Ei saa mina teistest kehvem olla ehk jõulukingituste soovitused

December 9, 2021 / Eveliis / 2 Comments

Vaatan, et siit sealt hakkavad tulema jõulukingisoovitused. Ei saa minagi kehvem olla ja panen ka oma soovitused kirja. Keegi nende soovituste eest mulle maksnud ei ole ega ka midagi tasuta promoks saatnud. Need on lihtsalt soovitused kinkidest, mille üle mul endal oleks hea meel, ja ma usun, et need on kingitused, mis teistelegi võivad head meelt valmistada.

Kõige pealt soovitaksin sammud seada Eakate käsitööpoodi Kadriorgu. Seda ähvardab klientide nappuse tõttu sulgemine ja sellest oleks minu arvates paganama kahju. Muidugi ei ole asukoht ideaalse kohaga ja ma ise näiteks sinna ei oleks osanud kuidagi sattuda kui poleks nende poekest lugenud, kuid siinkohal ma kutsungi üles teid oma sõprade ja tuttavatega infot jagama. Hindame käsitööd ja toetame eakaid nobenäppe. Ma tean kui oluline on sellistele nobenäppudele, et näpud kogu aeg käiks. Mu oma vanaema lemmiktegevus on sokkide kudumine.
Teiseks soovitan ma siiralt kaaluda kingituseks mõne heategevusorganisatsiooni toetamist. Mul oleks siiralt hea meel kui keegi minu eest/mulle kingiks toetaks mõnd nunnut kiisupoega, ravivajavat koera, koduvägivalla käest pääsenud naist (meest). Mul on tunne, et meil on kõigil juba liiga palju asju, et väga raske on leida midagi, mis tõeliselt rõõmu teeb. Kingid peavad olema aina suuremad ja kallimad, et neist rõõmu oleks, ja see tundub mu jaoks nii vale. Palju parem tunne on head teha. Ja kui tundub, et see pole nagu päris see kingitus, siis soovitan silma peal hoida näiteks Getter Madisoni tegevustel. Alles ta korraldas heategevusliku piparkoogitaignamüügi, mille tulu läks kõik Cats Help MTÜle. Samuti jäi mulle silma, et Wild Woman ehtepood annetab oma pärlikollektsioonilt 3% Pärnu Naiste tugikeskusele. Mulle meeldib mõte sellest, et jõulud võiksid olla andmise ja rõõmuaeg, mitte vaid lihtsalt kommertspühad. Rõhk sõnal “vaid”, sest natuke kingitusi käib ikka ju asja juurde.
Kui jõuamegi nö asjadeni, siis ma kindlasti soovitan soetada/kinkida Eesti disaini. Kohati mulle tundub, et Eesti disain on liiga diip, liiga raskesti mõistetav, kuid on ehteid, mida ma väga fännan. Üks selline kodumaine tegija, keda ma kiidan ja soovitan, on kindlasti Rumi Estonia. Te vist juba teate ka, et mul on tema ehteid palju. Mulle tõesti meeldivad need. Teisena ehetest soovitan ma Sigrid Kuusk ehted. Nägin kolleegil selliseid kõrvas ja armusin. Minimalistlikud, ent siiski nii palju ütlevad. Tõeliselt ilusad minu meelest.
Riietest avastasin ma tänu kursaõe soovitusele Gwubi Mini. Ma olen seda kontot imetlenud eelmise aasta jõuludest saati ning kui on riided, mida ma 24/7 kannaks, siis oleks need just sellelt brändilt. Isegi dressid. Imelised! Iroonilisel kombel ei ole mul endal siiani ühtegi selle brändi riideeset, kuid ma olen üsna kindel, et ma lähiajal parandan selle vea, sest kui see bränd ei karju “maksimaalne mugavus maksimaalselt ägedas võtmes”, siis mis veel karjub. Teiseks olen ma jätkuvalt EMA lainel. Võib olla hakkavad nende pusad minema nö mainstreamiks nagu Mu Hoov pusad, aga no so what. Teksad on ka mainstream. Vähem khuulid ei ole nad ikka. Nagu ka Ema/Isa/Vanaema/Vanaisa pusad ja muud tooted. Minu arvates.
Ja lõpetuseks soovitan ma kinkida kultuuri. Olgu selleks siis kontserdi- või teatripiletid. Hästi kahju, et jaanuaris enam “Felicitast”ei mängita, see oleks mu esimene soovitus olnud, aga ka ükski teine Theatrumi etendus ei ole mind külmaks jätnud, nii et Theatrumi piletid on mu soovitus igal juhul.

