Krt! See kolmeeurone kohv

October 31, 2018November 1, 2018 / Eveliis / 19 Comments

Issssand, kuidas mulle meeldib kui mõni blogi vahelduseks intrigeerib/vihale ajab/vastu vaidlema paneb. Viimasel ajal loen blogisid nii, et lasen diagonaalis üle, sest mitte midagi nagu ei sütita kui te saate aru, mida ma mõtlen. Või noh mõni asi ikka sütitab, aga ajalugu on näidanud, et kui ei taha virtuaalselt kividega surnuks loobitud saada, siis on targem püüda vait olla (jube raske on muideks!). Eile lugesin Meelise postitust kurikuulsate kolme-euroste kohvide teemal:

“Ja siis ma taipasingi, et mis värk selle kolmeeurose kohviga on. Vastus on lihtne – see on staatuse näitamine. “Vaadake, ma saan seda endale lubada”, “vaadake, ma olen piisavalt rikas, et see topsikene osta, mitte ei vea kodus tehtut kaasa.” Minu arust ongi see selline alateadlik enesenäitamine või uhkeldamine.”

Seda lugedes tundsin ma end nagu maakas, sest ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et tanklast või R-kioskist ostetud kohv võiks olla staatuse näitamiseks või et kodust ei sobi kohvi kaasa võtta, sest see oleks liiga vaene. Mina ostan ka kohvi kaasa. Mitte alati. Aga ostan. Kolm eurot ei maksa. 2.20 maksab R-kioskis. Pole justkui röövimine (röövimine on see 2eurone ingveri ja tšilli shot, mida ma aegajalt armastan osta, aga ei raatsi, sest hallloooooo, kui ma ei oleks nii laisk, siis kodus saaks ma kahe euro eest teha paar liitrit samasugust jooki, r-kioski pudelike on sõrmkübarasuurune).

Miks ma kohvi ostan? Mõnikord ma ärkan liiga hilja. Teen kohvi valmis, aga kuna ma armastan juua natuke jahtunud kohvi, siis ma lihtsalt ei jõua kohvist juua rohkem kui paar sõõmu, seda on hommikul vähe. Ma võtaksin oma kohvi kaasa, aga meil on kohvimasin katki ja laiskusest teen ma hommikuti purukohvi – seda ei anna kaasa valada termotopsi ega ka teha termotopsi, sest ma ei taha purust kohvikruusi kaasas kanda. Koos lasteaiaga sõidan ma sellistel hommikutel tööle tund aega. Ummikud ja valgusfooride taga seismine algab üldiselt peale Laagri R-kioskit/Nestet. Nii ma ostangi sellistel hommikutel kohvi kaasa. Naudin ummikus Vikerraadiot ja kohvi. Tööle jõudes olen juba ärganud.

Samas olen ma piisavalt laisk, et väga tihti ei viitsi ma ekstra lihtsalt kohvi pärast peatuda. Üsna tihti on mul hommikul vaja tankida. Ja kui ma juba niikuinii peatun ning kütuse eest hingehinda maksan, siis ma ostan ka kohvi, selles valguses ei ole 2.20 just kuigi suur raha. Ma ostan nädalas umbes kaks korda kohvi kaasa. Muidugi oleks ka 20 eurot kuus kokkuhoid, aga…ma olen niigi koi, las ma luban endale natuke “luksust” nagu seda nüüd nimetatakse.

Tallinna lennujaamas pean ma tunnistama, et ma kohvi pigem ei osta. Tundub röövimine. Kui ma õigesti mäletan, maksis kohv seal lausa neli eurot. Seal ostan ma pigem mahla või vett kaasa. Ometigi ostan ma mujal lennujaamades alati Starbucksist kohvi, kuigi ka see kohv maksab 4-5 eurot. Starbucksi kohv on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii hea. Salted caramel mocha ja klassikaline pumpkin spice latte – kas on vaja veel midagi öelda? Võib olla kui need oleks igapäevaselt Eestis ka saadaval, ei oleks seda “ooooo, starbucks”- tunnet, aga praegu on. Staatuse näitamiseks ma seda kohvi endale kaasa ei osta, ostan selle pärast, et on hea ja sellepärast, et lennud väsitavad. Ma vajan energiat. Isegi Lillehammerist Tallinnasse tulekuks peab tihti kell 4 öösel (seda ei saa ju hommikuks nimetada?!) ja neli eurot äratuse eest ei ole ka mingi eriline luksus.

Võõras linnas koosolekult koosolekule joostes ostan ka kohvi kaasa. See on ühtepidi harjumus, teistpidi ainuke lõuna/õhtusöök, mida endale lubada saan. Mitte raha mõttes, vaid aja mõttes. Pole aega süüa või läheb meelest. Kohvi kaasa võtmine on kuidagi käe sees. Papptopse ma ei armasta ja püüan oma Frida topsi kaasas kanda, rõhk sõnal püüan. Iga päevaga lähen paremaks, seega ei arva ma, et oma topsikutega ka liigselt loodust koorman.

