Totaalselt elitaarne sünnipäeva tähistamine

Mõtlesin siis mina, et kuidagi peab ikka vananemist tähistama, sest ikkagi ainulaadne ja kordumatu päev, eksju.  Ja kuidas sa ikka seda tähistad kui mitte oma uute parimate sõpradega. Vanad parimad sõbrad lasin üle, ütlesin et ei pea sünnipäeva, aga tegelikult läksin tähistama uute parimate sõpradega. Hea asi blogimise juures on see, et sõpru tuleb uksest ja aknast juurde.  Järgmisel aastal on loodetavasti uued parimad sõbrad olemas, muidu oleks nats feil – kaks aastat järjest samade parimate sõpradega tähistada.

Okei. Saite ilmselt ise ka aru, et ma ajasin hetkel puhast möga. Lihtsalt on selline tuju, sest noh…üle saja aasta on mul pohmakas. Need uued sõbrad on mul nimelt parajad alkohoolikud. Ütlevad, et lähme sööma ja enne kui arugi saan, oleme tellinud veini. Avastasime ülihea Merlot ka – Solpost Fresc. Soovitan! See ongi põhjus, miks mul pohmakas on. See lihtsalt oli nii hea, et me pidime lisaks pudelile veel “tuisuklaasi” tegema enne laiali minemist. Vot selline alkohoolik olen mina ja sellised alkohoolikud on mu sõbrad.  Täna õhtul on mul kutse ühele iluüritusele. Sinna lähen teadlikult autoga, et vältida isegi võimalust ahvatluse lõksu langeda. Kaks õhtut veinitamist oleks isegi minu jaoks liig.

Jube tore on kui on sellised lahedad inimesed olemas, kellega koos sa võid olla see, kes sa oled. Ajad lolli juttu ja lihtsalt teed pulli. Ma muidugi võiks ka teistmoodi reageerida, sest kui te arvate, et nad ei leia pidevalt võimalusi mu “mõnitamiseks” – ma olen neist ikkagi TUNDUVALT vanem, eriti ühest, kes väidab küll, et on 30, aga me oleme veendnud, et tal on passis vale sünniaeg, sest ta ei saa välimuse järgi olla rohkem kui 22 –  siis te eksite. Rängalt.  Mu halvad geenid ja see ja teine ja kolmas asi mu välimuses on neil ikka pidevalt hambus. Jõhkrad musta huumoriga sõbrad. Aga ilmselgelt just selle omaduse pärast nad mulle sobivadki. Mina saan nendest aru ja nemad minust. Ühisel meelel ei ole me siiski päris paljus. Neile ei meeldi näiteks “Tuulest viidud”. Halloooo, kellele ei meeldiks “Tuulest viidud”?

Reedel saab uuesti sünnipäeva tähistada. Paari vana parima sõbraga.

Mu aadress on M/S Victoria

Eelmisel nädalal me alles tulime Idaga Rootsist laevaga, uuel nädalal läheme me uuesti laevaga Rootsi, sel nädalavahetusel käisin ma veelkord laevaga Rootsis. Sõbrannadega kruiisil. Ma võiksin öelda, et mu aadress on M/S Victoria. Ma ei armasta tegelikult kruiisitamist, aga kuna Stockholm on ikkagi üks mu lemmiklinnasid ja sõbrannad on mul ka ägedad, siis olin ma muidugi nõus. Ja teate, reedeõhtused kruiisitajad ei ole üldse nii koledad kui nad muidu tunduvad. Tuleb lihtsalt samasse staadiumi jõuda:D Sõbrannad naersid küll minu üle, kui ma kell pool üks kajutisse ära kadusin, kuid  minu jaoks oli poole üheni pidutsemine sama, mis teistele kella viieni hommikul tantsmine. Ma ei ole väga suur peoloom, pigem restoranis või kodus diivanil veinitaja, aga vooluga kaasa minna oli vahelduseks päris mõnus kogemus. Tantsinud ei ole ma peale ühe sõbranna pulma ja sellest on vist juba aastake. Ma lausa imestasin, et mu jalad muusika saatel liikuda oskasid;)

Järgmisel päeval otsustasime me linna KÕNDIDA. Tundus nagu 38 km, aga tegelikult tuli välja, et edasi-tagasi oli kõigest 12,6 km. Nojah. Minul ei möödu pea ükski Stockholmi külastus ilma Södermalmil asuvat Emmaus second handi külastamata. Idal on vist pooled riided sealt pärit. Nii vedasin ma ka teised sinna ja skoorisin seekord Idale muuhulgas kuue euro eest Didriksonsi soft shelli.  Kui olete Stockholmis, soovitan sellest poekesest läbi astuda. Valik on suur, hinnad küll natukene tõusnud, kuid siiski head, riided heas korras ja lisaks on seal olemas ka eraldi Emmaus Vintage, kust tõelisi pärle leida võib.

Kuna suurem osa meie Stockholmi päevast möödus jalutades, tegime me ka väikese Stockholmi statistika tuginedes sellele, mida ma nägime.

Igal teisel rootslasel on koer.

Iga kolmas rootslane suusatab.

