Ära kunagi mine teatrisse viimasel minutil! Hiljaks jäämisest rääkimata!

Sest võib juhtuda, et garderoobis võtab su riideid vastu Ivo Uukkivi ja terve saal vaatab, kuidas sa kohmetult oma mantli ära annad. Terve saal! Ootamatult oled sa sattunud lavale.  (Teisitimõtlejaga) ühte garderoobi. Ja sa ei saa aru, kas sa oled osa etendusest või mis värk on. Meie jõudsime viimasel minutil, kohmetusime oma mantleid ära andes, otsisime kohad ja jäime ootama. Üsna pea saabus saali vaikus. Kella järgi võis otsustada, et etendus käib. Aga kas ikka käis? Ivo Uukkivi sahmerdas vaikuses edasi-tagasi, käis uksest sisse ja välja, sahmis mantlitega.  Saabusid viimased teatrikülastajad. Kogu saal jälgib neid haudvaikuses. Õppetund missugune.

Etendus algab.

Peategelane Aivo on vihane. Väga vihane. Ega ta vist ise ka ei tea kelle peale. On ta vihane telefoniteenuse pakkuja peale või hoopis noorte poiste peale, kes liiga lärmakalt kõrval ruumis bändiproovi teevad? On ta vihane enda peale? On ta vihane selle peale, et ta ise ka ei tea, mille peale ta vihane on? Olgu selle põhjusega kuidas on, kuid see sisemine viha oli kaugele näha. Selline jõuetu viha kui sa oled oma eluga ummikusse jooksnud, oled üksik, kaotanud fookuse ja ei oska mitte midagi teha. Peale vihane olemise.

Aivo on endine punkar ja bändimees, kes omal ajal teadsis täpselt, kellele ja millele ta vastandus, ta teadis, mis on tema tõde ja oli nõus oma tõekspidamiste eest ka vangis istuma. Isiklik heaolu ei olnud kõige olulisem, nüüd on ta aga isiklikule heaolule alla vandumas. Vanast vihast käib ta internetifoorumites kommenteerimas, omamoodi mässamas ja ei pane imestama, et teda ajab endast välja interneti teenuse pakett, mille maht pidevalt otsa saab.

Ja ta on jälle vihane. Vaatad seda, kuidas asjad teda närvi ajavad, nii närvi, et ainus mõistlik väljund on end internetis välja elada ning samastud temaga. Ei ole küll kunagi päriselt millegi vastu võidelnud ega pea end kuidagi sama suureks kui Ivo Uukkivi, kuid sa mõistad tema viha ja jõuetust, tunned, et vaatad peeglisse. Laval oled ühtäkki sina ise. Sina, keda ajavad kõik asjad närvi ja sa ei saa aru, millise hüve eest ühiskonna nimel võidelda tuleks  ning sind ajab närvi, et sa oled alla andmas oma mugavusele.  Sest tõde ei huvita kedagi. Paratamatult tekkis mu mõtetes paralleel “Metspardi” ja eluvalega. Mugavam on tõde hoida  luku taga kirstus.

Aga viha ei saa luku taga hoida.

Endine punkar on määratud viharavile ja tema mentoriks on noor doktorant Stockholmist. Eesmärgiks on endine punkar lahti muukida, vihale teine väljund leida, kuid ootamatult muugib noor doktorant lahti hoopis iseennast. Samal ajal kui Aivo annab alla ja on nõus muutuma üheks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast.

Noor doktorant muugib ennast lahti raamidest ja sellest vastikut kammitsetud hoiakust, fassaadist, sellest, millised me arvame, et me peame olema. Skandinaaviapäraselt moekalt halli riietatud. Poliitkorrektsed. Edukad. Aga ühesugused. Pole siis ime, et endine punkar end selles maailmas, kus kõik tahavad olla ühesugused ega julge oma arvamust avaldada, ei leia, mille nimel edasi elada. Milline on see tõde, mis oleks väärt võitlust?

