Mis saab siis kui ema läheb tööle?

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et taevas kukub alla, aga pikemalt arutledes ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik oma elu ilma stressita korraldada siis kui mõlemad vanemad käivad tööl ja EI puhka suvel neli nädalast järjest. Või kui üks neist on alles tööle läinud ja teoorias üldse puhkust ei saa.

Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei – mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.

Niisiis, tuleb ikka  ise hakkama saada.  Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.

PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”

“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest  Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.

Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mäelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.

 

Satumainen living ehk kuhu kurat see taldrik sai!

“When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life. When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up. I wrote down ‘happy’. They told me I didn’t understand the assignment, and I told them they didn’t understand life.” (John Lennon)

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

Tulles tagasi John Lennoni tsitaadi juurde, siis ma ei saaks rohkem nõus olla. Õnnetunne on oluline. Ja on raske mitte tunda õnnetunnet kui sul on võimalus veeta oma puhkus ja Norra elu maapealses paradiisis. Kus kõik on nii satumainen* nagu meile meeldib seda kutsuda.

IMG_6703IMG_6705IMG_6707IMG_6710IMG_6711IMG_6721IMG_6740IMG_6745IMG_6754IMG_6747IMG_6765IMG_6766IMG_6768IMG_6735IMG_6771IMG_6773IMG_6776IMG_6793IMG_6804IMG_6802IMG_6808IMG_6813IMG_6818IMG_6819IMG_6826IMG_6829

*muinasjutuline soome keeles

Juulikuus lumi on maas

Teate seda laulu, eksju? Kui ma noorena mõtlesin, et hahhaaa, kuna ja kus saaks päriselt juulikuus lumi maas olla, siis selleaastane Lillehammeri lumi on mulle näidanud, et naersin kunagi ilmaasjata. Kuigi suurem osa lumest on sulanud, siis no päriselt ikka oleks nagu Arendelli sattunud.

Ja mu meelest on ikka megaäge, et on veel kohti, kus on päris tal olemas. Lumi ja külm ja libe ja kogu see talve”jama”. Veel kümme aastat tagasi oleks ma IGA KELL valinud puhkuseks ükskõik mis sooja paiga, siis praegu on mul väga hea meel kui puhkuse* sihtkohaks on Norra. Kui ma veel järgmisel talvel Svalbardi ka jõuaks, oleks talv täiuslik. Kui mu tööpäev täna läbi sai, olin ma “poistele” autojuht – sõitsime lihtsalt ringi  nagu teismelised ja…hoidke oma piip ja prillid…kuulasime Ting & Tøy poest ostetud “Scooteri” plaati. Võimalik, et pildil olid ka mõned õlled. Neil, kel puhkus oli. Aga miks ka mitte eksju?

IMG_6664IMG_6667IMG_6668IMG_6671IMG_6673IMG_6677IMG_6681IMG_6693

*minul on siiski tööaeg, aga teate kui veider on näha Marekit puhkamas. No niivõrd kuivõrd ta saab, aga siiski on ta tööst eemal ja see on paganama kummaline vaadata.

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Fotosessioon 1Fotosessioon 2Fotosessioon 9Fotosessioon 3Fotosessioon 13Fotosessioon 10Fotosessioon 4Fotosessioon 5Fotosessioon 7Fotosessioon 6Fotosessioon 14Fotosessioon 15

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad  ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu.  Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

IMG_5375.JPG

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

IMG_5366IMG_5369IMG_5392

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Subbi-ja-Lurich.jpg

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

IMG_5384IMG_5387IMG_5399IMG_5400IMG_5409IMG_5436IMG_5456IMG_5459IMG_5476IMG_5515IMG_5523

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

IMG_5527.JPG

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

IMG_5533IMG_5543IMG_5549

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

//

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island.  “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

IMG_5392

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed,  didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

 Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

 

 

Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!

Rääkisin täna hommikul ühe sõbrannaga, kes rääkis, et ta talvel üldse ei taha toast välja minna, no et kole ja pime ja kõle ja külm, mina olen aga arvamusel, et iga ilmaga saab väljas olla, peaasi, et riided õiged seljas on ja seda kõike ka nautida. Mulle meeldib välja olla! Eriti kui midagi teha on. Kuhugi minna. Midagi vaadata.