Tänapäevane Mina, ürgse Naise Hing

October 6, 2019October 7, 2019 / Eveliis / 11 Comments

“Lohvakad triiksärgid, püksid ja kontsad – see oled sina!” Nii iseloomustas minu stiili üks mu sõber. Ta ei eksinud. Minu “kontori-välimus”, milles ma end kõige mugavamalt tunnen on tõepoolest just selline ülalnimetatud kooslus. Ta unustas mainida vaid ühe asja. Ehted. Minu jaoks on olulised ka ehted, mitte nii, et ma oleksin pealaest jalatallani kulda ja karda täis, vaid mingi väike detail, mis liialt ei torka silma, aga paneb mind hästi tundma.

Siinkohal pean ma ütlema, et mul on äärmiselt hea meel, et ma WildWomani ehted avastasin. Mul on üks medaljon, mida ma kannan praktiliselt kogu aeg ja iga riietusega. Ka teksade, t-särgi ja tossudega. See on nii minu ehe ja ma tunnen, et see annab mulle enesekindlust. Nüüd te kindlasti juba mõtlete, et kuidas mulle siis WildWoman sobib kui ma armastan ehetes minimalismi, kas need pole mitte sellised ehted, mida vaatad pildil ja mõtled, et vau kui äge, aga ise ei kannaks välja. Kannate küll. Mina ju kannan. Tavalise naise, mitte modellina pildil. Kuigi mulle meeldivad ka WildWomani nö pöörasemad ehted, on mul nüüd äärmiselt hea meel öelda, et nende uus ehtekollektsioon, mis on disainitud Eestis ning valmistatud Indoneesias Bali saarel käsitööna taaskasutatud hõbedast, on just midagi sellist, mis ühendab moodsa naise minimalismi ja ürgse naise hinge.

Saage tuttavaks uue WildMe kollektsiooniga!

Kollektsiooni teeb eriliseks asjaolu, et ehted on valminud taaskasutatud hõbedast. „Balil korjatakse vana hõbe kokku (ka meie viime sinna enda garantiilised või katki läinud ehted) ja sulatatakse üles. Lisatud metallid põletatakse sulamassist välja, et saada kätte 100% hõbe. Seejärel segatakse see uuesti 92,5% hõbedaseguks, mida kasutatakse uute ehete valmistamisel,“ täpsustab WildMe autor ja brändi looja Marika Tamm tööprotsessi.

Mind ennast kõnetas aga ennekõike kollektsiooni sõnum. WildMe kujundid on nagu moodsa aja ruunimärgid. WildMe on sügav enesearmastus, mis teab Sinu kui naise väärtust. WildMe on kõikumatu eneseusk, et oled iseendana täiuslik. WildMe on oma unikaalsuse väljendus, mis ei vaja teiste heakskiitu. WildMe usaldab naiselikku intuitsiooni. WildMe on teadlikule naisele. Ma ei arva kaugeltki mitte, et mina oleksin täiuslik, aga rahuloluks ei vaja ma absoluutselt teiste heakskiitu ja ma tean oma väärtust. Just viimasel ajal on see hästi tugevalt esile tulnud. Enesekindlusega ei ole mul kunagi probleeme olnud, aga eneseusk on mõnikord minu takistuskivi, ma olen kippunud oma väärtust vähendama. Mitte enam.

Roosa kvartsiga hõbesõrmus

Roosa kvarts ei ole üldjuhul minu lemmikkivi, kuid selle komplektiga tekkis mul kohe side. Kui lugeda rohkem roosa kvartsi kohta, siis ma sain aru, kust ja miks see side tuli. Ma olen viimasel ajal õppinud rohkem oma tundeid ja soove väljendama, teate ju küll, tunnete väljendamine ja asjadest otse rääkimine ei ole minu teetassike. Selgus, et see ei olegi nii raske. Tänu sellele on mu elus hetkel kordades rohkem rahulolutunnet.

