Ütle veel, et lollidel ei ole jõudu

Selle postituse nimi võiks olla ka “appi, ma ostsin veel ühe diivani, aga seekord täiesti kaine peaga”. Ühesõnaga on üks konto, mida ma jälgin, eriti nüüd kui nad uut maja ehitavad, sest see tundub tulevat nagu disainimuuseum, mitte et eelminegi kodu seda juba ei olnud, ma täiega fännan seda kontot.

Kahjuks juhtub nii, et ta paneb aegajalt müüki oma mööblitükke ja mina ei suuda muidugi vastu panna. Elutoa kappi mäletate? Nägin, et see oli Marketplace´is müügis ja kuigi sada esimest korda kui seda nägin, suutsin vastu panna, siis 101. kord enam ei suutnud.

Ära hakka ise tegema! Siis ma pean ise ümber tegema hakkama!

Lugesin Marimelli blogi uue kodu sisustamisest ja kuigi ma täielikult mõistan seda kärsitust, et tahaks kõike ja kohe ja valmis, ma ise olin samasugune kui kunagi maja valmis sai, aga õnneks sai eelarve otsa ja nii on majja asjad tulnud aastatega. Miks õnneks? Sest nii oleme me aru saanud, mis on täpselt on meie. Ma ei oska seda seletada, aga noh mingi hetk saime aru, et ilmselt sellist ilusat kataloogi/instagrami kodu Ussipesast ei saa, et ongi selline Segasummasuvila. Eile just Liivi jagas pilti oma kodust, et leidis ühe vaiba, mis talle tundus, et sobib koju hästi, aga et eks ilu on vaataja silmades ja nii ongi. Lisaks meeldib mulle taaskasutus ja vanad looga asjad nagu te teate. Ma ei arva üldse, et see on ainus ja õige suhtumine kodu sisustamisel, aga mulle meeldib.

Paar kuud tagasi kui olin onu ja tädi juures istunud pika söögilaua taga + veel paar kuud varem pahandanud pidevalt Idaga, et ta oma mängudega laua pinna ära võtab ning liniku sassi ajasin, sain ma aru, et meie elutoa keskmest on puudu suur piklik söögilaud. Asusin selle otsingutele. Muidugi esimese hooga Marketplace´ist, sest ma lihtsalt ei raaaaaatsi maksta 1000 eurot söögilaua ja toolide eest. Silma jäi mulle see must laud roosade toolidega. Nillisin ja vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks otsustasin, et jah, see tuleb koju kaasa. Mu meelest sobib ideaalselt.

Ainus miinus on, et nüüd ei sobi sellega kokku diivanilaud, mis on valge plaadi ja heledate jalgadega. Hakka nüüd veel uut diivanilauda ka otsima eks. Aga äkki saab jalad ära värvida? Küsisin Marekilt, et kas saab. Marek noogutas. Uurisin täpsemalt, et millega ja kuidas. Marek raputas pead. “Mis on?” küsisin. “Palu ära hakka ise tegema,” vastas ta tüdinenud näoga, “siis ma pean kõik ise ümber tegema.”

Tõsi. On lihtsam kui ta ise selle kohe algusest lõpuni ära teeb. Ja kui juba ümber tegemisest rääkida, siis panin õhtul pesu kuivama, st mõtlesin, et olen hea naine ja aitan, et panen osa ise kuivama. Tegin oma töö ära, istusin teleka ette ja kuulsin õuest ohkamist. “Issand jumal, ma pean su emaga rääkima, et ta sulle koolituse teeks! Kes see nii pesu paneb kuivama?” Teile vist ei tule enam üllatusena, et mu ema ja Marek panevad pesu kuivama kuidagi eriliselt. Sopsutavad ja raputavad ja teevad tuhat liigutust enne kui kuivama panevad. Mina nii palju ei viitsi.

Ühtlasi on meie majas veel üks mööbliese, millest Dexter suurem on. Okei, peaaegu. Me ise enam ei taipa kui suur ta tegelikult on, alles siis kui ta mõne suure objektiga võrreldes ikka suurem on.

Kodu & kokkamine

Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.

Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!

Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?

Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on  täitsa hull kannapööre ja väljakutse.

Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.
 

