Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.
Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.
Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.
Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.” “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.
Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.
Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).
Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?
