“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma tahan esmalt öelda, et ma absoluutselt ei taha selle postitusega kuidagi alavääristada või solvata kellegi valikuid. Mul on veganite vastu täielik lugupidamine, sest kuigi ma ise vegan ei ole, saan ma väga hästi aru, miks inimesed eetilistel põhjustel otsustavad sellise valiku kasuks. Lisaks pean ma ka ütlema, et tänu veganitele on mu enda toidulaud muutunud kohati palju värvilisemaks ja põnevamaks. Kui ma alguses arvasin, et vegantooted on kallid, nende roogade valmistamine võtab palju aega või siis need lihtsalt ei maitse, siis täna ma nii enam ei arva. Hea vegan (ja taimetoit üldse) on minu jaoks tihti palju parem kui liha.
Siiski jään ma mõnikord mõtlema,kas veganitele üldse kunagi on võimalik meele järgi olla. Mõnikord mulle tundub, et nad on nii kinni oma maailmas ja justkui kogu maailma peale pahased. Et kõik ei tee nii nagu nemad tahavad. Et kõik ei söö nii nagu nemad tahavad. Et kõik ei ole nii teadlikud. Ja siis nad on pahased.
Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et olen veidike vanakooli inimene. On palju asju, millega harjumiseks või mille mõistmiseks mul läheb rohkem aega kui mõnel 20+ inimesel, sest ma lihtsalt olen kasvanud teisel ajal. Aina rohkem hakkan ma aru saama oma vanaemast, kes mõnikord vaatas mu riietust, kuulas mu juttu, vangutas pead ja ütles, et ei tema ei saa aru enam asjadest. AGA see ei takistanud tal naabrinaisega koos mulle õmblemast kostüümi, mis paljastas rohkem kui varjas, sest ma tahtsin. Ma olin kusagil ajakirjas sellist näinud ja tahtsin ka sama seksikas olla. Ma võin mürki võtta, et omaette mõtlesid nii vanaema kui tädi Sale, et noorus on hukas kui seda outfiti mu seljas nägid, aga isegi kui nad ei mõistnud, siis nad ei halvustanud/arvustanud. Nad said aru, et ajad on muutunud.
Ma püüan oma kohati konservatiivsetest/aegunud vaadetest hoolimata olla samasugune. Tolerantne. Tädi Sale ja vanaema ning too punase-ussimustrikirju seelik/nabatopp tuletavad mulle seda meelde. Kahjuks/õnneks ei ole mul sellest ühtegi fotot, aga laias laastus meenutas topp midagi sellist, olles veel vaid ka ilma varrukateta ja seelik oli assümeetriline ning sama lai kui keskmine püksivöö. Respekt vanaemale siinkohal, et ta on alati olnud kõige ja kõige suhtes olnud nii tolerantne.
Mulle jäi kogemata silma E-Piima Facebooki postitus: “Täna on ülemaailmne lehma väärtustamine päev. Meile Epiimas on lehmad väga olulised, sest ilma nendeta ei oleks meie maitsvaid juuste.” (päise pilt on ka nende Facebooki lehelt) ja loomulikult oli sinna alla ära toodud kohe mitmeid YT videosid sellest kui küüniline selline postitus on, millised on piimatööstuse valed ja kuidas lehmasid ekspluateeritakse.
Sellega seoses tuli mulle meelde üks vestlus veganluse teemadel koos sõbrannadega ja kokkuvõtvalt jõudis mu sõbranna küsimuseni, et aga milleks üldse loomad kui kõik oleksid veganid?
Ma olen juba mitu nädalat kui mitte rohkem plaaninud külastada kohvikut SIIN, tundub selline nunnu lõunapausi koht, aga kahjuks minust natuke liiga kaugel, nii et muudkui lükkasin seda edasi. Eile jäi mulle Instagramis ette nende lõunapakkumine ja kuna nad on ka Woltis olemas, siis otsustasin ma oma lõunatoidu tellida just sealt.
