Mis juhtus? /What happened?

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi alkohoolik veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an alcoholic wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints. 

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning. 

Kuulsuse narrid

Mul oli üks söber, jah söber, mitte teretuttav, kuigi ma tean, et söbra möiste on tänasel päeval ka veidike lappama läinud. Möni peab söbraks vaid inimest, keda on kakskümmend aastat tundnud, teine peab söpradeks köiki, keda korra elus kohanud on. Minu söber oli söber, me käisime tihedalt läbi, toetasime ja aitasime üksteist, tegime koos nalja ja kui ma vaatan pildialbumit, siis muie tuleb suule kui mönd ühist üritust meenutan.

Viimati suhtlesime me neli aastat tagasi. Temast hakkas tol ajal vist Eesti möistes kuulus saama, tal oli pidevalt kiire ja ta oli erinevate asjadege höivatud, ühised külaskäigud ja igasugune suhtlus kadus üldse kui ta endale uue elukaaslase leidis. Nagu päevapealt olime me me vöörad, vöi sellised teretuttavad. Ma olen palju selle peale möelnud, et mis juhtus. Miks ta ära kadus? Täna on ta vist kuulus Eestis, ma ei tea ka, aegajalt mulle tundub, et Eestis on staare ja kuulsusi rohkem kui inimesi. Meedias ta igatahes figureerib ja nimi on teada. Ei saa öelda, et ta oma kuulsust ära ei oleks teeninud. Töö vili. Ma ei ole kade, vaid pigem on mul ta üle hea meel. Ma tean, et tal pole olnud kerge elu ja mind teeb siiralt röömsaks, et tal läheb hästi.

Mis mind aga kurvastab on see, et teda ei huvita enam mitte ükski asi, mida mina teen. Ta ei ole mulle enam sünnipäevaks önne soovinud, ta ei ole soovinud meile önne lapse sünnipäevade puhul ja ma tean ma tean, et see järgmine punkt kölab pöhikooli-öpilase probleemina, kuid ta ei laigi mitte ühtegi minu ega mu pere postitust ei Facebookis ega Instagramis. Aktiivne ta sotsiaalmeedias on ja teistega suhtleb, ma olen ise temaga suhelda püüdnud, kuid ta vasta. Ma oleksin nagu tema maailmast välja löigatud. Blogijate maailmas sobiks kasutada terminit “blogirollist välja löigatud” (uskuge mind, selliseid draamasid on olnud).

Ma mötlen, et ju ta siis polnudki päris söber, kuid see ei lohuta mind, sest ta polnudki söber, ta oli pigem perekonnaliige. Ja ma ei suuda välja möelda, mis juhtus. Sai ta ootamatult liiga kuulsaks ja tal ei sobi ühe tavalise keskpärase koduperenaisega, kel suurt midagi ette näidata pole, läbi käia? Pole piisavalt glamuurne vöi pönev? On asi minus? Jah, ma tean, et te ütlete mulle nüüd, et aga mis sa siin netis halad, ole naine ja küsi otse. Ei, ma ei küsi seda temalt kunagi ja lepin sellega, et söprus sai lihtsalt läbi, kuid sinna ei saa ma midagi parata, et see natukene nagu kripeldab hinges. Küsimus “miks”

Huhh, kergem hakkas kohe kui väike laupäevane hala sai endast välja lastud:)

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Prangli puhkus 2012

 

Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
“Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?” hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. “Jaa!”  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. “Merel on tuul,” kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. “Kõik on mõtlemises kinni,” lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. “Mis sa kardad,” itsitasid teised, “käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika.”

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
“Hull oled või?” kisendasin ma. “Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule,” jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.

Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
“Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen,” suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
“Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma,” vastati mulle. “Seal on üks mees ka.”
“No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks.”
“Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled.” küsis keegi naistest. “Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!”
“Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality – Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!” vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

“Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!” kuulsin ma Iivari häält.
“Julmad naljad,” piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
“Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?” küsis Janek.
“Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!”
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.

Tuleb siiski tunnistada, et “väike” loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust – kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.

Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. “Iga üheksas laine peaks suur olema,” arutasid poisid ja lugesid laineid: “üks, kaks..seitse, kaheksa..”. Tundis kuidas “kaheksa” peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

“Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame,” narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma “valel ajal vales kohas” olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.

IMG_20120805_105457

Siis kui ma intriigi punumas käisin

Ma jõudsin ühe saladuse jälile. Ehk et miks see vaikus, rahu ja dolce far niente mulle nii harjumatu tundub. Meil pole Marekiga kolm aastat puhkust olnud, noh nii, et tuled ja oled ja ei tee mitte midagi, ei mõtle mitte millelegi ja paned kõik olmemured ootele.

