Ei ole saladus, et Ida on minu arvates olnud keeruline laps. Beebiiga nagu te teate kõige hullem. Kui ma praegu aga tagasi mõtlen, siis ma mõtlen, et võib olla oli asi ka minu kogenematuses, teadmatuses ja soovis olla täiuslik ning omada täiuslikku last. Sellist, kes kunagi kusagil ei nuta, magab ja teeb kõike sellises rütmis nagu mulle sobib. Jah, magamata olime me tõesti pikalt, väsinud ja tülpinud ning aegajalt ka meeleheitel, kuid täna ma mõtlen, et võib olla ei olnud mul mitte niivõrd keerukas laps, kui lihtsalt üks tavaline laps. Väikese unevajadusega. Seda on ta siiani. Nädala sees magab ta harva kauem kui kuueni, nädalavahetusel venitab ikka seitsmeni ja aegajalt üllatab meid isegi kaheksani magamiseni. Samas, mida tahan ma saada lapsest, kelle isa on alati enne kukke ja koitu üleval ning kelle ema unevajadus ei ole ka kõige suurem. Viimane ei tähenda, et ma ei tahaks logeleda, aga konkreetsest unest piisab mulle ka kuuest tunnist. Enne Idat olin ma lihtsalt mugav ja laisk, mulle meeldiski nädalavahetused diivanil teleka ees maha magada. Täna ma seda enam ei suuda, seda enam, et mu meelest ei ole telekast mitte midagi vaadata.
Oot, aga ma pidin ju millestki muust rääkima? Ahjaa. Kui Ida hakkas liikuma, olin ma jälle hädas. Enam ei saanud grammigi omaette rahulikult istuda. Kogu aeg oli vaja jälgida, et ta kuhugi ei roniks ja sealt alla ei potsataks. Idal oli minu vastu justkui mingi vandenõu. Vaadata kui palju ma välja kannatan ja kas mu juuksed lähevad halliks. 1-1,5aastaselt oli ta jälle puhas põrguline, kelle elueesmärk oli mind ja Marekit piinata. Temaga kuhugi minek oli nagu Kinder Surprise´i avamine – kunagi ei teadnud, mis sealt välja tuleb. Hull laps, mõtlesin ma ja kadestasin lapsi, kes lihtsalt ja rahulikult paigal istuvad. Täna ma tean, et üks 1,5aastane ei peagi paigal istuma. Mul ei olnud tegelikult sugugi hull laps, vaid tavaline väike laps. Pigem isegi tubli, sest isegi lennureisid, laevareisid, pikad autosõidud möödusid valutult. Alguses Ida karjus lennukis kui ta turvavööga kinni panna tuli, kuid rahunes üsna kiiresti maha ja ülejäänud sõit kulges vaikselt. Üldjuhul. Muidugi tuli ette ka igasugu olukordi, sest noh halloo, ta oli ju beebi. Lennukites oli/on aegajalt ka teisi nutvaid beebisid. Beebisid, kes kuidagi maha ei rahunenud. Ma arvan, et probleem on selles, et ema ise oli närvis, sest mida küll teised mõtlevad ja see ajab beebi veel rohkem närvi. Muidugi ei ole lennukis nuttev beebi mingi meeldiv nähtus, kuid täiskasvanud inimestena saame me kõik aru, et beebi on beebi ja väga vähesed jobud kobisevad midagi. Kui vanem ei mõtleks nii väga teistele, vaid sellele, kuidas laps maha rahustada, laheneks nutt kindlasti palju kiiremini.