Vot siis minu lihtsad mõtted kolme-euroste kohvide teemal. Staatuse näitamiseks olen ilmselgelt liiga vana ja maakas, mul on päriselt ka ükskõik, mis autoga ma sõidan ja mida keegi minust minu (üsna väikese) tarbimise põhjal arvab.

Kolm miinus

October 31, 2018 / Eveliis / 8 Comments

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?

Pank. S**t purgis.

October 29, 2018October 29, 2018 / Eveliis / 15 Comments

Uuest Eesti seriaalist olin ma palju kuulnud. Arvamused peale esimest osa läksid lahku. Osa ütles, et tegu on ressursi raiskamisega, teised kiitsid. Teise osa kohta loetud kommentaaridest sain ma aru, et ilmselt nii ongi, kellele meeldib, sellele meeldib kohe algusest ja kellele ei meeldinud, sellele ei hakkagi meeldima. Ma olin enne järelvaatamist põnevil. Huvitav kumba leeri satun mina?

Juba peale esimest kahtekümment minutit teadsin ma, et mulle meeldib see sari. Täiega meeldib ja ma julgen öelda, et ka minu arvates on see Eesti parim seriaal. Pahameel selle seriaali ümber meenutab natuke pahameelt NO99 EV100 etendust, millest suur osa inimestest aru ei saanud. Ma ei ütle, et see sari on meistriteos….Ei, ma ütlen tegelikult, et see seriaal ON meistriteos ja ei suuda mõista, kus nägid inimesed igavat ja venivat dialoogi? Kui selle seriaali tegevus oli igav, siis mida peaks ütlema “Õnne13” ja “Pilvede all” kohta? Viimane on ju kõige sisutühjem seriaal, kuigi alustas võimsa pauguga ja oli põnev. NO99 ja “Pank” tekitab vaimustust ja haarab kaasa. Ma olin 1990-aastatel alles laps, mina ei tea, kas ja kuidas siis narkootikume tarbiti ja ma ei tea pangandusest midagi, aga iga seriaali eesmärk ei ole olla dokumentaal, ajastu hõng on olemas ja ei pea norima iga detaili kallal, et kas ikka oli 1990-aastatel nii. Tiina Tauraite tegelaskuju riietus tuletas mulle küll meelde neid daame, kelle uhket riietust ja välimust ma lapsena imetlesin. Tahtsin ise ka selline olla, et oleks jäme (võlts)kuldkett ja läbipaistvate varrukatega must pintsak.

Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga mulle tundub, et need, kes sarja kritiseerivad, on lihtsalt harjunud, et kõik on lihtne ja arusaadav. Mulle näiteks meeldib ka “ENSV” ja isegi uus seriaal “Alo”, mida sattusin vaatama, pani mind naerma, aga “Pank” on nende kõrval siiski meistriteos, tase omaette. NO99likult hea. Teise osa sümbolid meeldisid mulle. See ei tule ju üllatusena, kui mu üks lemmikteoseid on “Metspart”? Hamiltonist saab omaette kujund. Evelin Võigemasti rindade-stseen, isegi inimesi šokiäärele viinud alasti stseen…Uuuuh. Eesti seriaal ja nii palju sümboleid! Loodetavasti on sarjas tulekul veel sarnaseid stiilseid lahendusi. Kiidusõnad kindlasti seriaali heliloojale. Kõik see kokku ja minu jaoks mõjus sari isegi hüpnootiliselt.

Kritiseerijad võiksid lahti lasta tavapärasest ja igavast, elu muutub palju põnevamaks, värvikamaks. Minul on tõesti hea meel, et televiisorist saab lõpuks ometi üle pika aja vaadata midagi, mis paneb järgmist osa ootama. Eestimaine kvaliteetsari, mitte “s**t purgis nagu kriitikud ja kommenteerijad püüavad seriaalist muljet jätta.

Päisepilt: ERR

Kolm korda hea

October 29, 2018October 29, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Jõudsin eile öösel koju. Õues oli jube külm, aga tuppa astudes oli soe – ahi oli köetud, köögis põles hämar tuli, pliidil oli toit, külmkapis täpselt klaasi jagu valget külma veini. Täielik vaikus, vaid Hugo haugatas korraks, aga sedagi nii laisalt ja vaevu pead oma vaibalt tõstmata. Ma istusin pimedasse elutuppa ja nautisin kodus olemist ja vaikust. Mõnusat kodust vaikust. Neli päeva messimelu, õllerestorane ja lennujaamasid on piisavalt lärmakad, et üle kõige hinnata kodust vaikust. Nii hea oli.

Pool tundi hiljem kobisin voodisse. Marek ja Ida laiutasid keset voodit, lükkasin Idat, et endale ka ruumi teha, Ida tegi silmad lahti ja hüüatas “emmmmmmmmeeeeeeee!”, pani oma väikesed käed mulle ümber kaela ja kallistas mind nii tugevalt nagu ma oleks pool sajandit nende juurest ära olnud. “Miks sa särgi selga jätsid?” küsis ta. Mul oli väsimusest lihtsalt nii külm, et isegi soojas toas ei tahtnud ma särki seljast võtta. “Ma hoian sul käest kinni, siis sul hakkab soe,” sosistas Ida, puges mulle kaissu ja hoidis käest kinni. Nii hea oli.