IMG_2006.JPG

Okei, tegelikult on nii, et kui ma vaatan Ussipesas ringi, siis siin oleks nii palju teha, sest kõik on kuidagi räämas ja vana ja öäk, aga kuna seda kõike on niiiiiiiiiii palju, siis ma lihtsalt ei suuda mõelda, kust alustada ja olgem ausad, ma olen ikka tsips laisk ka. Niisiis oleme me Idaga käinud läbi kõik lastega sõbrannad, kes mul esimese hooga Tallinnas pähe on tulnud. Naljakas, kuidas elu muutub. Vanasti oleks ma iga kell valinud seltskonda selle järgi, kelle juures rohkem veini on, nüüd valin selle järgi, kuhu lapsega minna saab. No ja täna tuli mulle meelde, et mul on üks sõbranna Männikul, kel on laps sobivas vanuses ja aed täis lastele sobilikke mänguasju. Mõeldud-tehtud.

IMG_1977.JPG

IMG_1964.JPG

Ilmselt inspireeritud tänase päeva teemast (LINK) oli Mariann igale poole laiali laotanud trussikuid, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi selle trussikuäriga kaasa minna (no wonder, et ma siis rikkaks ei saa ja rantjee elu mõnusid ei saa nautida kui ma nii tulusast ettevõtmisest ei viitsi tulehakatust võtta), sest mina ütlen teile hoopis, et mind rõõmustas, et Ida pole ainus jonniv ja tujutsev laps. Halleluuja, ma nägin oma silmaga veel üht tujukat last! Teen siit järelduse, et see on 1) selles vanuses laste puhul normaalne nähtus või 2) mõlemad on ebanormaalsed ja ülejäänud maailma lapsed on sõnakuulelikud. Minu oma pani mind esimese tunni ajaga mind oma sõnakuulelikkusega isegi korraks uhkust tundma, aga tund aega hiljem see muutus kenasti ja Ida näitas end ka oma argiküljest.

IMG_1941.JPG

IMG_1970.JPG

Aga kus on siis pealkirjas lubatud sepitsetud intriig. Noh teate, kuigi me, blogijad, aegajalt ikka saame kokku ja lepime omavahel kokku, millest parasjagu kirjutame ja kes kellega tülis on ja kui kaugele minnakse intriigi/skandaaliga (LINK meie kohutava saladuse avalikuks tulekust) ja me tõemeeli püüdsime mingit sobivat teemat välja mõelda, AGA no ei tulnud mitte kui midagi seekord. Ei intriigi, ei skandaali. Peale külaskäiku mõtlesin ma lihtsalt, et kust kuradima kohast leida see rahapada, et Idale ka koju soetada batuut, kiiged, liuväljad, mängumaja, liivakast. Teate kui hea rahulik on, kui lapsel on nii palju tegemist. Marek peab mingist otsast nende asjade ehitamisega alustama, muidu ma lähen kadedusest siniseks, et Ida sihuke vaeslaps on, kel kodus vaid üks õnnetu 35 aastat vana kiik on.

IMG_1960.JPG

Ja täna tunnen ma, et ma olen Idast väsinud. Ma nüüd tahaks seda lapseta puhkust korraks proovida. Ma olen kuulnud, et selline asi olla täitsa olemas. Ei tea, mis moodi see ka olla võiks?

 

 

 

Kuidas me Eesti jõudsime ja mida sõime. VAATA PILTE!

Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.

Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks!  Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.

Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.

  1. Me tegime vahepeatuse vanaema juures. Teisel päeval küsis vanaema, et kas me ei tahaks, et ta ostab meile varasemale laevale pileti, sest ta lihtsalt ei suuda meid enam välja kannatada.*Aga muidu oli tore. Stockholmi ümbruse kaltsukad on nii ägedad, et Ida skooris endale muuhulgas pmst uued Crocsi kummikud 1,50euro eest. Ja H&M tegi ta “Shrekist” tuntud kassi nunnu nägu, et vanaema talle uued Elsa/Anna asjad ostaks. Õnnestus. Mina ostsin Idale 10 euro eest Lindexist Ida esimesed joujou-püksid. Kes julgeb öelda, et haaremipüksid ei ole ägedad?

IMG_1254

IMG_1267

IMG_1271

IMG_1287

IMG_1304IMG_1310IMG_1317

IMG_1327

2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.

IMG_1372IMG_1376

IMG_1382

3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.

IMG_1387

IMG_1400

4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. IMG_1388

IMG_1403

5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.

