Üks meie kodu põhilistest vaidlustest on varasemalt olnud, kas sinatada või teietada. Loomulikult ei räägi ma meie omavahelistest suhetest, vaid võõraste inimestega suhtlemisest. Me oleme Marekiga sellel teemal eriarvamusel. Mina olen teietaja, tema paadunud sinataja. Kui ma kohtun endast vanema inimesega, siis ma ütlen talle automaatselt Teie, ma ei saa kindlast väita, aga ma arvan, et mu tädi õpetas mind lapsena nii. Et viisakas on teietada, eriti veel endast vanemat inimest. Koolis tuli ka teietada. Ühesõnaga teietamine on mu jaoks täiesti automaatne.
Võin mürki võtta, et ma ei ütle kunagi poes müüjale “sina”. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” See kõlab mu jaoks nii võõralt ja valesti. Kui te mõtlete, kus mul selliseks suhtluseks üldse võimalus on, siis kui vähegi võimalik, teen ma oma ostud kahes lähedal asuvas väikepoes. suuremad ostud püüan teha kord nädalas ja nipet-näpet juurde ostan ikka väikesest poest. Mõnikord ostan kogu õhtusöögimaterjali nendest poodidest, sest minu jaoks ei ole midagi hullemat kui reedel peale kella viit mõnda supermarketisse sattuda. Palju rahvast ja suurem osa neist kurjad ja väsinud. Ma ei taha ega jaksa. Pealegi meeldib mulle mõelda, et annan oma panuse mõne tillukese poe ellu jäämisesse.
Marek seevastu on siis sinataja. Lähebki sinnasamasse poodi ja räägib müüjaga nagu oleks vana tuttav. “Ole hea, anna mulle pakk piima ja siis see hapukoor ka sealt!” kõlab tema kõrvus täiesti loomuliku lausena. Võõrana kõlab tema jaoks ilmselt minu “palun andke mulle see piim ja koor ka”. Ma ei saa absoluutselt aru, kuidas saab võõrast inimest sinatada ja üsna tihti on ette tulnud olukordi, kus ma satun vestlusesse ka mõne omavanuse võõraga, teietan ja saan siis vastuseks, et ei pea ju ometi teietama. Mõne inimesega ei pea ka. Ma ei tea, millest see tuleb, aga kui ma 99% ajast pöördun inimese poole Teie-vormis, siis selle 1% hakkan ma automaatselt suhtlema sinatades. Ise ka ehmun kui avastan, et sinatan, aga on tundunud loomulik ja õige.
Miks ma sellel teemal üldse täna arutlen. Käisime mulle õhtul autot ostmas. Marek sinatas müüjat ja suhtles temaga nagu oleks nad vanad tuttavad. “Kuule, räägi, kas sa tahad täna selle ja selle asja ka korda ajada?” Mul tuli kananahk peale, sest mu kõrval on nii vale kuulda kui keegi võõrast inimest sinatab. Vanasti, kooselu algusaegadel, me lausa kaklesime (sõnadega!) sel teemal. Nüüd olen ma leppinud, et meil on erinev lähenemine võõrastega suhtlemisel. Ei ütle, et üks või teine on õige, lihtsalt teinekord on nii veider mõelda kui erinevad inimesed on ja kui erinevatele asjadele me reageerime.
Olen kuulnud, et teietamine ongi üldse “nii eilne päev”, sest paljudes teistes keeltes ju niikuinii sellist vahet ei tehta, aga mina ei oska sinatada. Kuidas teiega on? Sinatate või teietate? Mille järgi te vahet teete, kellele Sina ja kellele Teie öelda?
Mina teietan alati vōōrast inimest. Aga mul elukaaslane on ka sinataja. Mind see häirib aga ei saa ma ka teda keelata. Vbl see oleneb ka kodusest kasvatusest? Vot ei tea. Vōōras on sinatada , kui ei tunne inimest.
Aga kui me keskkooli esimeses nö klassis olime, ütles klassijuhataja, et oleme kõik täiskasvanud ja võime teda sinatada. See tuli loomulikult, sest ta alustas meiega juba viiendas klassis. Sai omaks meile.
Täpselt sama, aga ei saa keelata, sest inimesed on nii erinevad. Mõni ju ka ei taha, et teda teietatakse ja siis ma ikka püüan üle minna sinale, üldiselt ongi nii, et ma alustan teietades ja mingi aja pärast lähen üle sina peale
Ma olen ise ka pigem familiaarsema suhtlusviisiga, aga enamasti tunnetan kohe ära kellega ja kuidas. Mõne inimesega lihtsalt tajudki kohe ära, et ei sobi sinatada.