Hommikul vara helises Mareki äratuskell. Ma mõtlesin tegelikult end ka üles ajada ja tööle minna, nii põnevad ajad on, et ausalt ei taha kohe eemal olla liiga kaua, aga ma tundsin ka kui mõnus oli end teki sisse mässida ja lihtsalt lebada, oma voodis, mugavalt. Oma linade ja tekkide ja oma patjadega! Ma ei tõusnud üles, kuulsin kui Ida ja Marek ära läksid ning põõnasin edasi. Poole kümneni! Saate aru, poole kümneni. Ma oleks ilmselt rohkemgi maganud, aga Hugo tahtis tuppa ja haukus magamistoa akna all, tund aega õnnestus mul seda ignoreerida, aga viimane tund enam ei saanud. Ma kolistasin end alla korrusele, tegin kohvi, pugesin pleedi alla diivanile ja kirjutasin, et ma täna teen siiski kodust tööd, puhkan end välja. Nii hea on.

Siis kui ma messil käisin//Orgatec2018, schnitzel and Kölsch

October 28, 2018October 31, 2018 / Eveliis / 9 Comments

Orgatec 2018 sai läbi. Ühtepidi on kahju, sest te ei kujuta ette, kui cool on olla messil väljas tootega, mida tulevad kiitma maailma tipptegijad, ma auslat ei liialda. Teisalt on hea koju saada. Esiteks messipäevad on väsitavad. Peale päeva lõppu tahad tegelikult kohe koju saada magama, aga kuna sa pole päeva jooksul mitte midagi söönud, siis vead end siiski kohalikku Schnitzel-hausi ja sööd ära söögilauasuuruse šnitsli, nii et silm ka ei pilgu. Viimasel päeval jood veel kolleegidega 26 Kölsch õlut ka ja jääd ellu. Postitad teistelegi pildi, et vaadake kui kõvad me oleme (ja jätate ütlemata, et üks õlu on 0,2l). Teiseks saime me korteriga tünga. Võtsime Airbnb-st ja pildilt tundus korralik korter, ega tal ei olnudki konkreetselt midagi viga…kui teile meeldib 1970-1980 vibe ja sisekujundus. Aaah, see helkiv surikaatidega wc-poti kaas, et ma sellest pilti ei teinud! Positiivse poole pealt asus see korter Lena Baari lähedal. Lena Baar oli selline, millest me iga päev mööda kõndisime ja vaatasime, et küll on kummalised inimsed seal ees suitsu tegemas. Viimasel päeval kui õhtusöögilt koju jalutasime, möödusime jälle Lena Baarist. “Lähme vaatame ikka üle, sest tõenäosus on, et me ei satu siia enam kunagi oma elus,” mõtlesime me. 1980-aastate saksa pornot teate? Noh need inimesed seal olid umbes samasuguse välimusega nagu klassikalistes saksa xxx filmides. Bakenbardid, vuntsid, pikad juuksed (meestel), nahkvestid. Me jõime ühe õlle ja läksime igaks juhuks koju ära. Kolmadaks on Köln ise üks kummaline linn. Ei üks ega teine. Nagu aeg oleks ka kogu linnas seisma jäänud. Välja arvatud katedraal, mis tõesti avaldab muljet.

Neljandaks, mess oli küll lahe, aga kui sul on kodus maailma kõige lahedam laps (kui ta ei karju) ja suht okei mees, siis hakkad neist puudust tundma. Seda enam, et juba järgmine nädal lendan ma jälle minema, tulen korraks vahetan kohvris pesu ära ja lendan uuesti minema. Viiendaks, väsimus. See jõhker väsimus, mis tuleb peale kui oled messiga ühele poole saanud. Nüüd tahaks küll koju!

Aga ei saa. Esimese lennuni on ikka veel kolm tundi aega (ma olen kolm tundi juba lennujaamas istunud!) ja teine lend jõuab Tallinnasse alles peale südaööd. Kuidagi tuleb aega sisustada. Jagan teiega mõnda oma lemmik-standi Orgatecilt. Disaini ja innovatiivsust ja lihtsalt ägedaid asju oli metsikult. Jama oli ka palju, aga sellele ma isegi ei viitsi keskenuda, meie saime teada, et me oleme, ilma liialdamata, väljas maailma parima tootega, omas valdkonnas. See teeb nats uhkeks küll.

