Sellest ei ole (vist?) veel 72 tundi möödas kui sõbranna saatis mulle lingi uudisega, et tuttavate kodu põles maani maha, aga selle lühikese aja jooksul on lahti rullunud tõeline draamasari. Eesti oma “24” nagu sõbranna tabavalt ütles.
Mul läks aega alles selle uudise seedimisega.Rumal nagu ma olen, mõtlesin ma, et ta liialdab, et mismõttes maani maha, see pole ju võimalik. Mõistus tõrkus seda uudist mõistmast.
Ma ei kirjuta nüüd ühestki konkreetsest hiljutisest juhtumist või olukorrast, vaid pigem on tegu mõttega, mida ma olen aegajalt mõlgutanud ja täna tuli meelde ning vajas ära kirjutamist. Eluliselt oluline teema, mille üle juurelda ilmselgelt.
Oletame, et ma oleks suunamudija, kelle põhieesmärk oleks feim. Mu suurim soov oleks saada Õhtulehe jt väljaannete kaantele. Ma teeksin kõik, et ajakirjandus minust kirjutaks. Ja ajakirjandus kirjutabki. Ilmuvad pikad lood, intervjuud, uudisnupukesed. Oh seda õnnetunnet ja uhkust. Emme, vaata, ma olen kuulus! Seda kõike jagatakse suurima rõõmuga oma sotsiaalmeedia kontodel. Sest no äge ja vau ja super ja kihvt! Tänatakse ajakirjandust ja ajakirjanikke. Unistused on täitunud.
Siis aga juhtub, et ajakirjandus kirjutab ka negatiivsetest asjadest, spekulatsioonidest, küsimusi tekitavatest tegudest. Ajakirjandus on järsku paha-paha, ilmuvad magedad laulusõnad ja/või tsitaadid ja solvunud avaldused, kuidas ei suudeta kunagi enam ajakirjandust tavalise pilguga vaadata, kui lame see kõik on ja kuidas häbi on olla eestlane, et kõik kiusavad. Lubatakse, et ei anta enam kunagi ühtegi intervjuud. Kuniks jälle tekib mingi sündmus, kus ajakirjanik küsib arvamust ning suurima hea meelega vastatakse küsimustele. Ajakirjandus on hea-hea.
Ma ei saa sellisest käitumisest aru. Iga semi-kuulsuse kohta vorbitakse hommikust õhtuni kümneid ja kümneid artikleid ja uudisnupukesi, igasugu jama ja igasugu täiesti ebaolulist infot, aga seniks kuni on olemas kollane meedia jäävad sellised artiklid ju ilmuma. Ja ma ausalt ei kujuta ette, et keegi päriselt viitsiks sõrmega järge ajada, et mida parasjagu kirjutatakse. Okei, isegi kui aetakse, siis ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks päriselt solvunut mängida ja näppu viibutada ning eeldada, et neist kirjutatakse vaid sada protsenti head.See oleks umbes sama hea kui ma loeks Perekooli ja leiaks sealt enda kohta midagi positiivset (mida ka leida võib kusjuures), jagaksin neid kuvatõmmiseid ja tänaks Perekooli taevani, et sealsed kasutajad on nii toredad ja positiivsed ning toetavad. Ja siis järgmisel hetkel, kui loeksin sealt midagi negatiivset (oh, hell, seda on seal palju), siis oleksin solvunud ning mul oleks häbi eestlane olla?
Ma ei poolda seda sopaloopimist, mida põhjendatakse «aga ise nad tahavad tähelepanu»-argumendiga, kuid ma arvan küll, et iga suunamudija võiks olla piisavalt paksu nahaga, et ei teeks igast väikesest asjast välja. Kuidagi nii piinlik on vaadata pealt seda ebastabiilset armastan-vihan-meediat-suhet.
Sotsiaalmeedia on täiesti hämmastav nähtus. Minu postitus tekitas tormi, olin arvestanud kriitikaga, aga selle nõiajahiga, mis lahti läks, ei olnud ma arvestanud. Alustades siis proua Dagmar Lampi kirjutisega, kust ta “parandab” oma lugu õiendiga: “
„Artiklit on toimetatud 9.01 kell 17:04 ja muudetud ära algne pealkiri «Ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema». Pealkirja muutmise põhjuseks on tõsiasi, et rääkides vägivallaohvritega tegelevate spetsialistidega, pöörati autori tähelepanu õigustatult sellele, et vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks. Autor vabandab kõikide ees, kelle tundeid ta ebaõiglaselt oma pealkirjaga haavata võis.