Prantslastel muidugi natukene teised kombed ka selles osas. Näiteks mu abikaasa tädi vihastas end ükskord siniseks, sest minia julges teda sinatada. Muidugi tädi ongi tal väga traditsiooniline ja natukene vanaaegne ja mu enda ämm pööritab vähemalt viis korda silmi, kui mõni miniatest teda teietab ja küsib, kas esimest päeva ollakse tuttavad või mis värk on.
Ma teietan… Aga kui inimest rohkem näeb (tööalaselt näiteks), siis on kuidagi sujuvalt sinale mindud. Sõltub kus, kui tuleb uus inimene trenni, kus kõik sinatavad, siis seal oleks teietamine võõras.
Samas oli mu 15-aastane laps suvel teenindaja, ma ei usu, et teda teietati, ise ka vist last ei teietaks.
Ma ka last ei teieta, mitte et ma arvaks, et ta oleks kuidagi mitte seda väärt, aga see tundub lihtsalt vale ja ilmselt oleks ka lapsele võõras
Teietan loomulikult 15-aastast teenindajat, mis seal vahet on? Ta on ametis, teeb tööd. Võibolla väga 12-aastase välimuse teenindaja puhul tekiks enne teietamist mõttepaus.
Mul on hea meel, et igapäevaelus suhtlen inglise keeles ja seda probleemi ei ole, aga Eestis olen pigem teietaja, eriti ametlikumas olukorras või avalikus ruumis. Põlvkonna viga vist. Kuigi ka vanemate inimeste hulgas on erandeid, nii minu kui mu 70-aastase ema jaoks oli suur üllatus, kui temavanune teenindaja suvel restoranis tema poole sinatades pöördus.
Niisama seltskonnas omavanustega räägin küll “sina”, isegi kui pole varem kohtunud.
Ma ütlen selle kohe nüüd välja, et hilisemaid segadusi vältida: mind paluks teietada, eks ole.
Ja mul on Marekist nii kahju, et tal selline vägivaldne naine on, õudne lihtsalt. Loodetavasti ajakirjanikud asuvad talle appi või midagi.
Sinatamine on tegelikult täiesti õpitav, mulle tundub. Olen ka paadunud teietaja olnud, ent mu meelest osalt aitas skandinaavlastega suhtlus seda välja juurida ja teisalt, mis seal salata, aastate lisandudes – ja sinugi lastetoast lähtudes – jääb ju aina vähemaks neid endast vanemaid inimesi, keda tarvis teietada 🙂
Ainult et… pagan küll, selle loogika järgi peaksin mina hoopis sind ju teietama 🙂
Hähh, aga sa võid alati mind teietama hakata. Panin praegu muide tähele huvitava asja, blogis ma ju suhtlen ka võõrastega, aga ei teieta kunagi. Huvitav…
Teietan, tundub loomulikum.
Me kusjuures mehega teietame ka omavahel üksteist (juba kurameerimisest saati) ja see on kuidagi nii “käe sees”, et ükskõik kellega kõneldes teietame. Siis sõbrad kommenteerivad, et ma ei ole rase võtta, et teietama peaks. See algas meil kuidagi omavahelise naljana ja jäigi külge 🙂
Lahe!
Ma töötasin pikalt müügikonsultandina ja kuigi ma proovisin vahel mõne püsikliendiga või niisama muhedama inimesega, enamasti umbes samas vanuseklassis nagu ma ise, sinatada, siis tundus see võõras, kui mitte öelda ebamugav. Ja mind kohutavalt häiris, kui hoopis klient sinatas. Minu meelest see väike asi, kas sina või teie, näitab kasvatust ja häid kombeid. Vähemalt meie riigis ja keskkonnas, välismaal on muidugi asi teine.
Mind on ka häirinud kui müüja, teenindaja, võõras inimene mind kohe sinatama hakkab. Kui küsitakse enne, kas tohib sinatada, siis muidugi ma vastan jaatavalt, aga by default ootan ma esimese hooga teietamist. Samas ei kehti kogu aeg ja alati, mõnega kohe sobib sinatamine esimesest hetkest peale.
