Mul on häbi!

Kirjutasin eile õhtul emaga, kes küsis, millal lastekaitse meile külla tuleb ja tundsin ühtäkki, et mul on häbi.

Mul on häbi, et ma panin muretsema oma ema, kes tänu tollele “skandaalsele” loole on lugenud erinevaid lastekaitse juhtumeid, et ega ometi ei ole ju nii, et mind saaks ebaadekvaatseks emaks pidada ja laps “vägivaldsest” perest ära võtta.

Mul on häbi, et olen ka oma  elu negatiivsed hetked teistele meelelahutuseks lugeda andnud. Paljud probleemid oleks olemata kui ma keskenduksin vaid ilusatele hetkedele ning räägiks, kuidas 365 päeva aastas on meie peres täidetud vaid naeru ja rõõmuga.

Mul on häbi, et ma olen kirjutanud, et teatud hetkedel tunnen ma end halva emana.

Mul on häbi, et inimesed on minu blogist välja lugenud, et oleme probleemne perekond, kus mees ja naine peaksid lahutama ning laps kannatab süstemaatilise (vaimse) vägivalla all.

Mul on häbi, et ma olen ausalt rääkinud depressioonist. Mul on kõrini kommentaaridest “rohud võtmata ja sa ju oled haige inimene, seepärast sa nii käitudki”.

Mul on häbi, et ma olen näidanud, et minu elus käivad asjad üles-alla, on tõusud ja mõõnad. Ma olen oma tüübilt ilmselt selline, et näen ühel hetkel kõike mustades värvides ja järgmisel hetkel mõtlen, et põrgusse kõik raskused, elu on lill. Ma olen teinud vea, et olen blogis “kõikuv”. “Ebastabiilne” kui lugeda kommentaare.

Mul on häbi, et ma osad kommentaarid lasen endale naha alla. Osad sõnad, mida minu kohta öeldakse, on teinud rohkem haiget kui ma tahan endale tunnistada.

Mul on häbi, et ma ei oska käega lüüa ja järgida põhimõtet: ” anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma saan muuta,
ja tarkus nende vahel vahet teha.” Siis ma ei peaks enda kohta lugema “igasugu seljakotiga mutid, kes on kadedad ja kibestunud”.

Mul on häbi, et ma olen endast jätnud mulje kui kade ja kibestunud blogija, kes tahab kas ära panna, klikke või skandaale. Ma ei ole kumbagi. Ma olen lihtsalt loll.

Mul on häbi, et ma ei mõtle enne kui ütlen.

Mul on häbi, et ma olen nii sõnakas, et selle tagajärjena on minu “sõdadesse” kistud ka mu laps ja ma pean inimestele selgitama, kas ma tõesti kutsun oma last igal hetkel ja kõigi kuuldes sõnadega, mida ei sobi kasutada.

Mul on häbi, et minu “personaalküsimust” lahati Postimehes nurga alt, mille peale ma poleks iial tulnud.

Mul on häbi, et see päädis sellega, et mind poodi virtuaalselt üles võitluses lastevastases vägivallas. Mul oli vastik lugeda kommentaare, kus tuntud inimesed mõistsid hukka laste väärkohtlemist ja tõid näiteks mind.

Mul on häbi, et ma olen “vana aja inimene”/ ajale jalgujäänud inimene, kes tunneb, et sõnapaar “lapse väärkohtlemine” on minu loo kontekstis ebaaus.

Mul on häbi, et ma pean lapsele selgitama, mis on lastekaitse ja miks ta meid külastab ning vastama ta küsimusele, et ei, sa ei pea end ära peitma, keegi ei vii meid ära.

Mul on häbi, et kogu Dagmar Lampi poolt üles keerutatud lugu mulle nii mõjus, et ma tunnen end üksinda. Kuigi ma olen saanud ilma liialdamata sadu toetavaid kirju ja kommentaare tunnen ma end üksinda. Üksinda Halva Emana.

Mul on häbi, et ma tunnen end selle kõige tõttu masenduses ja idioodina. Idioodina, kes ühel ilusal päeval arvas, et kõige õigem asi maailmas oleks hakata blogima ja ei oska sellest loobuda kuigi probleemide ära hoidmiseks oleks see ainuõige samm.