Kõige jubedamad sisustustrendid meie kodus

Ma loodan, et kui Marimell oma puhkamise ära lõpetab, siis ta kirjutab ka kõige kohutavamate sisustustrendide teemal, sest Ebapärlikarp on juba kirjutanud, nüüd on minu kord arvamust avaldada ja muidu ei oleks ju päris õige vandenõu, kui me kõik kolm jälle ühel ja samal teemal ei kirjutaks. Okei, nali. Mulle lihtsalt meeldivad sisekujundusteemad ja see oli nii meelelahutuslik edetabel.  Mitu jubedat sisekujundustrendi meie kodus leidub/leida võiks? Loeme kokku!

1. Tualetivaibad. Ei, absoluutselt ei. Ses mõttes, et wc-s ja vannitoas meeldivad mulle küll põrandavaibad, aga ei ole mu meelest midagi jaburamat kui need pehmed matikesed wc-poti ümber ja siis ka wcpoti kaanel. Dear god, miks ometi need wcpoti “soojendajad” üldse välja mõeldi. 2. Topised. Ei, ei ja veelkord ei. Mul on siiani trauma metsise (?) topisest Rõngu vanavanemate juures. Ma ei julgenud verandalegi minna,s est pidin sellest õõvastavast linnust mööda minema. Kunagi hiljem nägin seda “pärandusena” isa juures koridoris, pidin südari saama. Poolpime esik ja surnud suur lind mulle otsa vaatamas. Nagu Hitchcocki filmis.
 
3. Avokaadorohelised vannitoad. Täitsa sõltub. Avokaadoroheline on mu meelest täitsa ilus värv, aga millegi pärast seostub mulle sõnapaariga “avokaadoroheline vannituba” meelde koledate väikesete roheliste plaatidega kaunistatud vannituba ja see oli küll rõve.  

4. Lillemustriline mööbel. Jällegi sõltub. 1990ndatel oli meie ühel Rootsi sõbral selline  moderne kodu, kus kõik tolle aja kõige kuumemad asjad pidid olemas olema. Sealhulgas ka lilleline diivan. Muidugi mulle tol ajal meeldis. Kadedaks tegi. Praegu ütlen ma, et lillemustriline mööbel võib kena olla küll, aga ei ole just liiga palju kohti, kuhu see sobiks. Mulle meeldiks selline või selline mööbel, aga õnneks/kahjuks ei ole mul nii palju finantse, et selline kodu meile sisustada ja tegelikult igapäevaselt ma ikkagi vist sellises mannavahus hakkama ei saaks. Ida toas on (ja saab olema veel) lillelist ja mannavahtu piisavalt.

dsc03325  
5. Vesivoodid. Kadestasin neid, kel olid, oleks endale ka tahtnud. Praegu mõtlen, et kes sellise tobeda asja üldse välja mõtles. Kindlasti ei soetaks ma endale vesivoodit täna. Kui neid üldse müüakse kusagil?

6. Tekstuuriga seinad. Tekstuurid mulle seintel meeldivad. Meil vist praegu on ka kodus natuke tekstuuriga seinad kodus. Kunagi Annelinnas oli meil esikus ja wc-s seinas roosa “mannavaht” – ma ei tea, mis selle materjali nimi oli, aga selline pehme roosa materjal, mis koosnes ruudukestest. Oli popp. Tegelikult aga kui tagantjärele mõelda, siis j-u-b-e.

