pere

VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

/ Eveliis / 2 Comments

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635

Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

/ Eveliis / 20 Comments

Juba 1997.aastal rääkisin ma vahetusõpilasena uhkelt kõikidele, keda huvitas või kes oskasid huvi teeselda uhkelt kui tore Eestis elada on. Muidugi lähen ma Eestisse tagasi, vastasin ma natuke solvunult, kui mult küsiti, kas tahaksin Norrasse elama jääda, nüüd kui ka keelt oskan. Miks ma peaksin tahtma mujal elada olles eestlane, pööritasin ma silmi. Ega see tunne kuhugi ei kadunud, olen ikka Eesti patrioot ka edasi olnud – pean au sees laulupidusid, arvan, et meil on kõige ilusam hümn (peale Soome võib olla), olen uhke eestlaste saavutuste üle ning armastan Eesti kööki, muusikat, kunsti. Alati on hea koju tulla.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud mõtlema, et mulle meeldibki mõte tulla koju, mitte tulla Eestisse. Seda on tegelikult endale ja teistele kurb tunnistada, aga ma olen hakanud Eestist kaugenema. Kodu ja pere on tähtsad, aga Eestiga on mu armastussuhe jahenemas. Ma ei tea täpselt, millest see on tingitud, aga viimasel ajal on mind midagi häirima hakanud. Sõitsime eelmisel nädalal laevast maha ja õde ütles õigesti “jälle see hall Eesti”. Võib olla häiribki mind see Eesti viiskümmend halli varjundit. Mitte ainult ilm, vaid olek ja hoiakud, suhtumine. Kõik on ükskõikne, morn ja õel. Eestis elades ei saa sellest aru, sest ise muutud samasuguseks. See üldine õelus neelab kõik endasse. Sellet saab eriti aru kui oled eemal olnud Eestist.

Eile seisin ma Chicagos keset tänavat ja püüdsin telefonist aru saada, mis suunas ma minema pean. Ma nägin turist välja, loomulikult. Juba esimene inimene, kes must möödus, peatus ja küsis, kas ma vajan abi ja juhatas mind lahkelt õiges suunas. Kodutut Anthonyt, kes mind hotelli juhatas, mäletate? Samal ajal loen ma Eestis uudist, et möödakäijad ei peatu isegi vanainimesest, kes libedaga on pikali kukkunud ega saa püsti. Joodik või kodutu, mõeldakse ja kõnnitakse mööda. Hall sügis ja vihmane talv ei aita minu tunnetele just kaasa. Dubais lennukisse istudes mõtlesin ma kadedusega nende eestlaste peale, kellega seal kohtusin ja kes seal elasid. Veab neil, mõtlesin ma. Ma tahaksin ka, et töö mind sinna elama viiks. Või jumala eest, miks mitte USA-sse. Ei, ma ei ole pimestatud suurlinna tuledest, ma mõtlen lihtsalt, miks me üldse Eestis elame. Sest meie kodu on siin?  Aga kodu ei pea ju Eestis olema?

Veidrad mõtted (mitte esimest korda) koduteel kui mu ainus mõte on, et palun Nordica hiline, sest ma ei taha viimasest lennust maha jääda. Ma olen eilsest saadik liiga palju lennujaamades oodanud (dämn droonid!), ma tahan koju. Ma tunnen puudust oma jonnakast kelmikast sarmikast Idast ja Mr. Poppinsist ka natuke. Aga ma ei tunne puudust inimestest, kes mornilt poes kassasabas seisavad ja müüjale naeratada ei oska.

//

Already on 1997, when I was an exchange student in Norway, I told proudly everyone who wanted to listen or pretended to be interested in listening how good it is to live in Estonia. I always replied “of course I will go back”, sometimes feeling a bit insulted, when I was asked whether I wanted to stay in Norway. “Why would I want to live somewhere else if I’m Estonian” I couldn’t stop but wonder. This feeling has not gone anywhere, I am still patriot to Estonia – I enjoy the singing festivals, think that our national anthem is the prettiest (expect for Finnish maybe), I am proud of what Estonians have achieved and absolutely love Estonian cuisine, music, art. It always feels good to come home.