Allolev suvikõrvitsa kurkumikastme ja peedisalatiga päevapakkumine on see, mis mind woltima meelitas. Take away´ga on see jama, et karpi on sellist kodust toitu keeruline ilusana serveerida, lisaks on oht, et toit sõidutades natukene loksub ja on kättesaades natuke segapuder. Üldse mitte etteheide, lihtsalt fakt ja põhjendus, miks pilt ei ole minu karbitoidust, vaid nende kodulehelt. Olete nõus, et näeb välja mõnus ja kodune?
Ma olen aru saanud, et kohvik SIIN konseptsioon ongi pakkuda mõnusat kodutoitu, nad ei püüa olla fancy restoran, kus keskmes on mõnikord palju muud kui toit, vaid tavaline koduköök. Sellega on nad suurepäraselt hakkama saanud. Muidugi on ehk natuke veider, et nii ütlen kui ise ei ole seal kohapeal käinudki. Aga ma olen näinud teiste postitusi ja hetkel tõesti olen oma arvamuse koha enda kohta kujundanud nende põhjal. Ma olen üldse kuulnud hästi palju kiidusõnu kohviku kohta, mul on oma kiiks, et kui midagi väga kiitma hakatakse ja mõnikord ka inimeste poolt, kes ei mõju mulle reklaamiallikana usaldusväärsetena, siis mul tekib kahtlus – kas on ikka nii umbehää või on tegu kinnimakstud reklaamiga? Ka tasuta lõuna ei ole niisama tasuta lõuna. Mina tellisin oma toidud ise. Lihtsalt igaks juhuks ütlen, et ei tekiks kahtlusi.
Kuidas siis päevapakkumine maitses? Kui aus olla, siis tatar oli maitsestamata ja natuke ülekeenud, see oleks olnud suur miinus kui seda ei oleks katnud imeline kurkumikaste. Ja kui ma ütlen imeline, siis ma mõtlen imeline! Suvikõrvitsakotletid on üldse üks mu lemmiksuvetoit, nii et siin ei ole vist küsimustki, kas maitses. Peedisalat oli nagu peedisalat ikka, mõnusalt küüslaugune nagu mulle meeldib. Kokkuvõttes ütlen ma aga siiski, et päevaka hitt oli kaste. Ja seda oli palju! See meeldis mulle. Ma olen mõnikord nagu Manu MKR-ist kui kastet liiga vähe on. Nagu “where´s the sauce?” eksju. Siin seda probleemi ei olnud ja seepärast ei jäänud esikohale ülekeedetud tatar, vaid mõnus suvikõrvitsakotleti, kastme kombinatsioon. Ports on täpselt selline mõnus pirakas nagu pildil, kõht saab viieka eest väga täis. Mulle meeldis.
Marek, kes ei ole eriline taimetoitude ja vegantoitude fänn, ei olnud sama vaimustunud. Ütles, et kõhu sai täis, aga maitseelamust ei pakkunud. Midagi muud oleks ka imelik olnud, sest ma ei tea, kas te teate, aga ta kohe kardab kui tuleb suvikõrvitsa hooaeg, sest siis on mul igas toidus seda ja ma vist olen aastatega ta üleküllastanud sellest maitsest. Kas mina tellin sellest kohvikust uuesti või lähen sinna lõunastama? Kindlasti. Kui ma töötaks jätkuvalt Telliskivis, siis võiks mind seal üsna tihedalt näha. Kohvik SIIN on mõnus vaheldus igasugusele fäänsindusele.
