“No Marekil on natuke lihvimistööd teha,” ütlesin ma sõbrannale kui autost ühe vana ja natuke räämas kummuti tuppa vedasin. Sõbranna pööritas silmi. “Ma paneks Mareki asemel selle kapi põlema, mitte ei hakkaks lihvima,” ütles ta. “Ära aja, see on täiega ilus, lihtsalt vajab natuke hellust ja armastust,” vastasin mina. Sõbranna tõstis käed üles ja ütles, et “püha jumal, sa oled ikka hingelt nõukaaegne inimene.”
Kas just nõukaaegne, aga mingi vana aja inimese hing elab minus ilmselt küll. Mu meelest ei ole midagi ilusamat/paremat/armsamat/romantilisemat kui vanad asjad. Eriti ideaalne on kui nad on perekonda kuulunud ja uue kuue saanud, aga isegi kui ei ole, siis – jah, ma fännan vanu asju, retrostiilis asju. See ei ole alati nii olnud. On olnud hetki kui ma tahan, et kõik oleks uus ja moodne ja igasugu iluvigateta, aga aja möödudes olen ma mõistnud, et see ei ole mina. See ei ole meie. Meie pere ei ole uus ja moodne ja iluvigadeta. Me oleme “kulunult šikid”. Kommenteerijad on mulle öelnud, et armastan sisekujunduses kitši. Ma ei tea. Ma ei oska nõustuda. Võib olla on see nii. Võib olla mitte. Fakt on aga see, et mulle meeldib sisekujunduses taaskasutus. Maitseasi.
Ja teate, mis on veider? Ma olen siin küll ja küll inimeste kodusid arvustanud, mulle jääb ilmselt alatiseks oma arvamus sellest, mis on ilus ja mis mitte, aga ma mõistan aina rohkem, et oluline on see, et kodu oleks omanike näoga ja et omanikel oleks seal mugav. See on kõige olulisem. Pole minu asi öelda, mis on ilus või “õige näoga”. On ju üsna kindel, et minu retro/kitš kodu ei meeldi paljudele. Ei peagi. Pealegi maitsete üle saab vaid kakelda!
See su kommenteerija ei teadnud, mis on kitš. Kodukujunduses on kõige lihtsam leida kitši vene uusrikaste kodudes – ikka kulda ja karda ja nikerdusi ja kujukesi. Näiteks selline klaaslaud, mida hoiab skulptuur on kõige ehedam kitšinäide, mida ka meie poodides on saada olnud. Või ägeda raamiga peegel. Mulle meeldib kitš, aga ma enda kodusse seda ise panna ei oska ja vist niiväga ei taha ka. Mul eelmise üürika kaminatuba oli kitš. Kaminal olid kujunduses kujukesed ja seinade ülaservades oli reljeefse mustriga kipsist serv ja toa laes oli lühtri ümber reljeefne ringikujuline kaunistus. Kuldset-hõbedast otseselt ei olnud. Mulle täiega meeldis, aga ma teadsin et kitš. Mõned külalised arvasid, et kaunilt vanaaegne. Ei olnud vanaaegne, tänapäevane jäljendus.
Vbla ta pidas silmas seda, et kitš on peaaliskaudne või lihtsasti tuntav või mina ei tea ka, aga nagu ma ka kirjutasin, siis tegelikult ei ole sellel ka vahet, sest kõigile ei saa ja jumal hoidku ei pea ka meeldima. Oluline on see, et kodu oleks omanike nägu ja neile mugav ning mõnus koht, kuhu tulla