Kuukiviga kõrvarõngad

Kuukivi aitab jätta selja taha kõik vana ning leida oma küsimustele vastused enda seest. Minu jaoks seega täiesti loomulik valik. Lisaks meeldib mulle kõrvarõngaste disain – kui te lähemalt vaatate kodulehelt, siis näete paremini, et kõrvarõngad ei ole ühesugused. Mulle nii meeldib see väikene vimka nende ehete juures.

Kuukiviga hõbesõrmus

Selle konkreetse kollektsiooni puhul paelub mind nii väga teadmine, et tegu on Eesti disainiga. Kuigi ehted ei ole ju personaalselt mulle disainitud tunnen ma siiski nendega palju rohkem sidet kui seal taga on teadmine, et keegi on need siiski Eesti naise jaoks disaininud. Ma pidin paar kuud tagasi olude sunnil kandma ühe teise ehtepoe ehteid. Ütlen teile käsi südamel, et ma tundsin end ebamugavalt, sest ma nägin kui kehva kvaliteediga nood ehted olid, keegi on need lihtsalt odavalt Hiinas valmis vorpinud ja nendes ei olnud mingit hinge. Wild Womani ehetes on nii hing kui lugu.

Viimane komplekt, millega ma ka ehtepoest koju jalutasin, on minu jaoks eriline. Mitmel põhjusel. Roheline ametüst on tähtkuju järgi minu kivi. Puhta energiaga kristall, mis õpetab märkama enda edusamme ja liikuma julgelt arengu teel. Te olete ju saanud aru, et just edusammude märkamine ja areng on need võtmesõnad, mis praegu mul elus olulised on. Aga mitte vaid rohelise ametüsti pärast ei ole just see mu lemmik. Selle komplekti disain on minu arvates jälle selline, mis sobib iga riietuse juurde. Annab just selle väikese lisa, mida üks lohvakas triiksärk vajab.

Rohelise ametüstiga ripats

See komplekt oli täiesti mina. Poes ehteid valimas käies lappasin ma ehteid ühele ja teisele poole, olin kahevahel ja ei suutnud otsustada, siis aga nägin seda ripatsit ja olin müüdud. Mu meelest see ka iseloomustab kollektsiooni kõige paremini. Moodsa aja ruunikivi. Ürgse hingega moodsa naise hõbeehted.

Kuukiviga hõbesõrmus

Lõpetuseks näitan ma teile ühte pilti, mida ma tegelikult ei plaaninud näidata. Ma olin enne pildistamist käinud krüolipolüüsis ja mu kõht oli seekord üsna jõhkralt paistes. Ei armasta ma muidu pildistamist ja poseerimist, suure kõhuga tegi see pildistamise minu jaoks veelgi ebamugavamaks. Ses mõttes, et ma olen väga uhke, et Wild Woman näeb minus seda “tavalist naist”, kes sobib nende imelisi ehteid reklaamima, aga ma ei tahtnud neid alt ka vedada. Mõtle kui ükski pilt ei tule välja. Mõtle kui ma näengi välja nagu “rõve mammi” nagu armasad kommenteerijad aegajalt mulle meelde tahavad tuletada. Ühesõnaga, ma vaatasin allolevat pilti, esimese hooga tahtsin ma karjuda, et appi, palun photoshoppige mu kõht ära, aga siis vaatasin ma seda pilti uuesti. See pilt meeldib mulle. Miks? Kõhust hoolimata on selles pildis enesearmastus, kõikumatu eneseusk, teadlikkus, naiselik intuitsioon, unikaalsuse väljendus, mis ei vaja teiste heakskiitu.

Selles pildis on WildMe.

Rohelise ametüstiga kõrvarõngad

MUAH: Laura Salla MakeUp, Foto: Ethel Eliis Grünberg, Ehted: WildWoman Ehtepood

WildWoman on Eesti suurima hõbeehete valikuga ehtepood. Paljud WildWomani ehted sisaldavad erinevaid haruldasi vääris- ja poolvääriskive. Enamik ehetest on ainueksemplarid, kõik on valminud käsitööna. WildWomani ehtepood asub Tallinnas Foorumi keskuses, ehetega on võimalik tutvuda ka veebipoes www.WildWoman.ee. Kõigile ehetele kehtib kaheaastane garantii.