 
7. Vaipadega vannitoad. Juba vastasin, et mulle meeldib kui vannitoas on vaip.  
8. Kahekordselt värvitud vannitoad. Ma ei tea, mis see olla võiks, aga kui selline nagu ma mäletan nõukaajast, et ülemine pool oli (avokaado)roheline ja alumine pool valge, või oli ikka vist vastupidi, siis kindel ei.  
9. Etnomustrid ja -detailid. Kunagi oleksin kindlasti ei ütlenud. Nagu Helen Sildna, et mis rukkilillepuru, praegu mulle pigem meeldib igasugu etno. Kodus küll väga ei ole etnomustreid ja – detaile, aga kui meil oleks külalistemaja, siis seal saaks küll rukkilille ja suitsupääsukest näha.  
10. Tehiskivid. Ahjukõrval seinal ja vannitoas on meil väikene sein tehiskividest. 10+ aastat tagasi meeldis, täna pigem ei meeldi (vannitoas siiski meeldib), aga samas ka ei häiri ,et midagi ette võtaks nendega.  
11. Loomamustrid. Kindel ei. Pole kunagi meeldinud.  
12. Seinale kirjutatud motivatsioonitsitaadid. Allolev pilt räägib vist enda eest. Motivatsioonitsitaat just ei ole, aga seinale kirjutatud ta on. Nii et… img_4441.jpg  
13. Vaipkattega kaetud seinad. Ei. Ei. Ei.  
14. Uksekardinad. Võehh. Kohe tulevad meelde need kilisevad kolisevad narmad, mis nõukaajal ukse ees olid. Jube kole. Samas jällegi kui mul oleks selline überromantiline boho-hipi-majake, siis seal oleks need narmad isegi ehk omal kohal? Pigem siiski mitte.  
15. Minibaarid elutubades. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas selline asi välja võiks näha. Mitte ju selline hotellikülmik kusagil elutoanurgas? Kas selline serveerimislauake, mis on alkoholipudeleid täis? Või selline gloobus, kus sees on viski ja rummipudelid? See viimane mulle isegi vist meeldiks. Vist.  
16. Bideed. Noh iseenesest võiks täitsa olla, aga eraldi otseselt vajadust ma küll kodus bidee järgi ei tunne.  
17. Ümmargused voodid. Ei, jumala eest, ei. Viskasin praegu igaks juhuks pilgu ka Pinteresti, seal on isegi vahvaid mõtteid, aga siiski jään endale kindlaks ja ütlen ei.  
18. Profifotograafide tehtud perepildid. Mõned ikka võiks kodus olla. Aga kui kõik seinad on kaetud nende sätitud klantspildikestega, siis läheb nagu paljuks. Ma olen rohkem maaliinimene.  
19. Shabby chic. JAH, kui me peame silmas midagi sellist või sellist. EI, kui midagi sellist või sellist.  

20. Pikakarvalised vaibad. Mul ei ole vahet kas vaip  on pikakarvaga või lühikese karvaga, kui mulle vaip meeldib, siis see on viimane asi, mida ma vaatan. Kui praegu olen elutuppa uut vaipa otsinud, siis sõelale on jäänud mõlemat sorti vaibad. Pikakarvalised vaibad on muidugi selles mõttes pahad, et sinna koguneb igasugu sodi, mida kogu aeg ei näe, aga õnneks on tolmuimejad (ja isepuhastuv kodu!) leiutatud, nii et ma koristusastme järgi küll vaipa valima ei pea.

 
21. Vitspunutud mööbel siseruumides. Ei. Kindlasti mitte.  
22. Porteed. Enda pildid? Kui ilus ja fotogeeniline inimene, siis miks mitte. Kui just kõik seinad ei ole enda piltidega kaetud, siis ehk oleks natuke liiga nartsissistlik?  
23. Paksud kardinad. Kodus pole, aga täitsa meeldivad. Mu meelest muudavad elamise suursuguseks. Mitte igal pool ja mitte igasugused. Peavad ikka sobima ka. Annelinna korrusmajas koos vineerist mööbliga mõjuvad pigem naeruväärselt kui suursuguselt.  
24. Telerisektsioonid. Kananahk tuleb peale. Kõik.  
25. Šabloonpildid või kleebised seintel. Ma ei saa öelda ei. Ma tean üht hästi nunnut kodu, kus on kleebised seintel ja need sobivad sinna nagu valatult, iseloomustavad peret ja kodu, nii et olen isegi vaadanud, et ahh kui lahe. Oma kodus…No ma jälle ütlen, et sõltub. Sellised kindlasti ei, need jäägu lasteaedadesse. Sellised aga miks mitte? Tavalise teibi DIY. Viit jubedat trendi võib meil kodus näha. Seitset võiks leida. Kui oleks hoopis teistsugune maja.

“Mina olen Nõukogude inimene, mina olen Tallinnast ja mina maksan!”

“No Marekil on natuke lihvimistööd teha,” ütlesin ma sõbrannale kui autost ühe vana ja natuke räämas kummuti tuppa vedasin. Sõbranna pööritas silmi. “Ma paneks Mareki asemel selle kapi põlema, mitte ei hakkaks lihvima,” ütles ta. “Ära aja, see on täiega ilus, lihtsalt vajab natuke hellust ja armastust,” vastasin mina. Sõbranna tõstis käed üles ja ütles, et “püha jumal, sa oled ikka hingelt nõukaaegne inimene.”

