Naersin eelmine nädal Mareki üle kui ta nohu ja köha kätte suremas oli. Noh, et mehed on ikka nii nõrgad ja kust ta siis niimoodi haigeks jäi kui isegi veel külm pole olnud. Üllatus-üllatus täna hommikul ärkasin ma üles ilmselt sama viirusega. Nohu kimbutab mind ikka, aga köha ei ole mul küll juba ammu aega olnud. Nüüd olin ise suremas. Ei tea, kas karma on ikka olemas? Naersin siin teise haiguse üle ja voila!
Ka Ida oli umbes nädal aega nohune ja köhane. Norra mõistes oleksin ma ta siiski lasteaeda viinud, aga siin hakkasin ma kartma, et pärast arvataksegi, et rongaema, kes haige lapse lasteaeda sokutab. Nii me kodused olimegi. Mitte küll otseselt tubased, aga siiski kodused.
Üldsegi, olen ma lühikese aja jooksul juba teist korda sel sügisel haige. Mis värk sellega on? Norras elades polnud ma KORDAGI haige ja siin olen nagu mingi hädavares, keda üks või teine haigus kimbutab.
Ma ise arvan, et selles on süüdi laiskus. Ma olen kordi laisem kui Norras. Kui me seal veetsime väga palju aega värskes õhus, matkates või niisama pikniku pidades (jah, ka sügisel), siis siin olen ma laisk. Palju ma värskes õhus väljas käin? Vähe. Kogu aeg on mingi ettekääne, et on vaja tööd teha, midagi kirjutada, midagi lugeda, midagi… Tegelikult on need vaid lollid vabandused. Keegi ei käsi meil 24/7 arvutis istuda. Vaba valik. Ja pole siis ime, et organism nõrgemaks jääb.
Või annab mu keha märku, et kipun jälle ületöötama ja peaksin pidurit tõmbama.
Ka meie pere on sel sügisel täiesti ebatavaliselt 2 tiiru tõbine olnud (enne seda ma arvan, et pole suuremad lapsed oma paar head aastat haiged olnud), aga mina süüdistan siin kehva Eesti suve, sest ilmselt d-vitamiini varud ei saanud piisavalt (üldse?) täiendust ja nii neid viiruseid kerge külge haakida ongi.
Kiiret paranemist Sulle!
Jube tüütu on igatahes ja ma ise loodan küll, et see on kiiresti mööduv nähtus.
Ega inimene seda pidevat niiskust ka ei taha, et vihma valab, sellega hakkab kuivanud puudelgi levima seen, aga inimestel – viirused.