Igal viiendal rootslasel on värvilised jooksutossud.

Igal teisel rootslasel on prillid.

Igal kolmandal rootslasel on Mercedes.

Igal viiendal rootslasel on küljekorviga lapsekäru.

Ühelgi rootslasel pole Emmaljunga lapsekäru.

Mõnikord on nii mõnusalt värskendav olla lihtsalt lapsik. Ja Stockholm lihtsalt on nii ilus. Mis sellest, et seal sadu kordi käidud. Järgmine reede uuesti. Edasi ootab juba Lillehammer ja Oslo.

IMG_8488.JPGIMG_8500.JPG

IMG_8503.JPGIMG_8517.JPGIMG_8473.JPG

“Mul läks süda pahaks kui ma sind kallistasin”

Me ootasime eile külla mu sõbrannat oma tütrega, koer haukus, aga kui me aknast välja vaatasime ei näinud me seal kedagi, järgmisel hetkel koputas keegi uksele. On üsna ebareaalne, et keegi siia metsa meile uksele koputama satuks niisama lambist, aga nüüd keegi koputas. Olgu mu blogi tänatud! Mareki sugulased, kel maamaja samas külas, olid lugenud, et ma siin blogis olen öelnud, et nii äge kui inimesed niisama külla tulevad ja nemad otsutasidki tulla. Tõukekelkudega. Et vaadata oma silmaga ka üle, et kas kõik see, mida ma blogis kirjutan oma pidevast veinitamisest, sassis kodust ja hullust lapsest, ka tõele vastab. Ei olla vastanud.

IMG_8067.JPG

Samal ajal kui naispool oli juba tuppa jõudnud ja meespool ukerdas veel tee peal, sattus kohale sõitma ka mu sõbranna. Vaatas, et mingi hull naaber kolistab põõsastes ja sõitis mööda. Kui siis ühtäkki see põõsas kolistav naaber tema järele meie hoovi jõudis ja suhtlema hakkas, mõtles sõbranna, et püha jeesus, no ongi mingi hull naaber, kes tahab raudselt meile külla tulla mingit teemat tõmbama (meil on siin külas erimeelsusi). Püüdis maha raputada, aga “naaber põõsast” ronis kaasa kuni ukseni ja ei tahtnud mitte maha raputatud saada. See oli selline päris naljakas moment, mida kirjeldada on raske, aga uskuge mind see oli ikka naljakas.

Õhtusöögiks püüdsin ma teha vegan rooga, lihtsalt pulli pärast, aga nii nagu ma olen ka öelnud, miks minust ei saaks nt veganit, on see, et tooted ei ole mulle siin kättesaadavad ja ma olen liiiiiga mugav, et vajalikke toitaineid mujalt linnast otsima minna. Ma ei viitsi. Küll aga tegin ma siis taimetoitu ja käsi südamel, kui ma oleks teadnud, et need Sandra Vungi paneeritud kikerherned nii maitsvad tulevad, siis ma oleks poest veel vähemalt viis purki herneid ostnud. Vapustav roog! Soovitan soojalt proovida (retsept siin).

IMG_8058.JPG16558820_1289321694439705_471851802_n.jpg

Mari, kelle ma hommikul oksendama ajasin, on mu sõbranna olnud sellest ajast kui me koos kõnekeskuses töötasime ja see oli ikka ammu, nii 12 aastat tagasi äkki. Mingi periood me väga ei suhelnud, sest nii nagu ta mulle hiljuti ütles, siis ta lihtsalt ei mõistnud mind, noh et kui ma ütlen, et “mina ei hakka kunagi tasuta asjadest pärast blogima” ja aastake hiljem ma seda siiski teen, siis tema jaoks on see põhimõtete vastuolu, millest ta aru ei saa. Et kui on “raudne ei”, siis jäägu raudseks ei-ks. Mina olen selline, kelle arvamused ja väljaütlemised muutuvad. Kunagi ütlesin, et ma ei hakka kunagi lambaliha sööma, sest see on rõve, täna on lambakarree üks mu lemmiktoite.

Nüüd oleme me jälle kuidagi kokku saanud  ja kui varem tundus mulle, et mu sõbranna ongi liiga negatiivne, siis nüüd on ta nagu teine inimene. Täna kui ta mind “psühhoanalüüsis”, siis te ei kujuta ette kui närvi ta mind ajas, ma jõudsin talle seda ka sada korda öelda, sest kogu selles kuradima kriitikas, mis ta mulle ette ladus, oli tõde sees. Ja mulle ei meeldinud ta tõde, see ajas mind närvi. Noh ja siis ta kallistas mind kõvasti kõvasti ning ütles kuldsed sõnad, mida ma siin ka pealkirjana kasutasin: “Tead, kui ma sind praegu kallistasin, siis ma tundsin, et mul läheb süda pahaks.” Oh well, eksju, kutsun sõbranna külla ja tema kukub mind solvama. Muidugi ei ajanud ma tegelikult tal südant pahaks mingis otseses mõttes, aga ta ütles, et mu energia, mida ta tunnetas oli nii intensiivne, kaitse minu ümber nii tugev, et see ajas teda iiveldama. Ma sain aru, mida ta öelda tahtis. Mulle on alati sellised “voodoo-inimesed” meeldinud ja ma tean ka, et tal oli õigus. Mu psühholoog, vähe teiste sõnadega, ütles sama. Eelmise postituse all ka üks kommentaator umbes sama, et “pröökan vahel nagu 13aastane”. Täpselt nii see ongi.  Muidugi ma tahaksin vastu vaielda, aga milleks, kui ma tegelikult ka ise tean, et mu sõbrannal on õigus. Mitte muidugi kõiges. Tema ütles, et talle ei meeldi mu kulmud. Mulle meeldivad mu kulmud. Me jäime eriarvamusele.