Mida vanemaks Ida on saanud, seda “hullemaks” on olukord läinud. Nüüd, kui ta on pea 3,5-aastane, on ta püstihull. Ta jonnib, ta karjub, ta protesteerib, ta viskab end pikali, ta jookseb mul eest ära, ma pean tal taga jooksma, ta peidab end. Viimati kui me üksi laevaga Rootsis käisime jooksis ta jälle mul eest ära, ma arvasin naiivselt, et ega ta kaugele ikka ei jõua, kuid peale kerget paanikat ja inimestelt küsimist leidsin ma ta kaks korrust alt poolt. Peale seda oleme me talle püüdnud selgitada, 6579 korda, et ta ei tohi ära joosta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru, kahel juhul tekitab ta peavalu ja paneb meid end talle järele jooksma. Kui ta pole püstihull, siis on ta aga uudishimulik, vaimukas, tubli, iseseisev ja sõnakuulelik laps, kellega koos reisida on nüüd juba pigem rõõm. Panen kaalukausile püstihullu ja ideaalse lapse ning saan tulemuseks jällegi täiesti tavalise 3,5aastase lapse. Lihtsalt minu enda peas on jällegi mingi ettekujutus sellest, kuidas laps peaks käituma. Ta ei pea oskama igal pool käituma, tal ei ole kogemusi ja ta õpib. Minu, kui vanema asi, on sellest aru saada ja teda mitte piirata, vaid õpetada, et ta lõpuks teekski vahet, kus tohib joosta ja kus mitte. Ma olen Idaga kaks korda teatris käinud, polnud mingi probleem, et ta seal rahulikult istuks, aga loomulikult ma kartsin seda esimest külastust, sest mis saab siis kui ta nutma hakkab. Temaga saab käia kohvikus, restoranis, muuseumis, pargis. 90% ajast on see nii tore ettevõtmine. 10% ajast võib juhtuda, et talle ei sobi mitte miski ja ta ei tea ise ka, mida ta tahab. Siis tuleb kavalus appi võtta. Kaheksal juhul kümnest saab ta aru ja kuulab sõna, kahel juhul on mul tahtmine ta sinnasamasse jätta, sest need kõrged noodid, mida ta välja võtab, lõikavad luust ja lihast läbi, kostuvad Tallinnast Tartusse.
Aga käimata pole me kusagil jätnud. Nüüd mõtlen ma, et (kui veel pileteid on) võiks temaga minna Eesti Laulu peaproovi vaatama. Ta ei saa ikka üle ja ümber sellest, et tädi Marian (Ariadne) seal ka esineb ja miks mitte talle siis rõõmu valmistada.
Muidugi ajab ta meid aegajalt ikka hulluks ja näib toituvat vaid meie närvidest, kuid tegelikult on see meie endi viga, et me peale tööpäeva ei jaksa ta jutuvada kuulata. Aga kui panna end tema rolli, siis ma kujutan ette kui palju elamusi tal ühes päeva on, erinevalt meist, kes me oleme tibake kauem saanud maailma tundma õppida. Mina ei satu elevusse kui näen akna taga väikest linnukest, tema aga küll, ja tal on vaja see emotsioon kellelegi edastada. Tal ei ole veel oma blogi ega Facebooki, kus oma tundeid ja mõtteid avaldada. Ta ei ole veel avastanud virtuaalmaailma “võlusid”, vaid tahab suhelda pärisinimestega.
“Sul ei ole üldse hull laps,” on mu sugulased-tuttavad mulle aegajalt, “ta on tavaline väike laps, täiesti normaalne kolme-aastane.” Ma raputan pead ja ütlen, et ei-ei, teiste omad käituvad ikka palju paremini. Saamata aru, et sellises vanuses on kõik lapsed marakratid. Tavalised lapsed oma tujude ja jonnidega, nii nagu me kõik. Mina väljendan oma pahameelt ropendades (mida ma enam ka teha ei saa, sest ma ei taha, et mu laps varsti kõik p…e saadaks, sest emme teeb nii), Ida end porilompi pikali visates. Mõnikord karjub sinna juurde nii meeleheitlikult, et inimesed jäävad seisma ja vaatama, et ega ma ometi lapsele liiga ei tee. Mõnikord ta valetab ka. Kui ma pole isegi ta lähedal seismas, ütleb ta südantlõhestavalt nuttes, et emme lõi. Ma ei tunne enam häbi selle pärast, mida teised mõtlevad. Ma ei ole täiuslik ja mul ei ole täiusik laps. Täiuslikke inimesi ei ole olemas. Ta ei ole oma jonnihoo pärast kasvatamatu laps ja mina saamatu ema. Ma ei anna lapse jonnihoogudele järgi, vaid sellepärast, et ta “jumala eest vait jääks” ja et teised ei arvaks halvasti. Kui jonnihoog peaks tulema peale kontserdil, siis loomulikult lahkuks ma lihtsalt koos temaga saalist, et mitte teiste kontserdielamust rikkuda, kuid kaubanduskeskuses visaku end pikali. Keda ta ikka nii häirib, enamus inimesi on niikuinii telefoni uppunud või kõnnivad kõrvaklapid peas.