Tarokaardid: alateadvus või tõde?

September 20, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 3 Comments

Seda te vist juba teate, et mulle meeldib uurida horoskoope ja ma kipun neid uskuma. Mitte nii, et kuulan/loen igal hommikul oma horoskoopi või torman jaanuaris kohe Mangi horoskoopi ostma, et siis nende soovituste järgi tegutseda ja otsuseid vastu võtta, aga ma usun horoskoope mingil määral küll. Tähtkujude sobivusi ja iseloomuomadusi. Mina olen Kukk ja Kalad – kui ma oleks teil palunud arvata, siis on üsna suur tõenäosus, et te oleksite selle ära arvanud eksju? Ühesõnaga, ma isegi ei varja, et mulle meeldib see horoskoopide maailm. Mingi piirini.

Kaartide ja taroskoopidega ei ole ma väga kokku puutunud. Kui ma laps olin, siis oli mu meelest see ennustajate värk üsna popp, kõik “käisid Niguli” juures. Jube põnev oli emme ja ta sõbrannade jutte kuulata igasugu kaardimooridest, aga sinna see ka jäi. Ilmselt sain ma lapsepõlves neid jutte nii palju kuulata, et kui hiljem mu enda sõbrannad “kaardimooride” juures käisid, jättis see mind külmaks ja on siiani ka jätnud. Nüüd loen ma Kirsti Timmeri taroskoopi ja tegelikult alati imestan kui palju seal läheb täppi, jah on küll selline üldine jutt, mis võib sobida 63871 inimesele vastavalt sellele, mida ta parasjagu läbi elab, kuid ikkagi on veider, et kipub kogu aeg teemasse minema. Näiteks – hetkel otsin ma hingerahu. Lähen loen taroskoopi uueks nädalaks ja mis on esimene lause? “KALAD otsivad hingerahu. Te tahate hästi palju rääkida, arutada, anda nõu ja saada nõu.” Paneb uskuma? Samas ma ikka tahan selles kokkusattumuses “süüdistada” alateadvust. Alateadvus paneb leidma neid märke ka seal kus neid võib olla nii otseselt ei ole.

Täna peale tööd käisin ma WildWomani uut salongi Foorumi keskuses üle kaema. Ega täitsa juhuslikult ka just tänast päeva ei valinud. WW naistel oli külas kaardivõlur Mariana Danil. Ma olen temaga ühe korra juba WW samal üritusel kokku puutunud ja juba tookord jättis ta mulle oma avatud meelte ja vihjetega sügava mulje. Tookord ei olnud mu elus eriti küsimusi, aga too võrdlus libilkaga pani mind rohkem uskuma kaartide väesse. Seekord istusin ma tema juurde diivanile justkui maski taha peitudes, olles isegi ehk üleolev, et noh, mida need kaardid ikka näitavad, mu elus ei ole ju hetkel midagi, mis vajaks vihjeid või suunamist ega pole mul ka küsimusi, mis vajaks vastuseid. Mask, muidugi. Alles ma kirjutasin oma dilemmast ning mis hingerahu leidmisest ma siis räägin. Ja nüüd ma ütlen teile ausalt – ma tahan jälle “süüdistada” oma alateadvust, sest kuidas saavad kaardid midagi rääkida, aga teate Mariana on naine, kes usub, et kellegi elu ei ole ainult saatuse voolida. Alati on igaühe enda valik, millel ja kuhu end suunata lubada. Iga Sinu otsus mõjutab Su saatuse kulgu ning kaardid sosistavad Mariana vahendusel väikeseid vihjeid, mis ühel või teisel suunal ees ootamas võiks olla…

Mulle ei sosistanud kaardid väikeseid vihjeid, vaid Mariana ütles mulle midagi sellist, mitte kaudselt, mitte üldiselt, et võiks sobida igaühele, vaid midagi sellist, mida oma hinges tean vaid mina. Ma nendest teemadest siin rääkima ei hakka, aga ütleme nii, et ma olen paljus kahevahel ja kahtlev, mõtlen üle ja mõtlen hetkel kõiki asju läbi millimeetri pealt. See ei ole üldse minulik. Mõelda ja kahelda ja kalkuleerida. Teate ju küll, ma enne ütlen ja siis mõtlen. Ma enne hüppan ja siis vaatan, kuhu. Minu sees on palju segaseid tundeid. Vajan värskust ja muudatusi. Ärge muretsege, need ei ole mingid pöörased elumuutvad muudatused, aga ma olen sisimas oma sees mõelnud just kõigele sellele, millele kaardid väga otseselt vihjasid. Vabandust, et natuke mõistujutt, aga saate ju isegi aru, miks ma ei hakka siin oma kõige sügavamaid tundeid lahkama avalikult.

