Random

Kohvikruus, Jamie Oliver, aastaid vana

Täna on selline tore päev, kus mu sees on rahu. Läksin hommikusele kohvitassi-koera-hommikumantli jalutuskäigule ning korraga oli kõik kuidagi selge. Nagu ilmutus. Rahulolu tekkis. Kõige suhtes.

Käekell, Uuskasutuskeskus 1,5 eurot; Prillid D’armati, saadud kingituseks

Vaatasin oma autot. Seda sama, mida Marek ei salli ja tundsin, et ka see on okei. Mind ei häiri absoluutselt, milline see on. Või noh ütleme siis nii, et mulle meeldib selle välimus, aga jaa, ta võiks olla natuke usaldusväärsem. Samas see kõik ei häiri mind. Mul on üks tuttav, kes alati peab mainima, et “minu Audi (sisesta siia peen mudeli nimi) on selline ja selline ja selline”. Ma alati pööritan silmi ja küsin, kas tal on raske öelda, et “minu autol on”, miks peab rõhutama seda, mis mark see auto on. Who effing cares! Mina vähemalt mitte. Sama vähe huvitab mind see, et auto on vanakool kui seal saab kuulata CD-sid (ei solvu, Agnes, me teame, et sina oled autopede:D).

Mantel, Uuskasutuskeskus, 15 eurot; Seelik Sportmax, Basaar, 5 eurot; valge t-särk, Cropp vms, 2,99 eurot, tossud Kappa, vist olid 29 eurot, välismaalt sain hea hinnaga.

Mäletate, ma kirjutasin mõnda aega tagasi, et sain kokku ühe koolikaaslasega, kes ütles, et mitte midagi pole mu juures muutunud, et ikka kannan musta ja valget? Tegelikult on palju muutunud. Must ja valge on jäänud, aga kontsakingad on kadunud, suur osa meigist on kadunud ja asemele on tulnud rahulolu iseendaga. Muutunud on paljus mu mõttemaailm, mu hoiakud, mu suhted, mu tunded ja mu vajadused.

Kirjutasin just Instagramis, et vanasti olin ma paras shopahoolik, ostsin hunniku asju kokku ja siis avastasin, et need ei sobi omavahel kokku ning nii jäid paljud asjad kandmata kappi seisma. Tänaseks olen ma jõudnud sinnani, et mu kapis on vaid nö minulikud asjad. Jap, ei ole kõige põnevamad – ongi mustad ja valged ja beežid ja triibulised, aga ma tunnen end nendes kõige mugavamalt ja neid on lihtne omavahel miksida ja mätšida. Ma hindan kvaliteeti. Ma hindan lugu. Ma hindan taaskasutust. Ma hindan disaini. Mulle tundub, et kui need neli asja kokku miksida omavahel, saab ühe täitsa hea kombo. Sellise, milles end hästi tunda.

Sinise valguse prillid www.darmati.eu

Uued sinise valguse prillid sain ka. Ma ei tea, kas see on migreen, vanadus, pinge või liigne arvutis istumine, ka pimedas, aga mul on viimased kuu aega olnud päris tugevad peavalud. Peavalud on mu vanad “sõbrad”, aga nad olid pikalt kadunud, nüüd on tagasi ja teevad kohati elu raskeks. Ei meeldi. Üldse ei meeldi. Olen pikalt mõelnud uued arvutiprillid soetada, aga kogu aeg tuleb midagi olulisemat ette ja siis tuleb “ei raatsi” peale ja sinna paika see ost on jäänud. Nüüd on prillid olemas. Hetkel on muidugi vara öelda, kas need aitavad ka peavalude vastu. Aga vähemalt näevad sigahead välja. “Sa oled nagu “Kodutunde” tädi nende prillidega,” kommenteeris Ida. See vist on kompliment, eksju? Sest Anneli Lahe näeb hea välja.

