Kui ta sai teada, et meid ootavad ees ka rollimängud, läks ta “lukku”.

“Issand, ma saan aru, et ma Dale Garnegie koolitusel käisin (78 aastat tagasi – minu märkus) ja tegin rollimänge, sellest ma saan veel aru, see on kasulik, aga lastvanemate koolitusel…” torises ta.

“Hmm, et tööalane koolitus tundus mõtekas ja siis võib end niiöelda lolliks teha, aga kui asi puutub oma peret ja last, siis on see ajaraiskamine?” torkasin mina. Pealegi, ma olen ema soovitusel (issand, “Võsareporter” ja isa soovitusel klipp tuli täiega meelde paregu) selle D.G raamatu läbi lugenud. Mu meelest on see täielik p..k, aga see selleks. Mind pani imestama, et Marek arvas, et tööalane koolitus, mille eest tuli maksta, on asjalikum kui koolitus lapsekasvatamisest, mis meile määrati. Tasuta. Õnneks sai ta ise ka aru kui rumal ta väljaütlemine oli ja nii “vedas” ta end koolitusele. Veab ka järgmised 13 korda.

Mis ma selle kolme korraga õppinud olen? Ma toon paralleeli köögivaldkonnast. Ma armastan süüa teha, see on üks minu kirg, mõni kord vean näpuga raamatus järge ja katsetan, teinekord ei viitsi üldse, sest ei tule välja ja lihtsam on poest pelmeene osta. Magusad küpsetised on täiesti lootusetu. Kümnest koogist kaheksa keeran ma kindlasti pekki. Isegi keedutaigna, mis pidada nii lihtne olema. Mida ma siis tegin? Ma panin end kirja kondiitrialaste teadmiste baaskursusele. Saate aru, BAASkursusele, kuigi ma olen umbes 20 aastat köögis katsetanud ja kõige rumalamaks end siiski ei pea. Emaks olen ma kuue aastaga kasvanud. See ei ole lihtne olnud. Mitte et ma ei defineeriks end emana, defineerin küll, see on maailma kõige parem tiitel ja amet, aga ma olen aastatega aru saanud, et ideaalid minu peas ja tegelikkus on kaks eri asja. Hea vanem ei ole see, kes lapsele kõike lubab ja halb vanem ei ole see, kes last distsiplineerib. Isegi endast välja läheb. Aga lapsekasvatus on nagu keedutaignast ekleeride valmistamine. Tundub imelihtne, kuid ilma väikeste nippideta on raskem.

Täpselt nii ma sellesse koolitusse ka suhtun. Ometi tunnen ma juba peale esimest nädalast koolitus, et ma olen feilinud. Nö kukun eksamil läbi. Hea, et koolitajatel on ka hea huumorisoon olema ning igasugu nalju (mitte vaid minu suust) ei vüeta ohumärgina, vaid suhtusviisina. Meie esimese kahe nädala kodutöö oli iga päev kümme minutit mängida lapse juhitud mänge. Tundub lihtne? Just. Aga tegelikkus on jälle midagi muud. Me hängime päevad läbi koos oma lastega, aga kui palju me kohal oleme, palju me koos teeme, vaid üks ühele aega veedame?  Kümne minuti leidmine päevas võib olla paras väljakutse. Hea näide abielust: me oleme päevast päeva koos, ent ometi heidetakse abielus teineteisele ette, et koos midagi ei tehta. Sellest me saame aru, et koos olek ei ole koos tegemine, aga lapse puhul me seda ei taju. Mina eriti, sest mulle ei meeldi mängida nagu ma korduvalt olen öelnud. Kuid, ma siiski pean ütlema, et kui me teeme süüa, siis laps tõepoolest otsustab, mida ta tahab salatisse panna. Isegi kummikomme koos majoneesi ja majoraaniga. Kaudselt on see ju ka lapse juhitud mäng? Fun fact of the day: räägin Idale, et teeme söögi ära, siis koristame ja siis mängime, mida ta tahab. Ida küsib, et kuna me siis talveriided välja võtame garderoobist ja suveriided ära paneme. vastan, et täna vist ei teegi seda, sest muidu me ei jõua mängida, uneaeg tuleb enne peale. Ida vastab selle peale, et aa okei, siis ma täna ei taha mängida. Teeb see siis minust halva vanema, et ma ei mänginud lapsega 10 minutit päevas või hea vanema, et ma läksin lapse juhitud “mänguga”, mis ka mulle oli kasulik, kaasa?