Samal ajal kui mu sõbranna üritas mulle selgeks teha, et talv on nõme, pakkisin mina asju, et päevaks Pärnusse minna. Lottemaale. Suvel kui teised Lottemaal käisid jõudsin mina töö tõttu vaid parklasse ja seetõttu olin ma täna sama elevil kui Ida. Võib olla elevil ei ole õige sõna – ma olin pigem põnevil, sest kuigi ma olen Lottemaa kohta kuulnud vaid kiitvaid sõnu, olin ma Jõulu-Lottemaa kohta kuulnud kriitikat, et pole see miski jõulumaa, mudane ja külm on hoopis.

Lund ju tõesti ei olnud, kuid neile, kes pori pärast pahandavad, ütleksin ma, et palun ärge tulge kontsasaabaste ja peokingadega. Mul oli kurb vaadata mõndasid vanemaid, kes külma käes (kuigi ilm ei olnud isegi külm!) lõdisesid, sest nad olid valedes riietes. Kas inimesed ei tea, kuhu nad lähevad või ei näe nad kodust väljudes, et väljas on (Eestimaa) talv? Meid pori ei häirinud. Esiteks teist nagu polnudki, pigem oli liiv ja mõned porilombid ja teiseks olid meil seljas riided, mis olidki mõeldud looduses olemiseks.

IMG_4586.JPG

Aga siis Lottemaa.

Njaa, ma pean ka kiitjate kooriga ühinema ja ütlema, et tegu ON ühe ägeda teemapargiga, üks ägedamaid, kus mina käinud olen. Julgen isegi vist nii kaugele minna, et ütlen, et senine lemmik – Junibacken – sai troonilt lükatud. Me jõudsime kohale 12-30 ja kui ma mõtlesin küll, et no mida me ometi seal neli tundi teeme, siis ühtäkki oli kell täiesti ootamatult juba kolm saanud. Me olime kogu aeg tegevuses.

IMG_4572IMG_4577

Samas me ei jõudnud ei etendusele ega kontserdile, sest noh lihtsalt ei pannud tähele, et kell nii ruttu läks. Muidugi me nägime, et siin ja seal kogunes rahvast ja Lottemaa elanikud käisid ka ringi, et etendustest teada anda, aga meil oli ajataju kadunud. Kahetseda ilmselt võiks, aga milleks. Meil oli niisama ka lõbus. Ja väga lõbus.

IMG_4650.JPGIMG_4602.JPGIMG_4635.JPG

Kui välja arvata need paar korda kui Idas diiva välja lõi ja ma olin jonnimise pärast nõus temaga lihtsalt lahkuma. Haarasin tal teiste vanemate halvustavate pilkude all jopest kinni ja hakkasin temaga kindlal sammul parkla poole liikuma. Õnneks kadus diiva sellise ähvarduse peale kiiresti ja edasi oli kõik jälle tore.  Kui toitlustusest rääkida, siis meil Idaga läksid silmad särama kui nägime varianti lõkkel vorsti grillida. See on talviste õues olemiste juures tõeline maasikas koos kuuma tee või glögiga. Ma ei tea kui popp see vorsti grillimine teiste külastajate seas oli, aga mulle tundub, et seda tuleks ja võiks rohkem propageerida. Ma kujutasin ette kui suur oleks tunglemine lõkke ümber kui selles teemapargis oleksid olnud Norra lapsed.

IMG_4618.JPG

Ma olin natukene hämmingus kui tore see teemapark ka päriselt oli. Mul ikka oli ju natuke eelarvamus, et no kuidas saab seal täiskasvanul nii lõbus olla, et kõik kiidavad. Võtmesõna on ilmselt lapsemeelsuses. Oled lapsemeelne, on Lottemaa külastus suurepärane kogemus igas vanuses ja iga ilmaga. Oled tulnud peoriietega ja keskendud negatiivsele (noh et külm on:), siis ei saagi sulle meeldida.

IMG_4609IMG_4611

Lotte maja, mis ilmselgelt oli kõige populaarsem atraktsioon, oli ainus, mis minusse natuke negatiivse mulje jättis, aga põhjus ei olnud mitte Lottemaas ega Lotte majas, vaid inimestes, kes lihtsalt tunglesid ja üldse ei hoolinud, kuhu ja miks nad astuvad, peaasi, et näeks Lottet. Ma saan aru, et Lotte on popp ja kõik lapsed tahavad temaga pilti teha ja koos meisterdada, aga siin tuli mulle korraks meelde, miks mulle massiüritused ei meeldi. Inimesed ei oska käituda.

