“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kuidas see tsitaat sealt “Siin me oleme” filmist oligi? “Sündimise poolest Muhumaa mees, suiti ikka lastakse siia, aga suurema osa aastast peab hullumajas olema”? Pararaseerides saaks minu kohta öelda, et “Tallinna kolides ikka käis linna peal, nüüd suurema osa ajast veedab Ussipesas, aga mõnikord satub praegu ka linna.” (Ja nüüd peaks keegi siia juurde karjuma: “See naine on hull! Hull!”)
Ehk siis üsna tihti mind kusagil Tallinna või Tartu või mõne muu linna ööelu nautimas tihti ei näe. Kuigi ära sa ütle. Alles sai Kallaste sööklas poole hommikuni tantsu vihutud. Ja Kallaste on ikkagi linn! Siiski miski osa minust ütleb, et see ei lähe nagu arvesse. Seega ei saa minu suust ka tihti selliseid hüüatusi kuulda nagu pealkirjas ära toodud.
Ma mäletan kui ma kunagi ühes oma blogipostituses kasutasin väljendit “nagu valge inimene” ehk siis tahtsin midagi teha nagu valge inimene. Ausalt, polnud kunagi varem mõelnud, et seda väljendit kasutatakse mustanahaliste alandamiseks ja kindlasti mitte ei pidanud mina seda silmas.
Minu jaoks oli see lihtsalt üks väljend, millega ma olen üles kasvanud /võimalik, et mõnest lasteraamatust üles korjanud? mõnest ebasobivast või lausa keelatud raamatust nagu Tom Sawyer?)ja kultuurilise konteksti puudumisel kasutanud kui olen silmas pidanud, et…Noh näiteks, et kui tahaks minna kellegi sünnipäevale nii, et sätin end nagu korralik daam peegli ees paar tundi, sobitan kingi ja kleite, mitte ei orja (vist jälle poliitkorrektsuse poolest mitte sobiv väljend?) köögis viimase hetkeni.
Võimalik, et ma olen lihtsalt närvihaige ja ebaviisakas, aga te ei kujuta ette, kuidas mulle mõned kommentaarid ja sõbralikud soovitused närvidele käivad. Palun ärge solvuge, ma saan aru, et tihti on kommentaarid heatahtlikud ja üldse mitte rünnakud, kuid mõnikord ma lihtsalt mõtlen, et kas inimesed peavad kogu aeg teisi inimesi internetis õpetama.
Naljakas on ka see, et kui lapsekasvatuse teemadel on inimesed isegi suhteliselt ükskõiksed, st minu lapsekasvatusmeetodeid väga ei kommenteerita kui välja arvata see üks keegi heatahtlik lugeja, kes arvas, et meie koduasjadesse peaks lastekaitse sekkuma. See on siiani naljakas.
See on nüüd see koht, mida peab alustama nende sõnadega, et kuula oma ema sõna, ema teab. Kas ma muidu olen hetkel ainus, kel peas hakkas ketrama Rapuntseli multikast see laul, kus “mother knows best”? Palun öelge, et kellelgi veel või et keegi vähemalt teab, millest ma räägin? Ma tean, ma tean, ma tean liiga palju multikaid ja räägin multikakeeles. Sry, emaks olemise värk. Või lapsemeelseks olemise värk.
Igatahes. On mul harjumus panna pilte üles, kus on veinipudelid, šampanjaklaasid, pidu, kirjutada ja rääkida, et vein siin ja vein seal. Ema ütles kunagi ammu juba, et kallis laps, ole hea, ära kirjuta nii palju, sest mida inimesed arvavad. Ma naersin ja vastasin, et kammoon, inimesed on mõtlemisvõimelised ja tunnevad mind. Emme ütles, et jaa, meie teame, aga nemad ei tea.
Ma olen naine. Ma ei ole rumal. Kõik naised teavad, millised on nende parimad nurgad, millised riided neile kõige paremini sobivad, millised riided vigu esile toovad ja millised neid varjata aitavad.