Nädalas on seitse päeva. Seitsmest päevast “mängi kümme minutit” sain ma ristid teha neljale päevale. Nendest ka vaid kaks olid selle koolituse mõistes klassikalised lapse juhitud mängud. Värvimine ja legod. Teised kaks olid garderoobi korrastamine (kuigi Ida valis välja sahtlid, kuhu ta mis riided tahab panna ja me veetsime ilma aega mõõtmata üle kahe tunni lõbusalt aega) ja trips-traps-trull. Viimane neist on koolituse järgi lausa vale mäng, sest lapse juhitud mängus ei tohi olla reegleid. Minu kasuks räägib see, et Ida ise tahtis just seda mängida, aga omal moel ja ma läksin sellega (hambaid risti surudes) kaasa).

Igatahes “kodutöö arvestuses” – mängi lapsega kümme minutit päevas ma feilisin juba peale teist tundi. Kahel õhtul seitsmest ei olnud mind kodus, kolmandal ei olnud Idat. Lihtne aritmeetika a la dagmar Lamp tembeldaks mind siin automaatselt jälle inimeseks, kes üldse ei tohiks end emaks nimetada. Mis mõttes ei leia kümmet minutit päevas? Vat ei ole tõesti nii lihtne kui tundub.

Mida ma kahe nädalaga õppinud olen?

  • Ma ei ole ainus “halb vanem”. Teistel lastel on oma lastega samasugused või sarnased väljakutsed. Oi, see on hea tunne. Ausalt!
  • Alati on midagi kiita ehk ole siiras! Kui lapse joonistus/meisterdus tundub kole, siis ei pea seda ilmtingimata tunnustama ja kunstikoolivääriliseks kiitma, vaid tunnustada saab ka püüdu, protsessi, mitte tulemust. Muide, ma ei tea, kas minu ema tegi seda loomulikust intelligentsist või kogemata, aga siis kui ma käisin lapsena kergejõustikus, siis ta kunagi ei kiitnud mu tulemusi (sest neid ei olnud), ent alati tunnustas mu soovi seal käia ning püüdlikkust. Võib olla sellistest asjadest ongi mu kõrge enesehinnang alguse saanud. Ma millegi pärast kahtlustan, et mu ema tegi seda kogemata, aga näed, 38 aastat hiljem saan ma teada, et lisaks sellele, et ta oli megarangem, tegutses ta tänapäevaste koolituste järgi õigesti. Aitas kaasa lapse arengule. Huvitav samas, et koolis sama loogikat ei kasuta(nud) kõrgharitud õpetajad. Nii kala kui ahv pidid aja peale puu otsa ronima, et saada hea hinne.
  • Kiida üksinda mängimist sõnadeta (nt thumbs up) keset mängu. See soovitus tekitas meie grupis diskussiooni. Kes on see vanem, kes julgeb riskida sellega, et katkestada lapse mäng = kaotada oma aeg, lihtsalt selleks, et kiita. Väidetavalt pidi see toimima, et mõne aja pärast laps jääbki omaette mängima, sest ta teab, et see on kiiduväärt. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et laps jätab esialgu mängu pooleli ja küsib, et miks sa nii tegid.
  • Kas te mängite oma lastega lauamänge? Meie mängime Doominot ja Reisi ümber maailma, mõlemat väga edukalt ja reeglite järgi. Kas te teate, et uuringute järgi ei soovitata alla 7-8aastaste lastega reeglitega mänge mängida? Ja et tegelikult on lauamängud soovituslikud alates 10. eluaastast? Ma jäin skeptiliseks. Ilmselt ma muidugi ei ole pdev haridusteadlaste tulemustes kahtlema, kuid ma siiski arvan, et see kõik sõltub veidike ka lapse iseloomust ja oskusest, et päris nii mustvalge ikka ei ole. Mis teie arvate?
  • Lõpetuseks piiride seadmine. Kas “mängime kümme minutit” ja siis läheme magama/siis läheb emme oma tegemisi tegema, tähendab raudse reeglina, et kümne minuti möödudes ON lõpp, no matter what, või saab/peab/võib olla paindlik ning “oota, ma panen selle klotsi veel ära/vaatan selle multika lõpuni” on adekvaatne piiride nihutus, sest ikkagi laps? Meil kipub ikka olema nii, et “aa okei, vaata/tee siis veel see asi ära”. Pole siis ime, et Ida reeglitest ei hooli. ta teab, et need on ujuva tähendusega.
  • Kes ja kuidas koristab mängu lõppedes? Kuulub see mänguaja sisse või on tegevus peale mängimist? Meil on Idaga tihti kokkulepe, et kui ta elutoas mängib, siis ta peab asjad ära viima pärast. “jah,” vastab ta kindlalt, “ma teen seda.” Kui on koristamise aeg, ütleb ta 1) ma ei viitsi 2) see on ebaaus, et sa ei aita või minu uue lemmikuna – ära kamanda mind, mul on oma elu, sina ela oma elu. Ta on kuue-aastane.