Ja kurat, kus ta ajas mind närvi, kui ta ütles mulle, et ma peaksin lubama endale eksimusi, et ma ei püüaks olla täiuslik. Ma siiamaani mõtlen selle lause peale ja tahaks vastu vaielda, aga jällegi…ma ei tea, mis paganama spooky sõbranna ta on, et mind loeb nagu raamatut. Harilikult ei saa inimesed minust aru. Ma olen sellega harjunud. Ja siis tuleb üks, kes saab aru ja tunnetab mind. Spooooooky!

16522994_10154822491661276_221305436_n.jpg

2x Didriksoni-mammad

Aga et postitus liiga diibiks ei läheks, siis täna käisime me lihtsalt kelgutamas. Meie maja kõrval on vana prügimägi, mis sobib ideaalselt kelgutamiseks. On ikka äge küll kui lumi maas on. Saja kaheksakümnes kord pean ma ütlema, et Norra tegi minust talveinimese. Ma õppisin talve nautima.

Minu üllatuseks oli mäel veel üks pere. Kelgutasid ja grillisid vorste. Kas see pole mitte ideaalne moodus veeta ühte pühapäeva? Palju parem kui see, kuidas ma veetsin oma pühapäevi varem. Diivanil TLCst mõttetuid saateid vahtides.

16507047_10154822491741276_1039551507_n.jpg

16521584_1289321634439711_1141072501_n.jpg

#keepingupwiththeeasterneuropeans

Noh nagu te Facebookist juba teate, siis suutsin ma nagu ikka lillehammerlaste igavasse argiellu tuua natuke põnevust. E6l katkise autoga seismine ei ole minu jaoks enam miski uudis, pigem kipub juba nii tavaline olema, et mu sõbrad arvasid, et asi peab ikka minus olema, mingis erilises auras, et pooltel juhtudest kui mina olen autos, juhtub midagi. Sellega seoses tuli meil “geniaalne” idee – me peaks oma Norra seiklused mõnele produtsendile maha müüma, sest ma ei peaks mitte midagi juurde mõtlema ega valetama. Minuga juhtub asju. Eriti kui ma sõidan autodega. Kuna minu parim sõbranna Norras on Poolast pärit ja koos minuga juhtub temal ka asju, siis me suutsime isegi “geniaalse” pealkirja oma realityle välja mõelda – #keepingupwiththeeasterneuropeans.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas me ootamatult pühapäevaõhtul kõik õhtustama sattusime. Tüüpilisse Norra türgi ja pizza “restorani”. Toit ei olnud teab mis kiiduväärt, isegi lausa nii, et ma imestan, et see restoran suvel ALATI paksult  täis on, kuid te küsite, kas ma läheksin Lillehammeri peatänaval asuvasse “Toscana” restorani tagasi, siis ma vastaksin kõhklemata jah. Ida käitus eile nagu Mowgli, nagu ta poleks kolm aastat kodust välja saanud, ei osanud absoluutselt käituda ja keeras restorani pea peale, kuid teenindav personal/omanikud olid nii meeldivad ja mõistvad, et sellist suhtumist ei ole mina veel näinud. “Ah, las ta teeb, mis ta tahab,” ütlesid nad lihtsalt kui Ida kogu mängunurga loomad oli mööda restorani laiali laotanud, “ta on ju vaid laps!” Ma tegelikult ei poolda sellist “las-teeb-mis-tahab-suhtumist”, aga eile olime me kõik päevasest seiklusest nii väsinud, et me pigistasime natuke silma kinni ja aitasime pigem pärast koristada.

Kui ma Idale 7865 korda ütlesin, et ta peab mu sõna kuulama, vaatas ta mulle oma pruunide silmadega otsa ja vastas: “Mina ei kuula sinu sõna, ma kuulan kodus issi sõna!” Ja ta on kolme-aastane! Ootan huviga, mis mind ees ootab kui ta vanemaks saab. Sähh, meile seda skandinaavia vabakasvatust. Laps nagu Mowgli. Okei, ma tegelikult liialdan, ta tegelikult oskab end ka väga hästi ülal pidada, kuid eile oli üks neist teistsugustest päevadest.  Kui see oleks olnud osa meie #keepingupwiththeeasterneuropeans seriaalist, siis oleksid kommentaariumid juba katki läinud sellest, kui kohutav ema ma olen, et laps niimoodi käitub.