Etendus on tragikoomiline ja olgugi et naerda saab etenduses rohkem kui rubla eest, jäi mind peale etendust kummitama mõte, et aga mille nimel üldse võidelda. Tõstame etenduse blogimaailma konteksti. Viharavile saadetakse minusugused “kadedad ja sõnakad” blogijad, sest nad tekitavad ebamugavust. Neid lugeda ei ole turvaline. Nad ei ole skandinaaviapäraselt hallid. Ma olen end kordi leidnud mõttelt, et lihtsam oleks olla ka üks miljon kolmesaja seitsmeteistkümne tuhande kaheksasajast. Leppida. Aga kellega? Kui sa ei tea, kellega sa tülis oled või oledki lihtsalt leppimatu loomuga. Nagu etenduse peategelane Aivo. Kas te teadsite, et soome keeles tähendab “aivo” “aju”? Kas aju saab välja lülitada, et oleks mugavam ja lihtsam?

Kui rääkida näitlejatest, siis ilmselt ei tule teile üllatusena, et Ivo Uukkivi tegi (minu arvates JÄLLE) geniaalse rolli. Ta lihtsalt on geniaalne näitleja. Kunagi oli Tartus legendaarne koht nimega “Kellele ei meeldiks Johnny Depp”, kui ma peaksin uuesti söögikoha tegema, siis selle nimeks saaks “Kellele ei meeldiks Ivo Uukkivi”, sest päriselt, küsimus, kellele ei meeldiks. Doktorandi rollis Laura Peterson on hull. Igas mõttes. Heas mõttes. Eliann Tulve, kes koos Aivoga garderoobis ühiskondlikult kasulikku tööd teeb, annab oma rolliga etendusele juurde selle väikese midagi, justkui kõrvalosa, kuid nii olulise tähtsusega sõnumi edastamisel. Vaheaja asemel tähistas teise vaatuse algust Cris McCarthy, kes end põlema pani. Mulle meeldis see kujund.

 

 

Ma ei tea, keda ma rohkem armastan. Ivo Uukkivi või Ibsenit. *

 Seoses tänase etendusega, mõtlesin ma, et tõstan vanast blogist siia ühe kolme aasta taguse emotsiooni ühest etendusest, kus Ivo Uukkivi mängis:
Minu armastust Ibseni vastu teavad kõik mind tundvad inimesed. Mulle on alati tundunud, et tema teosed on aegumatud, et need sobivad nii hästi ka tänapäeva, teemad on aktuaalsed igal ajal. Alates haavatud tiivaga metspartidest lõpetades luiskavate Peeridega. Nädalavahetusel käisin ma Rahvusraamatukogus vaatamas “Brandi”. See, et tegu on värssdraamaga ja et peategelaseks on hingekarjane Brand, mis annab ka raamatut mittelugenud (Brand ilmus eesti keeles alles sel aastal!) inimesele aimu religioossest sisust, võib ehk algul ära ehmatada, kuid ärge laske end hirmutada. Usuline vaatepunkt ei sega, vaid paneb pigem mõtlema ja annab asjadele teise, värske, vaatenurga. Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlkest võiks lausa eraldi kirjutada.
Ma oskan norra keelt. Enda arvates ka päris hästi, kuid kuulates seda teksti püüdsin ma vahepeal teksti oma peas norra keelde tõlkida. “Järsk mäenõlv ja kask jõesuudmes, lepapõõsad pervel, vana kirik, seinad pruunid – kõik samad nagu lapsepõlves“. Ma ei tea, kas mina oskaks norrakeelset teksti nii kaunilt kõlavaks eesti keeleks vormida, isegi kui ma tean kõiki neid sõnu mõlemas keeles.  Ma aplodeerin tõlkele ja tormasin kohe järgmisel hommikul poodi, et teos ka endale soetada. Mul on nii hea meel, et “Brand” on nüüd olemas ka eesti keeles.
Enne kui ma jõuan tüki endani ja selleni, kui sügavalt see mind puudutas, pean ma ka mainima kui sürreaalne reedene päev see oli. Pärastlõuna veetsin ma ühe lapse 1. sünnipäeval. Teemadeks olid hambad, kõndimine ja muud beebide oskused. Paar tundi hiljem istusin ma oma kursakaaslastega Rahvusraamatukogus ning me arutlesime teemadel nagu kirjandussotsioloogia, inglise keele mõjud norra keelele, eskapism “Metspardis” ( minu lemmikteema!) ja keskaeg.  Kaks täiesti erinevat maailma, mis veidral kombel ei välista teineteist, vaid muudavad minu maailma tervikuks. Eelmisel aastal kui me kursakaaslastega Fosset vaatamas käisime, ütlesin ma, et ei, mina lapsi ei saa, jätame selle teema. Sel aastal pühkisin ma seelikult toiduplekke ja vabandasin punastades naeratades, et käisime Idaga sünnipäeval, et näe natuke küpsist jäi ka kleidile.

