“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Meid ootab reedel ees meeleolukas merereis Pranglisse ja kuna lubab korralikku tuult, siis tuli mulle meelde, kuidas ma esimest ja viimast korda end ära lasin rääkida ning sain kustumatu mälestuse Keri saarele minekust. Tuli kohe soov seda 2012 aasta kogemust jagada uuesti.
Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka – uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas. Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas? Kohe selgitan.
Kui te oleksite mulle veel mõned aastad tagasi öelnud, et ühel ilusal päeval hakkan ma saunas käimisest aru saama ja seda ka nautima, siis ma oleksin kõva häälega naerma puhkenud. Saun ei ole alati minu teetassike või saunakibu olnud. Aga ma mäletan seda üht õhtut hyttas kui kõik muutus. Ma sain aru, et saunas käimise eesmärk ei ole seda võimalikult vihaseks ajada ning siis võimalikult kaua vastu pidada, et mitte nõrk paista, vaid et saun on omamoodi teraapiline tegevus. Lõõgastav. Nauditav. Seltskondlik ja lõbus, aga mitte läbu.
Mul olid eile sõbrannad külas. Ei grillinud, ei teinud lõket, ei läinud külajaanipäevale, ei kuulanud Elmarit. Päevitasime end punakaspruuniks ja olime rahul, sõime ohjeldamatult juustu ja kaks meist jõid parimat koduveini, jagasime üksteisele ametinimetusi (inside joke) ja naersime.
Kui sõbrannad umbes poole kahe paiku ära läksid tundsin ma, et ma ei taha veel magama minna.* Ma läksin Dexteriga jalutama metsa. Nii ilus oli. Udu. Linnud laulsid. Vaikus. Taevas oli päikeseroosa. Veidi pilvine. Lummav. Parimad kaadrid ei jäänud pildile, vaid talletusid mällu.
Ma olen üsna kindel, et seda pealkirja olen ma jaanipäevapostitusteks kasutanud vähemalt aastaid viis, aga tundub, et mõni traditsioon on tulnud selleks, et jääda, siis nii jääb ka selle pealkirjaga. Traditsioon. Meil oli sel aastal plaan veeta jaaniõhtu kodulähedal, aga selgus, et vaikimisi olid kõik veendunud, et oleme Pranglis ja olid arvestanud, nii et kus sa siis ikka reetur oled ja ei lähe. Traditsioon. Mõeldud- tehtud.
Postipaadile astudes tuli mulle millegi pärast meelde esimene kord kui selle tillukese sinise paadiga Prangli poole asusime. Nagu te teate kardan ma merd ja laevasõitu, ma kartsin vanasti isegi Rootsi laevaga sõitu (või noh eks ma kardan tibake siiani, aga kunagi kui väikese tormiga Idal hirm oli, käis mul mingi klõps läbi, et ma ei tohi oma hirmu lapsele näidata ja sellest ajast suudan ma enam-vähem hakkama saada paadisõiduga. Kuigi…järgmise päeva tormiga ei oleks ma merele tahtnud jääda, aga sinna me veel jõuame). Ma kartsin too esimene kord paadisõitu “Helgega” metsikult, nüüd aga tuli kuidagi soe ja hea tunne sellele paadile astuda. Kui te olete kapten Iivarit näinud, siis te mõistate miks, ta on minu jaoks Prangli nägu – soe, heatahtlik, lõbus ja töökas.
Muidugi olen mina võrreldes Mareki ja Idaga ikka täielik turist, aga ka saarele jõudes tunned end omamoodi juba nagu teises kodus. Ilmselt jällegi pole asi mitte niivõrd palju saares, vaid nendes inimestes, kes sind vastu tulevad võtma. Ma ei ole neid kunagi näinud tülpinuna või tüdinuna, et issake, jälle need nö turistid platsis, vaid nad viitsivad aastast aastasse kostitada meid kohaliku gurmee ja romantikaga. See on selline luksus, mida sõnadega edasi anda on raske, pildid ehk annavad aimu, aga kogemus on selline, mille eest oled lihtsalt siiralt tänulik, et sellised inimesed ja selline paik meie elus on.