Kui te mulle peale vaatate, siis ma saan aru, ma olen täiesti tavaline naine. Võib olla veidike ebasportlik, aga ei midagi katastroofilist. Ma ei ilusta end, ma ei kasuta filtreid, ma olen selline nagu ma olen. See aga ei tähenda, et ma sellega rahul oleksin, mis on riiete all.
Peale seda kui üks naisterahvas, keda ma jälgisin instagramis, (natuke liialdades) hüsteeritses, et pediküüri hinnad on nii kallid, et tema maksaks 25 eurot, sest rohkemaks pole võimalusi, aga küsitakse ju 30-40 eurot, jäin ma pead kratsima. Et kas nii ongi, et mina tahaks maksta nii palju ja olge armulised küsige vähem?
Ma käin nii pediküüris ja maniküüris ning kui korraga summa välja käin, siis tunnen ka mōnikord, et ouch, palju raha. AGA ma ei tuleks selle peale, et oma iluteenindajale öelda, et kle tee odavamalt, mul pole raha. Iluhooldused pole inimôigus! Kui mulle tundub, et on kallis, siis ma lihtsalt ei lähe. Punkt. Minu arvates on lausa ebaviisakas nö kisendada, et kallis, sest see on ju teise inimese töö ja sissetulek ja selline kisa mu meelest lihtsalt ei austa teise inimese tööd. Mulle meeldivad hoolitsetud käed-jalad, ma ise ei oska ja hindan kõrgelt, keegi seda teenust mulle pakub. Sama on depilatsiooniga. Kui poleks teenust, oleks ma karvane nagu inimahv ja millegi pärast ma arvan, et see poleks ilus. Kas mulle meeldib selle eest maksta? No halloo, kes ei tahaks kõike tasuta saad! Aga ma ei ütle inimestele, et vot megahead tööd teed ja ma nii rahul, aga mul pole raha, et ole hea mees tee odavamalt või veel parem tasuta.
Kas te olete kunagi kohanud musterinimesi? Inimesi, kes teevad kõike õigesti ja hästi, absoluutselt mitte kunagi ei eksi ja on esimesed, kes kritiseerivad teiste valikuid? Okei, eks ma ise ka kipun kohati arvama, et ma tean paremini kui teised, aga võrreldes musterinimestega olen ma ikka täiesti tühine kärbes. Musterinimesi kohtab kõige rohkem blogide ja foorumite kommentaariumites. Oma näo ja nimeta on nad esimesed, kes pööravad tähelepanu sellele kui valesti keegi midagi teeb. Mis valesti, nad teavad, et ühel või teisel moel avalikkuse ees olevad inimesed teevad lausa häbiväärseid asju.
Näiteks?
Näiteks julgeb üks väikelapse ema pidada pidu samal ajal kui laps kodus on. Aga kus laps on, ei tundunud ju kõige vaiksem pidu, aasta ema, issand jumal, kas laps tõesti magas samal ajal teises toas… Musterinimesed on rääkinud. Üks normaalne lapsevanem ei pea pidu kui tal on laps kodus. Üks normaalne lapsevanem ei pea üldse pidu, sest tal on laps. Kuhu see kõlbab? Mis eeskuju see on? K-O-H-U-T-A-V! Teeme nii, et jätame need ekstreemsused, mida me Võsa-Petsi saates näinud oleme, kõrvale. Need ei ole peod. See on mingi totaalselt teine level, kus saavad kokku Siberi rahabossid ja õed Tihedad. Aga öelge mulle ausalt, kuidas on probleem see, et vanemad peavad aegajalt pidu ka siis kui lapsed on kodus? Jah, on ka pidusid, kus ma eelistan, et lapsed ei ole kohal, ongi lasteta peod, kus vanemad saavad ka vahelduseks olla nagu noored vasikad, AGA see ei tähenda absoluutselt, et ma arvaks, et laps ei tohiks näha tavalisi koduseid pidusid. Meie aastavahetuse pidu oli täpselt selline lõbus segasummasuvila-pidujapillerkaar-lapsedvanaemadlemmikloomadkoos-tantsimehommikuni-pidu. Lapsed mängisid omaette, vanemad lõbutsesid omakeskis, kell 12 vaatasime kõik koos ilutulestikku, mingil hetkel jäid lapsed (oh no!) samasse tuppa diivanile magama, veidikese aja pärast viisime nad ära magama ja pidutsesime ise hommikuni edasi. Ärgates läksime koos matkama. Mis sellises peos valesti oli? Kas laps sai trauma? Või äkki oli kõikidel koos lõbus ja pidu ei pea häbenema? Olge normaalsed, musterinimesed, vanemad, kes aegajalt (laste nähes) pidutsevad, ei ole automaatselt rongavanemad.
