Reisiärevus

Ma käisin eile sõbrannadega väljas söömas/õlut joomas. Üks sõbrannadest läheb selle nädala lõpus Austraaliasse ning paratamatult hakkasime me rääkima reisimisest ja reisiärevusest. Ma jumaldan reisimist. Minu meelest ei ole midagi coolimat kui külastada uusi paiku. Hetkel on mu mõtted (ikka ja jälle) Itaalia juures,  Lõuna-Aafrikas, Jaapanis, aga ka Svalbardis ja Lofootides. Ma armastan sooja, aga olen samas ka täiega Skandinaavia usku. Oot, aga millest ma tahtsin rääkida?

Ahjaa, reisiärevusest. Mulle tuleb alati nendel hetkedel kui ma pakkimise viimasele hetkele jätan meelde see kui esimest korda (aastaks) Norra tulin. Ma pakkisin kaasa KÕIK oma kappides olevad asjad ja sedagi tegin ma KUU aega varem. Ärevus oli sees noh.  Kogu pere ja sõbrad koos perega tulid mind saatma lennujaama. Vastu võtma muidugi ka. Hilisemast ajast tuleb mulle meelde kui Marek mind igal esmaspäeval lennujaama viis ja iga reede LILLEDEGA vastas oli. Siis aga sai reisimine nii tavaliseks, et ärevus kadus ja no kes see enam saatma/vastu tuli.

Eile õhtul koju jõudes mõtlesin ma pakkima hakata. Aga lihtsalt ei viitsinud. Lükkasin tänase varna. Ma teadsin ette, et tänane tuleb hullumeelselt kiire hommikupoolik, aga ikka ei viitsinud. Hommikul pool seitse ajasin end voodist üles. Tegin viimased kiired tööasjad ära, jõin kohvi. Kell kaheksa (plaan oli HILJEMALT kell üheksa kodust startida) mõtlesin ma, et nüüd on küll viimane aeg pakkima hakata. Pakkisin kohvrisse Ida asjad ja viskasin juurde enda omad. Talvisel ajal, eriti kuna Ida läheb homme ka oma Lillehammeri lasteaeda, on lennukiga reisimise miinus see, et soojad riided võtavad palju ruumi. Laevaga reisides kasutan ma alati oma CabinMax seljakott/kohvrit, mis on mahukas ja mugav kui on vaja edasi minna jalgsi/metrooga, aga lennukiga reisides (kuigi ta on ideaalne, sest mahub käsipagasi mõõtudesse) on miinuseks see, et kui on kiiresti vaja kohverist midagi kätte saada, siis vajub kogu seljakoti sisu laiali.  Aga see selleks. Korraliku kohvriga ja äraantavasse pagasisse mahub kõik vajalik kui oskad pakkida ja mõelda, mida TEGELIKULT vaja on. Vanasti vedasin ma kaasa juuksesirgendajaid ja tuhandeid kreemipotsikuid, fakt on see, et ma ei kasutanud neid üldse. Polnud aega või vajadust. Pakkimine võttis meil aega umbes 20 minutit. Sealhulgas ka läbirääkimine, kas vaja on kaasa NII Elsa KUI Printsessi kleiti, ja MITU mänguasja me kaasa peame võtma. Seekord läks eriti hästi. Piirdusime vaid ühega.

Kell liikus armutult üheksa lähedale, aga ma ei olnud veel hambaidki pesnud. Jumal tänatud, et ma ennast enam ei meigi, vaid julgen kodust välja minna vaid duši all käinuna ja pestud peaga. Kell 9.06 astusime me kodust välja. Mu masterplan nägi ette tund aega tööl, hiljemalt kell 11 töölt lahkuda, auto ära viia rehvivahetusse ja siis kell 12 lennujaama jõuda.

TEGELIKKUS läks aga nii, et kella poole üheni pakkisime me töö juures kaupu, mul oli plaan need Norra kaasa võtta, aga kui kaup pakitud, sain isegi aru, et 50 kg ja kolm suurt kasti ei ole kuidagi mõeldav kaasa võtta. Lennujaama jõudsime me 13.06. Auto jäi ka viimata, aga no mis seal ikka. Kui me turvakontrollist läbi läksime kuulsin ma, et justkui oleks öeldud, et algab pardale minek, aga kella vaadates (13.10) tundus see lihtsalt vale. Liiga vara. Ida tahtis mängima minna. Läksime. Rääkisin telefonis DHLiga, et uurida, mis on kiirtranspordi hind (Ulme!) kui ma kuulsin “this is the final call to flight xxxxx to Oslo”. Viskasin telefoni käest, ei hakanud aega raiskama Idale jalanõude jalga panemise peale ning tormasime ummisjalu värav 18 poole. Ja mõelge nüüd kui mul oleks veel käsipagas ka olnud. Tallinna lennujaam on mõnusalt väike, aga kui sul on vaja värava 4 juurest jõuda kiiruga väravasse 18, siis on ikka piisavalt suur. (Samas ei ole see kuidagi võrreldav sellega kui ma kunagi Heathrow lennujaamas ühest otsast teise pidin tormama. SEE oli hull!)

Lennuki peale me igatahes jõudsime. Narr oleks pärast sellist hullumeelselt kiirustavat hommikut maha jääda.  No ja siis sellest reisiärevusest jälle. Võib olla oleks hea, kui see natuke tagasi tuleks. No et lähedki kaks tundi varem (nii nagu soovitatud) lennujaama, mitte ei torma viimasel minutil.

