Täitsa lõpp noh. Ma ei saa aru, kas see kevad-depressioon varsti üle ka läheb. Vaatan aknast välja, rästas tilgub, päike paistab, ilus ilm on. Eile käisime Idaga suusamäel hullamas. Mõlemad saime päikesest punased põsed. Kodus on Marek köögi lõpuks ära võõbanud. Meilboksis on meeldivad uudised üksteise järel. Aga mina olen ikka mossis ja masenduses. Mõtlen reaalselt vaid muremõtteid. Keegi oleks nagu selle valguse jälle seal pagana tunneli lõpus ära kustutanud. Miks? Ma tahan, et see üle läheks juba. Kuidas see üle läheb?
Ja et mitte teid oma depressiooniga hulluks ajada, jagan hoopis viimaseid pilte Itaalia reisist. Püüan nendega endale ka “keskendu ilusatele asjadele” sisendada. Bellaggio oli ilus!K ui satute Como linna ja see jääb liiga väikeseks ning te olete ilma autota, siis istuge lihtsalt bussi või paadi peale ja tehke väikene väljasõit. Meie istusime paadi peale. Teadmata, mis meid seal ees ootab ja kuhu me tegelikult läheme. Kokkuvõttes tuli sellest meie reisi parim päev. Nii ilus väikene linnakene. Ise oma peaga poleks osanud sellise koha peale tullagi, aga hotellist soovitati. Midagi head ka sellest hotellist. Okei, asukoht oli ka hea, aga tuba oli nagu pime sahver, sest akna taga oli täpselt teise maja sein. Lootus, et selles hotellis saab toa vaatega järvele nagu reklaam bookingu lehel seda lubab on 1/20le, sest my meelest vaid ühe toa akendest paistis üle teise maja katuse natuke järve, nii et heal juhul võiks seda nimetada “järvevaatega toaks”.
Aa, ja see Margus Vaheri raamat, mille ma reisil läbi lugesin. Ütleme nii, et Marek pööritas silmi ja küsis, miks ma seda loen, kui talle katkendeid ette lugesin (viimati pööritas ta nii silmi kui ma talle “50 halli varjundit” katkendeid lugesin). Ja mina ütlen, et see on ikka täielik huumoriraamat. Mis värk sellega üldse on, et kõik mehed korraga nii kangesti targad alfaisased, kel hädasti on vaja naisi õpetama hakata, on?
“Kuidas see üle läheb?”
Vastan, kuidas see m e i l üle läheb: me loeme, kui s….ti elab Eveliis. Kuidas ta on aina masendunud, vana, kole, paks, joodik, last ei oska kasvatada (meest vist on osanud) jne. Loeme, ja juba see valgus meie tunneli lõpus paistabki 🙂
Muahhh!
Kurat, veab teil! Aga kelle s***st elust ma loen, et ma saaks ka nii tunda. Nõme, sest kedagi teist nii vana, koledat, paksu, joodikut, halba ema pole vist olemas. Pähh!
Hei! Olen Sinu blogi avastanud hiljaaegu. Tõsi, olen ka varem kunagi siia sattunud ja lugenud, aga mitte korrapäraselt. Nüüd aga olen viimase nädalaga päris palju siin sahmerdanud ja nii huvitav on lugeda! See selleks. Aga need muremõtted… eks Sa ju ise tead, mis mõtted need on ja mille pärast mures oled. Vahel aitab keskendumine heale. Mõtle kui armas tütar Sul on, mõnus kodu, pere… Kindlasti see loetelu saaks päris pikk, mis on hästi. Mõnikord aitab sõbra kriitika. Või kui keegi lihtsalt oma siira otsekohesusega vaatab sulle otsa ja küsib kõige “lollikindlama” küsimuse: aga miks sa muretsed, kas sellest muutub midagi paremaks? Mind on paika loksutanud nii üks kui teine variant, mille tulemusena olen oma mõtetes väikese inventuuri teinud. Jah, kerge see pole, kuid on võimalik. Ja see valgus tunneli lõpus hakkab ikka lõpuks kumama. Sul ka, muud varianti pole! Edu ja päikeselist kevadet! Ja mina jätkan Sinu blogi lugemist 🙂
Hei! Nii tore, et oled siia sattunud ja jäänud:) Ma päriselt püüan keskenduda heale ja päriselt saan aru, et masendus ei vii kuhugi, aga ikka kuidagi olen täiesti liimist lahti…Paganama kevadmasendus!
Noh… aga kes teab, äkki see masendus just viib kuhugi. Iga halb pidi ju millekski hea olema. Võta seda kevadmasendust siis kuidagi optimistlikult 🙂 (jube hea soovitus kukkus nüüd välja)
ehh, ma just eile jõudsin järeldusele, et ma ise torpedeerin ennast…. oma vanade vigade pärast. ma ei lase end olla õnnelik, mul on tunne, et ma ei vääri seda, et ma olen teiste elusid natuke rikkunud, et ma pole vastanud teiste (ja ka enda) lootustele. p….e see kõik, oma põdemisega olen end piisavalt karistanud, nüüd on aeg hakata elu nautima, ennast nautima. karistused on kantud 🙂
Ma tahan ka nii mõelda
Eks need mõtted käivad siia-sinna… aga tegelikult on ju nii – pikkade enesesüüdistamiste ja põdemiste jne karistusega on juba “võlad” tasutud ning ei saa end ju lõputult karistada 🙁 Kui tunned süüdi, oled maksnud ja kannatanud piisavalt. Kõik teevad vigu, kõik kahetsevad aga see ei pea su elu määratlema. Enamjaolt on inimestel ebareaalsed ootused, et olla ideaalsed aga me kõik oleme inimesed ja teeme vigu, vead annavad aga võimaluse õppida. Sa saad anda iga päeva selle hetke parima, see ei väldi aga vigade tegemist. Lase neil haigettegevatel mälestustel (kummitustel) minna. Elu on balansis, saa teed head ja halba, sinuga juhtub häid ja halbu asju… kui need mälestused jälle tulevad, kui hakkad end karistama, tuleb öelda stop! Eks me õpime eluaeg. Mõtle, mis see on see, mida vajad et end paremini tunda? Ja kokkuvõttes läheb kõik nii nagu peab, see stressamine ei muuda midagi, vähemalt mitte paremaks, mitte kellegi jaoks.
Aamen, noh.
Ma olen üsna kindel, et see kevadmasendus saab varsti läbi, noh nii maikuuks ikka. Mind aitab alati teadmine, et ükskõik kui sitalt ja lootusetult mina end tunnen, homme on ikka uus päev ja maailm elab ikka edasi.
Ka aina valgemad hommikud aitavad kaasa – mõtlen õhtul kõik valmis, et oo joon ühe tee, võimlen, viskan külma vett näkku, keedan putru ja panen võid peale… Ja jään hommikut ootama! Loomulikult hommikul ma ei viitsi ühtegi neist asjadest teha, aga kuna PLAAN ON TEHTUD, siis teen asjad ära. Ja hakkab parem! Vahel kui ma eriti lootusetu olen, pean üles ka kirjutama. Muidu olen looder, aga plaani peab järgima 😀
online poker
online pokies
king casino
Sexy pictures each day
http://toppornstar2009.sammypornhairy.topanasex.com/?tara
teen audition for porn mature older women porn clips vids iligal porn my homegrown porn black amateur porn uploaded