IMG_1415

6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu.  Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!

IMG_1423

IMG_1448IMG_145013815163_10210011148574589_1207349159_n13819518_10210011148654591_1891484751_n

7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!

IMG_1456

8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D

13731475_1753970938153439_4456303999117500073_n

Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)

*See on meie huumor

**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.

 

Minu esimene Norra

Oli aasta 1997. Tallinna lennujaama oli mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

IMAG0089

„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema. „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema. Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 16 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata. Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

„Vabandust, aga te peate nüüd check-in’i ära tegema,“ segas meie elevil ja ähmis olemist ning viimaste õpetus-ja manitsussõnade jagamist-ärakuulamist leti taga olev neiu. „Pilet ja pass andke mulle, kotid tõstke siia lindi peale,“ juhendas ta edasi. Isa ja onu tõstsid kaks rasket kotti pagasilindile. Kaal näitas peaaegu 40 kilo.

„Lennukisse on lubatud maksimum 20 kilo,“ lausus teenindaja, mille peale ema veel rohkem ähmi täis läks, „ülekilode eest tuleb juurde maksta.“ Seda ei olnud keegi meist osanud ette näha. Keegi meist polnud ju varem lennukiga reisinud ega osanud pagasipiiranguid karta. Me olime harjunud laevaga reisima ja Rootsis elavaid sugulasi külastades oli ilma igasuguste piiranguteta kaasa toonud mikrolaineahjud ja kassettraadiod, talvetossudest ja lumepesuteksadest rääkimata. Täpselt nii palju kui kanda jaksasid! Ja tundus vaid loogiline, et see reegel kehtib kõigi sõiduvahendite puhul.

„Mis nüüd siis saab?“ hüüatas ema, „peame kiiruga kusagil kotid ümber pakkima.“ Sellega ei olnud mina nõus.

„No kuule, kuidas ma nüüd siin kiiruga otsustan, mis maha jätta ja mis kaasa võtta,“ torisesin mina, „ma ei saa ju niimoodi.“ Muidugi ei saanud, mul oli ju vaja terve aasta asjad kaasa võtta – isegi toasussid ja rulluisud.

Samal ajal kui me emaga ähmi täis olime, otsustas vanaema ohjad enda kätte võtta.

„Kas kuidagi ei oleks võimalik, et mu lapselaps saaks kuidagi ilma lisatasuta need kotid kaasa võtta?“ uuris ta, „saage aru, ta läheb terveks aastaks ära. Võib-olla on ikka kuidagi võimalik?“

Neiu mõtles hetke ja naeratas siis nõusoleku märgiks. „Hea küll, las lähevad mõlemad kotid.“ Hea on, et keegi sahmimise asemel ka küsida taipas. Muidu oleks ma võib-olla tõesti rulluisud pidanud maha jätma. Nüüd jäid maha vaid pisaratega võitlevad perekonnaliikmed ja sõbrannad.

Minu enda salapisarad ja nukrus olid kui käega pühitud juba vähem kui kaks tundi hiljem kui ma Fornebu lennuväljal maandusin. Keegi Rotary’st pidi mulle lennujaama vastu tulema. Jõudsin vaid mõelda, et huvitav, kuidas ma ta küll ära tunnen, kui esimese asjana saabumishalli jõudes nägin enda nimega plakatit. Plakatit hoidis piltidelt nähtud tuttava näoga mees – Mesna Rotary vahetusõpilasprogrammi eest vastutav Anton. Kiitsakas, kiilaneva pealaega, väga vana mees, mõtlesin ma teda esimest korda nähes. Üsna varsti sain ma aga selgeks, et hoolimata naljakast välimusest ja veel naljakamast keskmisest nimest Muusmann * oli Antoni näol tegemist tõeliselt siira ja suure südamega inimesega, kes mind mingil põhjusel kohe omaks võttis. Selliseid inimesi sattus Norras elades mu teele palju teisigi, kuid esimeseks muljeks heasüdamlikkusest ja soojusest oli just Anton Muusmann Beck.

„Kus su Rotary pintsak on?“ oli üks ta esimene küsimus peale viisakuste vahetamise. Ehmatasin. Mis pintsak? Mul ei olnud mingit Rotary pintsakut. Mis asi see veel olla võis? Keegi ei olnud mulle sellest midagi rääkinud.

„Ee..eemm,“ kogelesin, „see jäi kogemata maha.“ Anton vangutas pead.

„Nojah, pole hullu, keegi saab sulle selle kindlasti järgi saata.“

Noogutasin. Kindlasti saab. Ma pean lihtsalt välja uurima, mida see Rotary pintsak endast kujutab. Selgus saabus kiiremini kui ma oleks aimata osanud.

