Mul on üks kiiks  palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.

Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.

Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine  ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga.  Nagu nüüd.

Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”

Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.

Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.

Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.

Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.

Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.

48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.

There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything  to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t  and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then  we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.

Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it. 

In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable.