Eilsest “huvitavast” arsti kogemusest veidi pikemalt

Nagu te teate olen ma sel aastal olnud kiirabi ja EMO “kuldklient”, naerame kodus, et kiirabi käis meil tihedamini kui takso ning mu epikriiside nimekiri on sama paks kui mõni novellikogu ehk siis ma olen arstide ja õdedega päris palju sel aastal kokku puutunud. Ja need kogemused on olnud väga head, kohe päriselt on kõik olnud hoolivad ja toredad. Lisaks sain ma lõpuks endale täiesti adekvaatse perearsti ja tean omast kogemusest kui oluline see on. Eelmine oli…ah, las ta jääb.

Siis aga hakkas nende arstidega tibake nihu minema. Kardioloogi juures käies tundsin end täiesti rumalana, aga võrreldes eilse kogemusega, kus ma end lausa idioodina tundsin, oli too kardioloogi juures käik alles leebe sissejuhatus. Algas kõik sellest, et arst tuli oma kabinetti umbes 20 minutit hiljem (noh, mis seal ikka, saan aru, et tööd palju ja pole hullu siis natuke oodata) ja võttis enne mind sisse ühe vanema proua (ka selle pärast ma ei pahandanud, sest proua oli haiglas ja see kuidagi isegi tundus loogiline, et ta enne sisse kutsuti, tal ei läinud ka kaua). Siis jättis arst ukse lahti, vaatas oma arvutisse ja mõtiskles kõva häälega: “Nii, nii, nii, kelle me siis sisse võiks kutsuda järgmiseks, no kutsume näiteks (sisesta siia nimi, mis ei ole minu oma)!” Olin tibake hämmingus, sest ma juba olin pool tundi oodanud üle oma aja ja too proua, kes enne kutsuti, tuli minust hiljem. Aga hea küll. Töötuna, kus mul kiiret, eks.

Psühholoogi juures. Nimetagem seda nii.

Ma pean ütlema, et kui kõrvale jätta ilmselgelt asjad, mis mind on kurvastanud ja pannud pettumust tundma, olen ma viimaste päevade jooksul kogenud nii palju positiivset, et juba on raske asjas midagi halba näha ning vimma pidada. Oli vaja, siis oli vaja. Mina näen oma vaatevinklit, teised enda vaatevinklit, kes ütleb, et minu nägemus asjadest on õige ja ma ise ei tee kellelegi hoopis liiga.

Võib-olla oligi vaja, et ma teeksin oma silmad lahti ja iseendasse uskuma hakkaksin uuesti, sest jumala eest, ma ei oleks osanud oodata sellist toetust ja nagu ma aru olen saanud, siis toetusest mul ongi tihti vajaka jäänud (mitte pere poolt, igaks juhuks mainin, nemad on alati olnud ja jäänud mu suurimateks toetajateks igas olukorras). Ma ei liialda, et sõnumite, sms-ide, meilide ja kõnede arv on olnud ulmeline (ja ma vabandan, et ma ei jõua kõikidele vastata).

Öine ärevuse/paanikahoog

Keskpärase keskealise tervisekroonikad on tagasi. Sest kui ma just olin tundmas, et nüüd hakkab küll ülesmäge minema see värk, siis võib olla mitteüllatuslikel põhjustel tuli tagasilöök. Kaks ööd magasin ma nii kehvasti, et üleeile öösel tuli meelde, et mul on ju ka unerohud, et miks ma end piinan, ning ma magasin pühapäeva öö vastu esmaspäeva nii sügavalt nagu Baymax.

Hommikul tegin silmad lahti kell kümme ja tundsin, et olen välja puhanud. “Eat. Repeat. Sleep,” mõtlesin ma ka eile õhtul, sest loogilisem tundus end välja magada kui suvaliselt Netflixi vahtida ja nii ma ka eile õhtul unerohu kasuks otsustasin. Igaks juhuks mainin, et ma võtan neid väga harva ja pigem püüan vältida, ma ei ole see tüüp, kes lihtsalt endale ravimeid sisse tahaks kallata peotäiteviisi.

Uuesti tervendaja juures

Kui te oleksite selle nädala alguses näinud mu paistes jalgu ja kui te oleksite näinud, millised need nägid välja peale seda kui olin tervendaja juurest tulnud, siis te ei kahtleks selles, kas tema juurest käimisest on kasu. Aga pole ka midagi kui te kahtlete, nagu öeldud, minu eesmärk ei ole kedagi ümber veenda, vaid jagada oma kogemust.

