rikkus

Kas te olete vaesed?

/ / 1 Comment

Kuna mu blogi on tasuline ja paljud ei jõua kaugemale kui kaks esimest lõiku, siis ma tahaksin sissejuhatuseks teha väikese üleskutse vanematele. Ma saan eos aru, et see on naiivne, aga ma ausalt siiralt tahaks, et me ei sisestaks oma lastele suhtumist, et võidab see, kellel on kõige rohkem asju või kes on kõige rohkem koolivaheajal Türgis käinud.

Me elame nii jõhkralt materiaalses maailmas – vaadake ise, Halloween pole veel kohalgi kui juba mõjutatakse meid ostma jõulehteid – et seda kõike on raske teha, aga äkki püüaks kuidagimoodi kasvatada lapsi nii, et me ei võrdleks ja võistleks kogu aeg. Ehk siis alustaks sellest, et muudaks oma mõttemaailma? Ei võrdleks end kogu aeg, ei tunneks end kehvemini, sest maja on poolik, telekas on väike, auto on vana, telefon iganenud. Püüaks keskenduda emotsioonidele ja kogemustele?

Eluvales elamine//Look at how good life they are living and all the things they can afford

/ Eveliis / 16 Comments

Mõnikord (okei, tihti) ei saa ma inimestest aru. Mul on ühed tuttavad, kes pidevalt rõhutavad KUI hästi nad elavad, kuidas neil on kõik olemas, kuidas nad saavad reisida, endale lubada kalleid riideid, ehteid, telefone, väljas söömas käia, aga teglikkus seal taga on midagi muud.

Fassaadi taga virelevad nad tillukeses korteris, elavad palgapäevast palgapäevani ja võlgu, muretsevad end hulluks, kust leida raha järgmise reisi jaoks – soodsad lennupiletid on tore küll, aga neid broneerides ei mõtle nad kunagi, et reisil endal kulub ka raha. Ja siis hakkab alati stress – kust raha saada või laenata. Nad on käinud reisil oma võileivad kotis kaasas ning söönud hotellitoas kiirnuudleid, ent sotsiaalmeedia on täis IMELISI pilte puhkusest palmi all. “Ahh kui hea on, et me ei pea käima kellast kellani tööl ja saame teha täpselt seda, mida tahame!” rõhutavad nad alati. Kingad, kellad, telefonid ja ehted peavad ALATI olema tuntud brändide omad, ALATI peavad nad rõhutama KUI PALJU need asjad maksid. Jumal hoidku selle eest, et neid näeks rääkimas iPhone6Siga, alla X ei sobi midagi, sest hallloooo eilne päev. Järelmaksud ja liisingud on osa nende elust, mis sellest, et võtab hinge kinni, aga nii saab vähemalt fassaadi ehitada.

Ma tean ka seda, et paljud ongi nende peale kadedad, sest “vaata, kui hästi nad elavad ja mida nad endale lubada saavad”, teadmata, millises eluvales need inimesed elavad. Ja ma ei saagi nendest aru. Miks on vaja teistele ja ENDALE valetada, et ollakse edukamad ja ilusamad ja rikkamad kui tegelikult. Mis see elule juurde annab? Mis väärtus sellel valetamisel on?

Kas ei oleks lihtsam endale tunnistada, kus punktis nad hetkel on oma elus. On täiesti okei elada üürikorteris, mis on nagu tikutoos, kui inimesed on seal õnnelikud ja neil ei ole rohkemaks võimalusi, aga miks taguda endale vastu rinda ja raiuda, et see on teadlik valik, sest siis saavad nad reisida ja ei ole sõltuvad millestki ega kellestki. Kas eluvales elamine on lihtsam kui reaalsusele näkku vaadata?

Sama tahaks ma küsida ka nendelt, kes elavad koos inimesega, sest “parem ikka kui üksi” ja “ega nüüd nii hull ka ei ole” või “vähemalt on mul maja ja auto ja…” Miks oma elu raisata? //

Sometimes (okay, quite often) I don’t understand people. I have friends, a couple, who constantly emphasize how well they are living; how they have everything they want; how they can travel and buy expensive clothes, jewelry, phones; how they can dine out in expensive restaurants. But the reality is something else.

Behind the facade they can barely survive in a tiny apartment; they struggle from payday to payday and keep borrowing money; simultaneously worrying where they can find money for their next trip – getting bargain plane tickets is good, but every time while booking something, they don’t think that you also need money on holiday. And that’s where the stress starts – where to get or borrow money. They have brought their own sandwiches to holiday or eating instant noodles in their hotel room, but the same time social media is full of wonderful holiday pictures under the palms. They are always stressing, that “it is so good that we don’t have to work from 9 to 5 and can do exactly what we want!” Shoes, watches, phones and jewelry HAVE TO be from big brands and of course they HAVE TO stress, HOW MUCH these things cost. God forbid if you see them talking with iPhone 6S, nothing is good below X, because c’mon, that is so yesterday. Getting things on credit it part of their everyday, even if it is too much for them, but it helps to build the facade.

