Kõlab veidralt, et poeskäik on justkui mingi sündmus, aga täpselt nii on kui satud nädalavahetusel kohalikku külapoodi*. See on täpselt üks selline poeke, kuhu tullakse juba lihtsalt selle pärast, et naabritega kokku saada ja kohvi juua. Kohvi eest maksad ka südametunnistuse järgi kohvimasina kõrvale klaaspurki raha jättes. Muidugi ei tule kellelgi pähegi mitte maksta. Ma olen selles poes näinud isegi vihikut, kuhu tuli oma ost kirja panna ning raha karpi jätta, sest tol hetkel polnud müüja lihtsalt kohal.

Igatahes lähed poodi, jood kohvi, sööd vaarikamoosi ja hapukoorega vahvlit ning ajad naabritega juttu. Milline mõnus idüll!

Käid hytta`st läbi, ahmid endasse sügisvärve, meenutad, et oled seda kohta saanud koduks nimetada ja unustad masenduse. Mis seal ikka masenduses olla.  Idat ratta seljas vaadates ei suutnud ma korraks uskuda, et ta nii suur juba on. Väike inimene. Ja jumal hoidku, ma pidin ikka püstihull olema, et väikese lapsega Norra kolisin. Teadmata, mis mind ees ootab. Never ei teeks midagi sellist uuesti. Kui just raha nagu onu Robertil pole.

Õhtuks oli laual hõrk lambasteik. Täitsa pekkis, kuidas Satu kitchen rules. Nii imelised, lihtsad ja maitsvad toidud. Kui mul oleks restoran, siis seal oleks just sellised toidud.

*Tegelikult on see suur tavaline KIWI toidupood, kus lisaks tavapoele on kohalike toodete kauplus ja väike hubane istumisenurk.