Mu õde oli sealt eile kaasa ostnud ka paar koogitükki – Twixi ja Bounty koogi. Kahjuks me neid maitsta ei saanud, sest Dexter sai karbi kätte ja meil õnnestus see küll ta hammaste vahelt kätte saada (nii et ei pea muretsema, et koer suhkrut ja šokolaadi sõi), aga kes see ikka koera näritud karbist enam kooki tahab maitsta. Hahh, oodake vaid natuke;) Niisiis tellisin ma lõunaks ka ühe tüki kooki. Raske heitluse peale jäi võitjaks Twixi kook. Pean aga tunnistama, et see mulle ei maitsenud kohe üldse. Oli minu jaoks liiga kuiv ja liiga suhkrune, liiiiiiiiiiiiiiiga magus. Ma ei ole eriline magusasõber ka, nii et minu jaoks oli see täiesti vale valik. Koju jõudes tuli mulle meelde see Dexteri näritud karp, mille me olime unustanud pesuruumi. Ma teadsin ju, et seal oli sees ka Bounty kook ja ma pidin minema vaatama, kas mul õnnestub seda sealt maitsta. Minu suureks õnneks oli kannatada saanud Twixi kook ja pool Bounty kooki oli täitsa söömiskõlbulik. Nii, et naera veel, et kes see ikka Dexteri näritud karbist kooki enam sööb. Selgub, et mina söön. Vat see kook oli maitsev. Julgen väga soovitada!
Seega. Võib olla ei ole see koht, kuhu peaks minema lihasööjast abikaasaga, aga sõbrannaga lõunatama või kooki sööma küll. Aa, ma olen nende juustuküpsist ka söönud. Väga suur positiivne üllatus oli.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma olen kõigesööja ega ole toiduga väga pirtsakas. Ma võin lusikaga karbist ära süüa ka sweet chilli kastme, mis tuli kaasa „next level nuggetitega“, ja mida keegi teine ei söö. Aga mulle meeldib proovida uusi maitseid. Katsetada. Avastada uusi lemmikuid. Leida alternatiive. Ja olgugi, et suht koi, teate ju küll taaskasutus ja värgid särgid, siis maitselamuste ja kogemuste eest olen ma nõus maksma.
Uute maitsete mõttes olen ma väga õnnelik, et mul on oma „kodustatud vegan“, kes on mu maitsemaailma – ja mitte vähem – mõttemaailma avardanud. Ma ei arva enam ammu, et veganid söövad vaid muru (habemega nali, ah?) või et kõik vegan on kallis ja keeruline valmistada. Vegan-toite olen ma umbes aastaid kaheksa katsetanud ja pean ütlema, et kui alguses tundus mulle pea kõik uus ja huvitav ning maitsev, siis nüüd on mu maitse palju rohkem arenenud. Kõik ikka enam ei maitse. Ja mul on oma veganlemmikud. Maitsed, restoranid, inimesed.
Selle sissejuhatusega jõuame me uue veganrestorani ja -poeni „Oasis“. Kui sinna oleks eile sattunud kaheksa aasta tagune mina, kes alles proovib alternatiive liha- ja piimatoodetele, oleksin ma pettunud ja öelnud, et vegantoit ikka ei ole päris minu tassike teed. Aga eile sattus sinna praegune mina ja etteruttavalt võin öelda, et kahjuks ei avaldanud koht muljet ka tänasele minale. Ei, ma valetan. KOHT avaldas mulle täiega muljet. See mõnus linnalik moodne „vaib“ (kas see on mu uus lemmiksõna?) , stiilne oaas keset Rotermanni, päike pildus mõnusalt kõrghoonete vahelt oma kiiri ja DJ mängis täpselt minu masti muusikat. Ma läheksin koha pärast IGA KELL tagasi. Vaadake ise!
Menüü tundus väga huvitav. Aa, oodake, enne seda pean ma natuke vinguma ka juba. Mulle ei meeldi oodata. Üleüldse, aga eriliselt ajab mind närvi kui ma istun restoranis lauda ja minust käiakse mitu korda mööda enne kui mind teretatakse ja siis läheb veel aega enne kui mulle menüü tuuakse. Ma tahan tähelepanu (hmmm, ehtne blogija?).
