laiskus

Palun retsepti!

/ Eveliis / 20 Comments

Ma olen Facebookis erinevates toiduga seotud gruppides ja on üks asi, mis mind pidevalt hämmastama paneb. Inimeste lemmikkommentaar on “palun retsepti” isegi siis kui pildil on kihiline võileib, keedetud kartulid või midagi kõrgema pilotaažiga nagu kanasupp külmutatud juurviljadega.

Ma ise ei ole eriline söögivõlur. See tähendab, et mulle meeldib süüa teha ja aegajalt ma ikka katsetan erinevate retseptidega, kuigi oluliselt vähem kui varasemalt, aga ma pean silmas seda, et meie kodus ei valmi õhtusöögiks iga päev restoranitoit. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad ei saa restorani minna, sest nad oskavad ise palju paremini süüa teha. Mina nii öelda ei saa ja nii valmibki suurema osa ajast meie kodus kodutoit ja peenemateks maitseelamusteks läheme me retsorani. Mulle sobib selline tasakaal.

Ometi pean ma ütlema, et ma oskan süüa teha selle kõige lihtsamas tähenduses. Mul on meeles kui ma kunagi 16aastaselt Norras esimest korda perele süüa pidin tegema. Noh ütleme nii, et pitsataigen ei kõlvanud kuhugi ja viimasel hetkel jooksin ma poodi, ostsin külmutatud pitsad, vahetasin pealt ära täidise ja serveerisin pitsat kui enda tehtut. Pere, kus ma elasin, kaasas mind hästi palju toidutegemisse ja üsna pea avastasin ma toidtegemise võlu. Minu ülesandeks sai perele leiva küpsetamine. See oli üks paganama hea leib, kahju, et mul retsept kadunud on. Hahhaa, näete, ka mul on retsepti vaja. Ilmselt guugeldaks ma selle ka välja, sest ega see raketiteadus ei ole, ju ma lihtsalt olen piisavalt laisk olnud. Minu spetsialiteet on “s…ast saia” teha. Kuna me siin naljatades räägime, et tädi Helju elab minus edasi, siis ma julgen öelda, et eriti tugevalt elab minus edasi tema sarkasm ja oskus teha olematutest komponentidest süüa. Tema lihapirukatele mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Tema nõukaaja naisena oskas muidugi reaalselt gurmeetoidud välja võluda peaaegu et kõigest, mina oskan pea olematutest asjadest teha piisavalt heal tasemel kodutoitu.

Tuleme nüüd tagasi nende gruppide juurde. Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid armastama toidutegemist või seda ka oskama, aga elementaarsed oskused peaks küll iga ühel olemas olema kui mitte kaasasündinuna, siis juhendi järgi makarone keeta peaks oskama…eeeemmm….ka esimese klassi laps? Usukuge mind, see ei ole nii. Kui mõnes sellises grupis oleks kaunis pilt tavalistest keedumakaronidest, mis on kaunistatud rohelise oksaga, leidub ikka geeniusi, kes küsivad: “Palun retsepti!”. Oh edasijõudnud taset kui seal pildil peaks olema ka lihatükid ja/või külmutatud juurviljad. Siis on vaja samm-sammult õpetust. Ausalt? Kas inimestel ei ole üldse aju? Kuidas sellise asja valmistamiseks on vaja retsepti? Ma ei naeruväärista selliseid tavalisi makaroniroogasid, meie toidulaul on selliseid toite piisavalt tihti, kuid no mis on see keeruline asi makaronide keema panemisel ja liha pruunistamisel, millega inimesed ise hakkama ei saa.

Muide, ma hiljuti kuulsin, et kingapaelade sidumise oskus on kaduv kunst. Et lapsed ei oska enam paelu siduda, sest seda pole lihtsalt enam vaja. Paelad on asendatud krõpsude ja muude lahendustega. Okei, eelistad muid asju, aga paela võiks ju ikka osata siduda? Kui inimesed ei oska enam makarone keeta ja paelu siduda, siis pole ime ka, et aina rohkem inimesi õpib sõitma vaid automaatkastiga autoga. Mitte et ma ka ise ei eelistaks iga kell automaati, aga ma ei tea, kuidagi okei on “kaduvaid kunste” ka osata. Ei?