Teksad, Miss Sixty, aastaid vanad; tennised Converse, 10 eurot, Sarapuu kirbukas

Tädi leidis maalt mu vanad Miss Sixty teksad. Kui ma ütlen vanad, siis ma mõtlen vanad – need on ikka vähemalt 13 aastat vanad, kui mitte rohkem. Veider, et jalga lähevad. Ma ei ole kunagi elus nii paks olnud nagu praegu. Ju siis on suurem osa paksusest kogunenud kõhule ja näkku ning teksad hea lõikega. Mul igatahes hea meel, sest vanad lemmikud läksid just katki peale sada aastat kandmist ja teate ju küll kui raske on häid, õigeid, sobivaid teksasid leida.

Kruus Jamie Oliver, aastaid vana

Tass valetab. Ei ole üle töötanud. Jäi lihtsalt esimesena näppu hommikusele jalutuskäigule minnes. Omamoodi veider rituaal on sellest koer-tass-hommikumantel-jalutusest saanud. Mulle meeldib. Kuigi mulle ei meeldi vara ärgata.

Lasteasjade kevadturg

Kui ma põhapäeva hommikul ütlesin Idale, et davai, ajagu kark alla, et lähme lasteasjade turule, pidi ta kolm korda üle küsima, kas seal on vaid lasteasjad ja mänguasjad. Kui ma kolmas kord ka jaatavalt vastasin ja vastasin jaatavalt ka küsimusele, kas ta tohib mänguasju valida ning lisasin veel, et tohib ise valida, kuulsin ma vähemalt kuus korda, et ma olen maailma parim emme. Vat kui lihtne on laste armastust osta, eksju?

Aga okei, ilma naljata, mõtlesin ma, et hea küll, lähme vaatame, mida see laat endast kujutab ja no kui ta siis tahab endale paar paarieurost mänguasja osta, siis vahelduseks miks ka mitte. Me üldiselt üritame nänni ostmist väga minimaalsena osta, kuid päris nii range ma ka ei ole, et üldse midagi ei luba. Mina pean ausalt tunnistama, et suurte ootustega ma turule ei läinud, sest…Ma ei teagi, miks, aga ei uskunud, et seal midagi nii palju on, et ma rahakotirauad lahti teeksin. Ma eksisin. See oli täiega äge turg. Ainus asi, mida ette heita saab, siis kitsikust. Palju rahvast, palju müüjaid ning vähe ruumi. Natuke raske oli laudade vahel ringi vaadata kui kogu aeg kellelegi ette jääd.

Crocsilised võivad olla maailma kõige koledamad jalanõud, aga maal elades on need nii paganama praktilised. Pane võrrandisse veel roosa värv + Käpapatrull ning laps on leidnud oma uued lemmikjalanõud. Kaheksa euro eest jalanõusid rohkem kui küll. Lisaks kolme euro eest elsasid.

DSC05060DSC05076

Mul on natukene kahju, et me ei saanud ringiga tagasi minna sinna leti juurde, kus rippusid stangel printsesside kleidid, üks uhkem kui teine. No aga kitsas ja palav oli ja mul oli juba kaenlas 374781 asja. Aga kleidid olid nunnud! Aegajalt viskab mul Ida kleitide vaimustus üle, tahaks, et ta valiks ka mõne muu asja nendest riietest, mida sahtlid täis on, aga mkm…kleidid. Teine osa minust aga naudib seda roosamanna aega. Ma olen üsna kindel, et kaugel pole aeg kui nunnud kleidid asenduvad riidetükkidega, mis ei pruugi minu maitsemeelega kattuda, nii et ma tegelikult naudin seda kleidiaega.

DSC05057.JPG

Kasutatud asjade kõrval üllatas laat ka toodete ja tegijatega, kellest ma varem veel kuulnud ei olnud. Üks neist Osil, keda ma juba Instagramis tutvustasin. Ma ostsin Idale vaid I-tähe (2,50/tk), kahju on natuke, et tervet nime ei ostnud. Jah, ma pidasin I-D-A-t silmas, terve nimi viiks rahakotist väikese varanduse. Pane veel lapsele Britt Ida Loviisa nimeks.

