Me ootasime eile külla mu sõbrannat oma tütrega, koer haukus, aga kui me aknast välja vaatasime ei näinud me seal kedagi, järgmisel hetkel koputas keegi uksele. On üsna ebareaalne, et keegi siia metsa meile uksele koputama satuks niisama lambist, aga nüüd keegi koputas. Olgu mu blogi tänatud! Mareki sugulased, kel maamaja samas külas, olid lugenud, et ma siin blogis olen öelnud, et nii äge kui inimesed niisama külla tulevad ja nemad otsutasidki tulla. Tõukekelkudega. Et vaadata oma silmaga ka üle, et kas kõik see, mida ma blogis kirjutan oma pidevast veinitamisest, sassis kodust ja hullust lapsest, ka tõele vastab. Ei olla vastanud.

Samal ajal kui naispool oli juba tuppa jõudnud ja meespool ukerdas veel tee peal, sattus kohale sõitma ka mu sõbranna. Vaatas, et mingi hull naaber kolistab põõsastes ja sõitis mööda. Kui siis ühtäkki see põõsas kolistav naaber tema järele meie hoovi jõudis ja suhtlema hakkas, mõtles sõbranna, et püha jeesus, no ongi mingi hull naaber, kes tahab raudselt meile külla tulla mingit teemat tõmbama (meil on siin külas erimeelsusi). Püüdis maha raputada, aga “naaber põõsast” ronis kaasa kuni ukseni ja ei tahtnud mitte maha raputatud saada. See oli selline päris naljakas moment, mida kirjeldada on raske, aga uskuge mind see oli ikka naljakas.

Õhtusöögiks püüdsin ma teha vegan rooga, lihtsalt pulli pärast, aga nii nagu ma olen ka öelnud, miks minust ei saaks nt veganit, on see, et tooted ei ole mulle siin kättesaadavad ja ma olen liiiiiga mugav, et vajalikke toitaineid mujalt linnast otsima minna. Ma ei viitsi. Küll aga tegin ma siis taimetoitu ja käsi südamel, kui ma oleks teadnud, et need Sandra Vungi paneeritud kikerherned nii maitsvad tulevad, siis ma oleks poest veel vähemalt viis purki herneid ostnud. Vapustav roog! Soovitan soojalt proovida (retsept siin).

Mari, kelle ma hommikul oksendama ajasin, on mu sõbranna olnud sellest ajast kui me koos kõnekeskuses töötasime ja see oli ikka ammu, nii 12 aastat tagasi äkki. Mingi periood me väga ei suhelnud, sest nii nagu ta mulle hiljuti ütles, siis ta lihtsalt ei mõistnud mind, noh et kui ma ütlen, et “mina ei hakka kunagi tasuta asjadest pärast blogima” ja aastake hiljem ma seda siiski teen, siis tema jaoks on see põhimõtete vastuolu, millest ta aru ei saa. Et kui on “raudne ei”, siis jäägu raudseks ei-ks. Mina olen selline, kelle arvamused ja väljaütlemised muutuvad. Kunagi ütlesin, et ma ei hakka kunagi lambaliha sööma, sest see on rõve, täna on lambakarree üks mu lemmiktoite.

Nüüd oleme me jälle kuidagi kokku saanud  ja kui varem tundus mulle, et mu sõbranna ongi liiga negatiivne, siis nüüd on ta nagu teine inimene. Täna kui ta mind “psühhoanalüüsis”, siis te ei kujuta ette kui närvi ta mind ajas, ma jõudsin talle seda ka sada korda öelda, sest kogu selles kuradima kriitikas, mis ta mulle ette ladus, oli tõde sees. Ja mulle ei meeldinud ta tõde, see ajas mind närvi. Noh ja siis ta kallistas mind kõvasti kõvasti ning ütles kuldsed sõnad, mida ma siin ka pealkirjana kasutasin: “Tead, kui ma sind praegu kallistasin, siis ma tundsin, et mul läheb süda pahaks.” Oh well, eksju, kutsun sõbranna külla ja tema kukub mind solvama. Muidugi ei ajanud ma tegelikult tal südant pahaks mingis otseses mõttes, aga ta ütles, et mu energia, mida ta tunnetas oli nii intensiivne, kaitse minu ümber nii tugev, et see ajas teda iiveldama. Ma sain aru, mida ta öelda tahtis. Mulle on alati sellised “voodoo-inimesed” meeldinud ja ma tean ka, et tal oli õigus. Mu psühholoog, vähe teiste sõnadega, ütles sama. Eelmise postituse all ka üks kommentaator umbes sama, et “pröökan vahel nagu 13aastane”. Täpselt nii see ongi.  Muidugi ma tahaksin vastu vaielda, aga milleks, kui ma tegelikult ka ise tean, et mu sõbrannal on õigus. Mitte muidugi kõiges. Tema ütles, et talle ei meeldi mu kulmud. Mulle meeldivad mu kulmud. Me jäime eriarvamusele.

Ja kurat, kus ta ajas mind närvi, kui ta ütles mulle, et ma peaksin lubama endale eksimusi, et ma ei püüaks olla täiuslik. Ma siiamaani mõtlen selle lause peale ja tahaks vastu vaielda, aga jällegi…ma ei tea, mis paganama spooky sõbranna ta on, et mind loeb nagu raamatut. Harilikult ei saa inimesed minust aru. Ma olen sellega harjunud. Ja siis tuleb üks, kes saab aru ja tunnetab mind. Spooooooky!

Aga et postitus liiga diibiks ei läheks, siis täna käisime me lihtsalt kelgutamas. Meie maja kõrval on vana prügimägi, mis sobib ideaalselt kelgutamiseks. On ikka äge küll kui lumi maas on. Saja kaheksakümnes kord pean ma ütlema, et Norra tegi minust talveinimese. Ma õppisin talve nautima.

Minu üllatuseks oli mäel veel üks pere. Kelgutasid ja grillisid vorste. Kas see pole mitte ideaalne moodus veeta ühte pühapäeva? Palju parem kui see, kuidas ma veetsin oma pühapäevi varem. Diivanil TLCst mõttetuid saateid vahtides.