Esimene valge öö sai rahulikult hommikusse saadetud. Algas teine päev. Palju situatsioonikoomikat ja omavahelist lõõpimist, mida edasi ei ole mõtet kirjutada, sest situatsioonikoomika võlu ongi just seal ja tolles hetkes, tekivad omad siseringi naljad, mis veel hiljemgi naerma ajavad, aga vaid neid, kes kohal olid. Naersime nende üle, kes jagasid oma vihmaste jaanipidude pilte, sest meil oli põrgukuumus ja ainus jahutav koht oli meri. Ja isegi meri oli soe! Korraga hakkasid ootamatult merelt pilved kogunema. “Ei, need ei tule, ei need siia ei jõua!” võtsime me asja rahulikult, kuniks pilved ikkagi ääretu kiirusega hakkasid meieni jõudma . Kiirelt jooksime me autode poole, et minna päästma lahti jäetud telke ja lauale jäetud sööke. Pilved liikusid nii kiiresti, et ma päriselt ei ole sellist asja varem näinud. Nagu filmis.
Suur osa telkidest sai päästetud, asjad kiiresti tuppa tõstetud. Vaid üks telk ununes lahti ja selles oleks saanud magada nagu vesivoodis. Algas tõeline torm ja sadu. Samal ajal kui meie olime soojas toas ja lapsed nautisid õues vihmatantsu, olid meie sõbrad, kes oma jahiga Prangli poole liikusid, jäänud just selle kõige suurema tormi kätte. Aidi jõudsis ühest rahulikumast hetkest pildi teha. Vot selle tormiga ma merele olla ei oleks tahtnud.
Ja see polnud veel kõik. Eks me ikka muretsesime nende pärast ja kui Elari lõpuks helistas oli meil kõikidel hea meel, et nüüd on nad sadamas, aga nii lihtsalt ei läinud. Neil läks sadama lähedal mootor katki ja nii ei saanud nad ka sadamasse sisse sõita, sest tuul oleks nad vastu kive võinud visata. Nii kaua kuni Marek ja teised nö päästepaadi korraldasid, triivisid nad kai lähedal. Mina ei ole eriline meremees, ma ei tea paatidest midagi, aga mõnda asja ma siiski tean ja eeldan, et vähemalt inimesed, kes paatidega sõidavad, teavad ka kokkulepitud signaale, mida teatud olukordades merel kasutada. Noh näiteks kui oled hädas, siis lehvitad käsi enam-vähem nagu alloleval pildil. Aga selle asemel, et aidata, lehvitasid oma paatidel-kaatritel samal ajal sadamast välja sõitnud inimesed neile lõbusalt ja soovisid head jaani. Kujutan ette seda tunnet kui oled väsinud, külmunud ja soovid abi, aga inimesed vaid lehvitavad sulle sõbralikult ja teevad pilti.
Igatahes. Torm jäi järele. Sõbrad said kenasti merelt ära. Algas jaaniõhtu. Romantiline ja lõbus, koos üleväsinud lastega, keda peomeeleolus vanemad üritasid maha raputada. Meil on alati lapsehoidja olemas seal, kes lapsed kokku korjab ja neid katseldab kui vaja, jaanipäeval olime me nõus isegi kolmekordse taksiga – ehk tavapärase 15 euro eest oleks pidanud välja käima 45 eurot, aga Hannes on seda igati väärt ka. Jälle üks hetk, kus ma korraks saan aru, et ma olen ikka täitsa vana, on see, kui ma vaatan vanu pilte, kus me alles esimesed korrad Pranglis käisime ja väike Hannes meil jalus siblis ja lollusi tegi, aga nüüd on tast kasvanud suur ja arukas poiss, kes on nõus mudilasi kantseldama. Aga seekord ei olnud mudilased nõus. Vähemalt Ida pani salaja plehku. Ootas kuniks Hannes wc-sse läks, pani jope selga ja tahtis tagasi peole tulla. Õnneks jõudis ta vaid maja ette, aga minu suur pidu sel hetkel lõppeski. Läksin tagasi majja. Ega ma ei kurda, seltskond oli ka majas tore, juttu jätkus kauemaks, nalja sai, lapsed jäid ka magama lõpuks ja siis tuli korraga jonn peale, et mis mõttes Marek jäi peole ja mina last hoidma. Prangli on üks väheseid kohti, kus noored, ikka meist 20-25 aastat nooremad, meid ka noortena (kasvõi viisakusest) võtavad ja ma oleks ka tahtnud nende noortega juttu ajada. Selle asemel olin ma lapsehoidja. Ja üle mitme-setme aasta läksime me Marekiga korraks lausa nii tülli, et ma tahtsin talle punase veini klaasiga virutada kui ta lõpuks ka kohale jõudis. Hommikuks oli muidugi naljakas ja jällegi juttu jätkus kauemaks. Kes teab, võib olla me oleks kauem nö kakelnud, aga kodutee Praagale oli üüüüüüsna pikk kui jalgsi minna, nii et selle peale jõudis mu viha lahtuda, pealegi oli natukene romantiline ka varahommikul läbi metsa (ja sääskede) lapse ja mehega kodupoole jalutada.