Ma isegi ei hakka rääkima sellest, mida musterinimesed rääkisid siis kui üks teatud influentser-paar rääkis, et seksisid reisil, reisil, kus laps ka kaasas oli. Omg, kus see laps oli, vaene laps, kas tõesti oli samas hotellitoas, mida vanemaid…Nagu päriselt, kust te, musterinimesed, tulete? Isegi siis kui hotellituba on suurem kui keskmise eestlase korter, on teil probleem, et laps saab trauma? Päriselt? A kuidas ja kuna teie arvates siis lapsevanemad seksivad? Ma julgen teha oletuse ja arvan, et suur osa inimestest seksib siis kui nende laps(ed) on nendega samas korteris/majas/külalistemajas/hotellitoas/iglus/younameit. Ei? Kuidas musterinimesed üldse lapsi saavad?
Ja siis toit? Musterinimesed söövad vaid tervislikult ja nende lapsed ei saa kunagi limonaadi ja komme. Teate neid värvaineid ja keemiat täis komme, mida võib leida väikeste (maa)poodide lettidelt ja mis lapsi seal letil hullutavad? Ma ostsin Idale täna ühe sellise sinist värvi sprei-kommi (ja kujutate ette, et see ei ole esimene kord!) Mul ei ole ühtei süümepiina, sest mu laps oli täna suure osa päevast õues, hullas sõbrannaga kelgumäel, tal ei ole probleeme hammaste, tervise ega ülekaaluga, miks ma peaksin talle sellist väikest “quilty pleasure´it” keelama? Teate, mis veel hullem on? Ta saab praktiliselt iga päev jäätist. ENNE õhtusööki. See on Ida ja Mareki “thing”. Ma olin ka selle vastu alguses, aga siis jäin mõtlema, et miks? Miks ma vaevan oma pead asjaga, mis tegelikult ei ole probleem, ja tekitan tühjast tüli. Kui mu laps ei oleks aktiivne, ta oleks ülekaaluline, kui ta hambad oleks katki ja ta ei sööks midagi muud, sh ka peale jäätist õhtusööki, siis ma tegeleks selle “probleemiga”, aga hetkel…ausalt ei viitsi. See, et see minu normide järgi ei ole mõistlik ja see, et mina ei söö keemiakomme, ei tähenda, et teised ei tohi seda teha. Tohivad küll ja mitte midagi ei juhtu. Ei juhtunud minuga, kes lapsena, st üheksakümnendatel (sest enne ei olnudki mingit rämpstoitu ja liigseid maiustusi saada) igasugu sodi endale sisse ajas, ja ei juhtu ka Idaga, kelle ema ja isa ei sunni teda vaid tervislikult toituma. Me oleme 90% ajast tervislikud, las see 10% siis olla. Muide, täna peale koertekooli kui ma olin üksinda kodus, tegin ma endale tassitäie puljongit. Puljongikuubikust. Ma usun, et ma jään ellu. Musterinimesed ilmselt ei jääks.Veab, et ma musterinimene ei ole.
