Sotsiaalmeedia on täiesti hämmastav nähtus. Minu postitus tekitas tormi, olin arvestanud kriitikaga, aga selle nõiajahiga, mis lahti läks, ei olnud ma arvestanud. Alustades siis proua Dagmar Lampi kirjutisega, kust ta “parandab” oma lugu õiendiga: “

„Artiklit on toimetatud 9.01 kell 17:04 ja muudetud ära algne pealkiri «Ei, kallis blogija, kui sa lööd oma last, siis sa ei ole hea ema». Pealkirja muutmise põhjuseks on tõsiasi, et rääkides vägivallaohvritega tegelevate spetsialistidega, pöörati autori tähelepanu õigustatult sellele, et vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks. Autor vabandab kõikide ees, kelle tundeid ta ebaõiglaselt oma pealkirjaga haavata võis.

Kui sa oled vägivaldses suhtes ja vajad abi, helista palun 1492 ja sa saad abi.“

Irooniline on see, et netikiusamisega tegeleb inimene, kes on Perekooli kägude kommentaaride pärast enesetappu kaalunud ja sellest avalikult kirjutanud. Kes kunagi pole mu blogi lugenud võiks sellest õiendist lugeda välja, et olen vägivallaohver ja elan seda siis lapse peal välja. Kui üdini aus olla, siis ma arvan ka, et pühakut tohiks mängida vaid inimene, kel ei ole luukeresid kapis. Neid on selle juhtumi puhul siit ja sealt juba päris palju välja pudenenud. Mitte et ma ütleks, et inimesed ei tohi teha vigu, kõik teevad, aga enne kellegi risti löömist tasuks ikka korraks oma taust meelde tuletada.

Nüüd, armas jumal tee nii, et ma planktonit ei ärritaks (ja palun palun palun ärge öelge, et ma kritiseerin Mallukat), ma küsin, mis on vahe kahes loos? Teinegi blogija kirjutab, et tema ka on lapsele pepulaksu andnud, kuid nimetab seda „peaaegu löömiseks“. Minu postitusest luges ajakirjanik Dagmar Lamp aga välja, et tegu on pideva lapse väärkohtlemisega.

Blogija Malluka postituse kuvatõmmis:

Minu postituse kuvatõmmis:

Ja kirsiks tordil – mille pärast ma pöördusin ka juba advokaadi poole, sest kui see ei ole netikiusamine, vaen ja viha õhutamine, tahtlik valetamine, siis mis veel on?

Inimesed, kes võib olla minu blogi pole kunagi lugenud, saavad tänu sellele kommentaatorile teada, et meie kodus ei toimu muud kui teineteise väärkohtlemine. Ma reaalselt imestan, et see inimene ei ole meile veel politseid või lastekaitset ukse taha saatnud. Ja ma alles nüüd saa aru, miks inimesed ei julge ka oma elu pahupoolest rääkida, vaid eelistavad näidata vaid mannavahtu, sest…Kersti Kivi kommentaarid ja Dagmar Lampi artikkel ütleb kõik.

Lõpetuseks palun ma Malluka käest ka vabandust, tundus ainult loogiline, et tema selle lingi oma sõbrannale saatis – eksisin ja vabandan. Palju šokeerivam oli teada saada, kes seda tegelikult tegi –   “Õnne13” stsenarist Andra Teede – kes ise on küll veel lastetu, ent otsides “Õnne” jaoks teemasid küsis oma sõbrannalt Dagmar Lampilt üle, kas midagi nii kohutavat võib olla tõsi. Kallis Andra Teede, kui teemasid puudus on, siis võta “Õnnes” teemaks Dagmar Lampi musteremaks kasvamise lood!