Mida ma olen nende kolme koolituse jooksul mõelnud?

  • Kuidas teised vanemad siia koolitusele sattusid? nad tunduvad nii normaalsed. nad ei saa ju ka lapsepeksjad olla.
  • Minust ei saa kunagi ideaalema, kes lapsega iga päev kasvõi kümme minutit leiab, seda planeerib, no matter what selle aja leiab, AGA ma annan endast parima. Teen nagu Toots kasvõi pool rehkendust.
  • Ida on sel nädalal olnud rahulikum, sest ma olen püüdnud olla rahulik(um) ja teatud hetkedel olemas, kohal.
  • Kas Ida hakkab vabatahtlikult magama minema koolituse lõpuks nagu on üks eesmärke?
  • Kas mina suudan rahulikuks jääda ka siis kui Ida 40 mintutit röögib, sest kaisukaru Roosi jäi maha ja Minnie ei aita mitte kuidagi? pluss kõik muud 8720891 igapäevast olukorda, kus ma end abituna tunnen ja tahaks vaid karjuda.
  • Kas me jõuame lapsekasvatuslikes küsimustes Marekiga lõpuks üksmeelele ja toetame teineteise otsuseid?

Te võite siit esimestest emotsioonidest välja lugeda, et no on alles idioot, nii basic asju ei tea, aga ma jään sinna keedutaigna ja ekleeride võrdlusse. Retseptiraamatu järgi teen ma kõik õigesti ja ei ole ma köögis totaalne hälvik, ent ideaalset ekleeri ei ole ma 38 eluaasta jooksul suutnud ma välja võluda, Vanemaks olemine on sama. Ma tean basic asju, aga nendest väikestest nippidest jääb puudu. Kas ma need siin koolitusel leian ja kas/kui paku neist abi on, selgub detsembriks.

Lõpueksamit tehes;)

*Lumepall, kuidas minust sai lapse esiväärkohtleja, läks veerema siit.

 

 

 

Internetist tuntud lapse esiväärkohtleja

/ Eveliis / 18 Comments

Mõtlesin, et viin täna oma lemmikajakirjanikule, väga austatud Dagmar Lampile, raamatu esitluse puhul ohakaid või lähen lihtsalt küsin tema kui eksperdi käest, kuidas olla sama hea lapsevanem kui tema. Mina nagu te võib olla mäletate olen internetis tänu tema õli tulle valamisele tuntud kui lapse esiväärkohtleja ja tegelikult kulub hea nõu ju alati ära. Siis aga mõtlesin ma “Imeliste aastate” vanemluseprogrammi peale, kus me nüüd sellest nädalast Marekiga 16 nädalat järjest käima hakkame.

Ma pidin eile täitma ankeedi, kus ma pidin kirjeldama, millised on minu murekohad lapsevanemana ja lapsega ning teate, milliselt mõttelt ma end leidsin? Hoolimata sellest, millise mulje ma mingile võõrale grupile inimestele internetis jätta võin, on mul olemas kõik eeldused selleks, et olla hea (okei?) vanem. Just nimelt eeldused. Ma ei ole sündinud nö hea-ema-geeniga. Igasugu lapsega meisterdamised ei ole absoluutselt minu tassike teed, samamoodi ei oska ma tegelikult mängida ei nukkude ega isegi Legodega, ütleme nii, et mulle lihtsalt ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see kui kodu näeb välja kui lasteaed. Ma lähen hulluks kui elutuba ja terass on täis mänguasju. Mänguasjadel on oma koht. Liivakast ja lapse tuba. Seal käigu kasvõi mänguasjatornaado üle. Ma ei ole isegi suurem asi raamatute lugeja, st ettelugeja. Püüan küll, aga ega see mu lemmiktegevus ikka ei ole.  Ahjaa, mänguväljakud ja mängutoad on minu arvates vanemate piinamiseks välja mõeldud. Kohutavad kohad on mu jaoks igasugu batuudikeskused.

Küsite, miks mul on üks laps ja kas ma tõesti ei taha rohkem lapsi. Ma vastan teile täiesti ausalt – ma armastan oma last kuuni ja tagasi, rohkem kui midagi muud siin maailmas, ei ole midagi imelisemat kui leida tema tillukesed käed ümber kaela ja võtta ta kaissu ning teda lihtsalt kõvasti kõvasti kallistada, aga kõik mu närvid, mida peaks jaguma ka teis(t)e teoreetiliste laste jaoks, on see inglinäoga põrguline ära söönud. Kui ma saaksin teada, et olen ootamatult rase, siis abort oleks minu ainuke vastus sellele olukorrale. Karm või mitte, aga nii ma tunnen. Ei ole minus (enam) mitme lapse ema geeni.

