Sotsiaalmeedia on täiesti hämmastav nähtus. Minu postitus tekitas tormi, olin arvestanud kriitikaga, aga selle nõiajahiga, mis lahti läks, ei olnud ma arvestanud. Alustades siis proua Dagmar Lampi kirjutisega, kust ta “parandab” oma lugu õiendiga: “
„Artiklit on toimetatud 9.01 kell 17:04 ja muudetud ära algne pealkiri «Ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema». Pealkirja muutmise põhjuseks on tõsiasi, et rääkides vägivallaohvritega tegelevate spetsialistidega, pöörati autori tähelepanu õigustatult sellele, et vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks. Autor vabandab kõikide ees, kelle tundeid ta ebaõiglaselt oma pealkirjaga haavata võis.
Kui sa oled vägivaldses suhtes ja vajad abi, helista palun 1492 ja sa saad abi.“
Irooniline on see, et netikiusamisega tegeleb inimene, kes on Perekooli kägude kommentaaride pärast enesetappu kaalunud ja sellest avalikult kirjutanud. Kes kunagi pole mu blogi lugenud võiks sellest õiendist lugeda välja, et olen vägivallaohver ja elan seda siis lapse peal välja. Kui üdini aus olla, siis ma arvan ka, et pühakut tohiks mängida vaid inimene, kel ei ole luukeresid kapis. Neid on selle juhtumi puhul siit ja sealt juba päris palju välja pudenenud. Mitte et ma ütleks, et inimesed ei tohi teha vigu, kõik teevad, aga enne kellegi risti löömist tasuks ikka korraks oma taust meelde tuletada.
Nüüd, armas jumal tee nii, et ma planktonit ei ärritaks (ja palun palun palun ärge öelge, et ma kritiseerin Mallukat), ma küsin, mis on vahe kahes loos? Teinegi blogija kirjutab, et tema ka on lapsele pepulaksu andnud, kuid nimetab seda „peaaegu löömiseks“. Minu postitusest luges ajakirjanik Dagmar Lamp aga välja, et tegu on pideva lapse väärkohtlemisega.
Blogija Malluka postituse kuvatõmmis:
Minu postituse kuvatõmmis:
Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?
Inimesed, kes võib olla minu blogi pole kunagi lugenud, saavad tänu sellele kommentaatorile teada, et meie kodus ei toimu muud kui teineteise väärkohtlemine. Ma reaalselt imestan, et see inimene ei ole meile veel politseid või lastekaitset ukse taha saatnud. Ja ma alles nüüd saa aru, miks inimesed ei julge ka oma elu pahupoolest rääkida, vaid eelistavad näidata vaid mannavahtu, sest…Kersti Kivi kommentaarid ja Dagmar Lampi artikkel ütleb kõik.
Lõpetuseks palun ma Malluka käest ka vabandust, tundus ainult loogiline, et tema selle lingi oma sõbrannale saatis – eksisin ja vabandan. Palju šokeerivam oli teada saada, kes seda tegelikult tegi – “Õnne13” stsenarist Andra Teede – kes ise on küll veel lastetu, ent otsides “Õnne” jaoks teemasid küsis oma sõbrannalt Dagmar Lampilt üle, kas midagi nii kohutavat võib olla tõsi. Kallis Andra Teede, kui teemasid puudus on, siis võta “Õnnes” teemaks Dagmar Lampi musteremaks kasvamise lood!