Igatahes, kui vaatate kodulehelt menüüd, siis kohapeal on menüü tunduvalt pikem. Eelroogasid on rohkem, salatid ja supid on eraldi, ka põhiroogasid on rohkem. Lisandunud on ka vaagnad jagamiseks. Me otsustasime sellest valikust võtta eelroaks Oasise poe rikkaliku liha ja juustu taldriku. Teate, mul on hästi paha seda kirjutada, ma ei taha uue koha suhtes bitchida, aga kui vaagen lauale tuli, oli mul hea meel, et olin siiski ka salati tellinud lisaks. Mul ei olnud kõht tühi ja tahtsin vaid näksida, kuid sellel rikkalikul vaagnal väga palju just näksimist ei olnud. Ma olin pettunud.
Okei, ütleme siis nii, et kogus mind isegi ei häirinud nii palju, see oli esimene reaktsioon, rohkem häiris mind hoopis kogu kompott ja väljapanek. Täna kui ma uuesti tagasi läksin (sinnani me veel jõuame) ja käsitööjuustude vaagna tellisin, leidsin ma end mõttelt, et kui see oleks salat olnud, siis see oleks isegi okei olnud, natuke veider oleks olnud küll süüa õunamoosiga lastevorsti, aga siiski.
Ma pean silmas seda, et snäkitaldrik minu jaoks ei ole selline, kus kõik asjad on üksteise peale kuhjatud ja nende kätte saamiseks ma pean kasutama nuga ja kahvlit. Lisaks, et ma ei saa aru, mida ma söön. Vorsti ja juustu all oli mitu erinevat kastet, mis omavahel segunesid kui üht või teist proovisime ja maitsetest ei olnud võimalik aru saada. Vorsti ja juustu peal oli veel moosi. Ma ei söö õunamoosi. Ma ei taha, et mind sunnitakse seda sööma, kui ma tahan proovida vaid vorsti. Ma tahan ise otsustada, millist kastet ja millega ma proovin. Ma üldse ei ütle midagi vorstide ja juustude kohta – need on eraldi väga maitsvad ja „suitsuvorst“ petab minu täiega ära, nii maitse kui konsistents (kuigi mu kolleeg ütles, et nüüd ta mõistab, mida tunnevad koerad kui nad kummikut närivad), ka hummused, moosid ja muu soust, mis taldrikul oli, oleks võib olla eraldi olnud täitsa okei (lihtsalt mina ei armasta moose, aga see on minu probleem), aga „kunstipäraselt“ taldrikule panduna maitseelamust ei saanud.
Kahjuks ei pakkunud vaagen ka silmailu. Mul oli vanaisa Andu, kes võttis kätte leivapätsi ja vorstilati ja nüsis sealt siis endale kõige nürima noaga jämedad viilud (kunagi ei kasutanud ta ka lõikelauda, vaid lõikas neid viile õhus), mida ta võileivaks nimetas. Mulle tuli neid viilakaid vaadates Andu meelde. Omamoodi nunnu ja nostalgiline – emotsiooni tekitamise eest kümme punkti, aga kui sul ei ole oma vanaisa Andut (ja isegi kui on), siis kas sa tahaksid vanaisa Andu vorstivõiku eest maksta 11 eurot? Ei ole nii, et paned lastevorstile peale törtsu õunamoosi, lisad rohelise lehekese ja saad gurmeetoidu. Leib oli kahjuks kuiv ja/või mitu päeva vana. Või äkki see kõik ikkagi on gurmee ja vaid mina olen ikka veel piisavalt kehva maitsega? Maakas nagu ma olen, et ei mõista lihtsalt peeneid asju.