Minu jaoks on Eesti sünnipäev (ja taasiseseisvumine) alati olnud erilised päevad, päevad, mida tähistada. Need ei ole mu jaoks niisama-töölt-vabad-päevad, vaid päriselt mõttega. Vingun mis ma vingun, et see ei meeldi Eestis ja too ei meeldi, aga vähemalt kahel päeval aastas tunnen ma südames päriselt, et eestlane olla on uhke ja hää. Isegi kahju on lugeda kui paljud kirjutavad, et nende jaoks on see üks suvaline päev, ei midagi erilist. Kurb!
Selle imala sissejuhatusega tahan ma jõuda sinna, et nii nagu igal aastal vaatasime me ka sel aastal õhtul presidendi kõne, aastapäeva kontserti ja kätlemist. Same procedure as every year, James! Kõne mind ei kõnetanud, paljud pidasid seda heaks, mina mitte nii väga, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kontsert pigem meeldis, oli huvitav. Kleite vaatasin, aga mitte kotkapilgul. Vanasti oli mu jaoks päriselt kleitide hindamine, arvustamine, oma lemmikute valimine selle päeva suursündmus, nüüd vaatasin kleite ja mõtlesin, et kui palju oli ilusaid inimesi. Selles mõttes maitsed on muidugi erinevad ja kõik (ka moekunstnike poolt kiidetud) kleidid ei olnud minu maitse, aga ei peagi. Minu lemmik oli kindlasti Kristel Voltenberg soengust kleidini. Vapustav. A kleitidest ja välimusestki ei taha pikemalt rääkida. Mis seal rääkidagi kui ilusad ja heas tujus inimesed koos – kõik omamoodi ilusad tegelikult. Lillelisi sitsikleite ja triibulisi dressipükse keegi koos selga/jalga ei olnud ju pannud.
Küll aga ärritas mind hoopis teine teema. Nimelt on alati mingi grupp “lihtrahvast”, kes kohe peab leidma midagi, mille kallal iniseda. Nüüd jäi ette rong, millega pidulised Viljandisse ja tagasi sõitsid. Ma ei mäleta päriselt, millal ma viimati mõne netikommentaatoriga vaidlesin, sest see on sama mõttetu kui…issand ma ei teagi sobivat võrdlust, aga näete seekord läksin vooluga kaasa ja pidin sellisele kommentaarile “Vaevalt nad peavad sõitma nii, nagu maksumaksjad tööle ja koju sõites – püsti ülerahvastatud rongides” vastama. Nagu päriselt on võrreldavad olukorrad? Ma sõidan ka aegajalt rongiga koju, suviti rohkem, mõnikord pean 20 minutit püsti seisma, ei sure ära ja ei ole võrreldav ju sama asjaga, et Viljandisse läks 24.02 erirong. Nii kirjutasingi. Vastuseks sain “Pange lihtrahvale ka söögilauad rongi, ansambel mängima ja keegi ei vingu...” Tuli ära see paganama “lihtrahva” kommentaar. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et osa inimesi kohe tahab ise end teistest halvemaks pidada. Ma olen aastaid vaadanud presidendi vastuvõttu, mitte kunagi ei ole mõelnud, et nemad seal ja mina siin Nüüd nägin ka vastuvõtul mõnd tuttavat nägu, no ei mõtle kadedusega, et näed, mina, lihtrahvas, pean kodus olema. Tahad vastuvõtule, tee midagi, et oleksid kutsutute seas. Lihtne. Ja öelge mulle kui ma eksin, kas ei olegi nii, et sellest ajast kui vastuvõttu on korraldatud erinevates linnades on kutsutute seas ka rohkem selle kohaliku piirkonna inimesi? Minu meelest on vastuvõtule kutsutud külalisi küll seinast seina, ei ole kõik (enam) vaid “Kroonika prominendid”.
