Kui te oleksite mulle veel mõned aastad tagasi öelnud, et ühel ilusal päeval hakkan ma saunas käimisest aru saama ja seda ka nautima, siis ma oleksin kõva häälega naerma puhkenud. Saun ei ole alati minu teetassike või saunakibu olnud. Aga ma mäletan seda üht õhtut hyttas kui kõik muutus. Ma sain aru, et saunas käimise eesmärk ei ole seda võimalikult vihaseks ajada ning siis võimalikult kaua vastu pidada, et mitte nõrk paista, vaid et saun on omamoodi teraapiline tegevus. Lõõgastav. Nauditav. Seltskondlik ja lõbus, aga mitte läbu.
Saunast sai loomulik osa meie argipäevast.
Naudin ka saunas käimist. Juba lapsena ootasin laupäevaseid saunaõhtuid. Saunast tulles ootas meid toas alati vanaema küpsetatud ahjusoe pirukas.😊
mul lapsepôlvest on null saunamälestust, selles môttes et meil pole kunagi olnud sellist saunapäeva vôi -traditsiooni. hiljem kui pidudel hakkasin käima, siis oli saun vaid peopaik, kus saunal mingit funktsiooni polnud, vôi vähemalt sellist, milleks saun môeldud. ehk siis alles 8-9 aastat tagasi avastasin sauna vôlu, mônu ja eesmärgi ja naudin 🧖♀️