Caesari salati valisin ma kookosepeekoni pärast. Seda ei olnud ma varem proovinud ja tundus midagi sellist, millega annab jälle pere ära petta (nagu sojahakklihaga). Ei saa, see oli kõige puhtakujulisem kookosekrõps. Mulle ei maitsenud. Kohe üldse. Ärge saage minust valesti aru, ma saan aru, et püütakse leida lihtsalt taimseid alternatiive, mis ei pea olema üks ühele ja teatud asendused on väga okeid, näiteks samas salatis artišokk kana asemel. Väga meeldis. Salati kohta ma ei saagi tegelikult midagi halba öelda, see oli täitsa maitsev, kaste ja «parmesan» olid väga mõnusad, kookose»peekoni» nokkisin ma lihtsalt välja. Väljanägemine oli okei. Minu arvates. Ei saa väga nuriseda.
Kaisa eepilisest seeneburritost ma pilti ei teinud. Võib olla oleks pidanud. Jällegi ei jäänud ma rahule toidu väljanägemisega. Et kui snäkivaagnaga püüti kunsti teha, siis see oli serveeritud nagu pubitoit. Pubitoidul ei ole midagi viga, juhul kui ma tahan pubitoitu. Kui ma tulen Rotermanni kvartalisse restorani, siis ma ei taha pubitoitu. Järgmine kord võime selle asemel sõita läbi Pärnu mnt Shaurma kebabist ja saame samasuguse prae, lihtsalt viieka eest.
Maitse poolest ütles Kaisa, et talle maitses, ma küll võtsin vaid tükikese, aga eepilist maitseelamust ei saanud. Minu salat oli minu arvates parem valik. Veider, sest ma olen suur seentefänn.
Kas ma olen juba piisavalt vingunud või jaksate veel kuulata? Ja jällegi, ma tegelikult üldse ei tahaks halvustada, sest ma tean kui halb tunne see on kui keegi teeb maha seda, mida südamega teed. Oot, aga äkki siia ongi koer maetud? Mulle ei tundunud, et see on südamega tehtud. Pigem jäi natuke mulje, et «ahh,koht tuli lahe välja, asukoht on hea, turistid ja niisama linlased satuvad siia niikuinii, et ei pea kõikide asjadega ka pingutama». Toidukohas toiduga peaks. Ja ma ei pea silmas seda, et peab olema udupeen ja jube eriline. Minge proovige Vegan V leiba ja juustumääret või Commune Café juustupitsat ning te saate aru, mida ma mõtlen. Lihtsus, ehedus ja südamest tehtud. Seda jäigi Oasis puudu. Eriti jäi mulle poe poole pealt seda südamega tehtud tunnet puudu. Pole vahet, kas astud Selverisse või Oasis vegan poodi. Alloleval pildil ühel pool on Oasise “käsitööjuustud”, teisel Selveri “käsitööjuustud”. Valik on pea sama lai, sry Selveri pilt on keskendunud rohkem Bedda hinnale. Hinna poolest valige Oasis!
Ühesõnaga. Ma tahan midagi, mida ma Selverist ei saa. Midagi erilist, isetehtut, uut ja huvitavat. Selveris käin ma iga päev. Popis Rotermanni keskuses harva. Ma tahan erinevust. Vau tunnet, et aa, selle pärast ma 40 km olen uuesti nõus sõitmagi, et saada juustu, mille peale mu sisemine jumalanna …mida ta tegigi selles varjundite raamatus? Aa, tantsiks tangot (vist). Ma tahan toiduelamust, mida ka koju kaasa võtta. Käsitööjuustugi. Te ikka saate aru, et kui ma kirjutan juust, siis ma pean antud kontekstis silmas vegan juustu.
