See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

 Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D