Loook Industries toodet uudistades sain ma tuttavaks nende müügidirektori Paulaga. Ülichill kuju oli. Ütles, et proovi aga, kuidas on teha väikene power nap keset metsikut möllu ja jumal, kus ma oleks tahtnud sinna pikemaks vedelema jääda. Nii mõnus oli! Mõtlesin, et kodus võiks selline koht olla, et lähed viskad end pikali, paned klapid pähe ja põgened reaalsusest. Jaa, muidugi saab seda kodus teha ka tavalisel diivanil, aga saate ju aru küll, see pole see ja no toode pole ka koju mõeldud. Massaaži ka ei tee tavadiivan. Lennujaamades kuluks küll täiega marjaks ära, ja kontorites. Kihvt värk! Rääkisime Paulaga, et kust mina olen ja kust nemad on ja mis tuli välja…toode on osaliselt ka Eesti päritoluga. Toodetakse Tartus. “Ma ei tea, kuidas seda kohta hääldada, aga sain aru, mis linna ma mõtlesin?” küsis ta. “Kylla, kylla,” vastasin mina, “ma olen Tartust pärit. Naersime. “Kui me järgmisel nädalal Tartusse läheme, siis ma kindlasti küsin sult, mida külastada ja kuhu minna.” Uued tutvused ja kontaktid ning suhtlus on see osa, mis mulle messidel täiega meeldib.

N.A.P. – ist võite huvi korral lugeda rohkem nende kodulehelt.

390A2652_M

Iseenesestmõistetavalt kuulub aga minu süda Silenile. Meil käis standist läbi selline rahvas, et ise ka ei usu. Suhtled, räägid, viskad nalja ja pärast vaatad visiitkaardilt, kellega sa nalja tegid ja suhteid lõid. Mõni kontakt oli uskumatum kui teine. Ka pole mitte äge, kuidas ühest suhtkoht nalja pärast tööle kandideerimisest saab alguse täiesti uus hingamine ja elu?

Orgatec 2018 is over. From one side it’s sad, because you’ve got no idea what it’s like to present a product that even the top people of the industry come and praise, honestly that is soooo cool. On the other side it is nice to get back home.

Firstly, the days in expo are really tiring. At the end of each of them, you just want to go and get some sleep, but because you haven’t eaten all day, you drag yourself into a local Schnitzel-house and eat the biggest schnitzel ever with no problem. On the very last day you go on and have 26 Kölsch beers with your colleagues and survive. You even post a picture to show off not specifying that one glass is only half a pint.

Secondly, we got ripped off with our apartment. We booked it in Airbnb and on pictures it looked decent enough. To be fair, there wasn’t anything specifically wrong with it … if you enjoy the vibe and deco from the 70’s and 80’s. Oh, and I forgot to take a photo of that special shiny toilet seat. On a positive note, the apartment was very close to Bar Lena. Bar Lena was a place we walked pass every day and wondered how weird people are standing and smoking in front of it. On the last day, after walking back from our dinner, we passed it again and decided to go in. “Let’s just check it out, the likelihood that we will never come back here is too high.” Are you familiar with German porn from the 80’s? Well, the people in there were pretty much a classical example of the characters in German XXX films. Sideburns, moustaches, long hair (on men), leather vests. We had one beer and went home, just in case.

Thirdly, Cologne is one strange city. You can’t really figure it out. Seems like the time has stopped in the whole city. Except for the cathedral, that IS impressive.

Fourthly, the expo was awesome, but if you have the coolest child at home (when she is not screaming) and quite okay man, you will start to miss them. Not to forget the fact, that I am flying away yet again in couple of days. Just popping in to change the content of my suitcase and I’m off.

Fifthly tiredness. That horrible tiredness that hits you once the expo is over. Now I’m ready for home!

But no I still have 3 hours until my first flight (I’ve already been in the airport for three hours) and the second flight lands in Tallinn after midnight. I need to do something to fight with boredom so I’m sharing some of my favorite stands from Orgatec. There was a lot of design and innovation and just very cool things. A lot of crap too, but I couldn’t be bothered to concentrate on that. We found out that, without exaggeration, we have the best product of our industry. That DOES make me feel proud!

While checking the product by Loook Industries, I got to know their sales director Paula. Very chill person. Urged me to try what it feels like to have a quick power-nap in the middle of loud noise. I wish, I could have stayed there longer, it was amazing. I was thinking that I could have a place like this at home where you can go lye down, put your headphones on and escape from reality. Of course you can do it on a couch as well, but you know what I mean, this is not the same and well this product is not meant to homes anyway. Your couch at home doesn’t perform any massage either. But in airports, offices, I can definitely see it there. We spoke with Paula where I am from and where they are and turned out … that product is partly from Estonia as it’s been produced in Tartu. “I don’t know how to pronounce the place, but did you understand which city I am talking about?” she asked. “Yes, yes, I am from Tartu” We laughed. “When we visit Tartu next time, I will definitely as where to go and what to see!” New people and contacts, communication – this is the part I really like about expos.

If you are interested, you can read more about NAP from their website.

But without a doubt, my heart belongs to Silen. We had so many people visiting our stand, it was unbelievable. You talk, communicate, make a joke and only later read from the business card, who was that person you just spoke. Some of the conversations you can’t believe just happened. One is more unbelievable than other. Isn’t it just amazing when one moment you applying for a position just for fun and that leads you to the beginning of new life and breathing.