Kas mugavus = laiskus ja saamatus?

/ Eveliis / 14 Comments

Pesin eile aurutajaga vannitoa põrandat ja mõtlesin, et pagan kui mugav see on. Ma mäletan lapsepõlvest kui põrandat tuli pesta kaltsuga, mida tuli käsitsi ämbrisse kuivaks väänata ja siis harja külge keerata. See oli minu arvates maailma kõige vastikum tegevus. Ma siiamaani vihkan igasugu riidest pesukaltse. Isegi kui need ökod ja trendikad.

Nädal varem pesin ma aknapesumasinaga (või kuidas iganes seda nimetada) aknaid ja jällegi – töö läks lihtsalt. Lapsepõlvest mäletan ma rõvedat ajalehepaberiga akna hõõrumist ja (vähemalt minu) pestud aknad jäid alati koledalt triibuliseks. Ei saa öelda, et ma aknapesu siiani väga armastaks, aga hea vahendi ja masinaga on see nii lihtne, et peaaegu, et hakkab meeldima.

Pluusilt sain veiniplekid(!) maha ilma igasugu küürimiseta (esimese pesukorraga!) kasutades mingit imevahendit. Viskasin pesumasinasse ja võtsin puhta plussi välja. Lasin oma anti-wrinkle spreid peale ja pääsesin ka triikimisest. veel üks tegevus, mis mulle ei meeldi.

Ühesõnaga palju asju, mis elu ja ebamugavad tegevused palju lihtsamaks teevad. Mis veel? Või miks ma sellest üldse räägin? Ikka ajendatult autoteemast. Jah, ma arvan, et auto ei pea olema näitamiseks, aga aru ma ei saa, miks inimesed räägivad, et esimene auto peaks olema ilma lisadeta. Et kui oskad parkida ilma parkimisanduriteta oled parem juht? Et kui oskad sõita manuaaliga, oled parem juht? Okei, ilmselt oledki, aga kust see arvamus, et mida raskemini kõik asjad teostatavad on, seda parem? Et vaid nii oled oma load “välja teeninud”. Rumalus. Ma olen näiteks aastaid sõitnud manuaalkastiga autoga, aga see ei tähenda, et ma praegu ei naudiks automaatkasti tunduvalt rohkem. Ummikutes on tunduvalt lihtsam, võõras linnas on tunduvalt lihtsam, rääkimata mägedest ja libedatest teedest.

Samamoodi naudin ma seda kui saan nupule vajutades kohvi juua, ilma oma paksu tagumikku diivanilt tõstmata telekakanalit vahetada, pesu pesta ja vajadusel kuivatada vaid nupule vajutusega, põrandalt tolmu imeda korraliku tolmuimejaga, end pesta sooja veega vaid kraani lahti keerates, maja soojaks saada vaid nupule vajutades. Neid näiteid võiks tooma jäädagi, aga selle kõik võib kokku võtta ka ühe sõnaga. Mugavus. Ma naudin mugavusi. Asju, mis teevad elu lihtsamaks.

Ma ei ütle, et ma ei saaks mugavusteta eluga hakkama. Muidugi saaks. Ma võiksin vabalt elada ka Peipsiääre külas, kus majades pole vett, asi pole üldse selles. Mind lihtsalt jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega. Okei, mingil määral ma olen tõesti seda meelt, et näiteks oma teenitud raha eest mingi asja soetamine on võib olla suurema tähendusega ja kallim, kuid kas ma loobuks tasuta saadud telefonist, telekast, autost, majast, reisist, saabastest lihtsalt selle pärast, et end paremini tunda? Ei. Et kui käsitsi enam pesu ei pese ja kaltsukaga põrandaid ei pese, manuaalkastiga autoga ei sõida ning kümme aastat maja ei ehita, siis pole nagu õige asi? Kust sellised arvamused tulevad? Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga kas see tõesti võib tulla kadedusest?