Aga tagasi tollesse rumalasse vaidlusesse. Kirjutasin, et tibake palju ei ole igaks tööpäevaks rongi söögilauda ja ansamblit soovida? Proua arvas, et ma olen ajakirjanik, millele vastasin, et kas sa näed, ei ole, “olen täitsa tavaline eestlane, kes on rahul oma eluga ja ei püüa alati leida igas asjas midagi negatiivset. Sōidan rongiga, mis teinekord ongi rahvast täis, ja mōtlen, et vaat kui hea et autoga ummikus istumisest pääseb. Ansamblist ja söögilauast seal puudust ei tunne. Ei virise ka, et tänase rongiga vastuvōtule soita ei saa, pole selleks midagi erilist teinud ka.“
Selle asemel, et teemas püsida või üldse lõpetada, sest mis meil ikka üksteisele enam öelda oleks, sain ma ikkagi netikommentaatorilt teada, et “olete kunagine Eveliis Kund-Zujev, sorry, selliseid artikleid, nagu kirjutate… Tõsiselt tekib küsimus, kas teiega on ikka kõik korras? 😂 Kas teid kodus ei kuulata üldse, et niimoodi oma kirjutisi avaldate?“. Eks see on muidugi küsitav, kas minuga on kõik korras, eriti nüüd kui langesin labasesse netikommenteerimise-sõnasõtta, aga mis teha…”Korras olek” ongi ülehinnatud. Vaiki ma ikka olla ei saanud, küsisin kas hakkas kergem. Vastuseks sain ikka midagi sarnast, et kuule, guugelda end ja üleüldse kui teiste arvamus ei meeldi, siis hakaku ma positiivseks inimeseks. No kurat! Kes meist vingus, et “lihtrahvas” ei saa töölt koju muusika saatel sõita? Vastasin. “Siinsete kommentaaride järgi tundub, et peaksin Teilegi killukese oma positiivsusest andma, aga mis seal ikka. Teie kiruge lihtrahvana pidulisi, mina naudin meie kodumaa sünnipäeva. Valikute küsimus.”
Peale mõningat vaikust sain vastuseks, et ärgu ma pidagu end lillelapseks, et ta teab mind hästi, ühes koolis käinud minuga. Pekki, kooliajal olin ma ikka küll poolviieline nohik ja ei saanud vastamata jätta, et “see ju tore, et ühes koolis käisime, et siis ma peaksin ju just meeldima!” Sellele ma õnneks enam vastust ei saanud, kooli kommentaar on ka kadunud. Ju siis ikka nii hästi ei tundnud.
Mina aga siinkohal häbenen natuke, et netikommenteerijaga vaidlema läksin üldse, aga ma ei saa üldse aru sellest “nemad seal ja meie siin” vingumisest. Jah, ma olen osati nõus, et peole kuluva raha eest saaks palju head ära teha, aga ausalt nii ka ju ei saa, et inimestel ei ole õigust pidu pidada? Igaüks (kes tähistab) tähistab EV sünnipäeva omamoodi. Muidugi on probleeme ja valukohti ning vaesust, kuid me ei pea ju ometi kõik kogu aeg ringi käima nagu bergenid?
Ei hakka varjama, et tänane postitus on ajendatud nii Perekooli külastusest kui Malluka viimasest postitusest. Tihti küsitakse blogijatelt, kui paksuks siis nahk on kommentaaride koha pealt muutunud ja kui üldiselt ma arvan, et suuremal osal blogijatest on see nahk üsna paks, siis aegajalt ma ikka mõtlen, et mis inimesi päriselt vaevab, et vaja on kogu aeg, millegi kallal närida.
Esimene on loomulikult välimuse kallal hammaste teritamine. Ma ei saa aru, kuidas saab naerda selle üle, milline inimene oma välimuselt on. Pikk, peenike, paks, lühike, kõverate jalgadega, lombakas, suurte rindadega, väljaveninud rindadega, koleda ninaga…Need on asjad, mida inimene enda juures muuta ei saa. Riietust ja inimeste stiili olen ma ise kiire arvustama ja kuigi nõustun kriitikaga, et ka see on madal ja mitte kõige ilusam käitumine, siis ma tunnistan ka ausalt, et ma olengi selline natuke pinnapealne kui asi puudutab riietust. Midagi ei ole teha, aga mulle kohe hakkab silma kui inimene kannab enda kehaga mitte sobivaid riideid või riideid, mis minu jaoks ei ole lihtsalt stiilsed. Sel teemal, mis ja kes on stiilne, ma seekord vaielda ei viitsi. Maitsed on erinevad. Lihtsalt ütlen ausalt, et olen jah selline tüüp, aga inimeste välimust, mis geenidega kaasa saadud vms, ei arvustaks ma mitte. Midagi pole teha kui mõni inimene näeb vanem või väsinum või ebafotogeenilisem välja kui teine.
