perekool

Privileegipimedus

/ Eveliis / 25 Comments

Lugesin “Perekoolist” * arutelu ühe blogija eluolu kohta. Olgu öeldud, et see blogija meeldib mulle täiega, tundub tore ja selline täiuslik koduperenaine, kes ma tahaks ka aegajalt olla, aga kelleks ma kunagi ei saa. Ei ole püsivust ja aega. Mulle meeldib selle blogija ideaalse elu kuvand. Ilusad lapsed ja ilusad pildid. Asi pole üldse selles. Mind pani mõtlema hoopis seal samas arutelus ära toodud “privileegipimedus” (milline huvitav sõna üldsegi) söögitegemise ja eelarves püsimise kohta.

Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.

Samas ma  tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.

Siiski on  argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla.  Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.

Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.

Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.

*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna  Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.

Meile tegelikult meeldib kui teistel halvasti läheb?

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.

“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)

Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.

Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.

Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.

Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.

Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.

Miks heidite?

/ Eveliis / 18 Comments

Ma ei saanud end hommikul käima ja otsustasin  teha ühe väikese perekooli-tiiru, et näha, keda parasjagu heiditakse. Üldse ei pidanud silmas blogijaid, sest blogijad on tegelikult vaid üks mikroskoopiline osa sellest seltskonnast, keda seal pidevalt näritakse. Oled natukene pildis olnud, võid kindel olla, et varem või hiljem satud perekooli. Aga kas sa näed – esilehel oli kohe teema “Marimell JÄLLE lapseta puhkusel” ning ma kohe pidin sellel teemal oma arvamuse kirja panema.

Ma ei loe küll nende blogi igapäevaselt, aga olen siiski blogi jälgija ja mulle ei ole küll silma jäänud, et nad iga nädal või kuu kusagil reisiks. ILMA lapseta. Vastupidi mulle tundub, et nad käivad igal pool just lapsega. Mitte reisimas, aga tegelevad lapsega vägagi aktiivselt, on mu meelest väga kihvtid lapsevanemad. Ja igal lapsevanemal on õigus puhkusele.

Mis on siis selles paha, et inimesed lähevad lapseta reisile? Miks peakski kaheaastase lapse Taisse kaasa võtma? See ei ole siis puhkus ei endale, lapsele ega ka neile, kes lennukis kaasa reisivad. Kas noored inimesed ei tohigi enam peale lapse saamist puhata? Või mis mõttes “nii väikese lapse kõrvalt küll ise ei reisiks”? Selline mulje jääb, et kõik, kes lapse saanud on, peavad end koduseinte vahele lukku panema ja keskenduma VAID lapsele, sest muidu tekibki inimestel mulje, et lapsega ei tegeleta ÜLDSE ja käiakse JÄLLE kahekesi reisil.

Minule Marimell meeldib. Mida rohkem ma nende blogi loen, seda rohkem ka meeldib. Jah, ma ei ole kindlasti mitte alati nõus nende arvamusega, aga mulle meeldib nende suhtumine. See on eluterve ja täiskasvanulik. Pidevalt on kusagil keegi, kes nende kallal õiendab –  olgu need Meelise joonistatud kulmud või Mari-Leenu kehakaal, kuid mul on tunne, et neil ongi reaalselt ükskõik, mida neile öeldakse. Nad oskavad mõttetu kriitika ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Ei õigusta end pidevalt.  Et las koerad päriselt ka hauguvad, nemad ajavad oma asja. No tundub teile, et mojito-ämber on nagu sašlõkivedeliku joomine, so what, eks, nemad joovad ikka. Ei jäta joomata mingi kriitika pärast või et kõigile meeldida. Mitte nii nagu paljud teised, kes ütlevad, et neid ei koti kriitika karvavõrdki, aga salaja või mõne aja pärast teevad täpselt seda, mille varasemalt on kõva häälega välja naernud, et suva juuuu.

Ja ma tahakski täitsa siiralt teada, miks käod Marimelli heidivad?