I also know, that a lot of people actually are jealous of them, because “look at how good life they are living and all the things they can afford” not knowing, what is the reality and truth. To be honest, I don’t understand them either. Why do you need to lie others and YOURSELF, that you are more successful and better, wealthier than you really are. What does it offer? What is the benefit of all this lying?

   

Kes saab rikkamaks ja kes jääb vaesemaks?

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen nüüd natuke mõelnud sellele maksemuudatusele, mida uus valitsus plaanib. Inimesed on hüsteerias ja hirmul, igalt poolt võib lugeda musti uudiseid, meid oleks nagu tabanud mingi igavene “black friday”, taevas on alla kukkumas, mitte ükski turist enam Eestisse ei tule, kõik edukad inimesed pagevad Eestist minema,sest neid karistatakse, õlu hakkab maksma 1,50 ja rikkad jäävad vaeseks ja vaesed veel vaesemaks.

Millegi pärast ma arvan, et rikkaid ja edukaid, kel olemas ka empaatia – ja mõtlemisvõime, ei tunne end ohustatuna ega karistatuna, sest ma arvan, et rikkus ei seisne mitte konkreetses rahasummas, vaid mõtteviisis ning tegudes. Rikkad jäävad rikasteks ja saavad ehk veelgi rikkamaks, vaesed jäävad ikkagi vaeseks. Sest viimaste mõtteviis on vaeste oma.

Oletame, et vaesele kukub sülle mingi rahasumma. Ta ei pane seda panka või ei mõtle sellele, kuidas seda raha kasvama panna, ta hakkab tarbima. Selles ei ole midagi imestada, sest kui ikka pole võimalusi olnud, siis ahvatlus on suur. Nii on üsnapea rikkus otsas ja vaesus tagasi majas. Vaesemad inimesed unistavad lotovõidust ja tarbivad üleüldse rohkem, tihti on neil sõltuvus järelmaksudest ja laenudest. Üks järelmaks lõpeb, teine võetakse asemel, laen on pigem nagu uhkuse asi, mida rohkem laenu, mille eest on endale rohkem asju soetatud, seda uhkem. Rahasumma ei muuda oma olemuselt vaese inimese mõtteviisi. Ma tean ka paari inimest, kes korraks said natuke rahakamaks. Ei osanud nad selle rikkusega midagi muud peale hakata kui tarbida, ahjaa ülbeks ja ennasttäis läksid ka, kuid kulla ja karra ja asjadekuhja all jäid ikka sisemuses sellisteks…mis see õige sõna nüüd olekski…teiseks Eestiks?

Rikkad inimesed suhtuvad rahasse ja rikkusesse aga teisiti. Jah, ka nemad lubavad endale tarbimist, kuid üsna tihti kulutatakse raha sellisel juhul pigem emotsioonidele – näiteks reisimisele. Kõik muu on neil olemas ja kui uus telekas sai eelmisel aastal ostetud, siis nad ei torma kohe viimast mudelit ostma, sest muidu keegi ehk vaatab neid halvustavalt. Vaene inimene seevastu tormab,sest ta püüab end iga hinna eest rikkamana näidata. Järelmaks ju selleks ongi. Tarbimislaenud ka. Rikas inimene mõtleb, kuhu oma raha piagutada, investeerida, midagi toota, nii et see raha ka midagi tagasi tooks. Rikkus on nende puhul mõtlemis-ja käitumisviis ning raha nende tegevuste tagajärg.

Seega ma mõtlen, et pole vaja muretseda, et keda nüüd uus valitsus ja maksupoliitika vaesemaks või rikkamaks teeb. Pigem on vaja endale selgeks teha, kumma mõttelaadiga me ise oleme.

//There is now a mass hysteria in Estonia because of the new government and new tax policy, people are afraid that the richer will get poor and poor even poorer, the sky will fall down and there is no meaning for life because also beer will cost 1,50.

For some reasons I think the people who are rich are not afraid. They will stay rich anyway and the poor eill stay poor. Why? Richness is not only about money and fortune, it is about actions and the way we think.

Poor people think like poor people. They dream of winning the lottery and when they suddenly receive a bit more money than used to, they start to consume more, buy stuff they actually don´t need, just because they can. Soon the money is gone and they are back in their everyday life. Poor people are the ones who often take loans to buy bigger and better things, because they are afraid that otherwise someone will laugh at them, that they are not good enough. They want to look better than they are.

And then there are people who have the rich way of thinking. They think, they invest, they act- wealth is the cause of their actions. Of course they also consume, but they are more aware and they don´t feel the urge to buy the latest version of plasma tv just to show off, they use this money for travelling for example, to experience new things, perhaps find new ways for making money. They don´t sit and dream, they do.

So I think instead of thinking about how the new governement is bad or punishing some groups, we should look in the mirror to find out are we thinking like the rich or the poor.

PS: Don´t forget today is black friday. Buy things you don´t need, just because they are cheap(er).