Ida on praegu jõudnud oma “hullusega” edasijõudnu tasemele. Huvitav, kas see läheb iga aastaga hullemaks? Või saan mina iga aastaga targemaks? Mulle meeldiks kui hullemaks ei läheks ja mina saaks targemaks;)
Ei lähe hullemaks. No jonn vähemalt mitte. Üldjuhul ikka paremaks. A asemele tulevad lihtsalt uued probleemid, sest miks peaks elu kerge olema, onju.
Meil läks asi kergemaks sel hetkel kui sain aru, et jonnil on alati põhjus. Isegi kui selleks põhjuseks ongi lihtsalt nii-öelda kasvuvalu. Aga vähemalt on põhjus ja teadlikult laps kedagi peast halliks ajada ei taha. Lihtsalt õpib maailma tunnetama ja minu kui vanema asi on see talle võimalikult lihtsaks teha.
Neid karjumisi, ära jooksmisi ja proteste on siin ka olnud parajas koguses aga tundub, et nüüd ainult paremuse poole. Keeruline ongi see sama mis sa kirjutasid, et no kuidas arutad kellegagi kui kõikide teiste silmis on laps täielik kukununnu. Kui meil Leenuga probleemid tekkisid, siis saatsid kõik mind kuu peale. Õpetaja ütles, et klassi kõige rahulikum laps. Psühholoog peale kahte vaatlusseanssi, et no mittttte ühtegi probleemkohta ju pole. Bruno vanemad arvasid, et me võtame hallutsinogeene siin kahekesi 😀 Lõpuks kui ühe episoodi videolinti saime, siis hakati meid kuulama alles 😀
Meil on ka Ida teistega täielik ingel, õnneks (kummaline koht selle sõna kasutamiseks) on ta siiski ka teistega oma jonnihooge näidanud ja siis ikka hakati ka mind uskuma, et ma ei ole päris hull peast, et lapse kohta valetan. Mulle tehti ka selgeks, et jonnil on alati põhjus, kasvõi seesama kasvuvalu, lihtsamaks see muidugi ei tee mul teinekord ta mõistmist, aga see selleks. Ma tegelikult kohe huviga ootan neid uusi “väljakutseid”, mu jaoks on kõige olulisem, et tal tekiks ohutunne, et ta saaks aru, miks ta ei tohi end ära peita suvalises kohas ja minema joosta
Minu viiesel seda ohutunnet veel pole. Täna takerdusin ma punase tule taha, laps jõudis üle tee ja pani üksinda viimased 500 meetrit lasteaeda. Ei mingit muret, et mingi emme peaks kuskil olema…
Kuule, sa kopeerid Malluka teemat jälle? 😀 Ta just ka kirjutas sarnasest asjast. Matke sõjakirves maha, sel teemal jätkuks teil juttu ilmselt kauemaks 😀
Plankton, tuld!
WTF? Päriselt? Mida ma siis JÄLLE kopeerin? Pean enne iga drafti avaldamist KÕIK blogid üle käima või mõtlema, et huvitav, kas keegi on sellisel teemal juba kirjutanud? Ma ei viitsi enam seda mingit otsitud sõda mängida.
Jah, ka mulle tundus see kopeerimisena. Kohe tuli mõte “aa, see on inspireeritud Malluka viimasest postitusest”.. Ja see pole esimene kord. Isegi tema stiili oled sa hakanud kopeerima (need üleutreeritud väljendid a´la “miljon aastat” ja “6790 korda” jne. Miks?
Ole nüüd hea ja mine võta mu blogi algusest lahti ja vaata kui kaugele tagasi need väljendid ulatuvad. Ma ei saa eitada, et need vbla tõesti on temaga suhtlusest külge jäänud, aga ISEGI TEMA STIILI OLED HAKANUD KOPEERIMA, on ikka lasteaed. Minu postitus on aga ajendatud sellest teemast siin: http://foorum.perekool.ee/teema/kasvatamatud-lapsed-avalikes-kohtades/ . Aga see Sind ju tegelikult ei huvita;)
Kas ma pean ette ja taha vabandama, et mul Staarblogijaga sama vana laps on või miks on vaja siit blogist järjepidevalt otsida seda, mida siin ei ole.