Ma ei tea, kas elangi “mannavhus” või milles asi, aga minu jaoks on mõeldamatu last tutistada või lüüa. Ning siis mõelda, et see oli okei, kõik teevad, aga ei räägi. Ma ei tea kedagi, kes seda teinud oleks ning ei näe ka pikemal ning mitme muu nurga alt mõeldes sellele mingit vabandust. Mul on kodus 2 last. Tütred. Kohutav kahene, jah kohutav kahene, kes proovib ” mina ise, ei taha, eiiiiii, minu omaga” end kehtestada. Ning siis see vaene neljane, kes teab, et on suurem, peab järgi andma, annabki kuid teinekord ei viitsi ka enam see tallamatt olla. Pidevat kaklust meil enam kodus pole. Oli, oli kätega, oli häälekalt, oli ustega paugutamist, kakeldakse siiani, kuid lühemalt ning pideva rahuliku rääkimise ja selgitamisega oleme rahu majja saanud. Ma pole vanamutt, pole rahu ise pole keegi, kes annaks lastele kommiga järele, samas ka ei keela. Olen tavaline ema, kes aeg ajalt näitab lastele multikaid, ostab kommi ning tegeleme ekstreemspordiga- seega pole me suhkruvati sees kasvanud pere. Aga löömisega kasvatada pole kunagi mõttesse tulnud. Järjepidav rahulikkus ning seletamine on asja võti olnud. Seega ei, mina sind ei mõista.
Löömisega kasvatamine? Ühekordne pepulaks seda kindlasti ei ole.
Ma ei ole löönud, kuigi olen sellele lähedal olnud. Aga ma karjun. Jube kuidas ma vahel karjun ja lapsele sõnadega haiget teen. Küll aina vähem ja vähem, aga seda juhtub. Kahjuks.
Ma lisaks ka seda, et antud kommentaariga tahtsin ma lihtsalt selgusele saada, miks peab last tutistama? Või lööma??? Jah, saan aru, et piki päid keegi ei saanud, sinikat silma alla ka mitte, aga miks või kuidas selline asi pähe üldse tuleb kui on variant minna teise tuppa üksi rahunema? Ma tõesti lihtsalt proovin aru saada, mitte kedagi maa alla trampida ja alahinnata ja sp ka uurin…
Tutistamise põhjust ma ausalt ei mäleta, see oli nii ammu, tean lihtsalt, et olen teda tutistanud. Laksu põhjus oli see, mis loos ära sai toodud. Laps lihtsalt hakkas ootamatult karjuma ja asju pilduma kui palusin tal kenasti veekorgi tagasi panna, et saaksime tal juuksed puhtaks pesta. Kui oled vähemalt viis-kuus korda kenasti selgitanud, siis kõrgemal häälel, siis nõudnud, aga saad vastuseks kisa, mille peale tõesti võiks lastekaitse kutsuda, siis jah…(mitte mul ei läinud silme eest mustaks ja ma ei kukkunud last nüpeldama), vaid ma käratasin, et ta peab sõna kuulama ja laps sai laksu. Üldiselt oskan ma end tagasi hoida või lähen minema, et rahuneda, aga kuna hetkel on periood, kus see ei ole esimene kord, kus laps lihtsalt karjub, sest talle ei meeldi, et kapis ei ole kohukest või keegi ei tule kohe temaga mängima, siis ilmselgelt on see päevast päeva kompromisside leidmine, sõdimine ja proovimine mind ära väsitanud ning läksin endast välja.
Ma pean end niigi kehvaks emaks, sest ei viitsi ideelseid asju meisterdada päevast päeva ning ei luba üht ja teist ja kolmandat ning tahan, et majas oleks reeglid, ja see pani mind tõdema, et OLENGI halb ema. Olin kriitikaks valmis, ent see, mis kommenteerijad nüüd välja toovad, et minu blogi põhjal on see ühekordne löömine vaid jäämäe veepealne tipp, on mulle üsna šokeeriv avaldus ning käsitlen seda konkreetselt laimuna.
Mind ei pea mõistma, ma ei ole musterinimene, aga laimama selle pärast ka ei pea, et olen vastuoluline ja sõnakas.
Miks sa õigustad jälle end?!?
Täiesti arusaamatu et täiskasvanud naine ei oska lapsega muud pidi suhelda kui karjuda, laksu anda või tutistada pingelises olukorras.
See et laps nii käitub – ehk tuleks peegli vaadata. Laps on kodu peegel!