Kas just nõukaaegne, aga mingi vana aja inimese hing elab minus ilmselt küll. Mu meelest ei ole midagi ilusamat/paremat/armsamat/romantilisemat kui vanad asjad. Eriti ideaalne on kui nad on perekonda kuulunud ja uue kuue saanud, aga isegi kui ei ole, siis – jah, ma fännan vanu asju, retrostiilis asju. See ei ole alati nii olnud. On olnud hetki kui ma tahan, et kõik oleks uus ja moodne ja igasugu iluvigateta, aga aja möödudes olen ma mõistnud, et see ei ole mina. See ei ole meie. Meie pere ei ole uus ja moodne ja iluvigadeta. Me oleme “kulunult šikid”. Kommenteerijad on mulle öelnud, et armastan sisekujunduses kitši. Ma ei tea. Ma ei oska nõustuda. Võib olla on see nii. Võib olla mitte. Fakt on aga see, et mulle meeldib sisekujunduses taaskasutus. Maitseasi.

Ja teate, mis on veider? Ma olen siin küll ja küll inimeste kodusid arvustanud, mulle jääb ilmselt alatiseks oma arvamus sellest, mis on ilus ja mis mitte, aga ma mõistan aina rohkem, et oluline on see, et kodu oleks omanike näoga ja et omanikel oleks seal mugav. See on kõige olulisem. Pole minu asi öelda, mis on ilus või “õige näoga”. On ju üsna kindel, et minu retro/kitš kodu ei meeldi paljudele. Ei peagi. Pealegi maitsete üle saab vaid kakelda!

Udune ja lumine Lillehammer

Täitsa harjumatu oli vahelduseks Norra lennukiga tulla, ma olin autoga liikumisega juba nii ära harjunud, et olin peaaegu unustanud kui kiiresti siia jõudmine lennukiga käib. Väike naljakas seik ka. Üks blogilugeja tuli täna korraks Eesti ja pidime täna kohtuma ja tassikese kohvi jooma, kohvi sai joodud, aga lennujaamas – tema just tuli Inglismaalt ja meie Idaga läksime. Ja isver, ma aina imestan KUI normaalsed ja ägedad inimesed mu blogi loevad. Ausalt, aitäh teile! Ma tunnen end ka tänu teile natuke ägedana.

Igatahes, nats enne kahte läksime me lennuki peale ja veerand viis olime me juba Lillehammeris. Jumal tänatud, et Norras rongid alati hilinevad, jooksime natuke ja jõudsime ka varajasema rongi peale. Jube nadi oleks olnud kaks minutit hiljaks jääda ja siis tund aega lennujaamas järgmist rongi oodata. Saime Trondheimi rongi peale, mis ka ei peatu igas külas. Palju mõnusam oli. Ja teate, ma pean ausalt ütlema, et mul tuli nii hull soov edasi Trondheimi põrutada. Mul oli natuke isegi kahju, et ma õiget peatust maha ei maganud;) Ma täitsa mõtlen, et võib olla järgmine nädal teeme väikese Trondheimi reisi – otseselt Lillehammeris kinni ei hoia mind midagi ja saaksin võib olla seal ka natuke tööasju ajada. Peab uurima, aga muidu täitsa võiks minna.

Lumepildid ei eruta ilmselt kedagi, sest õnneks on Eestis ka talv tulnud, aga need hanged…need hanged, mis tänavate ääres on isegi minust kõrgemad, rääkimata siis Idast…see on hetkel see, millega Lillehammer võlub. Selle nimel tasuks hetkel siia isegi turismireisile tulla. Linn oli nii nunnult lumine ja uttu mattunud, täielik muinasjutulinn. Eelmine kord kui meil auto siin katki läks ja tagasi lennukiga pidime minema, jäid Ida suusad ka siia ootama. Me ei olnud küll sobivalt riides, aga tegime siiski väikese suusatiiru. Ida meenutab mind kui ma (16-aastaselt!) suusatama õppisin. Jube püüdlik on, aga ikka kipub pepu tahapoole vajuma, nii et tasakaal paigast ära läheb, aga küll ta õpib.