Etteruttavalt tahaksin ma natuke pahandada ka rongisõiduga. Seisime oma mudilastega kenasti järjekorras ja kui siis rong tuli, hakkasid inimesed lihtsalt tormi jooksma. Kasvõi (võõrastest) lastest üle. Peaasi, et ise rongi saaks. See oli nii sürreaalne kogemus. Palju kiiremini ja mugavamalt saaks kui inimesed oskaksid järjekorras seista. Me tahtsime rongisõidust loobuda, aga lapsed ei olnud nõus. Mõtlesime järgmist rongi oodata, aga rongijuht ütles, et kaks mudilast mahuvad tema kõrvale kabiini küll. Emadega on aga jama värk. Nii otsustasime me Mareki õega 800 m parklani joosta, et enne rongi kohale jõuda ja lapsed rongilt vastu võtta. 800 jalutamist parklast Lottemaani oli lapsemäng, aga jooks parklasse oli enesetapp. Poolel teel andsin mina alla. (Õnneks ma ka teadsin, et Mareki õemees oli juba parklas ja ilmselt lapsed päris omapäi ei jää). Aga tõesti, inimesed, ärge loomastuge!

IMG_4671.JPG

Taevani kiita, lisaks läbimõeldud teemapargile, tahaks ma töötajaid ja näitlejaid. Need näitlejad olid ju nii rollis sees, et mul endal jäi juba vahepeal tunne, et äkki see kõik ongi päris. Natuke nalja sai ka. Kõndisime staadionilt mööda, kus Adalbert ja kärbes Jaak jalkat mängisid. Adalbert hüüdis korra “Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!” Mulle kui lapsemeelselejäi see kohe kõlama ajju ja ma küsisin Idalt, et kas ta kuulis, mis Adalbert ütles. Et Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas. Enne kui Ida midagi vastata jõudis, kuulsin ma oma selja tagant ohet “Eks ole” ja mulle vaatas otsa Oskar, kellest me seda lauset öeldes just möödunud olime. See nägu, millega ta mind vaatas, oleks olnud Oscarit väärt.

Jäneste maja meisterdamise toas olid näitlejad-juhendajad samamoodi nii rollis sees, et väga raske oli uskuda, et seal kostüümi all on peidus inimene, mitte päris Lotte multikast tuntud tegelane.

IMG_4663IMG_4662

Neli tundi lusti värskes õhus mõjus nii, et Ida jäi pool kaheksa magama. Puhas boonus! Kui ma ei peaks homme tööle minema, siis ma läheks vabalt homme tagasi. Mitte selle pärast, et Ida magama jäi normaalselt, vaid see tõesti oli kihvt kogemus. Peale jõulupidusööke kulus ka värske õhk ja liikumine täiega ära.  Kui te kahtlete, kas minna või mitte, et pole ehk õiget talveilma, siis unustage see vabandus. Pange kummikud jalga, kindad kätte, müts pähe ja laske lapsemeelsusel endas möllata.

Paar päeva veel jõuate (http://lottemaa.ee/tule-kulla/joulud-lottemaal/). Minge!

 

Nädalavahetus

See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.

IMG_3525.JPG

Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja  läksime üle kolme aasta  legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.

Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.

Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.

IMG_3518.JPGIMG_3507.JPGIMG_3510.JPG

Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)

Kolmanda päeva emotsioonid

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

20631715_1471821179523088_1957184865_n

20631866_1471821219523084_1150346865_n20645652_1471822436189629_2011075348_n

20645971_1471822519522954_97838038_n

T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

IMG_1730

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme.  “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu  ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

20643703_1471821242856415_520391199_n.jpgIMG_1747IMG_1753IMG_1756IMG_1762IMG_1766

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

IMG_1786IMG_1792IMG_1800IMG_1804

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

IMG_1814IMG_1816IMG_1824IMG_1807IMG_1808

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is.  Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal.  Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

20645838_1471821239523082_1131670241_n

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB!  kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Õu mai effing gaad!

Poolspontaanselt veetsime me Idaga väikese puhkuse Hiiumaal. Mul oli vaja reedel minna Kärdlasse koolitusele ja kuna mu sõbrad, kes olid ka Hiiumaale koju külla minemas (mitte üldse loogiline lause, eksju? Aga no nad elavad Norras ja üks neist on pärit Hiiumaalt), siis otsustasime me koos minna. Ja nende lahkust ära kasutada ning sinna ka ööseks jääda.