Teietan. Ja mulle meeldib, kui teietatakse. Muidugi, informaalse seltskonnas ei teieta ja siin blogimaailmas ka ei teietata, mis tundub ok, sest paljude inimeste kohta pole ju ka teada, on ta vanem, noorem jne. Saab ka muul mole viisakas ja lugupidav olla. Saksa- ja prantsuskeelses kultuuriruumis, kus suure osa ajast viibin, teietatakse hoopis rohkem. Belglased teietavad vähem kui prantslased, kuigi keel sama. Nendega võib juhtuda, et öeldaksegi kohe sina, aga samas poes, ametiasutuses, teeninduses seda ikkagi ei juhtu. Prantslastega (olen kuulnud, kuid mitte ise kogenud) pidada olema võimalik ka see, et inimesed on juba tükk aega intiimsuhtes, aga jätkuvalt teietavad. Nagu öeldud, mulle see meeldib. Ja ma loodan väga, et eesti keelest kaks pöördumise vormi päriselt ära ei kao (vähemalt minu eluajal). Mul on siiamaani raske öelda sina mõnele oma sõbranna emale, kellega tutvusin kooliajal, kui ise laps olin. Ja nii ma neid teietangi. Kas tänapäeval koolis ütlevad lapsed õpetajale sina või teie?
Minul oli möödunud suvel üritus, kus oli kaasas ka sõprade noori sugulasi ja kuna mina korraldasin, siis tuli mul ikka kõigiga suhelda. Ja juhtus, et üks ca. 16-aastane noormees pöördus minu poole teietades. Ma ei liialda, öeldes, et mul vist vajus kogu värv näost ära ja ma olin umbes kaks minutit sõnatu. Mitte, et mind viisakus oleks kuidagi häirinud, aga et kas ma tõesti olen juba sellises eas, et noored mind teietama peavad. Aga tõepoolest noorhärra minust pea kaks korda noorem ja ilmselt tema jaoks ma olengi sellises vanuses, et teietamine tundub sobilik. Enda meelest ma veel selles vanuses ei ole ja ma ikka ütlen, et ei ole vaja mind teietada, mind on vaid üks. Minus tekitab teietamine ebamugavust, mõnes olukorras teietan isegi, aga see on kuidagi instinktiivne.
Eelistan igal juhul teietada (reaalses elus võõraid inimesi). Õnneks harrastavad eestlased tihti umbisikulist kõneviisi, seega ei ole ka häirivaid pöördumisi minu poole kuigi palju tulnud, aga hiljuti kohtasin smuutibaari letis noort poissi, kes muudkui sinatas mind ja sinatas ja sinatas ja lõpuks mul tekkis tahtmine talle nähvata, aga ma selle asemel lihtsalt teietasin väga rõhukalt. Üldse kippus ta lobisema.
Teie. Oma ämm oli Teie. Ja mina olin temale teie kuni surmani.
Ajaloo hämaruses, keskkooli minnes oli selles koolis kombeks, et õpetajad hakkasid õpilasi sellest alates teietama. Need olid ajad kui kool tegeles veel ka kasvatusega.
Viimasel ajal, 10-15 aastat, märkan, et endast oluliselt nooremaid olen hakanud sinatama. Seda muidugi mitte formaalsetes olukordades – võhivõõrad, teenindus, asjaajamine jms. Sinatamise põhjuseks mitteformaalsetes olukordades vast see, et lapsed-noored, kellega suhtlen on harjumuslikult loobunud vanemate inimeste teietamisest.
Muuseas on rahvuslik erinevus. Eesti noored pöörduvad pärast tutvustamist kohe sinaga. Vene noored reeglina teietavad isegi siis kui nad mind hästi tunnevad juba aastaid.
Blogides ma ei teieta. Te kõik olete Sina. Kirjalikus vormis on võimalik väljendada oma usalduslikkust ja samas lugupidamist suure algustähega. Seda suhtluse nüanssi vist tänapäeval enam ei kasutata?
Seda Sinatamist vist jah väga enam ei kasutada, või ei, pigem ei saada aru, kuna on suure tähega Teie ja kuna väikese tähega ja miks sina on mõnikord suure ja väikese tähega.
Mind tohutult häirib, et inimesed kirjutavad teie mitmuses suure tähega. Või siis see kõige hullem variant Häid Pühi Ja Head Uut Aastat Teile (st teie perele), mida pühade paiku niiiiiii palju näeb. võehhhh
Pigem teietan. Tööl suhtlen palju võõrastega ja teietan vanusest või tiitlist hoolimata kõiki. See aitab luua natuke sellist kaitsebarjääri minu ja teise inimese vahel ja kui tulevad mingid negatiivsed situatsioonid, siis on lihtsam neid mitte isiklikult võtta, kui teietatakse…
Minu arust on teietamine sobiv just situatsioonides, kus inimestel ongi teatud roll. Nt müüja vs klient, teller vs klient, õpetaja vs lapsevanem jne.