Viimastel päevadel on palju (blogimaailmas või minu seltskonnas) räägitud vedamistest. Et mõni inimene on justkui priviligeeritud, sest tal on vedanud.  See on tegelikult huvitav teema, millel võiks pikemalt peatuda, aga mina ütlen siinkohal, et minul on ka vedanud. Vedanud sellega, et meil on Norras oma Muinasjutt (nagu te teate, siis Satu = muinasjutt soome keeles). Vedas, et me ühel ilusal päeval just selle rongi peale istusima, temaga juttu ajama sattusime ning  võrratu sõbranna/pereliikme leidsime. See oli vedamine. Aga kas Lillehammerisse tõi mind vedamine? Mõttekoht eks?

Ja mõnusaks kontrastiks eelmise postituse suvepiltidele lumine Lillehammer! Kurat, mul on ikka vedanud küll, et saan siia kui koju tulla;) Brne tõin ka kaasa. Sobib siia. IMG_5793IMG_5796IMG_5803IMG_5806IMG_5819IMG_5832IMG_5898IMG_5880IMG_5855IMG_5888    

#firstworldproblems

Kas teil on mõnikord nii, et mõni mööbliese hakkab kodus nii häirima, et ajab hulluks? Mind ajab juba mõnda aega hulluks meie diivan. Diivan on ostetud vist mingi kuus aastat tagasi, kuid ei näita mitte ühtegi vananemisemärki, ilmselt on see üks sedasorti diivaneid, mis lihtsalt on sellise kvaliteediga, et selle katki minemiseks peaksin ma vist lihtsalt talle mõne suurema tööriistaga kallale minema. Või noh ütleme nii, et tegelikult ei häiri mind niivõrd diivan, kui selle kangas ja see, et tal ei saa külgi vahetada. Ma tahaks, et see oleks vahelduseks akna all ja kuigi ta minu arvates sobib sinna ka niimoodi, siis teleka vaatamise mõttes on diivan valesti. Kuid seda ei anna ümber tõsta ja nii see diivan mind häiribki.

img_5986IMG_5996.JPG

Mingist hetkest hakkas mulle pinda käima ka meie vana diivanilaud, kuigi ka see on täiesti korralik ja tegelikult ei vaja absoluutselt välja vahetamist. Lihtsalt enam ei meeldi ja ma ei tea, mis temaga peale hakata. Ma sain küll Lauad.ee-st päris hea pakkumise uue laua jaoks, kuid siis hakkas koi minus mõtlema, et aga tegelikult häirib mind kõige rohkem see, et meil pole köögis kappe, vaid on riiulid. Ja ma tahan kappe. Ma tahan, et kogu mõttetu pahn oleks silma alt peidus ja ma ei peaks Marekiga kogu aeg vaidlema selle üle, mis seal riiulil olla võib. No ja siis ma leidsin mingi Mareki vanaema vana laua, mis tegelikult on ülišeff ja muutis mu rahutu hinge tiba rahulikumaks, sest kahest häirivast asjast üks sai (ajutiselt?) silma alt ära. Panin sinna ahju kõrvale peitu.

IMG_5994.JPGIMG_5999.JPGIMG_6007.JPG

Diivanipatjadest, kardinatest ja põrandast ei hakka ma isegi rääkima. Rasked on need “firstworld-probleemid”.  Aga kuusega (mis sellest, et kunstkuusk) olen ma sel aastal rahul. Mul ei olnud meeles, et meil on terve hunnik retrokuuseehteid ja ma ei pidanudki neid koledaid-igavaid-vanu kuuseehteid, mida me viimased sada aastat kasutanud oleme, kasutama. Kõik polegi nii kole. Ma ei tea, mis retrolainel ma olen, aga ma tahaks veel neid paberringidest vanikuid ka kuusele teha. Teate ju küll neid, lasteaedades tehakse neid minu meelest siiani. Kui ma veel suudaks üles leida tädi Siiri tehtud ehted, siis ma oleks veel rohkem rahul. Glitter-võtmehoidja-kuusehe on Ida selle aasta kingitus meile Lillehammeri lasteaiast. IMG_5987.JPG Sometimes I just laugh about myself how simple and not important things can get to my nerves. Like this sofa we have. I really don´t like it, but it is one of these good quality sofas, that will not die, unless we kill it and we have no reason to do so. Siz years old, but still god as new. But I don´t like the colour and pattern, I would like to have something more stylish. The same with our old coffee table. Also more than 10 years old, but made of quality wood and will probably stay young forever. I got a very good deal from an Estonian company for new table, but then I remembered that I also hate that we don´t have kitchen cabinets, only shelves and I want cabinets more than anything in our house right now. Okay, the blankets, and pillows and carpets too, but I can manage with those. I found an old coffee-table that belonged to Mareks grand (or greatgrand) mother and I thought to replace the old one with this vintage table. I think it is pretty cool, so at least for a while I am semi-satisfied. Yes, these are the first world problems I sometimes deal with. I know, I know, lame.  