Päise pildi võtsin nende blogist 

Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee

/ Eveliis / 7 Comments

Vaatasin eile, et üle pika aja tullakse blogisse läbi Perekooli, läksin siin südame värinaga vaatama, et mis ma seekord valesti teinud olen või keda oma välimusega ärritanud. Ei olnud aga midagi erilist, täitsa mõistlik arutelu või küsimus väikelapse foorumis siin. Eks maitseid ja lapsi on erinevaid, aga kuna minu töö on niikuinii arvustuste kirjutamine, siis mulle tundus selline sünnipäev vahva mõttena. 2 in 1. Kusjuures, Ida sünnipäeva pidustused ei ole sugugi veel lõppenud. Me korraldame ka perele ja sõpradele meie juures kodus sünnipäeva ja see on nii kaugel printsessipeost kui Maa Kuust. Ma loodan, et kutsutud külalised ikka tulevad ja põnnama ei löö;)

Ühesõnaga, vaatasin, et Perekool on arenenud, et ei mingit niisama mõttetut lahmimist, vaid erinevad arvamused, kuid kohe pidin ka oma sõnu sööma, sest jõudsin selle kommentaarini.

“Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee. Lapsel vähene füüsis, liiga pehmed kehavormid (toitumine!), sorakil juuksed, üliaktiivne ema ja tüdinenud isa. Võid lapse ju vuhvi lüüa ja raha maksta, aga sunnik ikka roomab mööda põrandaid.”

Ma ei oskagi sellise kommentaari peale öelda muud kui inimene, kes selliseid kommentaare kirjutab, peab olema ajuhälvik. Üleüldse inimesed, kes lapsi kommenteerivad, on mu meelest kerge puudega, eriti kui laste halvustamise põhjuseks on ilmselt see, et vanemad (siinkohal pigem mina) on kommenteerijale vastukarva. Ei meeldi ka mulle kõik lapsed ja tõesti kõik lapsed ei ole ka minu arvates ühtemoodi armsad, samamoodi ei eelda ma, et kõik teisedki peaksid arvama, et Ida maailma kõige ilusam, armsam, nunnum laps maamuna peal on, kuid no ma ei tea, kusagil lähevad ikkagi piirid, mida on sünnis öelda ja mida mitte.

Ma mõtlesin selle kommentaari peale ja mõtlesin kui rumal ma ikka olen. Ma ei teadnud, et kui viia kolmeaastane restorani, siis ta peab seal oskama kõigi kahvlite ja nugadega süüa, õigest klaasist juua ja ei tohi laps olla ehk käituda vastavalt oma eale. Ja veel hullem, me ise veetsime ka suure osa ajast Idaga põrandal mängides, sest ma ei osanud eeldadagi, et ta peaks suutma poolteist tundi pulksirgelt laua taga istuda. Ta on kolmeaastane laps, kelle huvideks on hetkel printsessid, pidude korraldamine ja igal pool turnimine, porilompides hüppamine. Kui ta tahab seda teha printsessikleidis, siis mina teda ei keela. Kuna veel saab ta laps olla. Mõisapreilit ei ole mul plaaniski kasvatada. Aga uhkeid kleite jään ma talle selga panema küll (eriti kui ta ise nõus on ja tahab!). Näiteks viimased kaks päeva on meie talutüdruk käinud talle juba väikeseks jäänud kleidiga, sest see olla “Elsa kleit”. No las ta siis olla. Ja turnigu mööda treppi selles kleidis.

IMG_4786.JPG

IMG_4776.JPG

Järgmisel hetkel vaatab mulle vastu sorakate juustega ja määrdunud näo ning kätega röövlitüdruk, kes nõuab jalga panna 20 aastat vanad kummikud, et saaks õue valdusi minna üle vaatama. Ma ei tea täpselt, mida vähene füüsis tähendab, aga ma eeldan, et see võiks tähendada vähest liikumist? Oh jah…Nagu te teate siis see laps ei püsi pudelis ka paigas ning paarikilomeetrine jalutuskäik on tema jaoks nohu. Enne väsin (nagu minu füüsisest näha) mina, kui tema.

