Milleks meile 50 halli ja hallimat varjundit?/ Why there is 50 shades of grey?

Te ju teate, et “Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?

Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne – 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik.Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.

IMG_64851.jpg

Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistusest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul  püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel.  Ma tunnen end jälle nagu 25. Ja sellepärast ei ole mul ka häbi endast poolpaljast pilti siia lisada.

IMG_6534.JPG

Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla – pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks – sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!

IMG_65121.jpg

Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, naised, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?

Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.

IMG_64921.jpg

Tangad Bon Bon Lyra (LINK)

Rinnahoidja Bon Bon Lyra (LINK)

You know that “50 shades og grey” is one of the most annoying books in the world, but there are still so many women loving this novel. Why? The ones saying that they love the psychology in the book are just big fat liars, there is no psychology in there. Just like any bad erotic movie needs a srory this book needed somekind of story. The phenomenon of the book lies on the fact that from certain age we need something more. At the age of 20 we are just beautiful, we can wear any lingerie and still feel confident, from the age 30+ we need to use more to feel confident. Lingerie is one of the easiest way to feel sexy and confident, good lingerie erases extra fat from our stomachs and makes us forget about those extra kilos. We don´t notice that and our husbands neither – they see a confident sexy woman. And don´t lie to yourself – we may not like the word sexy, but we sure want to feel sexy. 

This is why from the age 30+ we should not buy cheap underwear, it makes us look cheap. I do not have a lot of lingerie in my drawers, I have this obsession that underwear needs to be pretty and of good quality. When I have no possibilities to buy it, I do not buy any at all. Simple as that.

I have been married for 10 years. And you know when my husband looks at me passionately? When I wear something like this under my conservative boring clothes. It is a small thing, easy to forget, but yet so important. 

img_6481_1

Tanga Bon Bon Lyra (LINK)

Bra  Bon Bon Lyra (LINK)

//Saadud kingituseks//

Kas uus iluideaal on lodev?

Kuna mind niikuinii (naiste) välimuse teemal sõna võtmise eest on virtuaalselt kividega surnuks pillutud püütud pilduda, siis ma mõtlesin, et kaotada pole enam midagi ja ma panen kirja veel ühe ilmselt kohutavalt mõnitava/ebapopulaarse/lameda/tühise mõtte, mis mulle pähe torkas kui ma vaatasin “Scandinavia´s Next Top Model” saadet.

Tegelikult mulle meeldib, et enam pole modellid vaid piitspeenikesed anorektiku välimusega riidepuud, vaid moodi on tulnud vormide ja kurvidega naiselikud naise ning iga vähegi kurvikam naine ei pea oma keha häbenema. Ma saan ka aru, et nende modellisaadete formaat on muutnud just selle pärast, et noortele tüdrukutele selgeks teha, et iga keha võib olla omamoodi kaunis ning uued kurvikamad modellid peaks olema eeskujuks. Ma olen kõigele sellele kahe käega poolt. Ja kuigi karvased kaenlaalused mind tegelikult häirivad, siis mulle meeldib H&M uus kampaania #ladylike.

Aga nüüd siis sellest, millest ma aru ei saa. Ajal, kui probleemiks on vähesest liikumisest ja rämpstoidust tingitud ülekaal ning paljud noored näevad välja lodevad ja ebatervislikud, siis kas noorte eeskujuks peaksid olema samasugused lodevate kehadega, halva kehahoiaku ja ilma igasugu naiselikkuseta “modellid”. Võib olla ma olengi mingisse 1996. aastasse kinni jäänud ja minu nägemus naiselikust ilust on totaalselt vananenud, aga ma ei tea…ma mõtlen, et eeskujud ja “tippmodellid” võiks pigem olla tervislikud ja kaunid naised, vormikad ja kurvikad by all means.

Ma saan aru, et eesmärk on, et naised armastaks oma keha ja oleks endaga rahul ning tegelikult nagu ma olen aru saanud, siis naisi ei tohiks üldse nende välimuse järgi hinnata, kuid kui me ei taha varsti elada nagu Wall-E multikas, siis natukene tervislikemas iluideaalides ei ole ju mitte midagi halba või häbiväärset? Või on “lodev ja paks” uus must?  Ja me kardame nii väga, et olles ilusad ei võta meid keegi tõsiselt, ei näe meie sisu, meie haritust, meie oskusi, et oluline on iga hinna eest oma naiselikkust peita?

Mina mõtlesin näiteks üleeilse kriitika peale, et võib-olla peaks igaks juhuks end meikima õppima ja mõnikord vähe “kasitumalt” majast välja astuma.