Ma pean ütlema, et kui kõrvale jätta ilmselgelt asjad, mis mind on kurvastanud ja pannud pettumust tundma, olen ma viimaste päevade jooksul kogenud nii palju positiivset, et juba on raske asjas midagi halba näha ning vimma pidada. Oli vaja, siis oli vaja. Mina näen oma vaatevinklit, teised enda vaatevinklit, kes ütleb, et minu nägemus asjadest on õige ja ma ise ei tee kellelegi hoopis liiga.

Võib-olla oligi vaja, et ma teeksin oma silmad lahti ja iseendasse uskuma hakkaksin uuesti, sest jumala eest, ma ei oleks osanud oodata sellist toetust ja nagu ma aru olen saanud, siis toetusest mul ongi tihti vajaka jäänud (mitte pere poolt, igaks juhuks mainin, nemad on alati olnud ja jäänud mu suurimateks toetajateks igas olukorras). Ma ei liialda, et sõnumite, sms-ide, meilide ja kõnede arv on olnud ulmeline (ja ma vabandan, et ma ei jõua kõikidele vastata).