„Saa tuttavaks, see on Yuko,“ tutvustas Anton mulle auto juurde jõudes tüdrukut, kes kandis kõige koledamat pintsakut mida ma üldse kunagi näinud olin. „Tema on meie klubi teine vahetusõpilane, Jaapanist.“

Teretasime üksteist häbelikult ning ronisime autosse, et alustada sõitu Oslost Lillehammerisse – uude koju. Pärast mõningat vaikust, küsis Yuko: „Kus su Rotary pintsak on?“

Jälle see pintsak. „Eestisse unustasin,“ pomisesin ma vaikselt ja sain korraga aru, et see kole sinine pintsak tuhandete kolisevate metallist märkidega ei olnud mitte jaapani mood, vaid salapärane Rotary pintsak, mida kõik vahetusõpilased ühistel kogunemistel kandma pidid. Ilmselt siis ka Norra jõudmisel. Seda ei olnud mulle keegi rääkinud.

Põhjus võis olla ka selles, et tegelikult ei olnud Eesti, vähemalt Tartu Rotary klubil tol ajal erilist vahetusõpilasprogrammi kogemust ja kogu minu Norrasse saatmine käis üldsegi läbi ühe Soome klubi. Võimalik, et tegelikult Soome klubi esindaja ka rääkis pintsaku olulisusest, kuid kogu seda suhtlust oli nii palju ja võõras keeles, et see tilluke pisiasi läks mul lihtsalt kõrvust mööda. Tartu Rotary klubist ei mäleta ma küll mingeid erilisi soovitusi. Ilmselt nad ise ka ei teadnud täpselt, mida see vahetusõpilaste-värk tol ajal tähendas.

„Aga kust sa nii palju märke siia pintsaku külge oled saanud?“ uurisin ma Yuko pintsakut lähemalt.

„Teistelt vahetusõpilastelt ikka,“ vastas ta ja küsis siis vaikselt ning pisut isegi punastades, „kas teil ei ole siis nii?“

Ma ei osanudki midagi vastata. „Eks ta ikka on,“ keerutasin ma, „aga ma ei usu, et Eestis väga palju vahetusõpilasi üldse on.“ Isegi kui oli, siis mina ei olnud neist midagi kuulnud ja kui keegi olekski Austraalia, Brasiilia, Jaapani ja USA asemel valinudki Eesti ja tõepoolest ka Tartusse sattunud, siis vaevalt ta Raatuse Gümnaasiumi sattunud oleks. Pigem ikka Treffnerisse või Tamme Gümnaasiumisse. Niisiis polnud ime, et mu olematu Rotary pintsaku teiste vahetusõpilaste poolt kingitud märkide kogu ka olematu oli.

„Jajah,“ sõnas ta ja mulle tundus et punastas veelgi. „Ma ei olnud ka Eestist midagi kuulnud.“

On alles rumal, mõtlesin ma endamisi, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, et üks 16-aastane Jaapani koolitüdruk peaks teadma, mis või kes on Estonia. Yuko „rumalusest“ hoolimata tekkis meil omavahel kohe esimest hetkest väga hea klapp. Kahe tunni pikkuse autosõidu vältel sai Yuko lühikese ülevaate Eestist ja mina piisavalt informatsiooni Rotary pintsakust.

„Varsti olemegi kohal,“ katkestas Anton pärast informatsioonivahetamist tekkinud vaikuse. Kuigi tegelikult ei jäänud meie teele mingeid erilisi vaatamisväärsusi ja loodus oli Norra mõistes üsna keskpärane, olime me mõlemad Yukoga looduspildist sedavõrd lummatud, et unustasime omavahel rääkimise ja vaatasime autoaknast välja. Mina ilmselt veidike rohkem, sest iga küngas tundus mulle tõelise kaljuna ja neid künkaid, mida autoaknast imetleda, jäi teele piisavalt. Mõne hetke pärast hakkas kaugemalt paistma telekast ja piltidelt tuttav suusahüppemägi. „Tere tulemast dølabyen’isse,” naeratas Anton.

„Kuhu?“ küsisime me Yukoga ühest suust ja imestasime, et Lillehammeri asemel kuhugi tundmatu nimega linnakesse olime sattunud. Anton ei selgitanud ka rohkem. Alles hiljem saime me teada, et Lillehammerit kutsutakse dølabyen’iks, mis tähendab tõlkes oru linna, asukoha tõttu. Lillehammer oli nii-öelda sissepääsuväravaks Gudbrandsdaleni orgu.

blogger-image-355188052