Teate, mulle tuli meelde, et kunagi ammu oli Perekoolis üks teema, et Mariann kopib teisi. Leidsin selle üles ja muuhulgas oli seal ka selline kommentaar: “Britt tegi pulmad ja annaelisabeth kihlus… Muidugi pidi Mallu ka kohe kihluma ja nüüd plaanib pulmi. Ilmselt sai tema vaene mees lihtsalt neid vihjeid nii palju, et süda läheb pahaks. Pealesunnitud kihlus.
Algul olid suured pulmad täielik jama ja eluilmaski selliseid ei tahaks, nüüd tahaks suurt kleiti ja uhket kohta ja 100 inimest.
Eveliis (diip kunstiinimene) postitab enda blogis Tallinn Dollsist midagi ja kohe on Mallul samasgune teema. Samamoodi teevad Eveliis ja Sirli (daysworthliving) oma ettevõtet ehk üks siis restorani ja teine vist suhtekorraldusfirmat ja mida teeb Mallukas? Muidugi enda firma.
Ma üldse ei imestaks, kui nt Katre (helevalgus), Eveliis, Britt või keegi teine nendest enimtuntutest beebiblogijatest otsustaksid enda peret täiendada, siis oleks Mallul ka kohe rohkem beebisid vaja. Muidu järsku kukub troonilt veel peale enda kerjatud pulma lõppu.
Ja siis on tema see, kes käib ja räägib, et kõik teised on Malluka copycatid. Mis aga välja tuleb, endal on ideid vähe ja pigem kopeerib ise teisi.”
Soovitan lugeda, päris lõbus lugemine. Kui tookord nägin ma selles teemas kiusamist, siis nüüd pani isegi natuke mõtlema.
Head lugemist: http://foorum.perekool.ee/teema/mis-te-uuest-malluka-draamast-arvate/page/3/
Rahu, ainult rahu 😀
Minu kommentaar oli sulaselge iroonia. Sa, Eveliis, meeldid mulle väga. Kohati tunnen sinus iseennast ära (pigem küll nendes külgedes, mida siin materdatakse). Arvasin, et just sina oled see, kes irooniast aru saab. Kui ei saanud, vabanda, ei mõelnud midagi negatiivset. Aga näe, üks plankton isegi võttis tuld 😀
Ma korraks lootsin, et see on iroonia, sest noh “tuld plankton” ei tuleks ju planktoni enda poolt, AGA kuna plankton on mingi kaitsepositsiooni haaranud ja näeb igas teemas Mallukat, siis mul kipub ka pilt juba segaseks minema, et kes siis “minu poolel” ja “tema poolel” on:D
Vabandust! Nagu Kertu kommentaarile ka vastasin, siis minu kehvad küljed on kerge süttimine, sain seda nüüd ka ilmekalt tõestada;)
Minu kommentaari mõte polnud süüdistada, nii et ei ole vajadust end kaitsta. Ma lihtsalt kommenteerisin esmamuljet, mis seda postitust lugedes tekkis. Sellest ka mu küsimus- “miks?”. Et miks peaks sinusugune blogija (või üldse keegi 😀 ) tahtma Mallukat kopeerida? Sinu blogi sattusin lugema juhuslikult mingi aeg tagasi ja jäin jälgijaks just seetõttu, et kuidagi värske tuulena mõjusid su mõtted ja kirjutised. Paljudes asjades oleme ühte meelt, tunnen.. mõttesugulust. Ma ei ole kunagi olnud Malluka fänn ega pühendunud blogilugeja, olen sattunud seda lugema ühiste tuttavate kaudu FB-s ja minus tekitab isegi natukene õudu selle fänniplanktoni (uustermini Oscari auhinda väärt minu arust!) arvukus ja pime kiindumus oma iidolisse.. Lugedes seda perekooli linki, mis sa andsid, leidsin ühest sealsest kommentaarist minu arust parima Malluka postitusi iseloomustava väljendi: “sealne arenemata pubekamula on lihtsalt igav ja kohati lausa nõme”. Millegipärast aga tundub mulle, et see “malluka fenomeni” kollaps on üsna lähedal, sest kui paljud firmad varsti enam tahaksid siduda ennast Malluka nimega? Mina firmajuhina küll ei tahaks.