Kui päris aus olla, siis mina ei ole veel aru saanud, et kust need piirid jooksevad… Et mis on laim ja mis on lihtsalt “minu blogi, minu arvamus”… Loen palju blogisid ja no pidevalt käib üks ärapanemine… Öeldakse kohati ikka üsna halvasti ja alati on õigustuseks, et oma blogis võib ju ometi arvamust avaldada… Et mida võib ja mida siis ei või…
Kas antud juhul ongi jama majas, kuna Dagmar töötab ajakirjanikuna ja avaldas oma “arvamuse” meediaväljaandes? Kui ta oleks sama teksti avaldanud oma blogis, kas siis see oleks justkui ok ja lihtsalt tema arvamus?
Selgitage rumalale…
Laim on see, et ta avaldas artikli, mille pealkiri oli “Ei, kallis blogija, sa ei ole hea ema kui oma last lööd” (tasuline ja kinnine artikkel) jättes sellega mulje vastupidiselt sellele, mida mina ütlesin ja mida inimesed lugedes tema postituse kommentaare ka aru said.
Siis sai ajakirjanik aru, et pealkiri on provokatiivne ja liiga tegev ning muutis selle ära, eemaldas ka viite blogile ja ühtäkki rääkis justkui üldiselt probleemist, pannes alle õiendi, millest võib lugeda välja et olen vägivallatsev terrorist, kel on endal kurvad kogemused vägivallaga.
SEE on puhas laim ja netikiusamine, sest minust loodi pilt kui monstrumist, kes peksab süstemaatiliselt oma last ja kaitseb seda.
Vahet ei ole selles, kus see konkreetne artikkel oleks avaldatud. Sellisel teemal ühe isiku põhjal sõna võtta on vägagi hea tava vastu eksimine. Isegi tunnistab ajakirjanik, et konsulteeris eksperdiga PEALE seda kui oli oma süüdistava postituse teinud ning mida korrigeeris juba. Ometi ütlen ma, et see korrektuur tegi pildi veelgi hullemaks.
Kui ta oleks kirjutanud, et jah, ma arvan ka, et Eveliis on halb ema, siis see oleks olnud arvamus, aga tirida kontekstist midagi välja ja panna diagnoos, tunnistades, et ei teagi sellest blogist ega minust ega mu elust midagi, on LAIM. Kuidas saab sellisel teemal minu isiku põhjal postituse teha ilma eeltööta?
Olen ka pikaajaline lugeja ja arvan, et sinu praegune tembeldamine ei ole ok ja Dagmar Lamp kirjutas pikalt mõtlemata, emotsiooni pealt ja oli ülekohtune (heh, see tuletab mulle kedagi meelde!). Paraku Kersti Kivi kommentaare lugedes tekib mul küsimus, et mida tema siis valesti ütles, sama tunne on mul ka endal aastaid sinu postitusi lugedes sisse jäänud. Olen tundnud Ida suhtes, et okei, sul juhtus ja deprekas ja rasked ajad, järgmine kord püüad kindlasti paremini, arendad ennast, pingutad, loed vajalikku kirjandust nt lapse arenguetappidest või tüdrukute kasvatamisest vms ja läheb paremaks. Aga tegelikult korduvad sarnased postitused. Ma olen nõus, et sa ei peksa last aga samas on sul neid katus-lendab-pealt momente ikka parasjagu olnud, mida meiega jaganud oled. Ma mõistan, et on raske ja selliseid momente on meil kõigil kus ei jaksa korrutada, meelitada ja kannatus saab otsa. Veel enam, et oled olnud ka enda depressiooniga kimpus. Aga kui see ring muudkui uuesti kordub ja asjad käest ära on, siis miks mitte pöörduda professionaalide või lihtsalt targemate poole, kes aitaks aru saada laste arenguetappidest, käitumisest ja anda nõu. Kust saaks tuge ja abi. Sest lugejana ma muudkui vaatan, et sul jälle juhtub ja mõtlen, et miks sa siis midagi ette ei võta, for god’s sake..
Olen ise raskustes pusserdanud lastega ja siis tuulanud raamatupoodides ja lugenud head nõu. Ajab vähem närvi küll kui ise tead, missugune etapp lapsel parasjagu käsil on ja kuidas ning miks ta üht või teistmoodi reageerib.