Kõigepealt pean ma ütlema kui hea meel mul on, et mul on olnud võimalus Hiiumaa kohvikupäevade raames sellistel koolitustel käia. Need on kõik olnud meeleolukad ning äärmiselt kasulikud, aga üsna ilmselgetel põhjustel oli minu lemmikkoolituseks seekordne, kus kõigepealt toimus Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla juhendamisel töötuba unistuste kohviku loomisest.  Kui te vaatate nende tehtud tööde portfooliot, siis te saate aru, miks see töötuba eriliselt huvitav oli.

Edasi läks veinikoolituseks. Ma tegin nalja, et olen nagu iseloomu kasvatamise töötoas, sest olles autoga ei saanud ma kuidagi veine degusteerida nii nagu oleks tahtnud;) Mõne veini maitse ja aroom oli nii imeline, et …Tuli tahtmine auto sinnapaika jätta. Aga ei jätnud. Kasvatasin iseloomu, panin kõrva taha tarkusi, tegin märkmeid ja leidsin paar uut lemmikut.

Ma armastan pigem täidlasi punaseid veine, kuid ilma naljata üllatasid mind paar valget veini nii, et pärast koolitust valisin ma endale kaasa just valge veini. Ja killukese üht punast veini, mida ma degusteerida ei jõudnud. Kui te tahate oma külalisi hea veiniga kostitada, siis siin on teile mõned vihjed (minu maitse-eelistuse järgi) Edrinks valikust.  Valgetest veinidest Nos Racines Sauvignon Blanc, Vignoble Ferret Colombard Ugni Blanc ja Charly Nicolle Chablis Ancestrum. Seda viimast ei plaaninud ma tegelikult isegi maitsta, sest mulle tundus, et see vein pole minu teetassike, aga näete, võtsin teiste soovitust kuulda, maitsesin ja üllatusin nii, et leidsin endale uue valge lemmiku. Punastest veinidest oli mu absoluutne lemmik Aroa Jauna Crianza Ecological ja Clemente VII Chianti Classico Riserva. Vahuveinidest Barocco Prosecco Extra Dry ja Heretat El Padruell Cava Brut.

Issand ja kui te mingil põhjusel veel kahtlete, kas kohvikutepäevadele tulla, siis ma võin teile lubada, et see, mida Hiiumaa inimesed teile sel 3-6.08 nädalavahetusel pakuvad on midagi sõnaseletamatut. Viimse detailini läbimõeldud ja hingega tehtud. Käsi südamel. Koolituse käigus saime me maitsta ka “süldipeo-kohviku” sülti. Kui ma muidu arvasin, et veedan terve oma aja Norra sugemetega trollikoobas, siis nüüd on tunne, et mind süldilauast ära ei saa. Ma nimelt jumaldan sülti ja see sült oli TÄPSELT nagu vanasti tädi Helju tehtud.

Peale koolituse lõppu suundusime me mu sõprade (vanemate) koju/kodudesse. Ma ei tea palju neil inimestel seal Hiiumaal neid maju oli:D Aga see selleks. Siinkohal tahaksingi ma “õu mai effing gaad” öelda! Vähe sellest, et nende kodud asusid imekaunites paikades, olid nad ise niiiiiiiiiiiii meeldivad, toredad, siirad, naeratavad, armsad, külalislahked, abivalmid, hea huumorisoonega inimesed, et mul hakkas hirm. No selles mõttes, et eestlane ju ei ole selline, aga nemad olid. Äkki nad polnudki inimesed? Mingid tulnukad? Ma ei ole ammu selliseid inimesi kohanud, kes võtavad su vastu maailma suurima naeratuse ja kallistusega nagu oleks me ammu tuttavad, mitte ei oleks alles kohtunud.

Ja söögid! Ausõna mul oli tunne, et ma olen kodugurmee paradiisi sattunud! Värsked soolakurgid, siig, kruubipuder, kalasupp. KÕIK mu lemmikasjad ja ühe korraga laual. Ma vist sõin täiesti kohatult liigagi palju, aga no mis sa teed kui nii hea on ja iga päev ei saa.

Hilisõhtul tutvustas Jaagup meile oma pere valdusi, rannast kuni astelpajukasvanduseni ning ma tundsin, kuidas (jälle!) on õigus neil, kes ütlevad, et ma olen üks kade inimene. Ma olin kadedusse suremas. Okei, nali! Tegelikult ma lihtsalt nautisin seda süllekukkunud puhkusehetke imekaunis kohas oivalises seltskonnas ning unustasin hetkeks ka kõik tööasjad.