No näed, plankton on mind nii hellaks teinud, et näen igal pool rünnakut:) Ja nende arvukus ja pime kiindumus tekitabki õudu, ma olin viimane kord päris lähedal, et politseisse avaldus teha kõigi nende kohta, kes kirjutasid, et “tra, ma tulen annan sulle mölli”, natuke isegi kahetsen, aga mees, kes minust ikka tiba targem, arvas, et milleks oma aega raisata rumalate inimeste peale.
Mis aga puutub “malluka fenomeni” kollapsi, siis ma ei usu sellesse, sest ettevõtetele loevad numbrid ja reklaam on reklaam, niimoodi jõuab nende toode ilma suurema vaevata päris arvestusväärse hulgani ja muu neid ei kotigi. Kui siis vaid see, et isegi kui lugejaskond vbla ei ole Ecco jalanõude ostjad, siis oma iidoli eeskujul võib olla nad panevadki oma viimased säästud sinna alla. Mõjutatav sihtgrupp ja tegelikult ettevõtjatest ju tark – odav ja toimiv reklaam. Fännid ei kao ka kuhugi, isegi kui enam ei ole blogil sisu rohkem kui Antilla kataloogil (millest on kahju, sest Marianni kirjutamisoskus on suurepärane), sest neid huvitavad tasuta asjad. Kõik makes sense:) Kas see kõik õige on ja kas blogireklaam peaks selline olema, on hoopis teine küsimus. Mina leian ikkagi, et blogisid on Eestis nii palju, et taibukas oleks siiski veidikene teha kodutööd. Ma ise teen hetkel turu-uuringut Norra blogijate kohta, lihte oleks võtta kõige popimad, kuid kui natuke kodutööd teha, siis leiab hoopis õigemad blogid. Ei, siin ei räägi jälle mingi kadedus, kuid selline paari blogi ümber koondumine muudaki suhtumise blogidesse kui konnatiiki. Ja sellest on kahju:)
No kuule kelle postitusest see Perekooli teema inspireeritud on? Minu meelest ka väga sarnane Malluka postitusele ja seda sa ei saa eitada 🙂 iseasi kas oli nii plaanitud!
Seda ma tõesti ei teadnud, sest iga teema Perekoolis jõuab kuidagi Mallukani ja ma enam ei viitsi isegi linke, mida igasse teemasse poogitakse, avada sest inimesed lähevad mu meelest üle piiri. Eriti kui teemaks on lapsed ja lapsekasvatus.
Aga noh planeerida samasuguseid postitusi või veel hullem kopida, oleks ikka natsa juba haige;)
Senna, ise oled plankton! 😀
Ei, mina olen lilleke selles …meres 😀
Praegune oli tegelikult jube hea näide, kuidas ühest asjast võib nii mitmeti aru saada. Sa kirjutad üht, aga igaüks loeb sellest välja, mida parajasti enda jaoks õigemaks peab. Ja siis muudkui seleta ja õigusta jne. Blogimine on ikka üks tänamatu töö, mina ei suudaks 🙂
Me, blogijad, selle vea, et hakkamegi õigustama ja selgitama. Seda ei ole tegelikult üldse vaja. Need, kes saavad aru, saavad aru, ja need, kes ei saa, neid ei huvita ka selgitused:)
Aga tegelikult ka.. Miks on nii, et blogi kommentaariumis peab blogija tavaliselt alati vajalikuks hakata kommenteerijatega vaidlema, ennast kaitsma, õigustama jne? Kui tahetakse omavahel vaielda, siis selliseks suhtlemisvormiks on rohkem nagu foorumid. Kas blogimise mõte ei ole lihtsalt enda arvamust, mõtteid, vaateid avaldada? Et need enda seest välja saada. Tagasisidet lugejatelt on kindlasti huvitav saada, aga kas see peaks blogijat üldse puudutama nii palju, et hakata vastama? Eriti kui nagunii igaühele jääb tema arvamus? 😀 Lihtsalt selline mõte tekkis praegu.. Milleks peab üks blogija (mitte selle blogi autor isiklikult, vaid üldse) vajalikuks laskuda kommentaariumis lugejatega diskussiooni?