Hoian sulle pöidlaid ja soovin edu edaspidiseks!
Mul on hea meel, et oled pikaajaline lugeja, kuid oled ka tunnistus sellele, mille vastu ma aastaid olen vaielnud. Ma olen nimelt emotsionaalne ja jätan ilmselt blogist endast siis totaalse hüsteeriku mulje ning mu pere on öelnud mulle, et ma ei kirjutaks nii, sest inimesed loevad välja midagi hoopis muud ja hoopis hullemat. Ma olen ikka öelnud,et ahh lõpetage, keegi ei loe ju midagi nii hullu välja. Selgub, et olen eksinud ja ei tohiks tõesti ühtegi isiklikumat postitust teha, emotsionaalsust ma maha keerata ei oska, ent ma tõesti ei taha, et inimesed arvaksidki nii nagu Kersti Kivi.
Nii hulluks ma nüüd ka asja ei pea nagu Kersti Kivi, et “jäämäe tipp ja väärkohtlemine” aga aastatega näeb, et sul ongi pidev tõus ja mõõn. Mõõna ajal kirjutad väga suure emotsiooniga ja tumedamates toonides, tõusu ajal kirjutad, et “ah, nii hull ei olnud kui siis tundsin, nüüd on elu ilus”, oled täis energiat ja häid vaibe. Tõus ja mõõn, tõus ja mõõn, positiivne ja negatiivne. Olegi nagu oled, sellest pole midagi. Pole sa mingi hüsteerik ega feilinud ema. Minu point on pigem, et kui tead, et mõned asjad on pekkis, siis muudkui sama raja tallamise asemel võta kätte ja muuda neid asju, mis sind alla tirivad. Et kui on Idaga suhtlemises probleemsed olukorrad, siis otsi abi ja lahendusi, et neid muuta.
Selle asemel, et kembelda, kes on halb ja kes veel halvem, kes on rohkem löönud ja rohkem tutistanud, võiks endale abi otsida.
Täiskasvanud, arenenud ajuga inimene võiks ometi mõista, et vägivald ei lahenda olukordi. Kas ebameeldivalt käituvat naabrit võib juustest kakkuda? Kas halvasti ütlevale töökaaslasele võib laksu kirja panna? Pealegi- täiskasvanud kontrollivad oma sõnu ja emotsioone, lapsed veel mitte nii väga, seega oleks täiskasvanu löömine justkui isegi rohkem õigustatud- täiskasvanu käitub teadlikult halvasti. Ometi need lapselööjatest emad ju ei peksa ega tutista oma naabreid, tuttavaid või töökaaslasi. Ikka minnakse nõrgema e. lapse kallale.
Lugesin ka algset postitust, hiljem uurisin ajakirjaniku FB lehel toimunud arutelu. Selle käigus kaotasin veelgi lugupidamist ühe seal sõna võtnud inimese vastu ja imestasin, et üks teine isik, kes kunagi ühes muus grupis minu blogi ja seisukohti mõnitada võttis, ennast Sinu suhtes väga ilusasti ja mõistvalt väljendas.
Minul on kolm last. Nad on kõik olnud viieaastased. Ka minul on kalduvus “üle keeda” ja tean, mida tähendab lapse suhtes ebaõiglane olemine ja selle kahetsemine. Lugesingi Sinu esimesest postitusest just seda välja, kusagilt ei paistnud, et Sa oma last ei armastaks või inimesi üles kutsuksid lapsi peksma (nagu jääb mulje sotsiaalmeediast, kui nüüd nendega samaväärselt liialdada). Hea ema tunnus ongi see, kui seesama ema pärast vihastumist analüüsib, mis juhtus, ja võimalust mööda endale lapse kasvatamises abi otsib. Minule tundub, et Ida käitumine on juba harjumuslik ja väikese lapse halbade harjumuste muutmine on ikka vanema asi. Peaasi, et ülekeemine lapsevanemale harjumuseks ei saaks. Kui teile ajaliselt ja rahaliselt vähegi sobib, siis paljusoovitatud Gordoni perekool on küll hea mõte.