Loomulikult on oluline osa tervenemises ka sellel, et ma ise usun seda. Kui ma oleks skeptik, siis poleks sellest ilmselt kasu. Aga ma olen arenenud, avatuma meelega ja alati valmis proovima erinevaid asju lisaks tavameditsiinile, kui me räägime mu tervisest. Loomulikult pean ma siin silmas mõistlikke asju, mitte minegid mms-värke, eksju. Muide, ka üks mu sõbranna läheb tema juurde abi saama ning kui ta oli püüdnud välja mõelda, kes on see minevikust väga hea tuttav, kelle juures käin, siis seda inimest ei oleks ka tema osanud pakkuda. Inimesed muutuvad. Muutunud on tema ja muutunud olen mina.

Lugu sellest, kuidas ma Rootsi kruiisil käisin. Arstil.

On aeg proua polkovniku järjejutuks ehk varsti ma tõesti muudan selle blogi pealkirja ära “Keskpärase keskealise tervisemurede blogiks”, sest no kas siin viimasel ajal üldse muud juttu on. Vererõhud, tabletid, arstid, ravikuurid ja sellel ei paistagi lõppu olevat. Minu enda lollusest ilmselgelt muidugi.

Käisin mina siis ühel spontaansel kruiisil Stockholmis ja tõeliselt meelolukas oli. Või noh sõltub, mida keegi meeleolukaks peab. Mõne jaoks tähendab see laeval nosu täistõmbamist ja hommikuni jauramist, minu jaoks tähendas see päeva jooksul 18,7km ringi jalutamist ühes oma lemmiklinnas. Oli selline mõnus omas rütmis kulgemine ja nalja sai omajagu. Sellist meieperelikku nalja.

Kas see on nüüd see hetk, kus ma peaks aru saama, et “võta aega” on mõeldud ka mulle endale, mitte vaid reklaamiks?

Ma pean end üsna taibukaks inimeseks ja muudkui siin olen suure suuga rääkinud, kuidas ma tunnen märke ja tean, kuidas enda eest hoolitseda, et ma olen õppinud ja nii edasi, aga mis ma siis tegelikkuses tegin?

Eirasin kõike märke. Märke ületöötamisest, stressist, vähesest unest, pingetest ja ka muudatustest tervises, mis lõppes sellega, et sain eile kiirabiautoga haiglasse sõita.

Ma vist suutsin jälle läbi põleda

Kui ma mõned aastad tagasi depressiooni seljatasin olin ma enda üle nii uhke ja lubasin endale, et never again. Ma oskan märke lugeda, ma tean, mida mitte teha, millisesse ämbrisse mitte astuda. Ma tean, ütlesin ma endale. Ometigi on mul tänaseks tunne, et olen sama ämbrit kolistamas. Marek hoiatas mind selle eest.

Kas ma kuulasin? Loomulikult ei.

Puhata ja mängida

See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

 Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D

5643

2

 

Siis, kui ma tunnen, et mu abikaasa on egoist

Tegelikult on lood nii, et minu meelest on mul abikaasa valikuga väga hästi läinud, mis muidugi ei tähendaks, et me üldse ei tülitseks või saaksime alati asjadest ühtemoodi aru, kuid nii laias pildis arvan ma, et mul on maailma kõige hoolivam mees. On isegi mu diivatsemised ära kannatanud ja ilmselt oma uhkust 765079 korda alla neelanud ka kohtades, kus tavaline mees oleks ammu käega löönud ja p…e saatnud. Ma ei saaks rohkem rahul olla.

Aga siis on need korrad, kus ma leian, et mu abikaasa on tundetu mölakas ja egoist. Minu auto läks katki (mis veel siin maailmas uut on?) ja see tähendas vaid seda, et Ida lasteaeda viimine ja toomine langes Mareki õlgadele. Ei, ta ei ole sugugi mingi alfa, kes arvaks, et lapse kantseldamine on vaid naise töö, põhjus, miks see meie peres tülisid tekitab on selles, et tema töökoht asub meie kodust seitsme maa ja mere taga, algab vara, ta võtab tööle minnes peale oma töökaaslased ja on liiga kohusetundlik, arvab, et maailm kukub ilma temata kokku. Võib olla muidugi kukub ka, aga mina arvan, et tasuks proovida ja vaadata, et ehk saab maailm nädalakese ilma temata ka hakkama.