Minule diskussioon meeldib ja kommentaaridele vastamine samuti, see on ka osakene blogist, suhtlus lugejatega. Ega me ju ikka vaid endale ei kirjuta. Ikka tahame, et keegi nõustub, vastu vaidleb, arutleb, küsib, mõtiskleb. See kõik on täiesti okei. Kuni hetkeni kui kommentaarid on lihtsalt sisutühjad ja eesmärgiga solvata, haiget teha või mõnitada. Kommentaaridele “sa oled ikka nii haige ja kole” ma tõepoolest ei viitsi reageerida ning ka teatud inimestele kui näen, et pole lihtsalt mõtet:)
Igal eal on omad plussid miinused.Väiksed lapsed ,väiksed mured ja vastupidi. Mul on 10 a tütarlaps ja 4 a poiss.Teoreetiliselt peaks pojaga olema hullem sest ses vanuses poisid on ikka parajad energiapommid ja seda minu omagi.Aga samas kui ma võrdlen seda 10 a väikest neiut ,kellele peab kõiksugu maailma asju (õigesti) seletama , trennides ja võistlustel käima ,sõpradega aega veetma ,õppima jne siia ma tunnen suuremat koormust just temaga.Olgugi et poiss võiks mu enda energiaga ära lämmatada (pidevad küsimused ja lõputu lobisemine ja ülerääkimine). Ma usun et väikeste lastega on vanemad füüsiliselt väsinud aga suutremate lastega ollakse nagu mentaalselt väsinud.Samas ei ole mul olnud rasked lapsed ,pigem oskavad nad käituga aga siiski on neil ka omad soovid ja just see lõputu lobin on nii tüütu. Puutun igapäevaselt tööl lastega kokku,seega ei ole jonnivad neljased või tujukad tiinekad enam häiriv faktor minu jaoks kuid on asju mis on jubedad .See on see kui lapsed näevad pahatahtlikud välja või ropendavad . Minu meelest kohutav kui väikesed lapsed vaatavad altkulmu ja teevad samal hetkel midagi lubamatut ja ise kurjad või veel hullem ,naeravad .Tõsiselt ebameeldiv on näga kui vanemad ei tee vahet pahatahtlikult sooritatud teol ja lihtsalt pahal tujul. Näiteks kui laps teeb midagi halba ilma provotseerimata.Lambist lükkab kedagi kes tema poolehi ei vaadanud või tambib kellegi mänguasja peal ,endal rahul nägu peas .See peaks olema ohumärk.Vanemad võiksid vahet teha sellel mis on lihtsalt “kohutava kolmese” tavalises käitumisvormid ja mis on midagi muud kui lihtsalt tujukas väike laps . Kahju on sellest kui laps on lasteaias inglike ja kui koju saab hakkab oma ema lööma näiteks .Minul oleks see küll ohumärk et midagi on kasvatuse osas viltu làinud. kõike saab paremuse poole muuta ja mida varem alustada seda parem ,Sest kui laps on tiinekas ja sulle molli sõidab siis ei ole küll enam naljakas !
Meil on ka seda lõputud lobisemist, ülerääkimist ja küsimusi nii palju, et ma mõnikord lihtsalt käratan automaatselt, et appike lase olla. Ja siis tunnen süümekaid, et teine ju täiesti siiralt jagas mingeid emotsioone.
Sellega olen ma nõus, et palju hullemad kui sellised tavalised kolmesed marakratid, on need, kes tahtlikult teevad haiget või ropendavad ja siis on ise õela näoga ning kui vanemad sellest välja ei tee
“Kahju on sellest kui laps on lasteaias inglike ja kui koju saab hakkab oma ema lööma näiteks .Minul oleks see küll ohumärk et midagi on kasvatuse osas viltu làinud. ”
See nüüd küll nii must-valge pole. Inglike olemine ei tähenda kaugeltki mitte seda, et antud keskkonnas probleeme poleks. Paljud lapsed kardavad välises keskkonnas oma muredest rääkida või neid välja näidata. Koguvad pigem sissepoole. St. kuskil hästi käitumine ei tähenda automaatselt, et seal stressifaktorit poleks. Selleks võib olla kasvõi lahusolek emast, rühmakaaslaste kius või ebameeldiv kasvataja. Kui laps saab koju ja need pinged elab välja enda jaoks turvalises keskkonnas (kasvõi löömise näol), siis ei näita see alati kasvatamatust. See näitab, et temasse on kogunenud rohkem pingeid kui ta väike pea ja keha suudavad valitseda ning kõige kindlam on need valla lasta inimestega, kelle puhul ta tunneb end turvaliselt. Vanema asi on sellisel puhul last suunata neid pingeid muul moel välja elama. Laps by default ei pea seda oskama. Muidugi kui vanem lihtsalt lasebki end kolkida või lihtsalt käratab (või veel hullem, annab vastu), siis siin võib juba ka mõelda selle üle kas kasvatatakse ja mis moel.