Jaanipeost veel nii palju, et lassikaline köievedu, kus omadele nii kaasa elada, et häält ka ei olnud, sai ka ikka tehtud. Romantilised pildid lõkkest ja päikeseloojangust ka, aga neid te olete vist juba küllalt näinud.
Üks traditsioon on veel, et igal jaanipäeval on meil seltskonnas vähemalt kaks Kaisat. Seekord oli üks nö minu Kaisa ja üks nende Kaisa. Aga vähemalt olid Kaisad esindatud. Et ei pea muretsema, et kui üks Kaisa jääb Soome, et siis on Kaisatu jaanipäev. Nope. Ei ole.
Minu Kaisa on mu sõbranna tütar. Või mu sõbranna ja mu klassivenna tütar. Teate ju küll seda klassivenda, kes mul keskkoolis üks parimaid sõpru oli. Aga nüüd on saanud temast ühe mu parima sõbranna mees. St nad on abielus olnud sada aastat, kuid oli mu klassivend ja tema naine, aga siis kaardid pöördusid ja tema naistest sai mu sõbranna ja noh see klassivend…tema käib sõbrannaga kaasa, mis sa ikka temaga teed. Ei, ei, ma ei taha öelda, et ta mulle ei meeldi, meeldib küll, nad on oma perega mu lemmikpere (peale mu enda oma),aga see klassivend ei jäta kunagi kasutamata hetke, et mulle meelde tuletada mu keskkooliaegseid “high lighte” ja muudkui norib mu kallal. Ma annan endast ka parima, et vastu teha, aga millegi pärast on tal minust rohkem blonde hetki meenutada. Ütleb vist ühtteist minu kohta?
Seekord üritas ta kasulik ka olla ja mulle panoraampildistamist õpetada. Nohhhh…ma andsin endast parima, aga minu piltidele jäid inimesed siiski kas kahe pea või nelja käega. Ma pean veel harjutama, et järgmisel jaanipäeval hiilata.
Tahtsin korraks juba kilgata, et sellele pildile said kõik ja polegi keegi kahekordne, aga siis tuli meelde, et selle pildi tegi ka Elari ise🤷♀️
Tavaliselt meeldib mulle ikka nendes jaanipäeva postitustes teiste üle naerda. Ja eks ma oleks sel aastal ka seda teinud, sest nii Mareki kui teiste suust tuli sama kustumatuid tsitaate nagu “siin köögis koristan mina”, aga…selle jaanipäeva trumpasin ma ise üle ja pean lõpetama enda üle naermisega. Me olime rannas ja sõbrad tahtsid oma autoga järele tulla, aga võtmed olid kadunud. pool saart otsiti läbi, kodud tõmmati tagurpidi, rannas kõik arutasid, kuhu nad need võtmed pistsid, mina kuulasin kõike pealt ja mõtlesin, et nojah ega süvenenud rohkem. Kui me siis tagasi majja jõudsime ütles üks sõber mulle “aitäh, sul on meile vist midagi anda”. Ma ei saanud midagi aru. Selgus, et võtmed olid minu teksade taskus. Hea, et kellelegi see meelde tuli, enne kui me mandrile jõudsime. Minul see meeles ei olnud, et ma nende võtmed ära oleksin võtnud. Uups. Võib ka nii minna, et mõnda pisiasja lihtsalt ei mäleta. Järgmisel aastal on vähemalt teada, et kui midagi on kadunud, siis esmalt tasub minu taskudest vaadata. Huvitav, kas mul on midagi viga, sest ka töö juures leitakse tihti kadunud asjad just minu laualt. Ja ma ise ei mäleta…
Igatahes. Aitäh, Prangli, järjekordse meeleoluka jaanipäeva eest. Järgmisel aastal peitke oma autovõtmed minu eest ära!