Recently I have realized that I like the thought of coming home, but not coming to Estonia. It is actually sad to admit to myself and also to others, but I have started to move away from Estonia. My home and my family are important, but my love affair with Estonia is starting to fade. I am not really sure what is the cause for all this, but something has started to bother me. We arrived back to Estonia last week with my sister and when driving off from the ferry she said the golden words “this grey Estonia again.” Maybe this is what is bothering me, the fifty shades on Estonia? I am not only talking about the weather, but also the way people are and their attitude. Everything is numb and apathetic, angry and mean. When you live in Estonia, you don’t sense this, because you become one with all this. This overall bitterness is swallowing everything. And you understand this when you have been away.

Couple of days ago I was stood in Chicago in the middle of the street trying to understand which way my phone is directing me. Obviously I looked like a tourist. Already the first person, who passed me, stopped to ask if I needed any help and kindly led me into the right direction. He was a homeless guy called Anthony. Meanwhile I read news in Estonia about how people walked pass an elderly person who had slipped, fallen down and couldn’t get up. “Drunk or homeless” is what they were probably thinking and just kept walking. Grey autumns and rainy winters don’t really make things better. When I was flying back from Dubai, I was so jealous of those Estonians who I met and who lived there. How lucky are they. I wish my work could take me to live there or why not even to America. I am not blinded by the city lights, I am just thinking why do we live in Estonia? Because our home is here? But home doesn’t necessarily have to be in Estonia does it?

Weird thoughts (not the first time) on my way back home when my only wish was for the last connecting flight to be delayed, because I didn’t fancy spending a night in the airport. Since yesterday I have spent too much time waiting in the airports, I want to go home! I miss my stubborn crazy Ida and I miss Mr. Poppins too, a little bit. But I don’t miss all these people standing in queues with their long faces who cannot spare a smile to the cashier.

 

 

 

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

/ Eveliis / 2 Comments

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi. 

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa   on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

//

 

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

 “No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

 “But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

 “Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

 Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

 Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

 We have the honor, privilege  and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

 I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

 I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

 

 

 

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…

/ Eveliis / Leave a comment

Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.

Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.

Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.

Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.

Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.

Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.

*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!

** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.

Nädalavahetus

/ Eveliis / Leave a comment

See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.

IMG_3525.JPG

Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja  läksime üle kolme aasta  legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.

Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.

Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.

IMG_3518.JPGIMG_3507.JPGIMG_3510.JPG

Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)

Kanaisa – superisa, pehmo, haige inimene või normaalsus?

/ Eveliis / 6 Comments

Mõni teema läheb ikka lappama. Põhjusel, et ma kirjutan midagi, mis hingel, ega oska igat sõna või lauset analüüsida kommenteerijate vaatevinklist ning nii juhtubki, et mulle pannakse suhu sõnad, mida ma pole öelnud või jõuavad kommentaarid sellistesse kõrgustesse, mille peale ma ei oskaks oma õudusunenäoski tulla. Olgu, kommenteerijate kaitseks pean ma ütlema, et ilmselt kõik kommenteerijad ei ole minu ja mu perega läbi blogi tuttavad ning tunnevad siis “siirast muret”. Mulle heideti siin ette “alandamist ja mõnitamist”. Ma ütlen ausalt, et viimasel ajal tundub mulle, et inimesed on nii tundlikud, et näiteks kui öelda inimesele, kes vingub, et on paks, et oled jah juurde võtnud, võib mürki võtta, et järgmisel hetkel nutab see inimene kusagil, sest teda mõnitati. Need kaks väljendit on devalveerunud.