Igatahes äärmiselt vahvad tähed. Esiteks muidugi lastele, kes õpivad just tähti. Teiseks lihtsalt lastetoa kujunduselementidena.

DSC05067DSC05066

Teiseks heaks ostuks oli Skogstad kevad-suvine kombekas. Andke andeks, et ma ei viitsinud ilupilte tegema hakata, aga mu eesmärk ei ole siin läbi ilusate piltide teha reklaami, vaid lihtsalt jagada oma emotsioone õnnestunud ostust. Netipoest ostes on kombekal natuke teine hind, nii et kokkuhoitud raha eest sai Ida endale veel ka kasutatud ratta. Uskuge, et kui ma ütlen, et hind ja kvaliteet on paigas, siis ma mõtlen ka seda. Ma tean lasteasjade hindasid ka väljaspool Eestit. Ärge kartke, et tegu on tundmatu nimega. Meie oleme neid tooteid pikalt kasutanud, Didriksonsi, Polarn O Pyret jt tuntud nimede kõrval, ja siiani vähemalt väga rahul.

DSC05061

Lõpetuseks sai Ida endale valida midagi vaid tema enda maitse järgi, Nii rändasid paari euro eest meiega kaasa roosad (ikka roosad!) peapaelad, patsikummid ja paar peavõru ning roosad (ikka roosad!) mängudelfiinid. Terve päeva olin ma maailma parim emme. Kuni selle hetkeni, et oli vaja magama minna ja ma tobe olin, sest “see on ebaaus, et laps magama peab minema, kui laps ei taha”.

DSC05083.JPG

 

“Mina olen Nõukogude inimene, mina olen Tallinnast ja mina maksan!”

“No Marekil on natuke lihvimistööd teha,” ütlesin ma sõbrannale kui autost ühe vana ja natuke räämas kummuti tuppa vedasin. Sõbranna pööritas silmi. “Ma paneks Mareki asemel selle kapi põlema, mitte ei hakkaks lihvima,” ütles ta. “Ära aja, see on täiega ilus, lihtsalt vajab natuke hellust ja armastust,” vastasin mina. Sõbranna tõstis käed üles ja ütles, et “püha jumal, sa oled ikka hingelt nõukaaegne inimene.”

Kas just nõukaaegne, aga mingi vana aja inimese hing elab minus ilmselt küll. Mu meelest ei ole midagi ilusamat/paremat/armsamat/romantilisemat kui vanad asjad. Eriti ideaalne on kui nad on perekonda kuulunud ja uue kuue saanud, aga isegi kui ei ole, siis – jah, ma fännan vanu asju, retrostiilis asju. See ei ole alati nii olnud. On olnud hetki kui ma tahan, et kõik oleks uus ja moodne ja igasugu iluvigateta, aga aja möödudes olen ma mõistnud, et see ei ole mina. See ei ole meie. Meie pere ei ole uus ja moodne ja iluvigadeta. Me oleme “kulunult šikid”. Kommenteerijad on mulle öelnud, et armastan sisekujunduses kitši. Ma ei tea. Ma ei oska nõustuda. Võib olla on see nii. Võib olla mitte. Fakt on aga see, et mulle meeldib sisekujunduses taaskasutus. Maitseasi.

Ja teate, mis on veider? Ma olen siin küll ja küll inimeste kodusid arvustanud, mulle jääb ilmselt alatiseks oma arvamus sellest, mis on ilus ja mis mitte, aga ma mõistan aina rohkem, et oluline on see, et kodu oleks omanike näoga ja et omanikel oleks seal mugav. See on kõige olulisem. Pole minu asi öelda, mis on ilus või “õige näoga”. On ju üsna kindel, et minu retro/kitš kodu ei meeldi paljudele. Ei peagi. Pealegi maitsete üle saab vaid kakelda!

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780

Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg

Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)