Marek ja Ida läksid varahommikul Pranglisse. Kui Marek oma kohvrit pakkis, hakkasin ma kõva häälega naerma. Ei, midagi ei olnud pahasti, aga kaasa läks ka Mareki trade mark – punasetriibuline Lacoste särk. Selles ei oleks midagi erakordset, aga see särk on soetatud 11 aastat tagasi (võin aasta-paariga eksida) ja kui me ükskord käisime läbi Prangli fotosid, siis torkas see pea igal pildil silma. Nüüd ei saa ta seda enam maha jätta, sest jube hea on teda kohe sadamas ära tunda. Kohe otsid silmadega punasetriibulist pluusi ja leiadki mehe ilma vaevata üles. Seda ei ütle enam vaid mina, kes paadiga minnes ta kohe üles leiab, vaid ka teised, kes talle vastu tulevad paadile. “Kohe näha kui Marek saarde tuleb,” naeravad nad.
Ma ei hakanud rohkem pilte otsima, aga esimene pilt on aastast 2014, teine 2016 ja kolmas 2020 aastast. Ehk siis näete, et ma ei valeta. Mis on selle särgi juures aga veider, on see, et see ei ole nende aastatega absoluutselt vanaks läinud, ei vormist ära vajunud, ei putsuliseks läinud, mitte midagi. Ikka täiesti ideaalses korras. Marek on hiljem ka juurde ostnud Lacoste särke, et oleks väike vaheldus, aga kõik need on peale paari aastat koledaks muutunud. Samal ajal kui see särk kannatab vist veel 30 aasta pärast ka kandmist. Peaks Lacoste´i kirjutama ja kohe küsima, et mis särk see selline on ja kust selliseid saaks. Kahtlustan, et juba mõnest vintage poest ja hoopis teise hinnaga. Sürreaalne riideese. Igatahes kui näete kusagil meest punasetriibulise Lacoste särgiga, võite suhteliselt kindlad olla, et tegu on Marekiga.
Paljud teist küsivad mult, et mis seos meil (Marekil) selle Prangliga on. Ei, meil ei ole seal peret ega oma suvemaja, aga Mareki vanaisa oli saare arst ja nii on Marekil loomulikult lapsepõlvest side saarega. Ma mäletan nii hästi, kuidas Marek mulle meie esimestel tutvusaastatel kogu aeg rääkis, et ühel päeval ma viin sinu ka sinna. Läks paar- kolm aastat ja 2010.aastal läksimegi me esimest korda Pranglisse. Täiesti suva järgi valisime ööbimiseks ühe turismitalu. Vist sai valitud sinise maja järgi. Loomulikult selgus koha peal, et Mareki vanaisa oli vastu võtnud turismitalu omaniku sünni, juttu ja meenutusi tuttavatest ja ilmast, elust, olust jätkus kauemaks ning aastast aastasse me seal käima hakkasime. Ikka nagu turistid.
Mina ei tea, millal see Marek end sinna perekonda nii sisse sõi ja millega nad ära võlus, aga nüüd mul on kohati endal ka tunne, et nad nagu olekski Mareki perekond, et Marek nagu olekski saarelt pärit, sest olgem ausad suvel näeb seda meest mandril vähem kui saarel. Ma küll alati norin ta kallal, et nagu Nipernaadi läheb kevadel minema ja Katariina Jee peab ta sügisel koju tagasi tassima (kuigi ega seegi ei vasta enam tõele, sest nüüd käib ta seal aastaid juba ka talvel), aga tegelikult ei ole mul selle vastu mitte midagi, et ta oma saare on leidnud. Nüüd ähvardab ta mind, et pensionieas olgu ma valmis sinna päriseks kolima. Aga miks ka mitte?