Pea vastu, kooliõde!
Kurb et sa alles nüud aru said ,kui loll tegu on oma lapse elust blogida ja tema elu netti üles riputada .Olen korduvalt küsinud blogijate (ka enda teada sinu) käest ,kas nad ei arva et see on lapse privaatsuse rikkumine ?
Ausalt ,kui ma tulevikus teada saaks ,et mu ema või näiteks sõbranna jagas minust pilte ja elulugu netis avalikult ,igapäevaselt ,oleks ma kurb .Ma ei liialda kui ütlen et ma vist isegi piiraks temaga suhtlemise .
Laps on 5 aastaselt veel liiga pisike ,et adekvaadselt otsustada ,kas ta tahab et terve maailm temast loeks ja tema pilte näeks . Kas sa kirjutaks oma abikaasast ja paneks pilte ilma luba küsimata ? Aga töökaaslastest? See on ajuvaba ju,ikka küsid ,kas tohid panna pildi üles .Jah sina oled edev ja sinu maailmas ei ole selline asi oluline nagu privaatsus .Aga on neid (mõelda vaid) ,kes ei soovi olla netis avalik.
Internet ongi nagu ”telefonimäng” või pisike lumepall,mis veeredes suureks mürakaks muutub . Põhimõtteliselt pole välistatud et su lapse tulevased klassikaaslased arvavad et ta ema peksab teda . Tõsi või mitte ,aga umbes nii ju oli kirjas netis ja ajalehes .On see seda väärt siis ,et su igati tore preili läheb esimesse klassi ootuste ja lootustega ja seal on keegi vanem kindlasti selle looga kursis ja hakkavadki jutud liikuma .Täiesti ebavajalik ju ?! Milleks seda kõike vaja on ?
Mina võtaks seda kui õppetundi .Peaks blogi edagi kuid kirjutaks endast ja enda tegemistest.Laps ei ole sinu omand ja tema tahab olla omamoodi indiviid ,mitte see ,mis pildi sina temast oma blogis loonud oled .
Mis puutub sinna ajakirjanikku siis pada sóimab katelt .Ei suuda üles lugeda kordi ,mis sina läbi lillede kritiseerid avalikult Malluka postitust ,lisades nii soolt kui pipart .Ma vahel imestan et ta sinuga nii viisakaks jääb .Täpselt nagu ajakirjanikustki ei ole sinustki kena kirjutada Mariannis postitust lugedes temast mõnitavat teemat enda blogisse .Pidevalt kirjutad ”see kelle nime ei tohi mainida” ja juba ainuüksi see lause on ,et ärritada ja et su kommentaariumis hakkaks keegi Mallukast rääkima .Sa nagu annad väikese vihje ,et saada käima see edasine sumin oma blogis ,et siis ise süüst puhtaks jääda ,sest otseselt midagi halvasti ei öelnud ,caid läbi lillede .
See et ”minul ei ole naabreid võtta ,kellele laps ulatuda kui ärritun” on ka jälle Malluka blogist .Ja Spekulatsioon see üldse on ? Kui me sünnitame lapsed ,siis teeme seda ju iseendale ja ma ei anna ometigi laksu paljalt vannis olevale lapsele ,sest ma ei saanud teda oma ärritunud hetkel naabrile üle anda .
Kui abikaasa parasjagu mu palvet ei täida ,kas ma annan talle siis litaka kirja ? Vaevalt
See Kersti Kivi nagu reaalselt süüdistab/kahtlustab sind avalikult lapse VAIMSES VÄÄRKOHTLEMISES?! Uskumatu julgus sellist asja mõeldagi, rääkimata avalikult välja ütlemisest… Mis inimene see ometi on??
