Te ju teate, et “Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?
Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne – 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik.Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.
Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistusest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel. Ma tunnen end jälle nagu 25. Ja sellepärast ei ole mul ka häbi endast poolpaljast pilti siia lisada.
Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla – pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks – sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!
Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, naised, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?
Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.
Tangad Bon Bon Lyra (LINK)
Rinnahoidja Bon Bon Lyra (LINK)
You know that “50 shades og grey” is one of the most annoying books in the world, but there are still so many women loving this novel. Why? The ones saying that they love the psychology in the book are just big fat liars, there is no psychology in there. Just like any bad erotic movie needs a srory this book needed somekind of story. The phenomenon of the book lies on the fact that from certain age we need something more. At the age of 20 we are just beautiful, we can wear any lingerie and still feel confident, from the age 30+ we need to use more to feel confident. Lingerie is one of the easiest way to feel sexy and confident, good lingerie erases extra fat from our stomachs and makes us forget about those extra kilos. We don´t notice that and our husbands neither – they see a confident sexy woman. And don´t lie to yourself – we may not like the word sexy, but we sure want to feel sexy.
This is why from the age 30+ we should not buy cheap underwear, it makes us look cheap. I do not have a lot of lingerie in my drawers, I have this obsession that underwear needs to be pretty and of good quality. When I have no possibilities to buy it, I do not buy any at all. Simple as that.
I have been married for 10 years. And you know when my husband looks at me passionately? When I wear something like this under my conservative boring clothes. It is a small thing, easy to forget, but yet so important.
Tanga Bon Bon Lyra (LINK)
Bra Bon Bon Lyra (LINK)
//Saadud kingituseks//
…ja kui Sa nüüd ausalt peeglisse vaatad, siis kas võid käsi südamel väita, et Sinu õnneliku abielu saladus on Sinu igapäevane tipp-topp välimus ja seksikas pesu? Piltide peal oled enamasti palju kodusem 🙂
Karvased jalad, krunn kuklas ja kurnatuserõngad on täitsa mõistetavad kui naine peab väikeste lastega kantseldama ja isa nt panustab vähe. Sorry aga siis ei saa mehe jaoks nagu nuku välja näha. Kui naise päeva sisuks on olla kellegi (laste) jaoks see KEEGI, siis ta lihtsalt ei jaksa veel kellegi (mehe) jaoks see keegi olla. Tean, sest elan praegu just seda väljaveninud imetamisrinnahoidja ja karvaste jalgade perioodi 🙂
Kindlasti mitte ei ole see mu õnneliku abielu saladus. Pigem on see moodus rutiini murda, koduse krunni ja suvaliste teksade all võib peidus olla midagi, mida ei oota.
Ma mäletan veel hästi ka ise väljaveninud imetamisrinnahoidjat ja karvaseid jalgu, kuid mu meelest ongi oht sinna “mugavustsooni” kinni jääda ning seda tuleks vältida:)
Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, mehed, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab mees end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks mehed pahatihti asotsiaalideks muutuvad?
Ehk siis, mu point on see, et see ei kehti ainult naiste kohta. Mugav ja turvaline elu teeb mugavaks ja turvaliseks. Kas just ilus pesu ja kaunis välimus on õnne valem..? Ei tea, inimesed on erinevad. Ma tean paare, kus mõlemad on mugavustsoonis, paksud, laisad jne., aga eluga rahul.
Jama on ju pigem siis, kui üks tahab olla mugavustsoonis ja teine kipub uut ja värsket ja seksikat püüdma.
Aga pesu osas võiksid rohkem kirjutada. Kus müüakse mugavat ja kaunist pesu?
Jah, mehed muutuvad tihti veel hullemaks – õllekõhud, väljaveninud püksid jne jne, aga tean minagi paare, kus mõlemad on sellised ja väga rahul, õnnelikud ja armunud. Inimesed on tõesti erinevad. minu jaoks on pesu alati oluline olnud, riided mitte nii väga, kuid pesu teeb mind enesekindlaks. Keegi siin kunagi küsis, et kust ma oma ebaadekvaatset kõrget enesehinnangut ostan. Oleksin pidanud vastama, et ilmselt pesupoest.
Eraldi pesupostitus mu lemmikbrändist, mida ma soovitada julgen, tuleb ka.
Minu meelest on ka ilus muinasjutt see, mis naisi nendes raamatutes köidab. Ana kirjeldab end kui pigem tavalist halli hiirekest ning Christianit kui üliseksikat meesiludust. Fakt, et mees on naise järele hull, tekitab ka tavalistes naistes lootuskiire, et hurmav prints võib ka nende jaoks olemas olla…. Kes meist ei sooviks olla ihaldatud… Ära küsi miks, aga lugesin läbi kõik need varjundite raamatud, ka viimase Christiani pilgu läbi kirjutatu. See natuke selgitas lugu. Ana, kogu oma tagasihoidlikkuses, on hea kehaga ja välimusega, mis paneb mehi pead pöörama. Ja mees lihtsalt armus temasse esimesest pilgust ning kõigist oma veendumustest hoolimata oli juba esimesest hetkest tegema naise heaks mida iganes.
Enesekindlus kindlasti teeb seksikaks ning ilus pesu teeb enesekindlaks.
Kuidas sa suutsid? Tähendab isegi kui lugu on teataval määral põnev või haarav, siis see on kirja pandud nii primitiivsel moel, et seda on raske ja nüristav lugeda. Ma rohkem enam ei hakka üritama, kuigi mine tea eksole, aga see mis ma proovisin oli kohutav.
Esimese lausa ostsin ise vabatahtlikult, sest haip oli nii põnev, peale 20 lehekülge tahtsin kõrvale jätta, aga rahast hakkas kahju ja lugesin läbi nii, et sisemine jumalanna oigas. Ja mitte erutusest. Teise osa saatis mulle sõbranna ja kui ma esimese lugesin läbi oiates, siis teine osa oli lihtsalt niiiii halb, just see kuidas lugu oli kirja pandud, et mõtlesin mitmeid kordi, et miks ma end piinan. No aga sõbranna saatis ja siis ikka lugesin läbi.
Kusjuures raamatu mõte või lugu ehk polegi see, mis mind häirib, erootika ja muinasjutt on täitsa okei, aga keel ja need debiilsed väljendid (esimesena tuleb mulle meelde, kus sisemine jumalanna hakkas roos hambus tangot tantsima) muudavad lugemise piinarikkaks
Just-just seda mõtlen minagi. Ma olen ennegi erootilisi romaane lugenud, praeguseks on ka need minu jaoks end ammendanud, aga see 50 seda või teistmoodi varjundit, oli kirjeldamatult halva stiiliga kirjutatud, seda ei kannatanudki lugeda.
“Lolita” näiteks on üks mu lemmikraamatuid, pole seal ju suurt midagi kirjeldatud, kuid see kirg, mis on ridade vahel ja sõnades peidus on ilmselt see, mis sellest raamatust teeb klassika. Samal ajal kui hallid varjundid on lihtsalt blaaaaa
Esimese osa lugesin läbi uudishimust, kõik ju lugesid. Edasine oli juba üsna tuim töö. Tahtsin teada kuidas kirjanik kogu selle jama lahendab. Kusjuures kõige mõistlikum sellest sarjast oli see viimane raamat. Sama lugu Christiani pilgu läbi. Seal ei jauranud pidevalt see sisemine jumalanna ja lugu oli konkreetne ning selge.
Just, olen sinu tõlgendusega 100% nõus