Esmase kontakti puhul (just mingid asjaajamised ja tööalane tegevus, mitte sõbra sõbraga kohtudes vms) on sinatamine minu jaoks alati natuke liiga järsk ja familiaarne
Eriti tobe on minu arust see, kui keegi ise eelistab sinatada ja kui teda teietatakse, siis kommenteeritakse kuidagi nõmedalt või omast arust vaimukalt, et ega ma rase ei ole või nii vana ma ka ei ole vms… Ei ole vaja teiste inimeste kombeid naeruvääristada… Kui nemad ise nt sinatavad kedagi, kes eelistaks teietamist, siis kas neile meeldiks, kui öeldaks, et ega ma sul mingi sõps ei ole, et sa sinatad… Saab ju alati sõbralikult lihtsalt mainida, et kui sobib, lähme sina-peale üle.
alati küsin- kuidas on sobiv- kas teietame või sinatame? ja edasi on juba lihtne suhelda, jõuaks vaid meeles pidada kellega kuidas jäi 😛
Killuke elust Torontos… “Kas mul on kõhuusssid tekkinud?” küsis üks üle 90nene daam teenindajalt. “?!?” ei osanud teenindaja vastata. “Sa räägid siin “teie” ja “teie”, aga mind on ainult üks!” Peale seda oli teenindaja väga hoolikas “sina” ütlema 🙂 Mulle meeldib, kohe väga meeldib, kui inimesed mind sinatavad! “Teie” paneb justkui müüri sulle ümber. Või tekitab tunde, nagu ei oleks ma osa meist kõigist. Nii et palun sinatage mind, kui kokku satute! Muidu küsin ka, kas mul on kõhuussid tekkinud 😛
Olen paadunud teietaja. Kasvatus selline. Sinatamine tundub ebaviisakas. Sõprade ja kolleegidega jne teine lugu, eks. Aga võõrad, ametiasjus jne ikka “teie”.
Mulle lausa meeldib ja sinatamine häirib.
Teietan võõraid, eriti minust vanemaid ja ka igasuguste elualade teenindajaid kindlasti, teietan ka siis kui nt konkreetne müüja on hea tuttav. Kui tööle alles läksin, siis teietasin ka kõiki kolleege, sest ikkagi õpetajad 😀 Praegu teietan neid kolleege, kellega igapäevaselt otseselt kokku ei puutu. Oma õpilastelt enda teietamist ei nõua, mõni üksik aga seda teeb. Oma lapse õpetan võõraid teietama.
Ma olen küll juba 35+ proua, aga mulle üldse ei meeldi, kui mind ennast teietatakse. Oleneb mudiugi olukorrast, aga miu jaoks tekitab teietamine distantsi. See loob ametliku meeleolu ja ma ei ole üldse mingi ametlik inimene, missiis, et haridus on see kõrgeim võimalik (ja ametikohtki on auväärne). Kui keegi mind teietab, siis mul tekkib kohe tunne, et temaga ma sõbraks ei saa või siis pean selle teietamise koheselt paluma lõpetada (oleneb olukorrast, aga kui “teie” juba öeldud, siis kõhe tunne on küll).
Ise ma teietan ka samast olukorrast lähtuvalt. Neid inimesi, keda sõbraks ei taha (no ma ei räägi siin südamesõpradest vaid ka niisama tere-tuttavatest), kes on külmad ja veidi eemaletõukavad, nendega suheldes tuleb “teie” ja ei midagi muud.
Mulle meeldib sinatamine sest see võtab ära suhetes oleva hierarhia. justnimelt see noor-vana, haridustase, ametikoht. Kui kõik sinataad on kõigi väärtus ka ühine.
Enda kogemus on muidugi ka, et keskkoolis juba õpetajad teietasid lapsi. Oi, kui imelik. Samas oli siis (ca 18 aastat tagasi) ka aeg, kus endal oli mõeldamatu õpetajale “sina” öelda. Oligi õiglane, et ka nemad õpilasi teietasid. :). Ma ei tea, kuidas on tänapäeval, aga kui ise õpetaja oleks, siis nõuaks küll sinatamist. Austus ei kao, aga suhetes olev hierarhja peaks kaduma!