Kui te ei armasta Ibsenit nii palju kui mina, siis minge ikkagi seda tükki vaatama, kui te ei hakka armastama Ibsenit ja kui te veel ei armasta Ivo Uukkivi, siis ma luban teile, et Ivo Uukkivi hakkate te armastama. Üks põhjus,  miks “Brandi” on nii vähe mängitud on, lisaks sellele, et teost peetakse liiga rõhuvaks, liiga intellektuaalseks, liiga masendavaks, on see, et sobivat peaosalist, kes suudaks rolli usutavalt mängida, ei ole lihtne leida. Ivo Uukkivi on Brandiks loodud. Ma vaatasin suu ammuli ja uskuge mind mul oli tahtmine talle järgneda kui ta hüüdis:

Pilk ette! Pilk ette! 

Seal ootab meid võit! Pilk ette! 
All, seal sügaviku vangis 
oimetuna lebab küla – 
Vaevalt paistab enam läbi
Halli uduvihma. Pilk
Ette, üles!
Unustage uneuim, mis rusus
Teid seal all! Tõuske lendu nagu 
vabad linnud vabas taevas -“

Ma ei teadnud enam, kumba ma rohkem armastasin (armastan). Ibsenit või Ivo Uukkivi. Või seda võimsat kooslust. Katariina Unt, Margo Teder ja KÕIK teised näitlejad väärivad tugevat aplausi! Ma pole pikka aega nii head näitlejatööd näinud. Kui teatriauhindade jagamiseks läheb, siis ma loodan, et VAT teater teeb puhta töö.

Nüüd siis etendusest.

Ma arvan, et on täiesti ebaoluline, et Brand on vaimulik ja teos usuteemaline. Me kõik usume millesegi/kellesegi/midagi/kedagi ja püüdleme millegi (kõrgema) poole. Minul avas see näidend silmad, pani teisiti mõtlema. Juba esimestel minutitel suutsin ma samastuda nii hullu tüdruku Gerdi, kes suure ja vastiku, hari ludus, kollaste silmaäärtega kulli eest pages. Ma suutsin samastuda muretult elu nautiva Agnesega, hiljem suutsin ma mõista tema valikuid, leina ja hingevalu, ma tundsin end emana. Võib-olla oli minus ka tükike foogti, kellameest, talupoega. Ja ma mõistsin Brandi võitlust. Millegi pärast meenutas see “raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjususega fanaatik” mulle mind ennast. Tema elunõue kõlab “Kõik või mitte midagi!” Ma tunnen, et seisan samuti risteel. Kas kõik või mitte midagi! Ma rühin ülespoole, selle poole mida ma usun, millesse ma usun.