Ma olen nii Sinu poolt, kui veel olla saab. Mina ei tea, mis inimesed need on, kes Su blogist kogu seda jama välja loevad. Kuidas saab sellest kirjeldusest välja lugeda, et Sa a) kasvatad löömisega b) peksad last regulaarselt. Sa oled üks mu lemmikblogisid ja minu arust on teil lahe, normaale, INIMESTE pere, kes teevad toredaid asju, vahel tülitsevad, vahel vihastuvad lapse peale jne. Ühesõnaga normaalsed inimesed. Mitte selline uskumatu ninnunännu “mina seletan 34652 korda lapsele rahulikult ja paitan ja kallistan teda, mis sest, et röögib nagu Jeeriko pasun ja peksleb igas suunas ja nii kolm tundi jutti”. Tore, kui selliseid inimesi on olemas, mina isiklikult küll ühtegi ei tunne, aga neil kasvavad maailma kõige tervema psühhikaga lapsed ja ongi väga hea! Palun, ära kogu selle tsirkuse peale blogi kinni küll pane – mida ma siis õige blogidest üldse lugema hakkan? Või siis palun parooli, kui parooli alla läheb. Loodan, et advokaadid suudavad proua Lambile ja veel mõnele kommentaatorile selgeks teha, mille vastu nad eksinud on ja väike karistus kuluks ka ära. Tahtsin lisada, et olen ka oma poega raputanud ja laksanud, kui ta väiksem oli – no nüüd on 20 aastat vana ja 1.95 pikk – hirmuäratav veidi. Aga nüüd mõnitan, kui normaalsest jutust ei piisa : -). Ma pean ka nüüd postitama lastepeksust ja nende peale röökimisest, milles ma eriliselt hea olen, aga kuna mul nii tagasihoidlik väike blogi, siis ilmselt minust probleemi ei teki. Aga saan pikalt arutada, kuidas ise asju näen ja käitun.
Endast suuremat on hirmuäratav raputada ja lüüa? Kas tõesti? Piisab poja mõnitamisest- väga tore suhtumine.
Vaata, kui sa ise oled ühel päeval jonnakas ja pisut lapsemeelne vanainimene, siis ilmselt su poeg suhtub sinusse samamoodi- raputan ja panen laksu kirja. Või siis mõnitan, küllap siis saab aru.
Mis suhtlemispuue see inimestel on,et käte abil asju selgeks tehakse ja kui lapsest enam füüsiline jõud üle ei käi hakatakse vaimset vägivalda kasutama?
Appikene, kas kõike peab võtma tõsiselt ja ülereageerides, inimene tegi ju nalja (mitte siis raputades), vaid et suurt ei julge lüüa ja aitab “mõnitamisest” kah.
Must huumor, sarkasm ja iroonia – kas sa oled nendest sõnadest midagi kuulnud? Ärge minge hulluks ka nüüd ja IGA sõna kallal norige!
Ära selle pärast muretse, mis must vanainimesena saab – ta lubas mu šveitsi mägedesse vanadekottu panna. Mu vanaduspõlv tundub üsna kindlustatud olevat.
Oeh. Olen kaks päeva seda asja õudusega pealt jälginud ja ma pean ütlema, et kogu see asi painab mind. Ma ei teagi, miks. Lapsi ei ole, aga kõigest sain aru, mida kirjutasid, nii nagu mõtlesid. Kurvaks tegi, hingest pitsitas. Mitte selle pärast, et sa oma last ” nüpeldad”, vaid sest ma tean seda tunnet. Seda silme-eest-mustaks-lükkan-autod-pikali tunnet. Ja kui jõuetuks see teeb, kui sa sellest alati üle ei suuda olla. Mina sain väiksena korra vitsa ja korduvalt tutistada. Nõme oli. Ülekohtune oli. Aga see juhtus alati, kui ma järjepidevalt jonninud olin. Vend ja õde said suurte jonnimiste ja eriti suurte sigaduste eest ühekordse laksu,mida mina väiksena normaalseks pidasin ja kui “tited” minu asjad ära rikkusid või mind lõppematult kiusasid, läksin mu pubekanärv mustaks ja andsin ka laksu.
