Aegajalt keegi kusagil jälle räägib, et lapsed on liiga palju telefonis ja arvutis. Vanasti nii ei olnud. Ei olnud jah. Väga lihtsal põhjusel. Kui ma olin laps, siis ei olnud lihtsalt nutiseadmeid ja sotsiaalmeediamaailma ei olnud samuti keegi välja mõelnud. Lasteekraan tuli kord päevas. Selleks, et igav ei oleks, oli vaja midagi ise välja mõelda. Trihvaa, peitus, kull, luurekas, rahvaste pall, mädamuna. Kui sellest kõigest kõrini sai, läksin raamatukokku, laenutasin hunniku raamatuid ja ronisin puu otsa neid lugema.
Kui ma olin 14-15 tekkis meile koju esimene arvuti- 386, kaks-kolm arvutimängu oli ka. Kogu aeg tahtsin mängida. Naabripoisid käisid ka minu juures mängimas. Kui ma olin 17-18 (äkki isegi vanem?) tulid mobiiltelefonid – ussimänguga. Kogu aeg tahtsin mängida. Kõik mängisid.
Nüüd elan ma telefonis. Ja internetis. Kui ma olen 2-3 päeva (samas mul vist nii ekstreemset olukorda ei olegi ette tulnud) internetita, siis see on hullumaja. Kuidas ma tean, mis maailmas toimub. Mis mõttes ei saaks instasse postitada, Facebookis skrollida, isegi kui seal mitte midagi lugeda ei ole, blogida. Inimõiguste rikkumine. Ma olen nutisõltlane.
Mina salaja telefoni skrollimas
Ja siis ma loen, et lapsed on liiga palju internetis. Meie peres ei ole see üldse nii. Ida saab telefoni kätte väga harva. Mingi periood tahtis ta kogu aeg you tube´i vaadata, aga kui sealt mingit saasta, mida ma ei taha, et ta vaatab, peale viskab ja ma ei oska seda piirata, siis tundus lihtsam telefoni talle üldse mitte anda. Ausalt, isegi kui me sõidame kaheksa tundi Norra ja ta mõnikord ära tüdineb sõidust, ei tule me selle peale, et talle telefon kätte anda. Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud. Või üleüldse autosõidul. Või kohvikus. Või kontserdil. Või sõprade pool. Või… Vaid nüüd kui ma käisin juuksuris ja kosmeetikus ning Ida kaasas oli, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja andsin talle telefoni.
Nutisõltuvuse koha pealt on meil… ptüi, ptüi, ptüi… vedanud. Ja see ei tähenda, et Ida ütleks “ei” kui tal lubatakse. Milline laps ütleks?
Hiljuti kui me ootasime laevale minekut autos, hakkas Idal igav ja ta hakkas nihelema. “Issand, no kannatama ometi natukene,” sisistasin mina, ise samal ajal telefoni skrollides, sest ka mul oli igav. Siis see tabas mind. Ma palun 5aastasel lapsel olla normaalne ja kannatada natuke rahulikult istudes, samal ajal kui ma ise ka ei suutnud niisama istuda ja vajasin meelelahutust. Mul hakkas piinlik. Ma panin telefoni ära kotti.
Lapsed ei ole telefonis ja internetis rohkem kui vanasti, INIMESED üleüldiselt elavad internetis. Mis õigus on meil, täiskasvanuil, laste kallal vinguda, et nad ei käi õues mängimas, ei tee lehmal ja kassil vahet ja istuvad silmad punased peasa arvutiekraani vahtides? Miks mina ei mängi hetkel lapsega peitust, vaid istun arvutis? Miks sina ei jaluta õues, vaid loed seda postitust? Miks sa ei loe raamatut?
Ida istub oma mängulaua taga ja pärlib. Mina kirjutan selle postituse ära ja haaran näppu telefoni. Ma ei hakka isegi valetama, et ma seda ei tee. Instagram on vaja üle vaadata. “Emme, tule aita, mul ära triikida pärlid,” hõikab Ida varsti. Ma tean, mis ma talle vastan. “Oota korra, ma ei saa hetkel,” vastan ma ja vajutan venna õe orhideede piltidele laike.