PS: ma ei ole rase nagu mu sugulased arvasid mingeid pilte vaadates. teised ei vaata mu kõhtu, vaid ringi jooksvat Idat, kes pildile ei jäänud:D

IMG_7559.JPGIMG_7572.JPGIMG_7576.JPGIMG_7580.JPGIMG_7586.JPGIMG_7583.JPGIMG_7590.JPGIMG_7594.JPGIMG_7597.JPGIMG_76031.jpgIMG_7602.jpg

Me and my friend Klaudia found out that we should have our own reality show about our life in Norway, because something strange and funny always happen when I am “onboard”. They are laughing at me in Lillehammer that I have a special aura, I say that I am just to make their lives more interesting,. Otherwise life in Lillehammer is too sleepy. A good title for it would be #keepingupwiththeeasterneuropeans. I am pretty sure a new adventure awaits when we´ll be back in February;) 

But this was not what I actually wanted to talk about. I wanted to say some very good words about the service and attitude in a Lillehammer restuarant. The food there was nothing  to brag about, it was a typical Norwegian restaurant with pizza, pasta and turkish food, BUT Ida was yesterday acting like a Tornado called Mowgli  turning the restaurant upside down. The staff/owners were so friendly and nice that thay only said let her be a child when all the soft toys were all over the restuarant. I usually do not approve this kind of “let her do what she wants”-behaviour, but yesterday we were too tired of day´s adventures and I wanted to spend time with Satu, so I just closed my eyes and didn´t see the mess. Of course afterwards we helped to clean a bit, but even then the staff said us to leave everything like it was. I would not go there again for food maybe, but the service and attitude is something I will go back for. And I have before ordered pizza there, they make excellent pizza. Perhaps it was just the moussaka then?

Anyway. It was such a great finish to a bad day. To be with my Norwegains who actually are Estonian, Polish and Finnish;) 

PS: I am not preagnant. Just fat. Really.

Popipäev kunsti ja heade emadega

Ma olen laisk ema. Ma ei viitsi meisterdada ja asju välja mõelda, et lapsel huvitav oleks. Või pigem ütleme siis nii, et mul ei ole ka ideid. Kogemusi. Ma ei oska. Sellepärast käin ma Idaga hea meelega igasugu üritustel, kus midagi uut ja põnevat laps kogeda saab. Õnneks on mul olemas ka minust paremad emad, kes oskavad meisterdada ja kutsuvad meid külla mängima. Kui mulle keegi šabloonid ette teeb, siis ma võin vabalt Idaga koos mässata, aga ise minust mingit kleepijat-lõikujat ei ole.  Ja Aidi kodus on alati lastel lõbus ja mina saan inspiratsiooni. Nad on terve perega nii loomingulised ja ägedad.

16118612_1270851602953381_384680250_n.jpg

Eile tegi Ida lasteaiast popipäeva, et me saaksime Liisa ja Aironiga koos mängima minna. Nagu öeldud. Keilast Meriväljale. Autota. Okei, sõbranna korjas meid Balti jaamast siiski peale, aga mu meelest on sellised väikesed seiklused rongi ja trammiga aegajalt vahvad. Idal lõbus ja FBs ma juba kirjutasin, et ma satun alati huvitavate inimestega kohtuma ja juttu ajama.

16128194_1270851612953380_350232261_n.jpg

Eilse kohtumise eesmärgiks oli külastada noore kunstniku Liisa esimest kunstinäitust. No ja kuna ta on juba nii võimekas kunstnik, siis õpetas ta natuke “tuutumatele” ka kunsti tegema. Nagu muuseas said lapsed üheskoos Eestile uue logo ka tehtud. Ei tea, kas peaks selle Sildnale saatma, et Eesti ei peaks mitte-logoga leppima.

16118408_10211862589939466_862817322_n.jpg16118492_10211862590219473_2142259210_n.jpg16117198_10211862590179472_1097441105_n.jpg

Liisa enda kunstinäitus oli muidugi muljetavaldav. Tasus kohale minna küll. Ma nii imetlen neid vanemaid, kes jõuavad ja jaksavad nii palju lastega koos meisterdada. Kui ma sellest veerandigagi hakkama saan, on hästi. Õnneks andis Aidi meile mõned šabloonid kaasa, et mul lihtsam oleks ja Idal kodus lõbusam.

16128420_1270851872953354_1760057123_n.jpg16176129_1270851836286691_2017760123_n.jpg16176416_1270851832953358_503096670_n

No  kui te arvate, et me vaid Eestile logo tegemisega piirdusime, siis te eksisite. See oli ikka ehtne meisterdamise-teisipäev.

16128524_10211862589819463_723066627_n.jpg16176133_1270851596286715_384193132_n.jpg16128043_10211862590259474_1382885667_n.jpg

Ja siis vaadake seda silti mu sõbranna suurema lapse toauksel. Kas see pole mitte geniaalne? Eriti see kolmas punkt!