 

Kui meile öeldi, et mis te ikka juba homme (st täna) ära lähete, et jääge ikka siia veel, olin ma ilma pikemalt kõhklemata nõus. Jama lugu, kui nad seda vaid viisakusest oleks öelnud:D  Aga…hea on, et ma hakkasin täna hommikul vaatama, mis kellase praamiga pühapäeval tagasi tulla. Kui te arvate, et mõni autokoht oli olemas, siis te eksite. Aa, ei, siiski 23:30 oli.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui täna sama spontaanselt kui me sinna paradiisi jäänud olime, tagasi tulla. Jube kahju oli nii ruttu lahkuda. Hiiumaa pakub Pranglile ikka tõsist konkurentsi! Nii et Marek, kui  sa arvad, et tuled koju ja eputad oma Prangli puhkusega, siis pole mõtet. Me Idaga võidaksime selle võistluse kergelt nagu lapsemäng!

PS: Ida magas täna kella ÜHEKSANI! Nii kaua ei ole ta veel kordagi oma elus maganud.

 

 

Hotel Jurmala Spa + kingitus ühele lugejale

Nagu te teate käisime me sel nädalal Jurmalas. Ma olen seal ühe korra varem käinud, ka ööbinud samas hotellis, kus seegi kord, aga ma ei mäleta tollest reisist mitte midagi. Jätan piinliku põhjuse enda teada.

Ma ei tea, miks ma eeldasin, et Jurmala on väga väike linn, kus kõik käe-jala juures. Meie Idaga ööbisime Hotel Jurmala Spa´s, teised mereäärses hotellis, mille nimi mulle hetkel meelde ei tule. Kui siis õhtul otsustasime “keskpõrandat kokku saada” selgus, et vahemaa meie hotellide vahel nii suur, et ainus mõistlik liikumisviis oli taksoga. Kui ma siis takosjuhile mainisin, et issand, ma arvasin, et see on väike linnake paari tuhande inimesega, vaatas ta mind nagu juhmi ja ütles, et mitte nii väga, siin on umbes 50 000 elanikku. #piinlik

Jurmala on tõeliselt armas linn. Jah, võib olla tõesti mõne teise linnaga, nt Ventspils, palju kommertslikum, kuid samas ma ei saa öelda, et mind see häiris. Pigem käis kesklinnas mõnus melu. Samal ajal kui me seal viibisime toimus ka muusikafestival ja terve suvi on veel kontsert kontserdi järel toimumas. Jurmalast pikemalt kirjutan ma varsti Delfi Naisteka Suveerisse.

Hetkel tahaksin ma natukene meie hotellist rääkida. Sest nüüd ma tean, et Jurmalas on hotellide valik ikka väga suur ning ma usun, et soovitus kulub ära.  Hotel Jurmala Spa asub täpselt peatänava kõrval, kus käis täielik melu ja elu, aga seda ei pane tähelegi, sest teine pool ehk peasissepääs asub vaikses tupiktänavas, nii et meie Idaga läksime kesklinna avastama suure ringiga (no miks minna otse kui saab ka ringiga) ja minu üllatus oli suur kui peatänaval jalutades me lõpuks end jälle oma hotelli ees leidsime. Ideaalne asukoht kesklinnas, aga samas siiski paarisaja meetri kaugusel mererannast.

Fasade_Hotel_Jurmala_Spa (112).jpg

Foto peatänavapoolsest otsast

Meie Idaga ööbisime superior toas üheksandal korrusel. Meie toa absoluutseks suurimaks plussiks oli TÕELISELT suur voodi ja VAADE.

20205990_1456419597729913_1037581714_n.jpg

Suurte tähtedega VAADE! Vaate nautimiseks on hotelli 11.korrusel ka Seaside baar, kus ma soovitan kindlasti kõigil selle hotelli külastajatel minna üht kokteili ja päikeseloojangut nautima.

Lux_room (69)

SEASIDE (41).jpg

Hotellis asub ka korralik spaa, basseiniosa on kompaktne  – kahe basseini ja kahe mullivanniga, aga olemas on ka väga korralik saunakompleks. Mina ja Ida soovitame loomulikult jälle soola-aurusauna. Need on meie vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud. Spaaprotseduuride nimekiri oli väga pikk ning mul oli natukene kahju, et mul ei õnnestunud  Wellness Oasis pakkumistega tutvuda. Mul oli plaanis kaks kehahoolitsust teisel päeval.