Btw, kood estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%

Kui nüüd rääkida natukene avatumalt, siis me valisime mulle poes ka jälle ehteid välja. Minu valikusse tulid kuukivi, roosa kvarts ja absoluutselt kindlalt jälle labradoriit. Nagu ühte selle kiviga komplekti nägin, teadsin, et see on minu oma. Ilmselt ma ikka üks nõid olen, sest kui kuukivi peetakse sümboolselt Kuu valgeks pooleks, siis labradoriit öeldakse olevat Kuu müstiline ja salapärane tume pool, mis on alatasa varjus – nagu on varjus ka paljud Naise saladused. Mind tõmbab selle kivi poole. Täpselt nii nagu eelmise komplektiga, mis ülevaloleval pildil. Seda ripatsit kannan ma praktiliselt kogu aeg. Minugil kummalisel moel on mul tunne, et see annab mulle enesekindlust. Ma tean ja tunnen, et ma olen muutunud enesekindlamaks, ei ole rahul oma ülekaaluga, aga ikkagi tunnen end enesekindlalt, naiselikult… isegi väekalt. Väekalt? Issand, see kõlab nii jaburalt, ma tean ise ka, aga “Sa oled hetkel olukorras, kus sa tunned end enesekindlalt ja ei lase end lükata-tõmmata, aga sa oled endale seadnud väga ranged piirid, millest sa ei suuda üle astuda. Sa pead oma seest üles leidma lõvi. Lõvi on see tähtkuju, kellelt sa praegu õppima pead. Sa pead julgema!” ütles Mariana mulle lõpetuseks. “Kas sul on küsimusi veel?”

Ei. Mul ei olnud küsimusi. See viimane lause oli mu jaoks piisav vihje, et vist teada, kuidas see hingerahu enda sees leida.

Naised on hullud, hullud ja uhked on nad

March 6, 2019March 6, 2019 / Eveliis / 25 Comments

Kuues pulma-aastapäev.

Ma vaatan meie botaanikaaias tehtud pulmapilte, vaatan välja aknast. Õues on imeilus ilm, päike paistab ja ma mõtlen, et küll oleks tore sealsamas botaanikaaias tänast päeva piknikuga tähistada. Ma olen oma peas romantilise plaani välja mõelnud, kuid mingil kummalisel põhjusel ei loe Marek mu mõtteid, vaid küsib, mida ma teha tahaksin täna. Ma solvun. Kuidas ta ei tule selle peale, et mind botaanikaaeda viia, kuidas ta on nii ebaromantiline, kuidas ta ei suuda mind üllatada? Ma keeran end sisimas üles ja vastan ükskõikselt, et kodus tahan olla. Marek noogutab ja eemaldub. Kuidas ta ei saa aru, et ma ju tegelikult ei taha kodus olla, vihastan ma. Kuidas ta on nii ebaromantiline. Kuidas?

Ma jään magamistuppa nutma, alguses vaiksemalt, siis aga üha dramaatilisemalt, et ta ikka kuuleks. Kuulebki. Tuleb üles ja küsib, et miks ma nutan. Ma ei vasta midagi. Kui ta püüab mind lohutada, vastan, et mingu ära, ma tahan üksinda olla. Ta lähebki. Kuidas ta ei saa aru, et ma ei taha tegelikult üksi olla, kuidas ta ei saa aru, et ma tahan, et ta mind lohutaks.

Alustan uuesti nutmist, alguses ikka vaiksemalt, siis dramaatilisemalt. Marek tuleb uuesti mind lohutama. Ma ei taha, et sa mind lohutaks, nuuksun ma, ma ju ütlesin, et ma tahan üksinda olla! Marek lahkub. Jobu, igavene jobu, mõtlen ma, kuidas ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan! Nuuksun edasi. Ikka kõvemini. Marek ei tule enam lohutama. Mis mõttes ta ei tule, vihastan ma ja keen juba sisemiselt. Kuidas ta saab mu pulma-aastapäeva ära rikkuda.