Teine asi, millest ma aru ei saa, on minevikus sobramine. Palun öelge mulle inimene, kes ei oleks oma minevikus vigu teinud! Me kõik oleme teinud asju, mida me kahetseme või isegi häbeneme. Kas näiteks kümme aastat tagasi tehtud lollus defineerib inimest ka täna? Või võib juhtuda midagi nii uskumatut, et inimene on oma vigadest õppinud. Võib olla on lausa meeldiv inimene. On kapis mõni koll, aga püha issand jumal, tõesti noh. Mida annab see, et ma ei suuda teda usaldada, teda tõsiselt võtta, ta ei meeldi mulle, sest 10-20 aastat tagasi tegi ta nii- Ärge tulge mulle jälle tooma seda näidet, et kas ma mõtleks siis ka nii, kui saaksin teada, et keegi on 10 aastat tagasi tapmise pärast vangis olnud. Need on äärmused. Eks ma sellisel juhul ilmselt tõesti suhtuks ettevaatlikusega, aga kui me räägime näiteks blogimaailmast, siis need eksimused, mida blogijad on teinud, ei ole sellised äärmused ju. Ometigi kohe inimesed naudivad minevikus surkimist.
Kolmas on kuulujutud ja eeldamine. Ta kannab lillat ülikonda, järelikult on gei. Ta laps röögib, järelikult on pooletoobine. Ta mees magab naisest eraldi toas, järelikult on abielu pekkis. Ta saan neljanda lapse, järelikult raha pärast. Aga ta ühekorra blogi kommentaarides nähvas, järelikult ongi halb inimene. Ta ei saaks millegagi hakkama, ta ei oskagi midagi, ta on loll nagu lauajalg. Kust need kommenteerijad kõike seda teavad? Blogist kirjutatu põhjal ei saa teha selliseid järeldusi. Põhjapanevaid järeldusi. Kui vaadata kui palju kommentaare saab blogijate teema perekoolis (ometigi “keegi ju ei loe” ja “kuidas teil ometi aega on”), siis ma soovitaks kommenteerijatel blogisid võtta kui lihtsat meelelahutust. Mu pärast kasvõi reality-show´d. Olgu või kehvapoolset. Kuid ärge arvake, et blogi ja pärismaailma vahele saab sajaprotsendiliselt võrdusmärgi panna.
Lõpetuseks aga see kõige hullem. Kes on need inimesed, kes kommenteerivad lapsi? Mis teie elus puudu on jäänud? Ma olen ka Ida kohta lugenud üsna salvavaid kommentaare ja saanud siis ka vastuseks, aga ise sa ju kirjutad, miks me ei või kaasa rääkida. Aga see ei ole kaasarääkimine. See ongi kiusamine. Need “sõbralikud” soovitused ja murelikud Delfi lugejad, kes alati teavad, mis on õige ja eriti lastekasvatuses. Laste välimuse kommenteerimine on aga teema, mida lihtsalt ei õigusta mitte miski. Jah, blogijad on teinud laste eest otsuse ja valiku ning riputanud nende elud avalikku inforuumi, aga kas te tõesti arvata, et selleks, et suvalised inimesed saaksid nende peal oma halba tuju välja elada. Blogijate lapsed on nö avaliku elu tegelased, sest aastal 2019 on elu selline. Tublid on need blogijad, kes lapsed on kõrvale jätnud, aga sarjata ei saa ka neid, kelle lapsed netist kergesti leitavad on. Mina hakkasin sellel teemal mõtlema alles aastaid peale seda kui olin juba teinud otsuse Idast ka osakese oma blogist teha. Võib olla ma praegu blogima hakates enam ei teeks seda, aga see rong on juba läinud. Mida ma enam varjan. Kuid ausalt jätke lapsed oma kommentaaridest välja. Vahet ei ole, kas teemaks on nimi, oskused, kus ta magab, kus elab…
Klassikud on öelnud, et okei, võib olla päästab see, et keegi saab netis oma keelt teritada, mõne kassipoja elu, aga natukene aju(tegevust) ka kommenteerimisel ei teeks paha.