42106117_891152951089280_9145463997280026624_n 44686777_907398522798056_9082957104838344704_n 41991848_891152974422611_7192184236235816960_n

Tänapäeva kratid//Modern Leprechauns

October 25, 2018August 21, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Sõbrannaga eile lobisedes jõudsime arvamusele, et keegi võiks inimeste lollusest ja ahnusest kirjutada raamatu. Ühtäkki tuli meile meelde, et keegi on seda juba teinud. Kivirähk on „Rehepapi“ juba kirjutanud. „Aga ta ongi nagu tänapäeva kratt, kes igast aidast midagi kokku krahmab, peaasi, et oleks rohkem ja uhkem,“ naersime me ühe avaliku elu tegelase üle, kes oma ahnuses on kaotanud taju reaalsusega ja ei adu enam seost pärismaailmaga.

Hommikul lugesin ma Postimehest Vilja Kiisleri intervjuud Laine Randjärvega. Me kõik mäletame alles hiljuti, kuidas ta vastu rinda tagus ja rääkis, kuidas ta 12 südamega tehtud tööaasta eest on 21000- eurose hüvitise ära teeninud. Selleks pidi ta ainult natuke oma uude ametisse asumisega ootama, sest oleks ta asunud tööle nii nagu sooviti ehk veebruaris oleks ta riigikogu liikme volitused lõppenud enne tähtaega põhiseaduse järgi „asumisega mõnda teise riigiametisse.“ Hüvitisest oleks ka ilma jäänud. Ostige lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil raha maitse suus. Loomulikult soovis Randjärv ametisse astuda peale volituste lõppemist, et ka moodsa kratina enne taskud varandust täis toppida. Mis aga juhtus? Proua läks ülbeks ja kaotas vassimise pärast uue töökoha SA Eesti Kontserdi juhina. Aga vassimine on nii hinges, et nüüd on aeg märtrit mängida. Tal ei olnud plaanigi 21 000 eurost hüvitist vastu võtta, tema Facebooki postitus täitis hoopis muud eesmärki ja inimesed said valesti aru, sest poliitiku kuvand on juba selline stereotüüpne. „Ma ei oleks seda hüvitist saanudki,“ raiub ta, sest leping oleks ikka enne volituste lõppemist allkirjastatud. Jube jama, et riigikogus ebaadekvaatsed juristid töötavad, sest nemad teavad kommenteerida, et määrav ei ole lepingu sõlmimise, vaid töökohal alustamise kuupäev.

Laine Randjärvest on oma lolluse tõttu saanud ahnuse võrdkuju. Nii ka eelpoolmainitud avaliku elu tegelasest. Lollus ja ahnus ei sobi ühte võrrandisse. On veel üks tark Eesti vanasõna – uhkus ajab upakile, narrus neljakäpukile. Vana aja inimesed olid ikka targad! Moodsad kratid on ahnusest ja raha hiilgusest pimestatuna nõus maha müüma oma väärikuse, lisaks jääb neil õigust ülegi – nemad on kannatajad, nendele on liiga tehtud. Ei ole teile liiga tehtud, ei ole. Teie oma lollus hammustab teid tagumikust.

Mitte et ma arvaks nüüd, et Laine Randjärv Töötukassa poole hakkab oma samme seadma või teine mainutud isik puu alla elama koliks, nad jätkavad samamoodi ühes või teises tasuvas ametis. Sest kõik müügiks. Ja mina leian end aina enam mõttelt, et peaks ka poliitikasse minema. Ma ei tee nalja, ma räägin tõsiselt. Ma olen sama loll kui pooled riigikogu liikmed, ma võiks sama edukalt teha nägu, et mu eesmärk oleks midagi muuta ja ära teha. Oot, aga tegelikult ma tahakski midagi muuta ja ära teha? Samas Tanel Talve tahtis ka. No vähemalt saaks ma endale auto osta, sest minu autol läks just kojameeste mootor katki. Vihmase ja lumise ilmaga nii kaugele ei sõua. Kuluhüvitisi ja kohtumisi valijatega oleks hädasti vaja.

We were chatting with my girlfriend when we agreed that somebody should write a book about people’s greed and stupidity. Suddenly I remembered that we already have a book that talk about this topic – written by Kivirähk. We were laughing over one member of public about how “he is like modern leprechaun, who crabs hold on to whatever he can, as long as he gets more.” The person has lost his sense of reality because of his greed and cannot understand what is happening in the real world.

In the morning a read an article with one of our former MP Laine Randjärv. I think everyone remembers how not so long ago she justified how she deserves the 12000 euro compensation for the hard work she has done for the past 12 years. To get that, she only had to wait s little bit longer before starting at her new position. If she would start in February, her position as MP would have ended before the time because of “starting in another public position” according to the constitution. She would have not be entitled to receive the compensation anymore. Show me somebody who is fool enough to give up that kind of money? Of course she wanted to start after her time as MP was over, so she could fill her pockets to the max. What happened instead? Well, the missis got a bit too greedy and lost her new position as the head of Estonian Concert because of her games. And now it’s time for her to play a martin. Apparently, she had NO intention to accept the 12000 compensation, her Facebook post was written for totally other reasons and people have misunderstood her, because politicians have the traditional “bad reputation”. She keeps repeating that she “would have not received that compensations” as the contract would have signed before her time as MP had ended. So sad that we have incompetent lawyers working in the parliament as according to them, it is about when you start on the new position and not when you sign the contract.