Kui sa oled vägivaldses suhtes ja vajad abi, helista palun 1492 ja sa saad abi.“
Irooniline on see, et netikiusamisega tegeleb inimene, kes on Perekooli kägude kommentaaride pärast enesetappu kaalunud ja sellest avalikult kirjutanud. Kes kunagi pole mu blogi lugenud võiks sellest õiendist lugeda välja, et olen vägivallaohver ja elan seda siis lapse peal välja. Kui üdini aus olla, siis ma arvan ka, et pühakut tohiks mängida vaid inimene, kel ei ole luukeresid kapis. Neid on selle juhtumi puhul siit ja sealt juba päris palju välja pudenenud. Mitte et ma ütleks, et inimesed ei tohi teha vigu, kõik teevad, aga enne kellegi risti löömist tasuks ikka korraks oma taust meelde tuletada.
Nüüd, armas jumal tee nii, et ma planktonit ei ärritaks (ja palun palun palun ärge öelge, et ma kritiseerin Mallukat), ma küsin, mis on vahe kahes loos? Teinegi blogija kirjutab, et tema ka on lapsele pepulaksu andnud, kuid nimetab seda „peaaegu löömiseks“. Minu postitusest luges ajakirjanik Dagmar Lamp aga välja, et tegu on pideva lapse väärkohtlemisega.
Blogija Malluka postituse kuvatõmmis:
Minu postituse kuvatõmmis:
Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?
Inimesed, kes võib olla minu blogi pole kunagi lugenud, saavad tänu sellele kommentaatorile teada, et meie kodus ei toimu muud kui teineteise väärkohtlemine. Ma reaalselt imestan, et see inimene ei ole meile veel politseid või lastekaitset ukse taha saatnud. Ja ma alles nüüd saa aru, miks inimesed ei julge ka oma elu pahupoolest rääkida, vaid eelistavad näidata vaid mannavahtu, sest…Kersti Kivi kommentaarid ja Dagmar Lampi artikkel ütleb kõik.
Lõpetuseks palun ma Malluka käest ka vabandust, tundus ainult loogiline, et tema selle lingi oma sõbrannale saatis – eksisin ja vabandan. Palju šokeerivam oli teada saada, kes seda tegelikult tegi – “Õnne13” stsenarist Andra Teede – kes ise on küll veel lastetu, ent otsides “Õnne” jaoks teemasid küsis oma sõbrannalt Dagmar Lampilt üle, kas midagi nii kohutavat võib olla tõsi. Kallis Andra Teede, kui teemasid puudus on, siis võta “Õnnes” teemaks Dagmar Lampi musteremaks kasvamise lood!Nagu te teate pöördus üks tuttava tuttav mu poole, et ehk ma oskan natuke aidata, mida teha kui mehel Norras tööl käies palk saamata jäi. Ma kirjutasin sellest blogis SIIN, ja alustasin lugu nii: “Selles loos ei ole nimesid, põhjuseid selleks on mitmeid. Tööandja poolt olen ma kuulnud läbi mulle edastatud kirjavahetuse, mille põhjal ma oma arvamuse tööandjast olen kujundanud, võib-olla ma ei tea kõike fakte. Inimesed kipuvad igasugu “avalikke ülespoomisi” suurima hea meelega jagama ja ma tean, mida ma räägin, mida see endaga kaasa võib tuua. Faktid või kus on tegelik tõde ei huvita selliste lugude jagajaid, neid huvitab poomine.”
Niisiis on loo tegelased Tööandja ja Härra X. Ma tean küll Norra ehitusvaldkonda üsna hästi, kuid ikka on asju, milles ma kahtlen. Ma esitasin Facebookis ühes Norra eestlaste grupis küsimuse: “Kas objektilt objektil sõitmine lõahb töö-ja palgaarvestuse sisse?“. Arutelu läks elavaks ja inimesed tõid näiteid, nii ka mina kirjeldasin töövõtjapoolset infot, ikka anonüümselt, kui ühtäkki ilmus arutellu ka keegi Härra M, kes ütles, et “kõnealune Norra ettevõte täpselt selle teemaga tegeleda” ja selgitas, et töövõtja oli hoopis susserdis. Ma mõtlesin omaette, et püha lihtsameelsust suvalisse vestlusesse nimed ISE sisse tuua, aga olgu nii.
