Mulle ei ole haiglad kunagi meeldinud, need vist üldiselt on sellised kohad, mis meeldima ei kipu inimestele. Lapsepõlvest on mul meeles, et tädi Heljut sai erinevates haiglates palju külastatud ja mul on meeles, et seal tuli alati ollla hirmus vaiksed ning ma kartsin haiglaid – need pikad kõledad koridorid, lõhn, kolisevad liftid, vaikus, kõik tundusid nii kurjad ja tõsised, lisaks ju oli alati mure ja kurb, et tädi jälle haiglas oli. Hiljem nüüd seostub haigla ka vanaemaga ja kuigi tema lahkumisest on juba natuke aega möödas, siis ma ei ole veel ikka päriselt üle sellest saanud ja haigla seostub mulle kurbade mälestustega.

Kui vähegi võimalik, siis ma haiglaid ei külastaks ning kui vanaema ja tädi kõrvale jätta, siis isiklikult on mul see täitsa hästi õnnestunud. Kuni viimase ajani, mil ma naljaga pooleks olen olnud kiirabi ja EMO kuldklient. Ja kui nüüd mitte mõelda selle peale, et need pole olnud tervise mõttes meeldivad kogemused, siis muus osas on kõik olnud alati väga meeldiv. Juba esimesel EMO-sse sattumisel olin ma üllatunud kui positiivsed, sõbralikud ja hoolivad kõik on ning kui hea huumorisoonega. Ma ei tea, kas mul oli see lapsepõlvemälestus, et kõik on kurjad või olin ma oma arvamuse kujundanud kellegi teise vingumise või arvamuste põhjal. Igatahes ei ole mul olnud ühtegi negatiivset kogemust ning nagu öeldud, neid kogemusi mul viimase kuue kuu jooksul ikka on olnud. Siinkohal tahan ma etteruttavalt öelda, et ma nüüd kavatsen terveks hakata, sest meeldiv või mitte, haiglad jätkuvalt ei ole mu lemmikkohad ning see pikaleveninud spaa-puhkus oli piisav, et nüüd mõnda aega (nii 89-aasta vanuseni vähemalt) eemale hoida sealt.