puhkus

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

/ Eveliis / 5 Comments

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

Täitsa lõpp!

/ Eveliis / 12 Comments

Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?

Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.

Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?

53313393_10211484173140480_5703541802573758464_nDSC04185DSC04201DSC04212DSC04217DSC04221DSC04223DSC04229DSC04236DSC04241DSC04254DSC04253DSC04278DSC04287DSC04333DSC04348.JPG

Kuidas ma järjekordse pärli leidsin

/ Eveliis / 8 Comments

Umbes aasta tagasi leidsin ma Norra metsadest ühe pärli, nüüd leidsin ma pärli ka Itaalia tagahoovidest. Maitsed on erinevad ja sellised elan-kellegi-kodus-tüüpi B&B ei pruugi kõigile sobida, aga mina olen sellistest ööbimiskohtadest vaimustuses.  Itaalia reisi ööbimiskohtade leidmine oli tegelikult paras peavalu, sest esimese hooga olin ma välja valinud nunnud airbnb korterid Milanost kaugemal, aga kuna ma viimasel hetkel autorendi tühistasin, oli mul vaja leida midagi, mis oleks ühsitranspordiga hästi ligipääsetav. Muidugi oleksin ma võinud jätkata airbnb pakkumistes surfamist, aga viimased kolm korda olen ma saanud vastu pükse just asukohaga, sest “koha X vahetu lähedus” ei ole absoluutselt olnud see, mida mina “vahetuks läheduseks” pean.

Antico Cortile B&B asukohaks lubati 20m metroojaamast. Ma mõtlesin, et isegi kui see on 200m, siis see on piisavalt “metroo vahetu lähedus”.  Antico Cortile kasuks otsustamisel saidki määravaks metroo vahetu lähedus (millesse ma siiski suhtusin skeptiliselt kuni kohale jõudmiseni) ning hommikusöök, Booking.com soovitused, hind ja fotod. Ma ei tahtnud Itaalias ööbida tavalises hotellitoas, kus ma olen sadu kordi ööbinud. Ma tahtsin midagi ehedamat. Antico Cortile tundus mu kõikidele kriteeriumitele vastavat.

See ööbimiskoht oli üks suur üllatus teise järel. Esiteks sinna oli lennujaamast ülimugav sõita, teiseks see asus PÄRISELT ka 20m metroopeatusest. Teiseks üllatuseks oli Whatsappi tulnud sõnum, kus kirjas, kuidas täpselt majja sisse saab, et mis koodid ja kuhu keerata ja milline uks. Selline tunne nagu läheks külla pereliikmele või ammusele sõbrale, kes on ära kolinud, ootab nüüd kannatamatult, millal me kohale jõuame ja teeb kõik selleks, et saabumine oleks maksimaalselt mugav ja meeldiv. Kolmandaks üllatuseks oli soe vastuvõtt. Mitte et hotellides muidu kuidagi ebaviisakas teenindus ja vastuvõtt oleks, aga see oli selline itaallaslikult soe ja ootav, külalislahke ja sõbralik. Kuidas reis läks? Kas leidiste kenasti üles? Kas saan teile midagi pakkuda? Cappuccinot? Americanot? Kas ma saaksin teile midagi soovitada? Kui on abi vaja, siis mina ja mu vanemad oleme vaid whatsappi sõnumi kaugusel. Imeliselt soe vastuvõtt. Tuba ei üllatanud. See oli sama nunnu nagu ma olin eeldanud. Pildid ei valetanud.  Mul oli nii hea meel, sest viimane Airbnb kogemus Kölnis, kus pildid täiega valetasid, olen ma olnud skeptilisem kui muidu igasugu tavahotellist erinevate broneeringute tegemisel.

cameradonna2-1IMG_3430_antico-cortile_cameradelladonna_2antico-cortile_cameradelladonna_5 Kui te ootate oma ööbimiskohast nö konventsionaalset hotelli, siis see ei ole muidugi teile, aga mind pani selline Milano tagahoov, restidel kuivav pesu ja kitsas lift, mis viis B&Bni neljandal korrusel, vaid vaimustusest käsi plaksutama. DSC03669DSC03668DSC03713