Ma olen päriselt tänulik, et meid nii hästi vastu on võetud. Ja omaks. See on soe tunne.
Muidugi sel aastal hakkasid nad Idaga mulle juba ajama, et Ida tahab Prangli kooli minna. Jaa, see oleks ju tore, aga huvitav, kuidas see välja näeks? Saadan Ida ja Mareki juba praegu Pranglisse ära ja ise lähen 25 aasta pärast järgi? Okei, nali naljaks, aga aastal 2021 on just see luksus, kui sul on oma saar ja oma inimesed, st oma koht, kus patareisid laadida ja olla see, kes sa oled, ilma igasugu tiitliteta. Kogeda seda, mis on ehe ja ilus. Hääbuv väärtus kohati. Mul on hea meel, et Idal on oma Prangli-geen. Las nemad Marekiga olla kohalikud ja mina liitun nendega aeg-ajalt, Kohviveskina Päälinnast, kes tahab pehmetel patjadel heljuda, heljuda, heljudaaaa…
„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult kümme aastat tagasi. Ma mäletan hästi seda hetke. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Täna oskan ma õnne olemusest tunduvalt paremini aru saada kui tookord. Õnn on sada erinevat pisiasja, sada erinevat olukorda, sada erinevat tunnet, mis kokku teevad õnnetunde.
Hetkel on õnn see, et on kätte jõudnud jaanipäev. See on mu kõige lemmikum püha aastas. Ükski aasta ei ole sarnane. Enne jaanipäeva jälgime me rohkem ilmateadet ja loodame, et jaanid tulevad päikeselised. Samas pean ma tunnistama, et isegi vihmase ilmaga on jaanipäev mu südames alati olnud päikeseline. Magusmõnus tunne, mis koosneb omakorda jälle sajast väikesest pisiasjast. Lillepärgade punumine, sõnajalaõie otsimine, esimesed metsmaasikad, toit, hea toit, hea seltskond, lõke, peas kummitavad klassikalised suvelaulude sõnad. “Oh keeruta, lennuta, linalakk neidu…”, “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...”
Ma armastan jaanipäeva!
Õnn on ka see, et meil on võimalus minna veetma jaanipäeva Eesti ühel omapärasemal saarel. Prangli saarel. Sellest on aastatega saanud meile nagu teine kodu. Toidukotid – korvid ja kohvrid on pakitud ning me oleme valmis. Valmis iga-aastaseks kodugurmeeks. Valmis lükkama vardasse suvikõrvitsa, paprika, sibula, tomati. Natuke liha. Uuristama lusikaga tühjaks tšillipiprakaunad, täitma need toorjuustuga, mässima peekonisse. Natuke vesiste suudega ootamist ja seejärel valmis naudinguteks. Jaanipäev on minu jaoks igal aastal ka kulinaarsete katsetuste aeg. Nii võin ma häbi tundmata ka öelda, et mul hetkel on õnn see, et mul on kaasa võtta korvitäis Philadelphia toorjuustusid – laktoosivabast toorjuustust Milka-šokolaadilise toorjuustuni.
Õnn peitub mõnikord nii lihtsas asjas nagu korvitäies toorjuustudes. Neis maailma parimates nagu ilmselt ütleks Karlsson katuselt.
Kui tahad, et Philadelphia ka Sinu suvepäevad mõnusaks muudaks, siis võta osa AUHINNAMÄNGUST ja tee nii 👇☑️ Hakka Philadelphia Facebooki fänniks.
☑️ Kirjuta pildi alla oma Philadelphia toorjuustu lemmikmaitse.
Juba 26.06 loositakse kõigi uute ühtehoidvate Philadelphia Facebooki lehe fännide vahel välja võitja, kes saab endale omal valikul kasti Philadelphia toorjuustu 🤗🎁