IMG_4596.JPG

“Liiga” ümarad kehavormid teevad mulle aga vaid rõõmu, sest kui ta oleks kõhnem, siis ma tunneks ta pärast väga muret. Nimelt on Ida väga närb sööja ja see, et ta tervislik välja näeb, rõõmustab mind, sest järelikult saab ta ikkagi vajaliku toidukoguse kätte. Ja vinguda toitumuse kallal on lausa naljakas kui ikka ei teata, mis pere söögilaual on;)

img_3914

Üliaktiivne ema ja tüdinud isa jäägu mõneks teiseks korraks. Me lähme nüüd Idaga õue, liiga ilus ilm on selleks, et toas passida.

 img_4569

Siis kui ma intriigi punumas käisin

/ Eveliis / 1 Comment

Ma jõudsin ühe saladuse jälile. Ehk et miks see vaikus, rahu ja dolce far niente mulle nii harjumatu tundub. Meil pole Marekiga kolm aastat puhkust olnud, noh nii, et tuled ja oled ja ei tee mitte midagi, ei mõtle mitte millelegi ja paned kõik olmemured ootele.

IMG_2006.JPG

Okei, tegelikult on nii, et kui ma vaatan Ussipesas ringi, siis siin oleks nii palju teha, sest kõik on kuidagi räämas ja vana ja öäk, aga kuna seda kõike on niiiiiiiiiii palju, siis ma lihtsalt ei suuda mõelda, kust alustada ja olgem ausad, ma olen ikka tsips laisk ka. Niisiis oleme me Idaga käinud läbi kõik lastega sõbrannad, kes mul esimese hooga Tallinnas pähe on tulnud. Naljakas, kuidas elu muutub. Vanasti oleks ma iga kell valinud seltskonda selle järgi, kelle juures rohkem veini on, nüüd valin selle järgi, kuhu lapsega minna saab. No ja täna tuli mulle meelde, et mul on üks sõbranna Männikul, kel on laps sobivas vanuses ja aed täis lastele sobilikke mänguasju. Mõeldud-tehtud.

IMG_1977.JPG

IMG_1964.JPG

Ilmselt inspireeritud tänase päeva teemast (LINK) oli Mariann igale poole laiali laotanud trussikuid, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi selle trussikuäriga kaasa minna (no wonder, et ma siis rikkaks ei saa ja rantjee elu mõnusid ei saa nautida kui ma nii tulusast ettevõtmisest ei viitsi tulehakatust võtta), sest mina ütlen teile hoopis, et mind rõõmustas, et Ida pole ainus jonniv ja tujutsev laps. Halleluuja, ma nägin oma silmaga veel üht tujukat last! Teen siit järelduse, et see on 1) selles vanuses laste puhul normaalne nähtus või 2) mõlemad on ebanormaalsed ja ülejäänud maailma lapsed on sõnakuulelikud. Minu oma pani mind esimese tunni ajaga mind oma sõnakuulelikkusega isegi korraks uhkust tundma, aga tund aega hiljem see muutus kenasti ja Ida näitas end ka oma argiküljest.

IMG_1941.JPG

IMG_1970.JPG

Aga kus on siis pealkirjas lubatud sepitsetud intriig. Noh teate, kuigi me, blogijad, aegajalt ikka saame kokku ja lepime omavahel kokku, millest parasjagu kirjutame ja kes kellega tülis on ja kui kaugele minnakse intriigi/skandaaliga (LINK meie kohutava saladuse avalikuks tulekust) ja me tõemeeli püüdsime mingit sobivat teemat välja mõelda, AGA no ei tulnud mitte kui midagi seekord. Ei intriigi, ei skandaali. Peale külaskäiku mõtlesin ma lihtsalt, et kust kuradima kohast leida see rahapada, et Idale ka koju soetada batuut, kiiged, liuväljad, mängumaja, liivakast. Teate kui hea rahulik on, kui lapsel on nii palju tegemist. Marek peab mingist otsast nende asjade ehitamisega alustama, muidu ma lähen kadedusest siniseks, et Ida sihuke vaeslaps on, kel kodus vaid üks õnnetu 35 aastat vana kiik on.

IMG_1960.JPG

Ja täna tunnen ma, et ma olen Idast väsinud. Ma nüüd tahaks seda lapseta puhkust korraks proovida. Ma olen kuulnud, et selline asi olla täitsa olemas. Ei tea, mis moodi see ka olla võiks?