Ja nüüd jõuame me sinnani, miks ma täna lõuna ajal tagasi läksin. Juustuvalik ja käsitööjuust. Kui meile eile rikkalik juustuvalik lauda toodi, olime me mitmel põhjusel pettunud nagu te aru saite. Ma saan ideaalselt aru, et see on poe valiku tutvustamiseks nii nagu ka nimi ütleb, aga 1) kui poe valikus on veel mitmeid teisi põnevaid juuste, siis miks on vaagnal vaid kaks erinevat juustu ja 2) miks pole selles käsitööjuuste, kui ettekandja sõnade järgi on see sama vaagen nagu (seitsmeeurone) käsitöö juustuvaagen, lihtsalt rikkalikum. See kõik mind kripeldama jäigi. Et kui menüüs pakutakse käsitööjuustu, siis miks pole seda poeletil ja miks on soodsamal vaagnal midagi, mida pole isegi mainitud rikkalikumal vaagnal. Ometigi kui need on üks ja sama. Bedda juust on hea (üldse ei ütle midagi), aga see on midagi sellist, mida ma panen võileivale. Lastevorsti peale;) Käsitööjuustu söön ma restoranis juustuvaagnalt. Üldiselt. Sest ma ei ole gurmaan-vegan, vaid omni, kes sööb ka täiesti tavalist hallitusjuustu.
Aga ma tahtsin teada enne kui arvustust kirjutama hakkan, kas neil kahel erineva nimetusega vaagnal on mingit erinevust või on kõik nii nagu ettekandja eile ütles. Sõitsin lõuna ajal linna ja tellisin kaasa käsitööjuustude vaagna. Kaasa! Mul on lõuna tund aega ja sellest tundus Õismäelt Rotermanni ja tagasi sõitmiseks rohkem kui küll olevat. Ma ootasin oma vaagnat 34 minutit! Mis kogu sõidu ja kõndimise ja tellimuse võtmise ootamisega tegi kokku tund ja 39 minutit. Te mäletate, mida ma ootamise kohta ütlesin enne? Samas teenindus oli meeldiv, vabandati, aga noh ikkagi tiiiibakeeenee kaua läks. Olete nõus?
Trummipõrin. Elevus. Kas te olete valmis? Mina olin valmis, et ootamine oli seda väärt. Avasin kaasavõetava karbikese ja *trummipõrin vaibub* – mulle vaatas vastu täpselt samasugune vaagen nagu eilne. Erinevus hinnas ja kirjelduses. Üks on käsitöö juustude vaagen. Teine rikkalik poe valiku juustu ja liha vaagen. Kahe vaagna erinevus oli see, et seekord oli suitsuvorsti peal vaarikamoosi ka. Lisaks lastevorstil olevale õunamoosile. Milles seisneb käsitöö jääb mulle selgusetuks. Aaaaa, paki avamine. Selle võib ka liigitada käsitööks. Tõsi! Ei saanudki petta.
Krt, aga kus mind ajas jälle närvi, et kastmed, hummused, moosid olid kusagil segamini ja koos. Peedihummus oli väga hea. Ma oleks seda tahtnud proovida koos juustuga. Aga mu juust oli juba koos moosi ja tapenade ja jumal teab, millega. Miks neid niimoodi kokku peab miksima ja peitma? Miks mitte panna need taldriku äärde/eraldi kausikesse, et ma saaksin katsetada. Ja huvi korral küsida, millega tegu. Ma ei ole professionaalne vegan, ma olen maitsete katsetaja ja ma tahaksin teada, mis üks või teine kaste on. Lihtsuses peitub võlu. Kunst on ilus, toidukunst absoluutselt ka, aga maitsete ja taldrikule panemise poolest tundub mulle, et ma teeks ise paremini. Olgu, mina ei teeks võib olla, aga Kaisa raudselt.