Kolm tundi hiljem ei jaksa ma enam nutta. Ma sain aru, et selle asemel, et mõista, et mees ei loe mu mõtteid, rikkusin ma ise pool meie pulma-päevast ära.

See on üks neid kordi, kus ma sain eredalt oma näitel aru, et naised, vähemalt mina, on tihtipeale ebaratsionaalsed. Kui te arvate, et ma sellest korrast õppisin, siis te eksite. Tuli veel teisigi pulma-aastapäevi.

Seitsmes.

Kaheksas.

Üheksas.

Iga kord olen ma eeldanud, et mees võiks mu mõtteid lugeda, aga kuna ta aastatega ikka polnud seda ära õppinud, on see loomulikult erinevaid probleeme tekitanud. Mõnikord ma imetlen tema kannatlikkust, et tulnud on ka kümnes ja 11. pulma-aastapäev. Tundub, et neid on tulemas veelgi.

Argipäev.

Marek otsib kapist teed. Meil pole enam teed, konstateerib ta fakti. Vähemalt nii ta väidab. Mina kuulen ta häälest süüdistust, nagu oleks mina tee ära joonud ja unustanud varusid täiendada. Miks sa mind kogu aeg süüdistad, tõstan ma häält. Miks sa häält tõstad, kui ma lihtsalt midagi küsin, vastab tema. Sa ei küsi, vaid süüdistad, ärritun mina veelgi rohkem. Marek pööritab silmi ja lisab, et minult ei saa midagi küsida, sest ma ärritun kohe. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. Ahah, et kogu aeg ärritun jah, karjun ma. Ma ei ärritu, kisendan ma, sa süüdistad mind hoopis kogu aeg, sa ei ole kunagi rahul mitte millegagi, mida ma teen. Nuttes jooksen ma vannituppa. Miks ta ise seda paganama teed ei osta! Miks ta arvab, et mina selle tee ära jõin? Ma isegi ei joo teed! Kõige hullem – Marek ka ei joo, miks ta seda üldse otsima hakkas. Miks ta mu tuju pidi ära rikkuma oma tobeda süüdistamisega.

Argipäev.

Otsin kapist suhkrut. Marek, meil pole suhkrut enam, miks sa mulle ei öelnud, et peaksin ka suhkrut ostma, konstateerin fakti. Ma ei teadnud, et meil seda pole, ma ei tarvita suhkrut. Issand jumal, pööritan ma silmi, aga võiks ju ometi teada, mis kapis otsas on. Kuidas sa kunagi midagi ei tea, pahandan ma. Mina pean alati teadma, kas ja mida meil kapis on.

Vestlused.

Tulen koju seminarilt, kus esines Lilli Jahilo. Ma olen vaimustunud ja hakkan kodus ka temast rääkima. Ja saad sa aru, peale seda, kui Isabella Löwengrip ta kleiti kandis, läks ta äri viraalseks. Täiesti uskumatu ja nii inspireeriv. Ma räägin veel ja veel, kui inspireerivad naised need on. Marek kuulab ja küsib lõpuks, et kellest üldse jutt on. Kes nad on? Appi, sa ei tea, kes Lilli Jahilo on, olen ma minestuse äärepeal. Appikene, no natukene võiks ikka teada ju asju. Marek vastab, et tal ei ole selle teadmisega, kes ja kuna kellegi kleiti kandis, midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Vestlused.

Marek saab sõnumi, et tema autol hakkab ülevaatus läbi saama. Kuidas nii, arutleb ta, mu auto viimane number on seitse, siis on ülevaatus aprillis või midagi sarnast ja arutleb edasi, et sinu autol on ju kuus viimane number ja ülevaatus märtsis. Ah, tõstan ma kulmu, millest sa räägid? Marek selgitab, et auto registrimärgi viimane number näitab ära ülevaatuse. Või midagi. Ma ei süvene väga. Ebaoluline info. Küsin siiski, et kas see on mingi selline asi, mida igaüks autojuhiks saades teab või milleks ja kust selline info. Marek vastab, et võiks ju lihtsalt teada. Minul aga ei ole ju selle infoga midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Ma ei saa meestest aru. Kui raske neil on naisi mõista? Mossitav ei tähendab üldjuhul jaad, kui see just ei tähenda ei-d, ning „jah, olgu nii“ tähendab üldjuhul rahulolematust, kui see just ei tähenda „jah, hea küll“. Mõtete lugemine ei tohiks olla nii keeruline. Mel Gibson sai sellega ühes filmis hakkama. Vaadake ise, kui palju lihtsamaks tema elu läks. Mehed võiks õppust võtta. Õppige lihtsalt naiste mõtteid lugema!