Mul on häbi, et ma ei oska keskenduda ainult positiivsele.

 

 

Kuidas (anti)reklaam töötab?

Mina ei teadnud Alari Kivisaare t-särkidest mitte midagi enne kui eile Marimelli blogist nende kohta lugesin. Alari Kivisaare enda kohta ei arva ma suurt midagi, aga tema fotod on mulle küll alati meeldinud, no ja nüüd kui ma (anti)reklaamina kuulsin selliste t-särkide olemasolust, läksin kohe uudistama. Ütlen ausalt, mina oleksin see üks (ilmselt siis jobu), kes selle hinna eest selle särgi endale soetaks. Ma võin mõned põhjused ka tuua. Ma armastan t-särke. Eriti valgeid. Eriti lahedate piltidega. Eriti lahedate kirjadega. Kui te olete Ostustopi grupis Facebookis, siis te olete seal ka näinud, et mina vahetuse soov olid valged t-särgid. Odavpoodidest ma ENAM t-särke ei osta, sest nad võivad küll maksta 10 eurot tükk, aga nende kvaliteet on olematu, need venivad kohe välja ja lähevad koledaks. Prügikastilaks peale paari kandmist. Ehk siis mõttetu raha raiskamine ja tarbimine. Ma ostaksin iga kell endale kas Reet Ausi või Alari Kivisaare või maeiteakelle t-särgi kui nad lubavad mulle selle hinna eest kvaliteeti, nii et ma saan särki KAUA kanda.

Nagu te näete siis minu peal toimis antireklaam väga hästi. Ja selles valguses pean ma natukene rääkima ka Buduaari “skandaalist”. See on kõige halenaljakam juhtum, mis viimasel ajal juhtunud on. Buduaari ajakiri ei ole minu teetassike, minul ei ole sealt mitte midagi lugeda, kuid teate, ma ei usu, et selles ajakirjas debiilikud töötavad. Ei, nad ei tellinud reklaami ja ei kirjutanud Mallukast siis postitust, sest nad solvusid. Keegi ei solvunud. Kui nad loevad blogisid ja eriti Malluka oma, siis nad teadsid, mida nad teevad. Nad seadsid lõksu. Nad teadsid, et lugu hilineb ja/või saab olema negatiivne, ilmselt oli neil olemas ka keegi allikas, kes samamoodi Malluka tööga rahule pole jäänud (Eesti on väike, alati leiab kellegi) ja neil oli lugu ilmselt juba enne valmis kirjutatud kui Mallukas oma “kättemaksu-postituse-reklaamartikli” ära kirjutas. Buduaar on kollane ja elatub ilmselt suurel määral kõmu-uudistest. Oli ju teada, et lahmatab “skandaal” ja SEE ONGI neile reklaam. Püha püss kui naiivsed inimesed. Ma ei ole küll lugenud, aga saan aru, et erinevad meediakanalid on seda “skandaali” samuti kajastanud. ja mis see laias laastus on? REKLAAM! Ma võin oma pea pakule panna, et tänu sellele (anti)reklaamile said Buduaarist teada ka need inimesed, kes sellisest ajakirjast midagi kuulnudki polnud. *

Samuti jäi mulle silma, et inimesed kirjutasid (vist Buduaari lehel) et nüüd tegite küll oma margi täis ja Mallukas näitas teile koha kätte ja andis nad (laimu?) eest pressinõukogusse. Eeemmmm…. What? Üks avaldas arvamust ja teine avaldas arvamust. No rääkimata sellest, et Buduaari ilmselt ei saagi pressinõukogusse kaevata. Ma olen aru saanud, et Malluka viha Buduaari vastu on tingitud sellest, et nood kirjutavat temast nõmedaid uudislugusid. Hallloooooo, kosmos! Need lood on ju Malluka blogis üleval, neid jagatakse sotsiaalmeedias nii tema enda kui ta fännide poolt. Malluka blogi on samasugune “ajakirjandus” nagu on “ajakirjandus”  Buduaar.  Nad lihtsalt kopivad seda infot, mida blogija ISE ju avalikult jagab? Või mina olen loll?

Tundub, et ühel teisel blogijal on õigus.  Mis toimub?

*kui aga Buduaar päriselt just Mallukalt reklaami tellis, siis nad ikkagi on debiilikud.