Ma vaatasin ETV pealt sarja “Elu Victoria ajastu talus” (väga soovitan muide, YouTube´is on kõik osad olemas!). Nagu pealkirjast aru saate tehti seal kõike nii nagu Victoria ajastul. Saate aru, naine veetis põhimõtteliselt terve nädala pesu pestes, aurutades, triikides ja voltides. Sai valmis ja alustas uuesti. Pole ime, et inimesed 40-aastaselt ära surid. Ma võiksin ka eksperimendi mõttes proovida elada nagu 100 aastat tagasi, või jumal isegi 50 aastat tagasi, aga see oleks ka kõik. Ma ei kavatseks mitte mingi hinna eest loobuda asjadest, mis elu lihtsamaks teevad. Vanaema aegajalt ikka aegajalt ütleb, et huvitav, mida tema ema küll ütleks, kui teaks, et pesumasinad on olemas. Meil oli muide veel kunagi 1990-aastatel poolautomaatpesumasin. Ulme, eksju.

Tundub kuidagi nii naeruväärne, kuidas inimesed püüavad õigustada, miks raskem on parem ja õigem ning kõik, mis on lihtne, on tingitud laiskusest ja mugavusest. Ma ei ole näiteks absoluutselt laisk inimene, aga mugav? Oo jaa, sada protsenti mugav. Kui võimalik. Kui pole võimalik, siis triigin pesu ja ei tao vastu rinda, et olen kõvem perenaine kui Mari, sest tal on kuivatiga pesumasin ja koduabiline.

 

Anthea Turneri* koristusnipid

/ Eveliis / 3 Comments

Kui me Norrast koju tulime, oli meie kodu puhtam kui lahkudes. Ei, meil ei ole koristajat, me lihtsalt lubame oma äraoleku ajal oma noorel sugulasel siin elada ja maja kasutamise eest teeb ta alati maja filigraanselt puhtaks. Kodu sai puhas olla täpselt päeva. Sest siis tõi Marek autost tuppa meie sada tuhat kohvrit ja kotti, Ida laotas laiali oma mänguasjad, Hugo jooksis mööda elamist ringi, vaip oli kattunud tema karvadega, igal pool vedelesid meie riided. Nagu sõda oleks üle käinud.

Ja siis tuli appi Anthea Turner.  Ostis hunniku lilli, natuke veini, viskas suurema segaduse üle garderoobiukse ja tegi pilti. Tundub ju puhas?  Ja mis tundub puhas, see ON puhas.

Tähistamiseks oli ka täna põhjust. Võib olla liiga vara, aga teate ju küll poppi ütlust, et yolo. Ma siis tähistan. Isegi kui on liiga vara. Yolo noh:D

31531123_1730586506979886_3952790889364979712_n31890958_1730586566979880_6977842377205481472_n31890984_1730586483646555_2122154825696149504_n31909885_1730586386979898_6767371529249357824_n31946501_1730586400313230_1481923068996616192_n

*ilmselgelt EI OLE need PÄRIS Anthea Turneri koristusnipid, vaid laisa koduperenaise/blogija/social media influencer nipid. Hea on, et Marek alles õhtul hilja kui päike enam tuppa ei paisa, töölt tuleb. Sest tegelikult on kodu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii segamini ja must. Kahju, et elu pole nagu pildil.

Karma. Või laiskus.

/ Eveliis / 3 Comments

Naersin eelmine nädal Mareki üle kui ta nohu ja köha kätte suremas oli. Noh, et mehed on ikka nii nõrgad ja kust ta siis niimoodi haigeks jäi kui isegi veel külm pole olnud. Üllatus-üllatus täna hommikul ärkasin ma üles ilmselt sama viirusega. Nohu kimbutab mind ikka, aga köha ei ole mul küll juba ammu aega olnud. Nüüd olin ise suremas. Ei tea, kas karma on ikka olemas? Naersin siin teise haiguse üle ja voila!