Olgu, olgu, te ju saite aru, et tegelikult ei olnud see postitus etteheide meestele, vaid ma konstateerisin fakti, et võin vahepeal päris hull olla. Naine. Tujude ja kiiksudega. Aga ilmselt omamoodi veetlev. Nii nagu ühe laulu sõnadki ütlevad. Hullud ning veetlevad naised, hullud ja upsakad nad, ometi neid ma armastan just nende hulluses. Kas teie olete ka vahel ebaratsionaalsed oma meestega? Või olen ma ainus? Jagage kommentaare oma kiiksudest või „hulludest hetkedest“! Või siis jätke endast lihtsalt märk maha, kui „naise tujud“ äratundmist tekitasid ja muigama panid. 😊 Üks kommenteerija saab preemiaks 50 € WildWoman Ehtepood kinkekaardi– milline kommentaar täpselt, selle valivad seekord välja WildWomani naised ise.

PS! Kas teadsid, et WildWomani autoriehete kollektsioon Crazy Woman ongi just pühendatud Päris Naistele, kes julgevad olla isikupärased, kiiksuga ja vahel tujukadki, aga samal ajal julgevad ka enda üle naerda ning on vabadust ja loovust täis? Vaata neid ainueksemplare siit.

Siis kui ma korraks end tõelise naisena tundsin

December 10, 2018December 10, 2018 / Eveliis / 7 Comments

Ega ma täpselt ei teagi, kuidas või miks mina ja Ida Wild Woman poe avamisele neljapäeval sattusime, aga see polegi tegelikult oluline. Mul on väga hea meel, et sattusime. Glamuuri, tõeliste naiste, täielike kunstiteoste keskele. Täitsa piinlik kohe tunnistada, et ma ei olnud sellest poest ega brändist midagi varem kuulnud, tuttavad ja sõbrad küsisid hiljem Facebookis, et kuidas ma neist midagi ei tea, no ei teadnud, ju ikka liiga kaua ema olnud. Igaks juhuks kohe ütlen, et see ema osa oli nüüd nali,et keegi ei hakkaks ütlema, et ma tahan väita. et emadus ja kaunid ehted ei käi kokku. Ma pean silmas seda, et ma olen viimased viis aastat rohkem keskendunud lasteasjadele (aah, ja kuidas ma lubasin, et minust küll ei saa sellist ema, kes lapsele rohkem kulutab kui endale!).

Aga et siis Wild Woman. Hõbe, kuld, kristallid. Üks ehe ilusam ja isikupärasem kui teine. Ma ei liialda kui ütlen, et oleksin vabalt võinud pool poodi tühjaks osta. Ma pole ammu juba kullalaine olnud, kuid see pood ja sealsed ehted pani mind jälle kord ka kulla peale mõtlema. Klassikaline ja kaunis. Ja kristallid, ikka kisub hetkel ka kristallide poole. Vaatasin hetkel huvi pärast, et mis see kivi siis on, mis hetkel kõige rohkem kõnetas. (ma olen hästi kehvasti kursis kristallidega.) Selgus, et ametüst. Huvitav vaimne mõju ja võime tervisele. See tähendab huvitav valik minu poolt. Keda huvitab, siis tähtkujude järgi saab ka poest sobiva ehte valida (kingivihje meestele!)

Kui mina oleksin pool poodi tühjaks ostnud, siis Ida muidugi arvas, et me peaksime kõik asjad ära ostma. Ma arvasin, et äkki on okei kui me jõuluvanale teada anname, et see on pood, kust ta võib sisseoste teha. Ida nõustus. Te võite oma jõuluvanale ka vihje teha. Kood estonianwithbackpack10 tagab alati -10%.