16176944_1270852066286668_1369784854_n.jpg

Nii ta tuli. Piltides

Marek nõudis pidu ja kui mees tahab pidu, siis pidu peab tema saama. Meil oli sõbrannadega kokku lepitud, kes mida kaasa toob ja ainukesed reeglid olid, et laual peab olema 12 vaagnat (et sööki jaguks igasse kuusse) ja et laual ei oleks kana (et õnn ära ei lendaks), aga kogustest ei rääkinud me midagi. Nii juhtus, et meie laual oli ilma pingutamata 28 vaagnat ja põhimõtteliselt kui me  oleks külmkapist toonud välja veel ülejäänud söögid, mis lihtsalt ei mahtunud lauale, oleks meil laual olnud kolme aasta jagu toitu. Ma ei tea, kes meist selle valearvestuse tegi, aga võite täna meile külla sööma tulla. Sööki on poole Harjumaa jagu. Alkoholiladu on ka selline nagu oleks me kõik Keila poed alkoholist tühjaks ostnud, miks see tarbimata jäi, on iseasi küsimus. Uut aastat alustasime me veega (st viisakam pool seltskonnast ehk naised). Mina muidugi peakski mõned kuud vaid vett jooma, sest no kui ikka juba ämm ütleb, et me oleme perekond paksukesed, siis on ikka kusagil mõni rasvavolt ülearu. Ahjaa, kui nii toidu kui alkoholiga sai ilmselge valearvestus tehtud, siis üks külalistest oli ka ilutulestikku varunud nii, et korraks jäi tunne nagu oleks sattunud vaatama Tallinna ilutulestikku.

Mõnikord on ikka hea kui mees pidu nõuab, sest nii vahva oli. Ja teate mis veel juhtus? Mina andsin alla kell kolm, mehed jäid veel istuma. Ei, mitte see ei ole erakordne, vaid see, et kui mul siiani oli olemas isepuhastuv köök, siis üleöö on mulle tekkinud ka isepuhastuv kodu. Vähe sellest, et laud oli korras, isegi lisalaud ja toolid olid nagu võluväel kadunud. Miski ei andnud märku sellest, et siin majas oleks eile pidu olnud. Müstiline isepuhastuv maja.

PS: Ida jõudis neli korda kostüüme vahetada ja mina suutsin tal isegi juuksed ära kammida. Pidupäeva puhul.

IMG_6573.JPG

IMG_6590.JPG

IMG_6604.JPGIMG_6612.JPGIMG_6613.JPGIMG_6629.JPGIMG_6639.JPGIMG_6642.JPGIMG_6648.JPGIMG_6653.JPGIMG_6659.JPGIMG_6670.JPGIMG_6673.JPG

Mulle ei meeldi matemaatika, aga…

selle aasta sügisel andis mu sõbranna Heily välja  raamatu “Mängime matemaatikat” (loe rohkem SIIT) ja jumala eest ma vannun, et ega ma ikka vabatahtlikult matemaatikaõpikut kätte ei võtaks, isegi kui selle on kirjutanud mu parim sõbranna, kuid naljaga pooleks tundus see minu tasemega sobivat. Nimelt on raamat mõeldud 2-3 aastastele matemaatika õpetamiseks. Ei saa neist selle raamatu järgi muidugi matemaatika geeniused, kes kolmeaastaselt suudaks peast korrutada.jagada ning ruutjuurt arvutada, vaid raamat õpetab, kuidas läbi mängu lapsele õpetada loendamist, rühmitama esemeid erinevate tunnuste järgi, leidma esemete hulgast üks ja palju ja nii edasi.

Kokku on raamatus 20 erinevat mängulist (õppe)tegevust ja kuna meil täna Idaga oli olude sunnil (auto oli nii jääs, et selle sulatamisega sai autol lõpuks kütus otsa) kodune popipäev, siis ma otsustasin kohe esimese tegevuse käsile võtta. Selleks oli “Nuku sünnipäev”, kus laps pidi katma laua sünnipäevalapsele ja kahele sõbrale ja lugema kokku mitu taldrikut, tassi, lusikat, vaasi lauale sai. Kolmeni lugemisega ei ole Idal probleeme, kuid ta kattis laua neljale külalisele ja number “neli” kippus asenduma “seitsmega”.

IMG_6098.JPGIMG_6095.JPG

Selle raamatu plussiks on see, et annab näpunäiteid kodusteks (õppe)mängudeks minusugustele “halbadele emadele”, kes ise väga lihtsate, kuid väga hästi toimivate tegevuste peale  ei tule ja otsimise peale ei viitsi väga aega raisata. Selles mõttes, et Ida on ju mu esimene laps ja mul ei ole isegi aimu, kuidas lapse õpetamine välja võiks näha, et see oleks nii mänguline kui õpetlik. Ja absoluutselt kindlasti on see väärt lugemine kõigile lasteaiaõpetajatele, mitte et ma arvaks, et nad ise ei oska tegevusi välja mõelda, kuid nagu ma ütlesin, siis mõnikord ei tule ise mõne lihtsa tegevuse pealegi.  Järgmisel popipäeval või miks mitte ka mõnel õhtul hakkame me Idaga lippe meisterdama (tegevus nr 16) – see on minu lemmik sellest raamatust.

Raamatu hinnaks on 6.40 ja kui teil on kodus või tutvusringkonnas 2-3aastased lapsed, siis poetage see raamat jõuluvana kingikotti. Või minge lihtsalt poodi ja ostke. Tasub kindlasti ära.

Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction

Eelmisel aastal kui Satu kutsus meid Hvelvetisse lutefiski sööma olin ma natuke hirmul. Ma olin seda küll kunagi ammu Britt-Ida juures söönud ja mäletasin, et mulle see maitses, kuid legendid ja lood, mis lutefiski saadavad panid mu siiski mõtlema, et võib olla mu mälu petab mind. Väidetavalt ei söö seda ükski normaalne inimene ja isegi need, kes söövad, valetavad, et see neile maitseb ning söövad seda vaid solidaarsusest oma vaeste esivanemate vastu. Norra kirjanik Odd Børretzen on öelnud, et ” seda süüakse selle pärast, et harjutada end maast madalast alla neelama pettumusi elus”. Ameeriklane Jeffrey Steingarten on öelnud, et “Lutefisk ei ole toit vaid massihävitusrelv. See on näide toidust, mille maitse ei sarnane mitte millegagi, aga sealjuures põhjustab nii tugevaid emotsioone, mis sõna otseses mõttes saadab inimese nokauti.” Ka mu naabrinaine ütleb, et ei suuda lutefiski süüa ja seda just tekstuuri tõttu. Jällegi on norrakad ise ju öelnud, et võdisev ja kallerdav lutefisk meenutab koletist mõnest jaapani õudusfilmist.

Mis see kahtlane kala siis on?

Libekala (rootsi lutfisk, norra lutefisk, soome lipeäkala) on klassikaline roog suuremal osal Skandinaaviast. Traditsiooniliselt süüakse teda jõulude ajal. Rootsis ja Soomes on 99 % söödavast libekalast kuivatatud molva ja Norras peamiselt kuivatatud tursk. Libekala tehnoloogia leiutamisest ulatub viikingite aega. Legend räägib, et ükskord oli pikal teekonnal kuivatatud kalalastiga viikingite laev, kui sellesse laeva lõi sisse välk. Laev põles maani maha. Kuid laevalast jäi alles: kuivatatud kala oli pikka aega söestunud puude ja tuha vahel. Seda kastsid vihmad ja põhjustasid kalade ümber leeliselise keskkonna. Mingi aja möödudes otsustati seda kala maitsta, pestes eelnevalt maha kala ümber oleva leelise. Kala oli täiesti söömiskõlbulik ja nii see tava tekkiski. Esimese usaldusväärse märke libekala kohta on kirja pannud Rootsi õpetlane ja diplomaat, peapiiskop Olaf Magnus 1555. aastal.
Libekala valmistamine toiduks tänapäeval on sarnane ajaloolisele meetodile. Kuivatatud kala (kilttursk, molva) leotatakse 3–7 päeva leeliselises lahuses, mille jooksul liha pehmeneb. Pehmenenud libekala pestakse jooksva külma vee all hoolikalt ja seejärel pakitakse. Pakitud libekala säilimisaeg on 2-3 kuud. Roa valmistamisel küpsetatakse libekala ahjus 200ºC juures või keedetakse.
Keskajal oli lutfisk vaatamata oma lihtsusele au sees ja hinnatud ka kuningate laual. Teda hinnati kõrgelt, kuna kuivatatud kala säilis pikalt ja ta oli oluline valgu allikas kirikliku paastu ajal. Serveeriti lutfisk´i soolase võiga ülevalatult. Traditsiooniliselt serveeritakse lutfisk´i kõrvale tugevalt jahutatud õlut ning Norras ka akvaviiti.
Ka sel aastal kutsus Satu meid lutefiskile. Minule valmistas see äärmiselt rõõmu, sest mu meelest on TÄIESTI SIIRALT lutefisk üks paremaid Norra jõulutoite. Tõsi, vaid juhul kui see on hästi valmistatud. Ma proovisin seda kodus ka ise teha ja ütlen ausalt, ärge proovige. Minu libekala meenutas nagu surnud oravat, millest veoauto on 67 korda üle sõitnud, ja mis on siis vette ligunema jäetud paariks aastaks. Hais vastas täpselt samale surnud oravale. Aga Hvelveti lutefisk on imetabane. Kuid nagu te näete päisepildist, siis Klaudia, kes meiega ka sel aastal kaasa oli, nägi taldrikul just seda surnud oravat ja on siiamaani šokis, kuidas midagi nii kohutavat süüa saab. Minule pakkus see muidugi nalja ja kui ma tegelikult arvasin, et see on natuke müüt, et inimesed peavad libekala nii kohutavaks, siis nüüd ma tean tõesti üht inimest, kes viimased ööd on sellest kalast õudusunenägusid näinud. Sorry, Klaudia!
Huvitaval kombel meeldib lutefisk ka Idale. Aga talle meeldivad üldse kõik Norra “kummalised” toidud. Ja täiest hämmastav on see, et Hvelvet restoranis oleme me nüüd käinud kolmel korral ja see on ainuke restoran, kus Ida käitub põhimõtteliselt laitmatult. Me naerame, et tal on ilmselt lihtsalt kallis maitse!
IMG_5667.JPGIMG_5653.JPGIMG_5657.JPGIMG_5682.JPGIMG_5663.JPGIMG_5649.JPG
Last year when Satu invited us to Hvelvet to eat lutefisk I was a bit scared. I had had it once before at Britt-Ida´s house and remembered that I liked it, but the legends and stories that follow lutefisk are quite strong, so I was a bit scared that perhaps my memory lets me down. Norwegian author Odd Børretzen has said that “parents force their children to eat it, just because they can get used to all kind of disappointments in life and learn how to swallow them”. American food critic Jeffrey Steingarten has said “”Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. Lutefisk is an example of food that almost doesn’t taste like anything, but is so full of emotions that the taste buds get knocked out.”  Norwegian themselves say it is jelly and wobbly like a monster from a Japanese horror movie.
What is this “suspicious” fish then?