Asju, mis mulle lapsevanemaks olemise juures ei meeldi, on palju. Õnneks on ka asju, mida ma naudin täiega. Mulle meeldib Idaga käia teatris, kontserdil, muuseumis, reisil, vaadata koos multikaid ja teha koos süüa. Lasta tal salati jaoks hakkida tomatit (jah, päris noaga!), keerata kokku salateid ja kooke. Mulle meeldib talle selgitada maailma asju, mulle meeldib näha, kuidas tema nendest asjadest aru saab. Mulle meeldib kui ta oma lapselikul moel räägib tõsistest asjadest. Loomulikult on ka see osa vanemaks olemisest, mis laseb minust teataval määral lapsemeelsust välja saada, mulle suurim nauding.  Mulle meeldib tal lasta ise asju kogeda, katsetada, aga loomulikult ka suunata. Mulle meeldib tema entusiasm, isegi tema energilisus, mulle meeldib tema leidlikkus ja loomingulisus. Sellest on nii palju ka endal õppida. Kuue aastaga on Ida kasvatanud mind tunduvalt huvitavamaks inimeseks. Julgemaks. Julgemaks väljendama oma tundeid ja mõtteid, loomingulisemaks.

Ma julgen öelda, et ta on pidanud loominguline ja leidlik olema oma mängudes, sest nii palju kui vähegi võimalik, ei kasuta me telefoni lapsehoidjana. Mitte et ta õigel hetkel ei oskaks meie nõrkust ära kasutada ja ikka see telefon välja nihverdada, aga ta teab, et totrused, kus Elsad ja Ämblikmehed wc-potist sädelevat lima alla lasevad on rangelt keelatud. Aegajalt mulle tundub, et Ida elu on nagu Kihvirähki raamatus, kus Oskar suveks maale vanaema juurde saadeti, ta telefoni maha unustas ja pidi nii leidma muid lahendusi selleks, et igavuse kätte mitte ära surra.

DSC08899DSC08908

Neid ridu kirja pannes hakkas mulle korraks tunduma, et oot, mis eeldustest ma räägin. Ma ju olengi hea ema. Aga on ka üks varjukülg. Ida on nutikas tüdruk, mis tähendab ka seda, et ta on väga hea manipuleerija. Ta on keskmisest kangekaelsem tüdruk, ta võib tunde su närve süüa, alguses vaikselt jonnides ja jalgu trampides, siis kõvemini ja valjemini, siis asju pildudes ja lõhkudes, siis hüsteeriliselt. Meenutab mulle kangesti üht teist tüdrukut, kes kunagi end wc-sse lukustas ja nuttis, sest tukk hoidis valesti ja föönitamine tegi asja hullemaks, oli valmis vihast fööni vastu maad katki viskama. Vot seda tüdrukut meenutab Ida mulle. Nimesid ei nimeta, aga see tüdruk on hetkel, 38-aastasena, muutunud tunduvalt rahulikumaks. Aga kui plahvatab, siis plahvatab nii, et kõik ehmuvad. Lapsevanemana ei ole see kõige parem omadus. See ei ole üldse hea omadus. Ma kaotan enesevalitsuse. Ei, te ei pea jälle muret tundma, et kedagi siin majas rihmaga nüpeldatakse, aga ma karjun, ma karjun oma lapse peale. Ma püüan rahulikult, ma püüan vaikselt, ma püüan mõistusega, aga ma näen, kuidas mu jõud ja sõnad ei käi viieaastasest üle ja ma ei oska muud teha kui ta peale häält tõsta. Sealt edasi juba Mareki peale, et ta ei ole minuga ühte meelt lapsekasvatuses ja et ta on lapse ära hellitanud ning nii see lumepall veereb. Me karjume.

See teebki minust halva vanema. Halva vanema, kel on eeldused olla hea.