Ma olen teinud vigu ja ma olen eksinud, neil tegudel on tagajärjed. Kes mind tunnevad, teavad, et minu vead ei ole mulle mingit isiklikku kasu toonud. Ma ei sõidaks ju muidu Mondeo-Mati, vaid tuttuue Lexusega. Minus on piisavalt edevust, kuid ka piisavalt arukust saamaks aru, mis on oluline.
Ma ei anna alla ilma võitluseta, pole kunagi andnud. Hääled rahva hulgast küsivad nagu Brandis. “Kui äge see võitlus on, mis meid ootab?”, “Kui suurt vaprust see nõuab?”, “Kui suure võidupalga keegi saab – näiteks mina?”, “Kui mitu päeva läheb, kas teisipäevaks on võit käes?” Brand minus vastab:

“Kui kaua võitlus kestab? Kogu elu.
/…/
Võitlus kestab
niikaua, kuni ükskord teie tahe
on kindlaks saanud, kuni teie hingest
on kadunud kõik arad kõhklused
valiku ees, mis ütleb teile: kõik – 
või mitte midagi. Mis kaotate? 
Kõik oma ebajumalad, maaorja
kuldkarrast ahelad ja vaimuloiduse 
sulgpadjad. Ja mis on te võidu tasu? 
Kirg usus, ühtsus hinges, puhtus tahtes.”

Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli “halb poeg, halb abikaasa, halb isa – ei saa olla halvemat kristlast”, sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.
Kui Gerd püüab hõbedast ja terasest kuulidega kulli tabada, ütleb Brand:

“Tema vastu 
ei saa ükski relv. Ta jätkab
lendu, isegi kui kuul
otse südamesse tabab.
Tahad teda surnuks lüüa, kaob
äkki silmist – aga samas
ründab selja tagant oma
trikkidega.”

Ma võin blogida või mitte blogida, ma võin sõita Mondeo-Matiga või Lexusega, ma võin kanda Burberryt või mitte, ma võin teha või mitte teha palju, kuid see ei muuda midagi. Need, kes tahavad kritiseerida, kritiseerivad niikuinii. Nad leiavad põhjuse siit või sealt. Nende vastu ei saa hõbedast ja terasest kuuliga. Isei kui tahta. Aga seda pole vaja. Nende sõnad ei muuda midagi. Muudab vaid oma soov ja tahe.
Ma seisan

trepi kõige alumisel 
astmel. Pikk ja järsk on tee. 
mis viib üles, ja mu jalad
on kui tuld täis”

Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma ei ole selgeltnägija. Siiski mõtlen ma hetkel nagu Brand – kõik või mitte midagi! Ma olen ristteel. Ma rühin oma jääkiriku poole. See paistab varsti. Udukardin käriseb. Kõik või mitte midagi! Pilk ette! Pilk ette! Ma olen trepi alumisel astmel, kuid see pole paha, jäävad veel kolm astet – usk, lootus ja armastus.

Kui see, mis ma kirja panin, tundus nii segane nagu oleks selle kirja pannud viieteistaastane hull Gerd, siis minge ise etendust vaatama. Eriti kui seisate risteel. Te ei pea olema usklik ega armastama värsse. “Brand” võib kõnetada teid sellisel moel, mil te ise poleks kunagi uskunud. Poeb naha vahele ja hinge. Paneb mõtlema ja annab jõudu. Ka siis kui kull pole kuhugi kadunud.

“Seal ta istubki, see vana
peletis! Tema see ongi, 
kelle laiad tiivasuled
varjutavad kõike…”

 

Ma jätkan oma tegemistega, sealhulgas ka blogimisega, sest olgem ausad, kes tahab jääb ikka kividega pilduma. Mina rühin edasi. Kuniks on jõudu ja võimalusi. Et tunda siis kas õnnejoovastust või kaotusevalu.

*päriselus armastan ma loomulikult hoopis Marekit, aga kui kõik hingekarjased näeks välja nagu Ivo Uukkivi ja räägiks nagu Henrik Ibsen, siis võiks minust usklik ka saada.

Nädalavahetus

See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.

IMG_3525.JPG

Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja  läksime üle kolme aasta  legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.

Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.

Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.

IMG_3518.JPGIMG_3507.JPGIMG_3510.JPG

Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)