Olen väga paljusid lapsi oma elu jooksul hoidnud ja loomulikult võõra lapsega olen käinud kõrvaltoas hingamas, kui ma 36886544 korda olen korranud mingeid samu asju. Asi päädis tavaliselt sellega, et pereemal endal sai mõõt täis ja heledad laksud käisid. Väga nõme oli seda kuulata ja näha. Aga ma teadsin, kust see tuleb. Ma TUNDSIN, kust see tuleb.
Ja ma veidi kardan emaks saamist. Sest ma tean, et minust saab väga hea ema, aga ma kardan natuke seda osa minust, kes ei talu jauramist, jonnimist ja kräunumist.
Ei, ei ole õige laksu anda! Ei, ei ole hea tunne laksu anda! Ei,ei ole aus ega õiglane. Aga no kurat küll väita, et laksu andmine = peksmine, see on ausalt öeldes nende perede mõnitamine, kus päriselt vägivallaga probleem on. Mida ma öelda tahan? Pole kindel. Ehk seda, et elu pole nii must-valge kui enda õuealune? Või et peab ise olema paras psühhopaat, et mõista teist psühhopaati? Ei tea.
Katrin Pillak, kellele kommentaaris vastatakse kn jurist aga ma ei tea, palju ta sulle vajalike teemadega kursis on. Ära seda kommentaari avalda.
Mulle ütles sõbranna, kes õppis pedas miskit lastega seotud värki, et tegelikult mingi vanuseni on kerge laks mõjus ja tunnustatud meetod. Ma ise olen õrnalt vastu hammustanud jne, lastepsühholoog soovitas. Ühekordne aktsioon üllatab ja mõjub, kui ei mõju, siis rohkem ei tasu teha. Nii väideti. Minu viga on pigem laste peale röökimine, pärast pikka mittemõjusat rahulikku rääkimist. Mingi hetk tundus, et selle eelneva 15 min võiks ära jätta ja kohe röögatada aga sundisin end ikka viisakalt rääkima. Röögatamine on asjakohane ohtlikes situatsioonides, ntx sõidutee suunas jooksev laps, kiigele ette astuv laps jne. Mu jaoks on löömise (ehk kerge laks) sarnane ka lapse sunniviisiliselt äraviimine, mis hõlmab tugevat (valusat) haaret ja mulle tundub, et tihti väänatakse ka käsi ebamugavasse asendisse. Kaalutud vastuhammustus on selle kõrval mu meelest leebe. Ja kuigi ma pole oma lapsi löönud, siis nad kardavad kui ma vihane olen, vehin siis kätega ka ja ma ei teagi, kas kardavad löömist? Seda röögatust ja vihaseks saamist on viimasel ajal olnud vaid 1 hääletõstmine, ja pool aastat enne seda tegin kõvemat häält ja nutsin, sest ei suutnud eelteismelist veenda kooli minema. Reaktsioonid muutuvad, sina muutud ja ära rikume lapsed niikuinii.
Minu jaoks on imeks pandav kogu selle asja juures see, kui vähesed inimesed suudavad teksti analüütiliselt lugeda. Kõik need ründavad kommentaarid tunduvad olevat inimestelt, kes ei mõista lugeda. Näevad kolme puud ja otsustavad, et on metsas. Ja see jäikus, et kui asi pole valge, siis järelikult on ta must. Vahepealset halli ala lihtsalt ei eksisteerigi. Ja mulle tundub, et kogu see teema ongi üles keritud seetõttu, et ei osata lugeda. Tähtede kokku veerimisest ei piisa… Ja minu arust on see tunduvalt kriitilisem ühiskonna probleem.
Edu, armas Eveliis, ja julgust tuuleveskitega võitlemiseks!
😉 Siit võib järeldada, et Andra Teede väärkohtleb oma kassi, andes talle suhkrut süüa, mis kassile kuidagi sobilik ei ole https://www.instagram.com/p/BW7MzbsFrkZ/
See on umbes samaväärne järeldus, et sina väärkohtled oma last 🙂
Issand kui hea. Jah, nüüd peaks loomakaitsesse teatama, sest halloooo, kes see oma kassi suhkruga TOIDAB