Igatahes. Algab hommik. Mina olen unine (mis on mu enda süü, sest mul oli vaja poole ööni teha turunduskataloogi, millega isegi ei olnud kiiret), Ida on unine JA pahur, keeldub mul end riidesse panemast ja kiunub, et tahab pikali olla, ja süüa ja et issi ta riidesse paneks. Mina näen juba stressis Marekit, kes vaatab närviliselt kella. Ta on hiljaks jäämas. Ma olen mõelnud, et me võiks ju varem ärgata ja Ida jõuaks seitsmeks lasteaeda ja Marek tööle, kuid ka sellega pole ta nõus. Tema ei saa nii, et laps on lasteaias esimene ja õhtul viimane. Ma olen teoorias temaga nõus, kuid millegi pärast usun ma, et nädal pikki päevi ei tapaks meid kedagi, oleks lihtsalt vähem hommikust stressi.

Ida jonnib, Marek on närviline, mina püüan end vaos hoida, aga see ei õnnestu, sest igast Mareki liigutusest saan ma aru kui stressis ta on. “Nüüd olen mina see paha, kes lapsega kodus ei saa olla, kui sul kiire on,” torisen ma, “nagu minu töö oleks suva.”  “Tundub, et hoopis minu töö on suva,” vastab Marek ja ütleb, et “eks ma siis pean peale lasteaeda tööle tagasi minema, et oma asjad tehtud saaks.” Ja ma tunnen süümepiina, muidugi ei ole mõeldav, et inimene sõidaks lisaks veel päevas kaks tundi, et laps seitsme kilomeetri kauguselt lasteaiast ära tuua. Mul ei ole ka  midagi selle vastu kui Ida kodus on, ma saan oma tööasjad päris kenasti temaga koos tehtud, kuid mõnikord on mul vaja süveneda ja ma ei saa endale lubada pidevat segamist “emme, ma tahan süüa”, “emme, ma tahan pissile,” “emme, ma tahan…”, nii ma andsingi Marekile teada, et sel nädalal on mul vaja kodus rahus töötada. Ega ma ei ütle, et Marek sellest aru ei saa, et ka mina teen tööd, kuid paratamatult suudab ta oma stressiga mus tekitada süütunde ja siis jälle viha, et kuradi egoist, miks tema töö on tähtsam kui minu oma. Ma ei ole süüdi selles, et temal on tööl pingeline ja et sinna sõit terve igaviku võtab.

Ja lõpetuseks olen ma natukene pahane ka. KUI mees teab, et ta ei talu selliseid hommikusest rutiinist kõrvalekaldeid, siis ta oleks võinud vaadata, kas mu autol on lihtne viga või keeruline. “Ma arvan, et ehk on autol tegelikult lihtne viga,” ütles ta eile,”aga ma ei hakanud seda lahti võtma, sest külmad ilmad tulevad niikuinii ja ma ei saa seda kokku panna.” “Aga eile ja üleeile olid ilusad ilmad?” küsin mina. “Ma ei olnud vaimselt valmis sellega tegelema,” vastab ta. Ma leian, et see on egoism. Ei olnud vaimselt valmis vaatama, aga teadis, et meil mõlemal on kiire ja pingeline nädal, nii et kahe autoga oleks meie stressitase suhteliselt nulli lähedal. Nüüd on see maksimumis. Mul on hea meel, et Ida homme lasteaeda ei lähe, sest mul on trennipäev ja ma võtan ta lihtsalt kaasa, siis saab Marek meid poolel teel peale võtta ja ei pea stressama, kas ta jõuab kella kuueks lasteaeda.

Ah, ja kui juba pahandamiseks läks, siis ma lasen torust kõik emotsioonid korraga välja. Laps kaisus magada on äge ja nunnu küll, kuid kui see laps on nüüd “programmeeritud” nii, et ta teeb silmad lahti ja hakkab nutma, kui issi kell kuus hommikul kõrvalt ära kaob, siis algavad pooled mu hommikud ikka stressiga, sest me ärkamegi kõk IKKA kell kuus, kuigi me ei pea kuhugi minema ja saaksime magada kaheksani (minuga kahekesi olles magab Ida enamasti poole kaheksa-kaheksani).

Ma mõtlen, et see praegune stress tapab, aga kui me reaalselt peaksime mõlemad käima üheksast viieni tööl, kas me siis oleksime hullumajas juba praegu? Ausalt, kui mul muidu asjadest on jumala suva, siis teist TÖÖTAVAT autot, on siia perre hädasti vaja. Miks me ei osta? Nagu öeldud, siis veel vähemalt kaks aastat ei osta ma midagi. “Meil on vaja mingi lahendus leida,” ütles Marek, “nii ei saa.” Ei saa, aga kuidas siis saab kui vaid ühel on auto, teine töötab kodus ja mõlemal on vaja tööd teha? Mis see lahendus on?