Aga üldiselt näitab kasvatamatust pigem ikka see kui tralli tehakse igal ajal, igas kohas ja absoluutselt igaühega.
Ma ei tea, mu pea 12aastane ajab vahest mu juhtme rohkem kokku, kui anarhistist 5aastane ja ninatargast 7aastane. Kusjuures, vanim tüdruk on mul lapsena kõige “kergem laps” olnud. Meil on vist lihtsalt sellised geenid 😀 Või põrkuvad me iseloomud liiga palju. Pesamuna kohta on mul mees aegajalt öelnud, et tal vist ikka on midagi peas viga 😀
Väga õige postitus. Tavaline laps ja tavaline vanem, keda see aegajalt meeleheitele ajab. Näed, ma käin aegajalt ka Sinuga nõustumas:)
See on vaid korraks
Muidugi ainult korraks, aga mis siis;)
See laste kasvatamine on üks lõputu kooskasvamine. Minu kokkuvõte 10-aastasest lapsevanemakogemusest on see, et tihtilugu lapsed oma olemasoluga juhivad tähelepanu meie nendele iseloomuomadustele, mis on nõrgad ja tahavad arendamist.
Minu jaoks läks asi mänguliseks ja huvitavaks siis, kui ma sain aru, et lapse elus (ja tegelikult kogu inimese elu) on erinevad etapid. Kui üks lõpeb, siis algab teine ja lapsevanem peab muutuma ja arenema koos lapsega.
Jah, vahel on väga raske, aga see möödub. Kõik möödub. Ja asemele tuleb midagi uut! 😀
Jah, kipun sinuga nõustuma, et lapsed juhivad just neile nõrkadele iseloomuomadustele tähelepanu. Minu puhul kärsitus ja kergelt ärritumine ja “süttimine”:)
Väga hea tekst ja elulik. Minu laps on 1,3 aastane ja vaikselt hakkavad sōnad tulema. Esialgu oleme jonniga kokku puutunud enne magama minekut ja siis kui tahame midagi temalt käest ära võtta, millega ei tohiks ringi joosta või mäkerdada. On esimene laps minul ja kardan juba ette seda jonni ja hullu aega. Ma isegi ei tea miks ma kardan. Oleme käinud kontserdil ja ringi sõitnud nii bussi kui ka autoga. Täiesti lahedalt on sujunud, aga ikka mingi hirm on kogu aeg sees. Et äkki käitun ise valesti. Või kaob lapse üle kontroll. Mis ma teen kui tuleb suur kisa ja nutt? Aga mis mul ikka teha on jääda rahulikuks ja seleteda ja küsida ja uurida. Olen aru saanud kui ise kardan või närvitsen kandub kuidagi lapsele edasi ja asi läheb hullemaks. Aga mis seal ikka vapralt edasi. Olen sind jälginud instagramis ja hiljuti avastasin, et sul on blogi ka.
Teretulemast siia blogisse:) Kunagi Ida viskas lennujaamas end pikali, sest ma ei lubanud tal istuda pagasikäru peale, st sinna ei saanudki istuda. Läksin eemale ja lasin tal karjuda. Kui inimesed murelikult ema otsisid, näitasin neile, et olen olemas ja kõik on kontrolli all, kuid me lihtsalt ei liigu enne kui laps saab aru, et mõnikord ei ole “MA TAHAN” lihtsalt võimalik ja jonn ei aita. Lõpuks tuli üks turvanaine, kes küsis, et äkki tema proovib ise lapsele seletada, et nii ei saa, et ikkagi võõras inimene, vbla see mõjub paremini. Mõjuski.
Kes on tädi Marian..?
Minu õde. Minu lapsele meenutab laulja Ariadne mu õde ja ta arvabki, et tädi Marian esineb seal