Because of her stupidity, Laine Randjärv has now become the face of greed. So has the fore mentioned member of public. Modern leprechauns are so blinded by greed and money that they are willing to sell their dignity and what’s even worse – they see themselves as victims! No, you are not the victims. It’s payback time by your own stupidity.

I am not saying that Laine Randjärv will go and claim social benefits or the member of public will become homeless, they will probably find new positions to fill. Because everything is for sale. Which makes me think more often that maybe I should become a politician too. I’m not kidding here. I am as stupid as half of the MP’s, I could as easily pull a face that I want to change something. Wait, but I actually want to change don’t I? At least I could buy myself a new car as on the current one the wipers just stopped from working. I won’t get far in it sif it’s raining or snowing. I desperately need some expenses to be reimbursed and meetings with voters.

Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

October 24, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 6 Comments

Ma tahtsin teile valetada ja öelda, et Kernu mõisast ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga kui nüüd hakkasin vaatama, kuidas flammkuchen kirjutatakse nägin ma, et nende kohviku nimi on Ludvig ning mulle meenus, et ühe tuttava soovitusel oleme me tahtnud sinna mitu korda minna. Kahjuks neil päevadel kui nad suletud on ja nii me alles nüüd sinna esimest korda sattusimegi. Etteruttavalt – ei kahetse!

Aga selle osa, et ma ei teadnud, et seal ööbida saab, leidsin ma küll poolkogemata. Meil on nagu te teate perekondlik traditsioon tähistada Ida sünnipäevi mõisas. Siiani oleme me seda teinud Kõue mõisas, ent nemad hetkel madalhoojal meid majutada ei saanud, siis tegin ma broneeringu meie teise lemmikmõisasse Padisel, kuid selle pidin ma tühistama, sest oleksime saanud seal ööbida täna öösel, aga mul on homme kell pool kuus hommikul lennujaamas olla, tundus liiga vale. Ja nii ma siis guugeldades leidsingi, et meie kodu lähedal pakub mõisamajutust ka Kernu mõis. Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii suursugune on.

Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!

Mis mulle meeldib on see, kuidas Ida aina rohkem hakkab ümbritsevast aru saama ja võib olla isegi hindama. Hindama seda traditsiooni, mis me oleme tema sünnipäevaks loonud. Kingitusi saab ta kuhjade viisi sugulastelt ja sõpradelt (Marian, sinu ülesandeks jääb siis nüüd Barbie ja tema sünnitav koer, kakav koer on meil ju olemas. See kästi mul kindlasti edasi öelda!), minu eesmärk on luua mälestusi. Aitäh, Kernu mõis, me jäime külastusega rohkem kui rahule! Meil oli lõbus mängida peitust, konnata mööda maja ja eksida ära, isegi meie sviit oli nii suur, et seal oleks saanud ära eksida, süüa mõnusaid flammkucheneid ja ….trummipõrin…toita ja paitada kitsekesi. Kas ma olen teile öelnud, et üks loom, kes mulle peale kassi ja koera veel täiega meeldib, on kits. Kitsed on nii lahedad! Jah emme, need ei olnud koerad seal pildil. Ida arvas, et ta tahaks endale kitsesid. Mina tahaks ka. Marekit on millegi pärast raske veenda:D

Kui aga kitsede juurest tagasi tulla mõisahotelli juurde, siis täitsa kahju oli täna nii vara hommikul lahkuda, aga võib olla head asja peabki olema täpselt nii palju, et jääks kripeldama ja tahaks tagasi. Me lähme tagasi. Kasvõi vaid kohvikusse (kuigi kahtlustan, et Idat on raske veenda, seal vaid kohvikuga piirduma, mind vist ka). Ussipesast on Kernu mõisa 15 kilomeetrit. Patt oleks mitte tagasi minna juba õigepea!

Tubadest anti printsessile luba valida kahe sviidi vahel. Üks vaatega järvele ja teine vaatega pargile. Ilmselgelt valis preili punase sviidi, vaatega pargile, meie riietusest lähtuvalt. Ega seal tegelikult suurt vahet polnudki, mõlemad olid luksuslikud ja aknast avanev vaade võrratu. Romantiline ja mõnus.

Sattusin eelmine nädal kuulama Vikeraadios intervjuud, kus Tiit Sukk rääkis, et tema oskab vabal ajal äärmiselt hästi molutada. Keegi olla kunagi öelnud, et see on elus väga oluline oskus. Mina oskan ka hästi molutada. Eile molutasime me kõik koos. Lihtsalt niisama.

Kell pool kümme oli pidu läbi. Oli aeg põhku pugeda. Kas keegi võiks mulle öelda, kust hotellid ostavad oma voodilinad ja tekid-padjad? Miks need on palju mõnusamad kui kodused linad?

Siin ta meil siis on. Viie-aastane mõisapreili. Saate aru, VIIE-AASTANE! Kuna ta nii suureks kasvas?

Kas truudus on juhuse puudus?