20196949_1456419581063248_1531662745_n.jpg

Ainsaks kriitikaks hotelli kohta ütleksin ma, et restorani töötajad oleksid võinud gramm paindlikumad ning keeleoskajamad olla. Kui me kümme minutit enne hommikusöögi algust Idaga lobby´s ootasime tuli Idal joogijanu. Ma küsisin HÄSTI viisakalt inglise keeles, et kas ma tohiks klaasi mahla võtta, kuni ootama. Esimene teenindaja vaatas mind nagu oleks ma kolme tilka verd nõudnud, teised kaks ei saanud aru, mida ma tahan ning kui lõpuks neljas tuli, kes mu soovist aru sai, ütles temagi, et mitte mingil juhul. Siis tuli minus diiva välja (päris ausalt ütlen, et olin pahane ja muutusin natuke ülbeks), kes ütles, et ta nüüd lihtsalt võtab klaasi mahla!

See on ka ainus kriitika, mida ma öelda saan. Kümnest punktist annaksin ma hotellile kaheksa punkti. Puhtalt keeleoskamatuse ja hommikusöögi pärast. Ma olen hotellihommikusöökidega natuke ära hellitatud ning ootan ilmselt ehk natuke rohkem juba kui tavapärane peekon ja munapuder + muu klassikaline hommikusöögimaterjal. Ärge saage valesti aru, kõik oli olemas ja maitsev. Mul on lihtsalt aastatega tekkinud oma kiiks, mille järgi ma hommikusööke hindan.

Buffet_restaurant_Jurmala (1).jpg

Me pidime hotelli jääma kaheks ööks. Kahjuks läks nii, et ma pidin töö pärast varem tagasi tulema. Õudselt kahju oli sellest teisest ööst loobuda. Sest no voodist sellist vaadet imetleda…Ohutum kui Dinner in the Sky´s;)

Et aga ööbimine raisku ei läheks, siis kingin ühe ööbimise kahele standardtoas (vahemikus  01.09.-30.12.2017) ka ühele blogilugejale.  Osalemiseks kirjuta kommentaaridesse, miks sina peaksid selle auhinna võitma. Lisahääle saamiseks jaga postitust Facebookis ka oma sõpradega. Auhinna loosin välja 01.08

//

I have been to Jurmala and Hotel Jurmala Spa once before. 11 years ago. For very embarrising reasons I remember nothing of that stay. So I was really glad to experience this hotel again. As an adult. 

I have stayed in many many many hotels in my life, but I honestly have to say Hotel Jurmala Spa won my heart with the view. Me and my daughter stayed at  superior room on 9th floor and the view from our king bed was something I have not experienced often. The sunset from the bed and balcony really is amazing. But…even if you don´t have the balcony please go to Seaside Bar on 11th floor. The VIEW. I don´t have to say more. 

The hotel is located in a perfect spot in my mind. In the middle of the city center, BUT you will not be disturbed by the life on the main street, because the main entrence to the hotel is from a quiet side street and I didn´t even realize how close to the main street we were because it was so quiet. I took a 25 minutes walk to find the city center instead of going out from the restaurant entrence and be on the main street in one minute. Typical me!

The hotel also has a big spa and sauna center on three floors, but what I liked was that the poolarea was quite complex –  which is perfect for a before breakfast chill with a child. I do not really like to run after her in big pools.  In sauna center our favorite was a salt-steam sauna, in this hotel they had a very good dry salt and Ida was pretending she is Elsa from Frozen making snowmen or something. 

I am a bit sad that I didn´t have time to check the spa procedures in Wellness Oasis. They have more than 200 spa rituals and massages. I had planned two rituals on my second day of stay, but well…I had to leave the hotel due to work duties one day earlier, and really was a pity, because I really wanted to see more of Jurmala. It is SUCH a cute town! We need to go back there!

Wellness_Oasis (19).jpg

The only critics to the hotel I have was the flexibility of the restaurant. I was in the restaurant 10 minutes before breakfast and my daughter wanted a glass of juice. I was refused by 3 waitresses until the Diva in my woke up and said I will now just take the glass of juice.  This is the only critics I have to otherwise a lovely hotel.

Would you like to stay there for free? For one blog reader I will giveaway a one night stay at standard room (valid 01.09.-30.12.2017). Just leave a comment to the blog, why it should be you.