APPI!

Marek lammutas pool meie teist korrust maha, mis tähendab seda, et ees ootab pahteldamine ja värvimine. Keskmise toaga on kõik lihtne, siin on seinad valged ja alles paar aastat tagasi värvitud, nii et siin pole midagi keerulist. Seinad jäävad valgeks*. Küll aga on keerulisem lugu magamistoaga. Kui niikuinii juba värvimiseks läheb, siis on loogiline ka see tuba üle teha,sest me oleme hoolsalt kärbseid tapnud, nii et valge lagi on tapatöö jälgi täis. Ei ole just kõige ilusam.

Ja nüüd tulebki see “APPI!” osa. Ma sattusin Pinterestis tuhnides sellise tehnika peale nagu “patina” ja armusin sellesse, aga ma ei suuda otsustada, milliseid värve kasutada. Muidugi ei tea ma ka, kas seda patinat on kerge või lihtne teostada, aga Marek on siiani kõik mu hullumeelsed ideed värvimisel teostanud, nii et ilmselt saab ta ka sellega hakkama. Aga mis värvid?

Kõige lollikindlam oleks ilmselt midagi neutraalset, nagu sel pildil? Aga et see mõjuks efektselt, siis ma tahaks, et meil ka oleks selline baldahiin ja lauad laes, aga see tundub võimatu, sest 1) mulle tundub, et see on liigne töö, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja 2)mulle tundub,et see on raha raiskamine, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja ja 3) selline baldahiin ei sobi meie olemasoleva voodiga.

img_9541-3 Teise variandina meeldiks mulle midagi sellist. See peaks sobima nii olemasoleva mööbli kui kardinatega. Võib-olla peaks selle juurde jäämagi? Liiga palju valikuid ei tohi mulle anda, sest siis ma ei suuda never otsustada. Samas meeldib mulle tohutult sinine värv. Nagu te teate, siis elan ma koos feng shui eksperdiga ja guugeldades leidsin ma, et sinine oleks täitsa õige värv. Sinine on taevalaotuse värv. Sinine on rahulik, mõtlik, kahandab põletikku ja soodustab und, vähendab pinget ja stressi, kuid on mõne inimese arvates liiga nukker. Järgmiseks probleemiks on aga see, et meil on magamistoa seinad, välja arvatud lagi mingi kummalise tehnikaga värvitud kuldseks. Mulle tundub, et kõige mõistlikum oleks see ära kasutada. Aga kas kokku sobiks helesinine ja kuldne? Või oleks õigem panna kokku kuldne ja mõni pruunikas-beezikas toon? Kui ma jällegi feng shuid uurisin, siis ka kuldne oleks taibukas alles jätta. Kuldne on positiivne, optimistlik ja väärikas, usutakse, et kuldne värv tõmbab ligi raha, austust ja kuulsust. Kuulsusest on mul suht suva, aga God knows raha oleks küll vaja. Ma selle nimel sunnin end nüüd isegi wc-poti kaant kinni panema, sest feng shui järgi tuleb “rahapaja kaas” kinni hoida:D Mida teie arvate? Millised toonid teie kokku paneks? Aidake! Muidu ma olen sunnitud ka meinistriimi tegema;) Lõpetuseks Marekile lihtsalt mõned mõtted. Selline baldahiin peaks meie olemasoleva voodiga täitsa sobima;)  Ja sellistest “öökappidest” ei ütleks ma ka ära. Kui juba soovide esitamiseks läks. img_9545-3   img_9542-1 *Kuigi Feng shui järgi ei ole valge üldsegi soovitatav