Ilmselt on selle põhjal nüüd lihtne mind hukka mõista, ma ei heida teile seda isegi ette, aga samas teate kui hea tunne mul on olnud kui teised, kes Idaga kauem on kokku puutunud, on öelnud, et ma täitsa mõistan, miks sa ei suuda rahulikuks jääda.  See kuidagi lohutab mind. Mind lohutab kui ka teised on rääkinud, millised probleemid nendel kodus on (olnud), mind lohutab see. Ausalt. Samas ma ei taha lohutust, ma ei taha ettekäändeid. Ma tahan olla hea ema. Alustuseks piisaks isegi okeist.  Ja sellepärast ongi mul hea meel, et meid on ees ootamas 16 nädalat koolitust. Sellepärast ongi mul ükskõik, mida teised minust arvavad või millise uue artikli mõni asjatundjast ajakirjanik siit kokku kirjutab. Sellepärast ei karda oma tundeid ja mõtteid ausalt jagada, sest ma tean, et selle asemel, et jääda halvaks vanemaks ja lasta raisku eeldused olla okei vanem, teen ma ise midagi. Enda ja oma pere jaoks.

Ohakad jätan Dagmarile viimata.

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

/ Eveliis / 2 Comments

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Mul on häbi!

/ Eveliis / 17 Comments

Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.

Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.

Mul on häbi, et olen ka oma  elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.

Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.

Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.

Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.

Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.

Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.

Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.

Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.

Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.

Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.

Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.

Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.

Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.

Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.

Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.

Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.

Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.

 

 

Tsiteerides klassikuid: “Silme ees läks (järjekordselt?) mustaks!”

/ Eveliis / 23 Comments

Sotsiaalmeedia on täiesti hämmastav nähtus. Minu postitus tekitas tormi, olin arvestanud kriitikaga, aga selle nõiajahiga, mis lahti läks, ei olnud ma arvestanud. Alustades siis proua Dagmar Lampi kirjutisega, kust ta “parandab” oma lugu õiendiga: “

„Artiklit on toimetatud 9.01 kell 17:04 ja muudetud ära algne pealkiri «Ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema». Pealkirja muutmise põhjuseks on tõsiasi, et rääkides vägivallaohvritega tegelevate spetsialistidega, pöörati autori tähelepanu õigustatult sellele, et vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks. Autor vabandab kõikide ees, kelle tundeid ta ebaõiglaselt oma pealkirjaga haavata võis.

Kui sa oled vägivaldses suhtes ja vajad abi, helista palun 1492 ja sa saad abi.“

Irooniline on see, et netikiusamisega tegeleb inimene, kes on Perekooli kägude kommentaaride pärast enesetappu kaalunud ja sellest avalikult kirjutanud. Kes kunagi pole mu blogi lugenud võiks sellest õiendist lugeda välja, et olen vägivallaohver ja elan seda siis lapse peal välja. Kui üdini aus olla, siis ma arvan ka, et pühakut tohiks mängida vaid inimene, kel ei ole luukeresid kapis. Neid on selle juhtumi puhul siit ja sealt juba päris palju välja pudenenud. Mitte et ma ütleks, et inimesed ei tohi teha vigu, kõik teevad, aga enne kellegi risti löömist tasuks ikka korraks oma taust meelde tuletada.

Nüüd, armas jumal tee nii, et ma planktonit ei ärritaks (ja palun palun palun ärge öelge, et ma kritiseerin Mallukat), ma küsin, mis on vahe kahes loos? Teinegi blogija kirjutab, et tema ka on lapsele pepulaksu andnud, kuid nimetab seda „peaaegu löömiseks“. Minu postitusest luges ajakirjanik Dagmar Lamp aga välja, et tegu on pideva lapse väärkohtlemisega.

Blogija Malluka postituse kuvatõmmis:

1.png

Minu postituse kuvatõmmis:

2.png

Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?

34

Inimesed, kes võib olla minu blogi pole kunagi lugenud, saavad tänu sellele kommentaatorile teada, et meie kodus ei toimu muud kui teineteise väärkohtlemine. Ma reaalselt imestan, et see inimene ei ole meile veel politseid või lastekaitset ukse taha saatnud. Ja ma alles nüüd saa aru, miks inimesed ei julge ka oma elu pahupoolest rääkida, vaid eelistavad näidata vaid mannavahtu, sest…Kersti Kivi kommentaarid ja Dagmar Lampi artikkel ütleb kõik.

Lõpetuseks palun ma Malluka käest ka vabandust, tundus ainult loogiline, et tema selle lingi oma sõbrannale saatis – eksisin ja vabandan. Palju šokeerivam oli teada saada, kes seda tegelikult tegi –   “Õnne13” stsenarist Andra Teede – kes ise on küll veel lastetu, ent otsides “Õnne” jaoks teemasid küsis oma sõbrannalt Dagmar Lampilt üle, kas midagi nii kohutavat võib olla tõsi. Kallis Andra Teede, kui teemasid puudus on, siis võta “Õnnes” teemaks Dagmar Lampi musteremaks kasvamise lood!