Lutefisk is dried whitefish (normally cod, but ling and burbot is also used) treated with lye. The first step is soaking the stockfish in cold water for five to six days (with the water changed daily). The saturated stockfish is then soaked in an unchanged solution of cold water and lye for an additional two days. The fish swells during this soaking, and its protein content decreases by more than 50 percent, producing a jelly-like consistency.

When this treatment is finished, the fish (saturated with lye) is caustic, with a pH of 11–12. To make the fish edible, a final treatment of yet another four to six days of soaking in cold water (also changed daily) is needed. Eventually, the lutefisk is ready to be cooked.

No one is quite sure where and when lutefisk originated. Both Swedes and Norwegians claim it was invented in their country. A legend has it that Viking fishermen hung their cod to dry on tall birch racks. When some neighboring Vikings attacked, they burned the racks of fish, but a rainstorm blew in from the North Sea, dousing the fire. The remaining fish soaked in a puddle of rainwater and birch ash for months before some hungry Vikings discovered the cod, reconstituted it and had a feast. Another story tells of St. Patrick’s attempt to poison Viking raiders in Ireland with the lye-soaked fish. But rather than kill them, the Vikings relished the fish and declared it a delicacy. It makes for a great story if you don’t mind the fact that Patrick lived centuries before the Vikings attacked Ireland.

This year, when Satu again asked to Hvelvet to have lutefisk I was extreamly happy. I honestly think lutefisk is one of the best Norwegian Christmas food. ONLY when prepared by proffesionals. I tried it at home and WILL NOT recommend to do it. It looked like the  cadavers of squirrels run over by trucks soaked in water for a month. And the smell was as bad as I imagine a dead squirrel would smell. But the one they serve in Hvelvet is just beautiful and tastes so good! I have also always had a suspicion that when people say they cannot stand the consistency and smell of lutefisk, they are just showing off, but I know really know a person who probably had nightmares of lutefisk later. Look at the header image. Sorry, Klaudia, for making fun of you, but the look on your face is priceless.

But is remarkable that Ida also enjoys it. She seems to like all kind of “suspicious” Norwegian food;)  And Hvelvet is the one restaurant where she always behaves and is a good girl, even after she was tired from kindergarten this time. We laugh amongst ourselves that she has just expensive taste;)

“How lucky I am to have known someone who is so hard to say goodbye to”

Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka toob, on see just esimene sõprus.

Täna kui ma Idale lasteaeda järele läksin, oli ta kapis kingipakk. Sõbranna Pernillelt. Mul on nii hea meel, et tänapäeval on nii palju moodsaid vahendeid suhtlemiseks, sest kuigi ma tean, et laste sõbrad tulevad ja lähevad, siis ma loodan, et need lapsed, kellega Ida siin nii lähedaseks on saanud, hoiavad (läbi vanemate) mingil määral kontakti. Sest see lasteaia sõprus on nii paganama armas.

IMG_5453.JPG

Kaart, mis ütleb, et Pernille hakkab Idast puudust tundma ja soovib talle palju uusi sõpru

IMG_5464.JPG

IMG_5449.JPG

Kõige armsam asi, mida minu silmad näinud on – “trööstiplaaster”, mis haavale panna, kui Lillehammeri lasteaia igatsus peale tuleb.

IMG_5487.JPG

IMG_5474.JPG

Need ei olnudki niisama tavalised plaastrid, vaid päris “trööstiplaastrid” kui laps on kurb või kardab. Siis tuleb trööstiplaaster peale panna ja kohe hakkabki parem.

IMG_5477.JPG

IMG_5481.JPGIMG_5493.JPG

Olete ju nõus, et see on nii kohutavalt armas?

IMG_5465.JPG

I have written about how sweet I find the kindergarten friendships (here). Ida went to Lillehammer “barnehage” for 1,5 years and I know that friends in this age will come and go, but it brings tears to my eyes to see how attached to each other they have become. Today she got a little good bye present from her best friend Pernille. And look at the “comfort bandages”  to put on “wounds” when she will feel sad or miss her “barnehage” in Lillehammer. The cutest thing!

I hope we, parents, will have contact so that we will she how the children we´ll develop and if they will remember each when they get older. 

