Lapsed on liiga palju telefonis?

Aegajalt keegi kusagil jälle räägib, et lapsed on liiga palju telefonis ja arvutis. Vanasti nii ei olnud. Ei olnud jah. Väga lihtsal põhjusel. Kui ma olin laps, siis ei olnud lihtsalt nutiseadmeid ja sotsiaalmeediamaailma ei olnud samuti keegi välja mõelnud. Lasteekraan tuli kord päevas. Selleks, et igav ei oleks, oli vaja midagi ise välja mõelda. Trihvaa, peitus, kull, luurekas, rahvaste pall, mädamuna. Kui sellest kõigest kõrini sai, läksin raamatukokku, laenutasin hunniku raamatuid ja ronisin puu otsa neid lugema.

Kui ma olin 14-15 tekkis meile koju esimene arvuti- 386, kaks-kolm arvutimängu oli ka. Kogu aeg tahtsin mängida. Naabripoisid käisid ka minu juures mängimas. Kui ma olin 17-18 (äkki isegi vanem?) tulid mobiiltelefonid – ussimänguga. Kogu aeg tahtsin mängida. Kõik mängisid.

Nüüd elan ma telefonis. Ja internetis. Kui ma olen 2-3 päeva (samas mul vist nii ekstreemset olukorda ei olegi ette tulnud) internetita, siis see on hullumaja. Kuidas ma tean, mis maailmas toimub. Mis mõttes ei saaks instasse postitada, Facebookis skrollida, isegi kui seal mitte midagi lugeda ei ole, blogida. Inimõiguste rikkumine. Ma olen nutisõltlane.

IMG_7082

Mina salaja telefoni skrollimas

Ja siis ma loen, et lapsed on liiga palju internetis. Meie peres ei ole see üldse nii. Ida saab telefoni kätte väga harva. Mingi periood tahtis ta kogu aeg you tube´i vaadata, aga kui sealt mingit saasta, mida ma ei taha, et ta vaatab, peale viskab ja ma ei oska seda piirata, siis tundus lihtsam telefoni talle üldse mitte anda. Ausalt, isegi kui me sõidame kaheksa tundi Norra ja ta mõnikord ära tüdineb sõidust, ei tule me selle peale, et talle telefon kätte anda. Ma ei teagi, kuidas see nii on läinud. Või üleüldse autosõidul. Või kohvikus. Või kontserdil. Või sõprade pool. Või… Vaid nüüd kui ma käisin juuksuris ja kosmeetikus ning Ida kaasas oli, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja andsin talle telefoni.

Nutisõltuvuse koha pealt on meil… ptüi, ptüi, ptüi… vedanud. Ja see ei tähenda, et Ida ütleks “ei” kui tal lubatakse. Milline laps ütleks?

Hiljuti kui me ootasime laevale minekut autos, hakkas Idal igav ja ta hakkas nihelema. “Issand, no kannatama ometi natukene,” sisistasin mina, ise samal ajal telefoni skrollides, sest ka mul oli igav. Siis see tabas mind. Ma palun 5aastasel lapsel olla normaalne ja kannatada natuke rahulikult istudes, samal ajal kui ma ise ka ei suutnud niisama istuda ja vajasin meelelahutust. Mul hakkas piinlik. Ma panin telefoni ära kotti.

Lapsed ei ole telefonis ja internetis rohkem kui vanasti, INIMESED üleüldiselt elavad internetis. Mis õigus on meil, täiskasvanuil, laste kallal vinguda, et nad ei käi õues mängimas, ei tee lehmal ja kassil vahet ja istuvad silmad punased peasa arvutiekraani vahtides? Miks mina ei mängi hetkel lapsega peitust, vaid istun arvutis? Miks sina ei jaluta õues, vaid loed seda postitust? Miks sa ei loe raamatut?

Ida istub oma mängulaua taga ja pärlib. Mina kirjutan selle postituse ära ja haaran näppu telefoni. Ma ei hakka isegi valetama, et ma seda ei tee. Instagram on vaja üle vaadata. “Emme, tule aita, mul ära triikida pärlid,” hõikab Ida varsti. Ma tean, mis ma talle vastan. “Oota korra, ma ei saa hetkel,” vastan ma ja vajutan venna õe orhideede piltidele laike.

Taaskasutus on vaesuse märk /Reuse is a sign of poverty

Ma loen palju Norra blogisid minu lemmikute hulka kuulub Jenny Skavlan (LINK), kes on tuntud taaskasutuse populariseerimise poolest. Mu meelest on see üks suurepärane näide, kuidas elustiili blogija on hea eeskuju ja teeb oma blogiga ka midagi kasulikku peale niisama edev olemise. Mu meelest on see oluline, et populaarsed blogijad oskavad oma mõjuvõimu positiivselt ära kasutada. Ja kuna mulle meeldib taaskasutus, siis polegi midagi imestada, et tegu on mu ühe lemmikblogiga.

Ma hakkasin tema blogi lugema siis kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gaala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema (LINK). Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii tema ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord kui me taaskasutame kilo tekstiili säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

faktaboks.jpg

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid selle pärast, et see on nende teadlik valik.  Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima. (LINK)

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama – palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

blogger-image-1275272780

Nii minu kleit ja kott, Ida seelik ja meie kandekott on pärit second hand poodidest

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017 aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania (LINK), mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerida teineteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike shoppahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur.Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

PC033677-1280x853.jpg

Nad on isegi loonud appi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk.

siste--1280x1380 (1).jpg

Jenny Skavlani ostustopp on kestnud 40 päeva. Ta on säästnud 2100 krooni, 14kg C02, 2kg kemikaale ja 8000 l vett

Mina lähen laen ka endale Tise-appi  alla.

                                                      Fotod: Jenny Skavlan blog (LINK)

 

// I read quite a lot of Norwegian blogs and one of my favorites is definately Jenny Skavlan who is well known for her passion for reuse. I think she is a brilliant rolemodel and example how bloggers can use their influence in a positive way.  And as I am a fan of reuse,  no wonder I love her blog.

I found her blog when there was a talk that school proms in Norway should be cancelled. Reason for this was that they got out of hand – dresses cost the same as dresses on Hollywood red carpet events and it was almost a must to drive to the prom with limousine. Jenny Skavlan started a campaign showing young girls that it is possible to make the coolest gowns from old party dresses from second hand shops. 

She is passionate about the topic and wants us to think about how much we use. Did you know that an avarage Norwegian has 359 items in wardrobe and every 5th is unused? So she started a campaign this year called “Shoppestop 2017” which means that people who join the group will detox from buying new clothes. She herself has promised not to buy any new clothes, shoes, bags and accesories for 6 months. I think we all need a little detox from shopping from time to time and why not do it together. 

Meanwhile in Estonia children are mobbed when they are wearing clothes bouht from second hands. It shows a sign of poverty. I have for a long time thought that people in Estonia consume too much and as one of my favorite Estonian bloggers just wrote – please do not raise our children thinking that it is a sign of poverty and the most important thing is to have more and only new things. Please!

All photos from Jenny Skavlan blog (LINK)