Tõesti. Halb tunne on, et niimoodi kritiseerin. Aga ma ei saa teisiti. Liiga palju oli/on toidus ja valikutes “ah käib kah tunnet”. Et mitte negatiivselt lõpetada, siis koha poolest on see üks paganama kihvt koht. Minge veini jooma õhtul kui DJ mängib, peale paari klaasi ma usun, et ei mina ega teie ei oleks nii kriitilised ka toidu suhtes;) Ja kihvt et kellelgi tuli mõte ja tehti ära, erinevalt ühest taimemasinast, mis rattaid alla ei saa kuidagi.
mehel majas ei ole üldse asu, vaid peab kogu aeg naiste soove täitma. Kui naistel ikka midagi pähe tuleb, siis tuleb see teoks teha. Kuigi Marek puikles häälekalt basseini välja toomise vastu, siis juuresolevalt pildilt on näha, et naiste võim võitis. Kui naised tahavad puu otsa redelit ja kiiku ja lilli, siis ei ole sobiv vastus, et ootame homseni kuni sa konksud ostad, vaid meie majas on loogiline vastus: “Lähene loominguliselt, sa oskad ju kõike!” Nii ka oli. Nagu pildilt näha on, said kiiged ja lilled ja redelid paika ka ilma konksudeta. Natuke Mareki porisemise saatel, et nii ei ole ju õigesti ja kenasti tehtud, aga meile sobis. Vaatasime hommikul “Ferdinandi” ja avastasime, et mina ja Ida oleme omamoodi lillehärjad ja Marek tubli kutsu, kes üldse ei lähe sapsu täis kui nalja saab. Enne töö ja siis lõbu. Mis te arvate, kas ta niidab juba teist päeva heinamaad samal ajal kui meie…No meie mõtleme, kuhu me selle taimepeenra siis teeme lõpuks. Marek vandus pühalikult, et tema seda kastma ei hakka, et sellest saab küll puhtalt meie enda eralõbu. No hea küll, me anname oma parima! Lubada ei julge, et taimed ellu jäävad ja saaki annavad, aga me anname oma parima!
kosmeetikatooteid kulub rohkem. Mul on suvel mõned asendamatud lemmikud, mis alatui olemas peavad olema, aga nüüd aitab mind nende tarbimisel ka Ida, nii et näiteks alles maikuu alguses saadud Turblissi sära andev rabavesi hakkab juba otsa saama. Palava ja päikeselise ilmaga on see lihtsalt a-s-e-n-d-a-m-a-t-u! Esiteks niisutab ja teiseks annab nii kauni kuldse sära. Kui Ida oleks vanem, siis uskuge mind ta oleks ilublogija. Õnneks ei ole. On laps, kellel lubatakse emme asju kasutada. Ma mäletan ise lapsena kui suuuuur asi see oli kui ema lõpuks leebus ja lubas küüsi lakkida või oma lõhnaõli peale piserdada. Nüüd on see koht, kus ma õhkan, et lapsepõlv tuli kohe meelde. Igatahes kade ma ei ole ja tuletan teile meelde, et www.turbliss.eu lehel annab kood “estonian” maikuus 25% soodustust. Ma vist pean ise ka seda kasutama.
Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.
Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.
Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.
Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.
Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.
Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.
*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!
** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.
Mu venna õde on orhideede hull. Käib kõik sood ja rabad ja metsad läbi. Mõnus hobi tegelikult. Võttis 4+ külastust Ussipessa enne kui ta 1+1 kokku pani ja meie kodulähedasse rappa luusima läks. Ja mina elan Ussipesas üle kümne aasta ega teadnudki, milliseid kaunitare meie kodu lähedal leidub. Nüüd muretsen ka endale uued kummikud ja lähen ka rappa kondama. Selline ilu kohe koduukse taga ja mul ei olnud õrna aimugi.
Teine asi, mis mulle meeldib, kui Kreisivegan külas käib, on meie vegantoitude katsetused. St tema on vegan ja meie katsetame kui kohutav see muru siis on, mida ta näksib liha asemel. Ei ole kohutav. Paganama maitsev on. Paganama lihtne on. Eile näiteks sõime “kitsejuustu” salatit. Ilma naljata, see juust maitses paremini kui päris kitsejuust.
Teate kui mitmekesisemaks muudab toidulaua üks nö kodustatud vegan. Proovige järele!