Küll aga hirmutas mind kommenteerijate hulgas arvamus, et isa, kes oma lapsega koos tahab olla ja võib-olla hoolibki lapsest rohkem kui naisest, haigeks inimeseks tembeldatakse. Ma ei osanud aimata, et näiteks lausest, et “mees hoiab unise lapse üleval, et temaga koos magama minna” loetakse välja, et mees on pedofiil või kasutab last kilbina. Ma ei tulnud selle peale, et selgitada taustainfot, et vanasti pani Marek Ida magama kella kaheksa paiku, kuid kuna tal on pikad tööpäevad, siis ta jäi ka ise kell kaheksa väsimusest lapse kõrvale magama; ta ei tahtnud nii vara magama jääda. Miks ta last üksinda või minuga magama ei saada? Vot siin tuleb välja kanaisadus. Esimesel juhul kardab kanaisa, et laps kardab üksi magada, sest laps on seda varem öelnud ja teisel juhul oleme me mõlemad süüdi, et harjutasime Ida issiga magama minema. Eks ka sellel on omad põhjused. Kui me Norra kolisime, olid Ida ja Marek pool aastat lahus, pole ime, et nad peale seda tahtsid koos olla. Mingil hetkel oleksime me pidanud kanaisandusele piiri tõmbama, kuid kas laiskusest või teadmatusest või mugavusest lasime me olukorral üle pea kasvada. Ühetpidi nii lihtne, kuid teistpidi nii keeruline olukord. Ei midagi haiglast.

Minu üllatuseks kirjutasid mulle mitmed teisedki kanaisad. Ja kanaemad. Tunnistasid, et ka neil on selline “probleem”. Põhjuseid kananduseks oli erinevaid. Ma ei hakka neid siin üles loetlema, kuid mul natuke hea meel neid lugeda. Oli ka kanaisasid, kes solvusid, sest nad tundsid end kirjutatus ära ning neid pahandas, et üks naine ja ema nende armastust oma lapse vastu naeruvääristab. Jällegi ei arvanud ma, et kedagi naeruvääristasin, kuid mulle tundub,  et kanaisandus mingi piirini on täiesti okei, kuid mingil hetkel läheb lihtsalt minu jaoks see liiale. Ma arvan, et nii kanaisandus-kui emandus teeb lapsele karuteene. M.O.T.T.

Eile rääkisime me sõpradega samal teemal, et mis siis on hullem, kas kanaisandus või rongaisandus? Ja mida ühiskond üldse normiks ning normaalsemaks peab? Mu sõbrad olid eile käinud kontserdil, mis oli mõeldud peredele ja esineja oli tänanud kõiki, kes olid võtnud vaevaks pühapäeva hommikul kell kümme kontserdile tulla, eriti isasid. See viimane märkus tekitas meis hämmingut. Kas see on hämmingut tekitav kui perekontserdil on kohal ka isad? Kas ikka eeldatakse, et isad on pühapäeva hommikul pohmakaga voodis pikali ning lastega väljas käimine on vaid emade “töö”? Iga kell valiksin ma (kasvõi üle piiri läinud) kanaisa kui isa, kes pohmakat põdedes või vastumeelselt pühapäeva hommikul oma perega kontserdile läheb.

Ühesõnaga. Mis ma tahan öelda? Mu blogi on pool-avameelne päevik, ma olen otsustanud lugejatega jagada ka argipäevade teatud pahupooli, ma olen endale teadvustanud, milliseid kommentaare ja reaktsioone üks või teine postitus kaasa tuua võib, kuid ma tahaksin ka lugejatele, kes ei ole püsilugejad ja satuvad siia “klikipostituste” peale ühe või kaks korda, ärge nähke igas kapis tonti. Kui teil on “siiras mure”, siis tutvuge meiega läbi blogi, küsige, kirjutage, aga ärge lahmige niisama. Kui teie soov on muidugi lihtsalt midagi välja plärtsatada, võib olla ka solvata, siis see on muidugi teine asi. Peegel on mul ka kodus olemas, ma tean, milline mina sealt mulle vastu vaatab. Ka see soovitus peeglisse vaadata, on vanaks läinud:)

Lõpetuseks üks armas pildipostitus isade-tütarde suhtest: http://www.upworthy.com/dad-and-daughter-relationships-as-explained-by-10-paintings