Sotsiaalmeedia on täiesti hämmastav nähtus. Minu postitus tekitas tormi, olin arvestanud kriitikaga, aga selle nõiajahiga, mis lahti läks, ei olnud ma arvestanud. Alustades siis proua Dagmar Lampi kirjutisega, kust ta “parandab” oma lugu õiendiga: “
„Artiklit on toimetatud 9.01 kell 17:04 ja muudetud ära algne pealkiri «Ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema». Pealkirja muutmise põhjuseks on tõsiasi, et rääkides vägivallaohvritega tegelevate spetsialistidega, pöörati autori tähelepanu õigustatult sellele, et vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks. Autor vabandab kõikide ees, kelle tundeid ta ebaõiglaselt oma pealkirjaga haavata võis.
Kui sa oled vägivaldses suhtes ja vajad abi, helista palun 1492 ja sa saad abi.“
Irooniline on see, et netikiusamisega tegeleb inimene, kes on Perekooli kägude kommentaaride pärast enesetappu kaalunud ja sellest avalikult kirjutanud. Kes kunagi pole mu blogi lugenud võiks sellest õiendist lugeda välja, et olen vägivallaohver ja elan seda siis lapse peal välja. Kui üdini aus olla, siis ma arvan ka, et pühakut tohiks mängida vaid inimene, kel ei ole luukeresid kapis. Neid on selle juhtumi puhul siit ja sealt juba päris palju välja pudenenud. Mitte et ma ütleks, et inimesed ei tohi teha vigu, kõik teevad, aga enne kellegi risti löömist tasuks ikka korraks oma taust meelde tuletada.
Nüüd, armas jumal tee nii, et ma planktonit ei ärritaks (ja palun palun palun ärge öelge, et ma kritiseerin Mallukat), ma küsin, mis on vahe kahes loos? Teinegi blogija kirjutab, et tema ka on lapsele pepulaksu andnud, kuid nimetab seda „peaaegu löömiseks“. Minu postitusest luges ajakirjanik Dagmar Lamp aga välja, et tegu on pideva lapse väärkohtlemisega.
Blogija Malluka postituse kuvatõmmis:
Minu postituse kuvatõmmis:
Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?
Inimesed, kes võib olla minu blogi pole kunagi lugenud, saavad tänu sellele kommentaatorile teada, et meie kodus ei toimu muud kui teineteise väärkohtlemine. Ma reaalselt imestan, et see inimene ei ole meile veel politseid või lastekaitset ukse taha saatnud. Ja ma alles nüüd saa aru, miks inimesed ei julge ka oma elu pahupoolest rääkida, vaid eelistavad näidata vaid mannavahtu, sest…Kersti Kivi kommentaarid ja Dagmar Lampi artikkel ütleb kõik.
Lõpetuseks palun ma Malluka käest ka vabandust, tundus ainult loogiline, et tema selle lingi oma sõbrannale saatis – eksisin ja vabandan. Palju šokeerivam oli teada saada, kes seda tegelikult tegi – “Õnne13” stsenarist Andra Teede – kes ise on küll veel lastetu, ent otsides “Õnne” jaoks teemasid küsis oma sõbrannalt Dagmar Lampilt üle, kas midagi nii kohutavat võib olla tõsi. Kallis Andra Teede, kui teemasid puudus on, siis võta “Õnnes” teemaks Dagmar Lampi musteremaks kasvamise lood!
Minu postituse kuvatõmmis:
Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?