Ma rõhutan veelkord, et mind ei olnud koha peal ja mina olen oma arvamuse kujundanud kirjavahetuse ja nüüd ka vestluste põhjal tööandja esindaja Härra M.-ga. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et kui tööandja esindaja oli saanud aru, et tema vastustes on vastuolu, siis hakati meeleheitlikult otsima põhjuseid, kuidas töövõtja loobuks oma nõudest. Nimelt leidis härra M, et nüüd oleks õige aeg hirmutama hakata (“Pärast jursitiga nõustamist otsustame, kas teha tema ja tema jagatud info kohta järelepärimine Eesti tööandjale ning sisekontrollile. Momedil tundub, et info, mis ta jagas on salajane ning ettepanek, mis ta tegi on rangelt seadusevastane.”) Tunnistan ausalt, et selline reaktsioon härra M. poolt oli nagu halvast Ameerika filmist, mõttetu mula, aga uurisin siiski Härra X-lt, et mis jutt see siis on. Soovitasingi ka Eesti tööandjaga rääkida, mida ta tegi ning sai vastuseks, et midagi sellist pole üldse vaja karta, sest see ongi nagu halvast märulifilmist maha kopitud vastus, et hirmutada. Kõik. Minu poolt lõppes Facebooki vestlus ära, sest ma olin saanud vastuse objektilt objektile sõitmise kohta ja ühtäkki ka härra M.ilt (ehk tööandja esindajalt) vastuse, et tööandja on valesti käitunud. Või et keegi vassib. Kes teie arvates vassib, kui:
Kuna nüüd selgus, et töövõtja oli justkui ikka Eesti ettevõtte kaudu tööl, siis oli nii minu kui ka teiste inimeste soovitus asi lahendada Töövaidluskomisjonis, kui muidu kokkuleppele ei saada. Ma ei saanud ka aru, miks töötaja peaks nõustuma “kompromisspakkumisega”, mis oli väiksem kui saamata töötasu. Siin kohal lõppes minu roll selles loos. Ma olin andnud nõu ja kirjutanud ka oma blogipostituses, miks ma seda lugu (anonüümselt) jagasin. “Esiteks hoiatuseks, mis saab Norras tööle minnes viltu minna ja mida peaks töövõtja teadma. Kuid võib olla rohkemgi veel selle pärast, et mind pani hämmastama LO (Ametiühingu) vastus.”
Aga mul ei lastud siinkohal rongist maha astuda. Minu Facebooki postkastis oli kiri kelleltki proualt, kes kirjutas: “Tervist! Neiu Eveliis, vaid kollase ajakirjanduse sulesepad kirjutavad selliseid artikleid/postitusi nagu teie siin täna olete teinud ainult yhe osapoole versioonist.” Edasi järgnes selgitus, et siiski töövõtja on siin loos paha ja saadeti mulle pildid lagastatud korterist, mida ma soovi korral võin ka blogis jagada. Ma ei väida siin kohal midagi, kuid ütlen, et pildid võib igaüks teha, kuna tahes ja väita mida tahes. Mul oli endal Norras selline olukord, kus minu kohta räägiti, et olen jätnud ruumid koristamata ja et selleks, et neid ruume saaks edasi üürida, tuleb minu kuluga tellida maja süvapesu. Õnneks olid minul olemas nii enne kui pärast pildid (ma olen Norras elades õppinud tagalaid kindlustama, igaks sajaks juhuks) ja korraga ei olnud asi enam “nii hull”. Igatahes vastasin ma proule, et ei ole kedagi mustanud ning kuna mul on arvamus tööandja kohta meilivahetustest, siis ma ei lisa ka teksti nimesid, sest minu blogi ei ole uuriv ajakirjandus, vaid subjektiivne veebipäevik, avaldasin arvamuse, andsin nõu, panin loo kirja, et inimesed, kes Norra tööle tulevad, teaksid millised on protseduurid ja kõik. Proua ei jäänud minu vastusega rahule, sest ma olla ikka koleda loo kirjutanud. Vastasin uuesti, et lugu on anonüümne ja LO vastus andis ka teada, et selliseid lugusid on n+1. Kui selle konkreetse tööandja näol on tegu ausa tööandjaga, siis mitte miski ei seo minu lugu nendega. Välja arvatud nõuandja härra M, kes Facebookis suvalise küsimuse oma nime ja mingi konkreetse ettevõttega sidus, nii et igaüks võib soovi korral 1+1 SEALT kokku liita, minu blogis ei ole “sensitiivset” informatsiooni. Proua ei jäänud rahule ja ütles, et loo lõpus on ju kirjas, et “Härra X lugu ei ole veel lõppenud” ja tema ei leia sealt küll midagi umbisikulist.” Selle peale ei saanud ma enam muud kui sarkastiline olla ja vabandada kui kedagi, kelle nimi tõesti Härra X on. Proua mainis mulle ka “tagajärgi, milleks valmis peab olema” ja kui ma vastasin, et sellest loen välja ähvarduse, ütles Proua, et tema siinkohal lõpetab.