October 23, 2018 / Eveliis / 22 Comments

Olete seda tobedat ütlust ju kuulnud, et truudus on vaid juhuse puudus. Ma ütlen ausalt, et see on maailma kõige lollim väide. Mis mõttes juhuse puudus?Mehed ja naised on maailmas otsa saanud või mis mõttes juhuse puudus? Minu arvates on truudus põhimõte. Abielludes antud lubadus. Ma olen mõnes mõttes hästi vanamoodne ja konservatiivne. Ma arvasin kuni 25. eluaastani, et ma ei abiellu, sest milleks, milleks end siduda vaid ühe inimesega, aga mis siis kui ta ära tüütab, aga mis siis kui meil pole millestki rääkida. Ma arvasin, et ma ei ole pereinimene. Ausalt. Siis aga sain ma tuttavaks oma mehega, tänaseks oleme me 11 aastat abielus olnud ja kui minult küsida, mis on minu elu üks suurimaid saavutusi, siis ma ütlen teile, et juba nii pikka aega abielus olla, kõikide probleemide, mõõnade ja murede kiuste, on üks paganama suur saavutus. Lisaks veel see, et ma ei ole kõige lihtsama iseloomuga inimene, ma võin olla etteaimamatu ja liiga emotsionaalne, ma võin olla kergesti ärrituv, vihastav ja tuldpurskav. Ma võin armas ka olla, aga lihtne lilleke ma ei ole kohe kindlasti. Ega meil läheduse ja intiimsusegi ülejääke just liiga palju ei ole – lapse tulekuga meie ellu muutus palju. Ja see ei tähenda jumala eest, et ei tahaks või suhe on karil, lihtsalt väsimus, aeg ja koht, aga sellest olen ma juba rääkinud ja uuesti nämmutama ei hakka.

Miks ma sellel teemal üldse räägin täna?

Täna hommikul küsis Marek, et mis värk sellega on, et ta pidevalt näeb unes, et ma petan teda. Ta juba aastaid räägib mulle, et näeb seda ikka unes ja täna siis käis välja geniaalse idee, et äkki see uni ikka tahab talle midagi teada anda, et äkki ma ikka petangi, aga tema lollike ei tea. Ma ei osanud selle lause peale nutta ega naerda. Kas ta rääkis tõsiselt või tegi nalja? Vist rääkis tõsiselt. “No käid juuksuris ja Botox ja…kõik märgid viitavad,” lisas ta. Kurat, ma isegi lausa vihastasin. Mehed on ikka mõnikord nii lollid. Juuksuris olen ma käinud viimased….mmm…20 aastat? Botox? Pagan võtaks. Ma olen viimased kolm-neli aastat blogist ja Perekoolist, vaata, et ülepäeva lugenud kui õnnetu inimene ma olen, et nii kortsus nagu 50+, puha peletis, kes peaks kott peas ringi käima ja ausalt lõpuks tõmbab enesetunde maha küll ning võtadki suurima hea meelega vastu võimaluse end natuke silendada. Ma reaalselt ei jõua ära oodata oma silmalaugude operatsiooni, sest ma olen sellest nii kaua unistanud (isegi enne Marekiga tutvumist, aga siis mulle tundus, et ma olen igasugu operatsioonideks liiga noor)! Mis need muud märgid on, mis petmist võiks näidata, on mulle siiani arusaamatu, aga ega muidu ei öelda, et mehed ja naised on nii erinevad. Ja veelkord, mehed on mõnikord nii lollid ikka ja ei saa isegi sellest aru, et naine võib pingutada ka OMA mehe pärast. Ma ei ole kunagi aru saanud neist abielunaistest, kes end suhtes olles käest ära lasevad.

Minul näiteks käivad need välimusega rahulolu ja enda vihkamise perioodid vaheldumisi. Alles ma vaatasin peeglisse ja nägin paksu vanamutti, teine hetk suhteliselt talutavat naist, kolmandal hetkel olin endaga rahul, täna hommikul vaatasin peeglisse ja hakkasin nutma. Ma ei tea, miks mina satun alati juuksurite juurde, kellele “palun lõigake ainult natukene otsi” tähendab “olge nii hea ja tehke mulle MacGyveri soeng”. Saate aru, mulle lõigati JÄLLE MacGyveri hokisoeng pähe. Ma ei lubanud tegelikult üldse oma juukseid lõigata, aga juuksur ütles, et otsad on nii katki ja nii ma ta enda juuste kallale lasin. Pahaaimamatult. Viimane kord võttis mul selle soengu välja kasvatamine KAKS aastat aega. Nüüd võib küll Marek rahulikult muud und näha, sest sellise soenguga on mul kaks aastat enda vihkamise perioodi ja ei pea kartma, et ma kedagi murdma läheks/kedagi end murdma laseks. Ma olen nüüd nende perekoolikatega nõus, et ma olengi peletis. Ma paneks endale lausa juuksepikendused, aga see oleks ju jälle sammuke lähemale truudusetusele.