Lapsega reisimine – kohvri või reisikotiga?

Ma ütlen täiesti ausalt, et ma ei ole kunagi uskunud, et minust võiks saada seljakotiga eestlane. Reisimine on mulle alati meeldinud, kuid pigem ikka kohvri ja kingade kui matkasaabaste ja seljakotiga. Ööbimine pidi alati olema hotellis, kuid täna mõtlen ma, et mul poleks mitte midagi telgiga matkamise vastu. Viskad seljakoti ja telgi autosse, priimuse ja võileivad ka ning valid silmad kinni kaardilt sihtkoha. Mulle meeldiks selline spontaansus.

Aga laps? Niisamuti nagu ma poleks uskunud, et ma pöördun seljakotiusku, ei oleks ma uskunud, et lapsega Eesti-Rootsi-Norra vahet reisimine saab olema täiesti tavapärane osa minu elust. Ei midagi keerulist ega ületamatut. Tuleb lihtsalt natukene planeerida. Näiteks mida ja kuidas pakkida. Seljakotid on täiesti asendamatud. Nii on kaks kätt praktiliselt vabad ja saab kenasti laps käe kõrval liikuda. Kui ma nüüd meile Norra minekuks asju hakkasin kokku panema, vaatasin ma, et mind kümme aastat truult teeninud ja palju reisinud punane kohver hakkab otsa lõppema ning tahes tahtmata tuli mul hakata uut käsipagasiks sobivat kohvrit otsima. Ma ei tea kohvritest suurt midagi, kuid mulle tuli meelde selline ettevõte nagu Cabinmax (LINK), kelle tegevus sai alguse vajadusest lennukäsipagasi järgi mis oleks maksimum lubatud suuruses, nii kerge kui võimalik ning millega oleks võimalik lennata nii, et äraantavat pagasit ei oleks vaja üldse kaasa võtta.  See tundus olevat täpselt see!

Ma leidsin kiiresti sobiva mudeli (LINK), olulisteks märksõnadeks minu jaoks järele vedamise jaoks sang ja rattad. Sellele, et reisikotti saab kasutada ka seljakotina ma tol hetkel ei mõelnud. Juba järgmisel hommikul ootas mind Keila pakiautomaadis pakk uue kotiga. Minu esimeseks “mureks” kui ma koti kätte sain, oli see, et aga see ei ole ju ikkagi kohver. Väikese seljakotiusku oli Norras elamine ja palju ringi liikumine mind pööranud, kuid matkakotte olin ma alati vaadanud natuke võõristavalt. Nüüd aga oli mul üks selline isend kodus.

Paar tundi hiljem kui ma kotti ja kohvrit kahenädalaseks eemalolekuks pakkisin asendusid mu muremõtted rõõmuga. Mu järelveetav kohver oli üsna raske ja kui ma oleksin pidanud liikuma kahe sellise kohvri ja lapsega, siis oleks see reisimise teinud tunduvalt tülikamaks. Mitte võimatuks, aga just tülikamaks, sest jalgsi käimist Tallinnas ja Stockholmis ning ka Lillehammeris on ees ootamas üks jagu. Trepid ja igasugu astmed rongi ja trammi peale muutuvad ebamugavaks. Aga nüüd oli mul ÜKS kohver ja ÜKS kohvrimõõtudes seljakott, mis tähendas seda, et üks käsi jäi mugavalt vabaks ka lapse jaoks.

Reisikoti teiseks plussiks selle kõrval, et käed on vabad, oli kindlasti ta oma kaal,erinevalt  kohvrist, mille omakaal on ca 3 kg, kaalub Cabinmax alla kilo. Kolmandaks plussiks on lisataskud ja vahed. Minu punasel kohvrikesel on vaid kolm vahet, millest ühte ei saa kasutada kui kohvri suuremaks laiendan, nii olen ma harjunud, et hambaharjad, erinevad laadijad, juukseharjad on kuidagi kohvris segamini nagu pudru ja kapsad. Nüüd olid need üle mitme aasta korralikult erinevatesse vahedesse paigutatud.

15057786_1213607118677830_181919169_n

Ma olen küll näinud neid kangelasemasid, kes kannavad süles kahte last, veavad järel kohvrit ja mitut ostukotti, lisaks veel mähkmekott ja käekott, kuid ilmselgelt oleksin mina end üle hinnanud kui lopase ilmaga kahe kohvri ja väikelapsega oleks liikuma pidanud. Lopp ja maha puistatud kruus muutis järelveetava kohvri veelgi raskemaks ja kas te teate KUI PIKK on maa Tallinnas ja Stockholmis laevalt terminali. Meeletu! Sealt veel edasi metroo peale ei ole muidugi kõige pikem maa, aga seda pigem vähese pagasiga. Ma ei oska öelda kui õnnelik ma olin, et uue kohvri otsingutel olin ma jõudnud just Cabinmaxini. (lapsega) reisimisel saab sellest vaieldamatult minu uus parim sõber. Viskad “kohvri” selga ja liigud. Äärmiselt mugav ja mahukas ning näeb ka hea välja. Eriti peale meie väikest “tuuningut”, et me ta lennujaamas ikka ära tunneks.

Nüüd tunnen ma end TÕELISE SELJAKOTIGA EESTLASENA! Minu truu punane kohver võib väärikalt vanaduspensionile minna.

15139657_1213607058677836_386910305_n.jpg