Ma arvasin, et lugu on lõppenud, kuid oh ei, minuga pidi vestlusesse astuma ka Tööandja nõuandja härra M, kes kirjutas: “Milleks on vaja valetada? Üheski minu meilis temale pole ma pakkunud poolt 1700st eurost. Oma blogis naeruvääristate kõik tööandjapoolsed väited ja pimesi ülistate töötajat. Kui keegi väidab, et keegi temalt varastab, kellegi tapab või muud kuritegelikku korda saadab, siis ka paiskate selle välja, fakte kontrollimata?” Ja ma vastasin uuesti, et lugu on anonüümne, firma ja tööandja ja töötaja nimed ei ole olulised (kurb, et ma kellegi päris Härra X siiski vestlusesse kaasasin oma rumalusest) ja summa muudetud, et ei saaks keegi mingi konkreetse ettevõttega lugu siduda. Me vaidlesime mõnda aega, kas töötajal on vaja end politseis registreerida või mitte, vaidlus ei viinud kuhugi ja ma saatsin Härra M.le väljavõtte UDI lehelt, mida on vaja teha Norra tööle tulles ja härra M leidis, et ka tema peab mind tagajärgede eest hoiatama:
“Kas see ei ole pisut vastutustundetu käitumine nii üldsuse töötaja kui ka tööandja suhtes, et viskame süüdistused õhku ja siis taandume ja peseme käed puhtaks? Iga inimene peaks ikka vastutama oma sõnade eest või arvate teie teisiti? Kuigi te ei nimeta nimesid, on siiski tegu konkreetse juhtumiga ja selle saab siduda antud ettevõttega. Ma ei saanud vastust ka küsimusele “Millest järeldasite, et antud töötaja räägib absoluutset tõde?” Nagu mina aru saan, kirjutatakse blogis oma mõtetest, kogemustest, probleemidest jne, mitte ei süüdistata ühepoolselt kontrollimata väidete alusel konkreetset (küll ilma nime mainimata) ettevõtet? /…/ Ja siiski, miks te ei uurinud enne vastaspoole käest. Blogi näol on ju tegemist ühe ajakirjandusviisiga ja “rämpsajakirjandus” tõesti kirjutab kõigest, millest vähegi kuuleb.”
Olete veel minuga? Lugu on romaaniks läinud, ma tean, aga kas teie suudaksite tolle loo siduda ühe konkreetse ettevõttega? Mina nii väheste ja üldiste faktide põhjal mitte. Ja jälle kord pidin ma ära mainima, et MINU BLOGI EI OLE UURIV AJAKIRJANDUS. Kui blogindust ja konkreetset minu blogi silmas pidada, siis tõepoolest, pigem liigitun ma “rämpsajakirjanduse” alla.
Ma pean tunnistama, et mul hakkas nendest Facebooki sõnumitest kopp ette saama ja mulle tundus, et rämpsajakirjanikuna, kelleks ma ootamatult olin saanud, oli minu “töö” siin tehtud niikuinii. Vastan siin avalikult siis küsimusele, et mis ma sain/saan sellest, et end kuhugi vahele segasin. MITTE MIDAGI. Ei odavat populaarsust ega tasu, lihtsalt mind ennast on nii palju aidatud, et mulle tundus vaid aus omalt poolt nõu anda valdkonnas, mida ma tean ja tunnen ja kus keegi seda nõuannet vajas. Ja ma andsin ka sõbraliku nõuande härra M.le: “Jätame mõttetu vaidluse. Mina olen muideks tavaliselt pigem tööandja poolt, kuid antud loos on liiga palju vasturääkivusi, tunnistajaid, kes pole erapooletud ja muud müra. Tööandja saab nö õppetunni, et ei kutsu enam tagasi väidetavat päevavargast töövõtjat ja töövõtja ei pea minema TVK-sse. Case closed.“
Inimeilusast nädalavahetusest kulutasin ma liiga palju vaidlusele, mis tundus ajuvaba. Miks? Sest ma olen üldiselt arvamusel, et vaatenurk sõltub sellest, kes “tellib muusika”. Kui ma oleks jurist ja tööandja lööks mu rahapakiga oimetuks, siis ilmselt näeks ka mina töövõtjas päevavarast, kui rahapakiga lööks mind oimetuks töövõtja, siis ma väänaks naba välja, et tööandja luukered kapist välja tuua. Ja kui ma oleks tööandja sõber nagu seda härra M. on, siis nui neljaks, ma ei tunnistaks, et minu sõber on ehk/äkki/võib olla seekord midagi vussi ajanud. Never!
Mis aga puutub odavasse populaarsusesse, siis odavast populaarsusest saaks rääkida siis kui ma tõepoolest tooks ära nimed ja tööandja ja töövõtja vahelised vestlused ning paluks seda metsikult sotsiaalmeedias jagada kui puhast tõde. See ei anna mulle midagi ja ma pean ka täiesti ausalt ütlema, et ma jälestan neid nimelisi Facebooki jagamisi, sest me ei tea kunagi kogu tõde. Mina jagasin seda lugu siin oma tuhande lugejaga. Seda ei ole väga palju, eksju.