Ja issandjumalpühamumeie mul on toas lõpuks ometi üks suuuuuuur oliivipuu. See on nii ilus, et eile istusin diivanil ja muudkui vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. Nüüd on ülesanne leida sellele suurepärasele taimele ka sobiv pott. Terrakota või betoon oleks üks variant, aga ma tean täpselt, millist potti ma tahan. Sellist lõunamaist keraamilist sinistes toonides ja/või mustrilist potti. Ma tean täpselt, milline see olema peab, aga kust selline soetada. Samas mitte end vigaseks makstes.
Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.
Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.
Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.
No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.
Meil olid munapühade ajal külas mu venna õde (ahhh, kuidas mulle meeldib seda rõhutada, see on lihtsalt nii “moodne perekond”) ja vend oma naisega. Mulle õudselt meeldib kui keegi külas on. Selline mõnus segasummasuvila tunne on. Marekile ilmselt meeldivad külalised samamoodi, sest siis ma oskan end tagasi hoida ja ei karju. Ok, nali. Karjun ikka kui närvi lähen.
Aga ausalt, mulle on alati külalised meeldinud. Eriti meeldivad mulle külalised, kes on samamoodi kreisid nagu mina ning kui nad on “kreisid veganid” nagu Kaisa, siis on see eriti cool. Taimetoit on mulle alati südamelähedane olnud, aga veganlus on samal ajal pigem tume maa ja selline teema, mille üle nalja visata ja ilkuda. Teate ju küll neid vegan-meeme murulõhna nuusutamisest ja nii edasi. Ei saa minust “moodsat veganit”, aga…mul on täiega hea meel, et Kaisa on meie silmi ja meeli avardanud. Kõlab nii isekalt, aga ma ootan kui ta külla tuleb oma külakostiga, sest nii palju uusi ja huvitavaid asju saab proovida. Ja vähe sellest – ma olen tema kõrval õppinud, et polegi see vegan toit mingi raketiteadus. Ega ka maitsetu muru. VÄGA häid ja VÄGA lihtsaid toite on olemas. Natukene julgust ja katsetamist on vaid vaja. Okei, kasuks tuleks ka see kui kodupoes oleks piimatoodete alternatiiv kättesaadavam (kui Keila Selveris).
Muide, eelmine kord kui Kaisa meil külas käis, soovitas ta Marekil laktoosi oma menüüst välja jätta. Marek põtkis vastu – tema on TERVE elu piima joonud. Lõpuks siiski katsetas ja… nüüdme ei joo juba pühaissandjumal-maeimäleta-kuikaua (lehma)piima. Tundub, et polegi eluks hädavajalik nagu me siiani oleme arvanud.
“Kana”nugetid ja “kebab” olid täiesti nagu liha. Supermaitsvad.
Vegan cheddar jalapenoga – imelised ahjusaiad.
Sandra Vungi retsepti järgi tehtud paneeritud kikerherned. Minu üks suur lemmik.
Vegan riisisalat. Nagu tavaline riisisalat, lihtsaltt hapukoore asemel vegan variant ja liha asemel kikerherned.
” (päise pilt on ka nende Facebooki lehelt) ja loomulikult oli sinna alla ära toodud kohe mitmeid YT videosid sellest kui küüniline selline postitus on, millised on piimatööstuse valed ja kuidas lehmasid ekspluateeritakse. 
Ja issandjumalpühamumeie mul on toas lõpuks ometi üks suuuuuuur oliivipuu. See on nii ilus, et eile istusin diivanil ja muudkui vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. Nüüd on ülesanne leida sellele suurepärasele taimele ka sobiv pott. Terrakota või betoon oleks üks variant, aga ma tean täpselt, millist potti ma tahan. Sellist lõunamaist keraamilist sinistes toonides ja/või mustrilist potti. Ma tean täpselt, milline see olema peab, aga kust selline soetada. Samas mitte end vigaseks makstes.