Hommikusöök oli üks kriteerium, mida ma sel reisil ka taga ajasin hotelli broneerides. See oli üks väheseid kohti, kus arvustuste järgi oli väga hea hommikusöök. Viimati Roomas olles koosnes hommikusöök kuivanud saiast ja moosist ning ma ei söö moosi. Siin oli aga laud lookas. Oli ka moosi, aga oli erinevaid itaalia juuste ja sinke, värskeid puuvilju, omlett, praemunad, värskelt pressitud ja tavaline mahl, jogurtid. Kodune ja mõnus. Mitte selline traditsiooniline hommikusöök, mida pakutakse igas teises hotelliketis, vaid täpselt jällegi selline tunne, et oledki kellelgi külas. Hommikul ärkad selle peale, et keegi kobistab (väga tasa, et mitte sind äratada!) köögis, saad aru, et hommik on käes, laiskled veel natuke toas ja astud siis kööki, kus ninna lööb värske omleti, saiakeste ja kohvi lõhn. Suure laua taga istuvad teised külalised ja käib mõnus jutuvada. Angie ema küsib, millist kohvi sa soovid ja püüab iga su väiksemagi soovi täita, keelebarjäärist hoolimata said kõik asjad aetud. Nii sõbralik ja mõnus algus hommikule.

DSC03943DSC03944 Kui me kolmandal hommikul peale hommikusööki lahkusime, jäi meist maha mõnusalt söögilaua taga sumisev seltskond. Ahhh, nagu Itaalia perekond õhkasin ma ja natuke oli kahju lahkudagi. Ehk satume me varsti uuesti tagasi. Ma vähemalt loodan.    

Käime katuseid mööda

/ Eveliis / Leave a comment

Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda.  Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.

Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?

DSC03727DSC03731DSC03734DSC03739DSC03741DSC03750DSC03754DSC03762DSC03773DSC03777DSC03780

Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.

DSC03764DSC04350

Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.

DSC04352DSC03694DSC03695DSC03697DSC03700DSC04385DSC04389DSC04395DSC04377DSC04368DSC03908

Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju. DSC03715.JPGDSC03799    

Midagi jäi puudu

/ Eveliis / 12 Comments

Lugesin Delfist üht lugejakirja, kus “nördinud lugeja” kirjutas, et kurb oli vaadata teiste pidutsemist kui ise pidi järgmisel hommikul tööle minema, et võiks ju olla vaba päev kui langeb pidupäev pühapäevale. Nii polnud päris õiget peotuju. Kommentaarides käis läbi kaks vastust. Üks neist, et kas siis ka nutad ja hädaldad kui vabariigi aastapäev nädala sees on ja teine, et veeda päev perega ja ära kaani end õhtul täis, et vaba päeva oleks vaja.

Mina tunnistan, et minul jäi ka midagi puudu. Peaotuju oli küll olemas, aga ma tean küll, mis puudu jäi. Üks vaba päev jäigi puudu! Meil on näiteks Norraga võrreldes üsna vähe pühasid ja vabu päevi, mõnikord on tööalaselt lausa ahastamaajav kui palju neil võib ühes kuus olla vabu päevi – munapühade ajal tundub mulle, et mitu nädalat lind ka ei lenda, rääkimata siis 17.maist (nende 24.veebruarist). Ma võin pea anda, et kui pidupäev satub neljapäevale, siis kolmapäevast esmaspäevani on töökohad tühjad. Inimesed naudivad võimalust tähistada. Eks see Skandinaavia hygge sellest alguse saabki, et inimesed oskavad ja tahavad elu nautida. Ma ei arva, et 24.veebruari eelnev ja järgnev peaks olema vaba päev, et saaksime pikemalt tähistada ja nö elu nautida, küll aga olen ma seda meelt, et kui punane püha satub nädalavahetusele võiks eelnev või järgnev päev olla vaikimisi vaba päev. Miks? Kuidas see erineb sellest kui püha on nädala sees? Vaba päev on nagu omamoodi kingitus, mõnus boonus töölkäivale inimesele. Kui püha (jaanipäev, jõulud, vabariigi aastapäev) langeb pühapäevale, siis see on natuke nagu petukaup, nagu oleks kingitusest ja oodatud boonusest ilma jäänud. See on nagu pidu millegi arvelt.