 

Talvine sünnipäev

Nüüd võib küll öelda, et Ida kolmas sünnipäev on lõpuks läbi saanud, sest eile pidasime me keset talvist ja lumist Ussipesa perele ja sõpradele ühe vahva Pipi-peo. Ma pean tunnistama, et eks ma natukene ikka kartsin kui hakkasin õuepidu novembris korraldama, sest sellistel pidudel sõltume me päris palju ilmast ja ega mu eesmärk ei ole ju, et külalised kringliks külmuvad,  vaid et oleks lõbus. Kui aga Glimm Art (LINK) ja Kristallking (LINK), kellega koostöös me selle peo korraldasime, mu ideega kohe kaasa läksid ja ütlesid, et muidugi teeme ära, saatsin ma laiali kutsed, et nüüd pole midagi teha, kui kõik soojad riided selga panna ja sel novembrikuu pühapäeval spunki otsima tulla.

455_large.jpg

img_5308img_5311img_5312img_5316img_5317

Kui te tahate, et pidu oleks täpselt teie näoga, siis mina soovitan siiralt võtta ühendust armsa Karisega Kristallkingast, ta aitab teid stilistika ja peodekoratsioonidega, kutsete, tänukaartide ja kingitustega. Mina ei saaks rohkem rahule jääda ja olen tegelikult hämmingus kui kauniks saab lihtsate vahenditega teha ühe puukuuri. Minu siiras tänu Karisele ja tema abilisele, kes võtsid vaevaks Tartust kohale tulla, et meid aidata. Karise ettevalmistustest loe tema blogist SIIT

Ja siis hakkasid külalised saabuma. Sünnipäevalaps oli küll tibake häbelik, kuid mina kui teada tuntud lapsemeelsuse kehastus olin küll elevil kui kell hakkas sinnamaale jõudma, et kohale pidi jõudma Pipi. Ühel hetkel vuraski Pipi meie hoovi ja trall läks lahti.

IMG_7851.JPG

IMG_5326.JPGimg_5332

IMG_5357.JPG

Ilm oli tegelikult lausa viie miinuskraadiga, kuid nagu tellitult paistis taevas suuuuuuuuur ja soojendav päike, nii et külma pärast me muretsema ei pidanud. Ja isegi kui taevast oleks sadanud vihma või lörtsi või kasse ja koeri, siis Pipi tegi meie peo nii meeleolukaks ja tempokaks, et ilm poleks ka siis seganud. Kui ma pidu korraldama hakates Glimm Art kodulehele sattusin ja nendega ühendust võtsin, meeldis mulle kohe nende positiivne suhtumine, mulle tundus, et me oleme juba vanad tuttavad. Ausalt, käsi südamel, siis nii vahvat ja lapsemeelset peojuhti, kes kõik kaasa haarab, ei ole mina veel kohanud.  Meil oli peokülalisi igas vanuses ja uskuge mind, lõbus oli nii 3-aastasel kui 13-aastasel, 35- aastastel ja vanematel ka;) Kuna Ida on meil lisaks Elsale, Annale ja Pipile veel ka tohutu Totoro fänn, siis järgmisel aastal usun  ma, et saame Glimm Art tüdrukutega ühe Totoro-teemalise peo korraldatud. Aitäh, Pipi! Täna hommikul kui Ida üles ärkas, oli ta esimene küsimus, aga miks Pipi ära on läinud;)

Glimm Art Facebooki lehega saate tutvuda siin.

img_7856img_7858img_7870img_7891img_7897

IMG_7947.JPG

IMG_7955.JPGIMG_7960.JPGIMG_7965.JPGimg_7985IMG_7986.JPG

IMG_8019.JPGimg_8026

IMG_8070.JPGIMG_8083.JPGIMG_8093.JPGIMG_8112.JPGIMG_8118.JPGIMG_8132.JPGimg_8142IMG_8167.JPGIMG_8172.JPGIMG_8182.JPGIMG_8210.JPG

IMG_8207.JPGIMG_8256.JPGIMG_8265.JPGIMG_8274.JPGIMG_8285.JPGIMG_8326.JPGIMG_8239.JPGIMG_5421.JPG

Nii tore oli üle pika aja näha Ussipesas koos sõpru ja perekonda, nii et Ussipesa muutuski paariks tunniks tõeliseks Segasummasuvilaks. Sünnipäevalapse eest ütlen ma suuuuuuur tänu kõikide nende vahvate kinkide eest, te küll olite valesti aru saanud, sellest, et kinke pole vaja tuua, sest meie kodu näeb välja selline nagu oleks me käinud mõnd kaubamaja rüüstamas.Ida ärkas hommikul kell kuus üles ja ütles:”Emme, hakkame mängima!” Ja jummel, ma ei tea, kes ja kust kohast eestikeelse Totoro DVD välja võlus, aga seda oleme me jõudnud eilse õhtu jooksul juba kolm korda vaadata.

IMG_5303.JPG

AITÄH KÕIGILE MEELEOLUKA JA MEELDEJÄÄVA PÜHAPÄEVA EEST! Ma loodan, et võib olla ma selle postituse (ja peoga) julgustan teisigi talve mitte kartma. Talvel on oma võlud ja lastele lumi meeldib:)