Istusin hommikul kodus ja mõtlesin selle teema üle. Kohe nii mõtlesin, et pidin selle endast välja kirjutama. Mis paneb meest niimoodi mõtlema? Kui ta teab, et ma ei tee nalja kui ma ütlen, et “mäletad, tädi Helju ütles, et tema tahab näha seda meest, kes Liisu välja kannataks” (nägi ära ka ja suri siis ära, ilmselt südamerahus ja teadmises, et keegi kantseldab ja hoiab mind ülejäänud elu), no ja kui ma kord sellise mehe olen leidnud, mis pagana sipelgas või juhus paneks mind sellise elu ja inimese olemasoluga riskima? Phhh….mehed ON ikka aegajalt rumalad ja ma ei saa nende mõtteviisist aru.

Teie saate?

TFW//Alexanderling

October 22, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 7 Comments

Laste sünnipäevade vahel jõudsime me laupäeval ka Tallinn Fashion Weekile. Mammu Couture ja Alexanderling moeetendusele. Alexanderling ei ole võib olla massidele veel nii tuntud nimi, kuid mina armusin selle brändi disaini kui mul oli au ja õnn brändi looja ja hinge Anuga koos töötades tuttavaks saada ja temalt üks kleit tellida. See on siiani mu lemmikkleit talvisel ajal ja ausalt öeldes tahaks ma, et mul oleks sarnase lõikega kleite garderoobis igas värvitoonis. Nii praktiline ja kaunilt naiselik. ALEXANDERLINGi loomingu läbivaks teemaks on naine, ülistades tema voogavat siluetti ja lopsakust madaleine vionnetilike drapeeringute, kroogete ja keskkohta rõhutava plisseeriga. Enese rõivastumiskogemustest inspiratsiooni ammutava disaineri peegeldustel on kesksel kohal mugavus, seda nii jersey-kleitide kui ka ülakehale vabadust loovate mantlitega-jakkidega nii suviti kui ka talviti.

Mammu Couture Love kollektsioon on mu meelest hästi vahva, mänguline ja mitte nii üle võlli mannavahuline ja suleline nagu paljud ta kleidid. Poolsaapad, vallatud seelikud ja kudumid on minu jaoks alati ideaalne kombo. Ainuke, mis mind selle etenduse juures tohutult häiris, olid pidulikke kleitide juurde pandud mustade täppidega loorid. Need nägid välja nagu suured ja koledad sünnimärgid.

Tallinn Fashion Weekilt jõudsime me edasi Sveta Baari NU Performance Festivalile.

44560337_2193053437431496_4364265455154626560_n

Foto: NUP Festival

Kust selline otsus, ma isegi ei tea. Teate, see oli omamoodi sürreaalne kogemus, pigem lahe ja teistmoodi, aga kuigi ma pean end mingil määral “diibiks kunstiinimeseks”, siis nüüd võin ma selles eluvales elamise küll järele jätta. Minus ei ole kübetki ei diipi ega kunstiinimest, sest keskmes olnud objektse kunsti ajaliini ning performatiivseid võimalusi, mis mõtestavad ümber publiku individuaalset ja kollektiivset kogemust, ma näha ei osanud. No ei näinud lihtsalt. Ei ole nii diip. Ma nägin pistikutest torni ehitavaid ja kaalikaid, sibulaid laiali jagavaid täiskasvanuid:D

Fotod: Erlend Staub/Õhtuleht

Kõige ägedam viies sünnipäev

October 20, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Idal oli eile maailma kõige ägedam sünnipäev. Ma ei tee nalja, ma olen 37-aastane, aga ma ei ole nii vahval sünnipäeval oma elus käinud. Ma ei liialda ega taha ka otseselt uhkustada, sest tegelikkuses pean ma ausalt ütlema, et esimese hooga hirmutas mind kodune sünnipäev 10+ lapsega korraks ikka ära ka. Aga te ju teate, ma olen laisk lapsevanem, ma ei viitsi (eriti peale tööpäeva lõppu) kuhugi mängutuppa minna, ma ei viitsi kooki lõigata, et kõik lapsed saaks täpselt selle tüki, mida nad tahavad, ma ei oska lastega mängida ja kuigi mul on isepuhastuv kodu, ei taha ma liiga palju nõusid pesta. Ja see, mu kallid sõbrad, oligi ideaalse sünnipäeva valem nagu selgus. Okei, Pizzapro ja Ellin Glimmist ja Selveri köögi Sajajalgse tort mängisid ka suurt rolli. Elliniga sain ma tuttavaks Ida kolmandal sünnipäeval kui ta meile Pipit tegi ja käsi südamel, kui te tahate, et lapse sünnipäev oleks maksimaalselt lastepärane/lapsemeelne ja lõbus, kutsuge Ellin pidu kontrolli all hoidma, ta on super! Pizzapro on meie ammmmmmmmmmune lemmik juba ja Sajajalgse tort – ma luban teile, et nii kaua kuni Ida on “ma tahan SEDA koogitükki” vanuses koos oma sõpradega, jääb see tort meie sünnipäeva valikusse.

Aga mida ma patran. Pildid räägivad ju rohkem kui tuhat sõna. Ja pealgi mu uus Sony kaamera teeb imelisi pilte ka minusuguse fotograafia-võhiku käes.