Aga need, kes niikuinii 24.veebruar tööl peavad olema, küsivad nüüd küünikud. On ameteid, kus tõepoolest ei ole vahet, kas on püha või mitte, aga seda, et ostukeskused võiksid pühade ajal kinni olla, no selle kohta olen ma korduvalt siin blogis arvamust avaldanud. Ei pea kilu ja leib ja või meile 24/7 kättesaadaval olema. Suudame pool aastat kuni aasta ette planeerida oma puhkusegraafikud ja suvised muusikalide, kontsertide külastused, suudame ka paar päeva toidu- ja esmatarbekaupu ette planeerida.

Kuulasin täna hommikul raadiost üht intervjuud, kus kohe paariks kuuks Taisse puhkama minev fotograaf edastas mõtte tööandjatele  – laske töötajatel rohkem puhata ja nad on palju motiveeritumad ja teevad oma tööd palju mõnusama meelega. Ma olen sellega absoluutselt nõus, meil on näiteks ettevõttes kollektiivne jõulupuhkus. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peab pühade vahel tööle minema päevaks või paariks, kui nendel päevadel niikuinii midagi olulist ei tehta ja lisaks hakib see jällegi ära ühe võimaluse perega rohkem koos olla. Ei taha ette võtta pikemat sõitu teise Eesti otsa kui tead, et kohe on vaja tagasi sõitma hakata.

Tegelikult on ikka natuke kurb küll, et üks (või kaks) lisavabapäeva aastas tundub olevat midagi ulmelist. Ei ole ju suur soov?

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

/ Eveliis / Leave a comment

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake.  Nimetu.png *kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv. // Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed. If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time. And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

/ Eveliis / 12 Comments
  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG

  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG

  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

Mul on probleem

/ Eveliis / 5 Comments

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist.  Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

Not even sorry

/ Eveliis / 7 Comments

Teate, mis ma just avastasin? Ma pole viis aastat PÄRISELT puhanud. Ma ei saa öelda, et mul pole puhkust olnud, kuid alati on mul pidanud olema telefon ja arvuti käepärast, sest ma ei ole endale saanud puhkust lubada – iga suvi on olnud midagi teha. Aga nüüd on mul korraga päris puhkus. Meilidel on peal auto reply ja ma ei pea muretsema, et keegi kell kümme õhtul mind Skype´i teel ahistab. See on nii mõnus tunne.

Alles 2/3 puhkusest hakkab otsa saama, aga ma võin juba öelda, et see on absoluutselt kindlasti üks parimaid puhkusi. Esiteks vahetusõpilastega kohtumine. Ma ei saa üle sellest kui tore see oli. Nagu aeg polekski edasi läinud. Nagu me oleks olnud need samad 17-aastased tüdrukud, ainult selle vahega, et enam ei olnud me arad ja häbelikud. Leppisime kokku, et enam me nii kaua ei oota, et kohtuda ja juba järgmisel aastal plaanime me osaleda Rotary konverentsil Hamburgis. Võite mu üle naerda küll, et issand kaua võib ühest vahetusaastast heietada, et kas tõesti elus polegi midagi muud juhtunud, aga kui ise ei ole selles programmis osalenud, siis ongi raske mõista kui palju see mind (ja meid kõiki) muutis. See oligi üks oluline ja elumuutev aasta. Ma loodan ühel päeval isegi Rotaryga uuesti ühineda ja loodan, et Idalgi tekib huvi vahetusõpilasprogrammi vastu.

Aga see selleks.

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi. Üks mu tuttav, kes käis just ka puhkusel, ütles, et ta ei viitsi pilte üles panna, sest kedai ei huvita tegelikult võõraste elu. Võib olla tõesti, aga mina pean ütlema, et not even sorry, et internetti üle külvan oma puhkuse piltidega. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses sellest puhkusest. Viimane kolmandik puhkusest algab esmaspäeval varahommikuse rongisõiduga. Meie rong läheb Lillehammerist 4.40 hommikul. 

Same same but different

/ Eveliis / 2 Comments

Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.

Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.

Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.

Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.

Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?

IMG_0078IMG_0007IMG_0018IMG_0022IMG_0035IMG_0053IMG_0054IMG_0055IMG_0056IMG_0057IMG_0058IMG_0061IMG_0081IMG_0082IMG_0083IMG_9973IMG_9977IMG_9971

Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.

https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina

Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid

Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.

“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek. Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma. “Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja. “Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi. “Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma. “Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli. “Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!” “KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses. “KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses. “Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina. Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja. “No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult.  Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida. Mandrimured on teistsugused kui saaremured.