Ka Ida oli umbes nädal aega nohune ja köhane. Norra mõistes oleksin ma ta siiski lasteaeda viinud, aga siin hakkasin ma kartma, et pärast arvataksegi, et rongaema, kes haige lapse lasteaeda sokutab. Nii me kodused olimegi. Mitte küll otseselt tubased, aga siiski kodused.

Üldsegi, olen ma lühikese aja jooksul juba teist korda sel sügisel haige. Mis värk sellega on? Norras elades polnud ma KORDAGI haige ja siin olen nagu mingi hädavares, keda üks või teine haigus kimbutab.

Ma ise arvan, et selles on süüdi laiskus. Ma olen kordi laisem kui Norras. Kui me seal veetsime väga palju aega värskes õhus, matkates või niisama pikniku pidades (jah, ka sügisel), siis siin olen ma laisk. Palju ma värskes õhus väljas käin? Vähe. Kogu aeg on mingi ettekääne, et on vaja tööd teha, midagi kirjutada, midagi lugeda, midagi… Tegelikult on need vaid lollid vabandused. Keegi ei käsi meil 24/7 arvutis istuda. Vaba valik. Ja pole siis ime, et organism nõrgemaks jääb.

Või annab mu keha märku, et kipun jälle ületöötama ja peaksin pidurit tõmbama. 

This slideshow requires JavaScript.

Ma ei viitsi last lasteaeda viia

/ Eveliis / 4 Comments

90% ajast teen ma kodus tööd, mis tähendab seda, et ma ajan end kell seitse üles (st mind aetakse üles), istun kohvitassiga diivanile teleka ette, löön arvuti lahti ja vaatan, mis toimunud on. Ja nii ma toimetakski, aga mul on vaja laps lasteaeda viia. Selleks pean ma end ära kammima, riidesse panema, lapse riidesse panema, auto lumest puhastama ja selle sooja panema. Ma ei viitsi!

Eile oli mul hästi palju tööd teha ja ma korraks mõtlesin, et kas Ida koju jätmine oli kõige mõistlikum otsus. See läks aga nii valutult, et ma ei viitsinud Idat täna ka lasteaeda viia. Ühtepidi on mu meelest täiesti veider, et kolme-aastasega saab midagi kokku leppida, aga nii see oli. Me leppisime kokku, et emme teeb ühe töö ära ja siis me mängime natuke, siis teen ma teise töö ära ja mängime uuesti, üsna pea tuli minu suureks rõõmuks kahetunnine lõunauni, mis lasi mul “tulekahjud kustutada” ja peale seda sain ma teha veel kolm tundi tööd, samal ajal kui Ida mängis ja multikaid vaatas. Okei, muidugi oli hetki, kus ma olin just soone peale sattunud ja Ida hüüdis “kakahäda” ning ma pidin nö pliiatsi põõsasse viskama, või et tal oli vaja piima/saia/uusi sokke jms, aga põhimõtteliselt avastasin ma, et Ida on juba nii adekvaatne, et ta ei sega mind enam töö tegemise juures.  Ja mitte et ma lapsekasvatamisest palju teaks, aga ma usun, et sellised popipäevad tulevad ka lapsele kasuks. Muidugi ma leian, et ta õpib lasteaias (vahet pole kas Norra või Eesti omas) palju rohkem, kuid samas mulle tundub, et on ka oluline, et ta ei PEA lasteaeda minema, vaid ta VÕIB lasteaeda minna. Mina ütleks, et selline laps on õnnelik laps ja meil on vedanud, et mul on täpselt selline töö nagu mul on.

Kui sa tead kedagi, kes vajab Skandinaavia turule suunatud turundust, siis suuna nad minu juurde, ehk saame me teineteisele kasulikud olla:) Nüüd aga sukeldun ma meilide maailma. Et siis poolteise tunni pärast Idaga kelgutama minna.