Ma jõudsin ühe saladuse jälile. Ehk et miks see vaikus, rahu ja dolce far niente mulle nii harjumatu tundub. Meil pole Marekiga kolm aastat puhkust olnud, noh nii, et tuled ja oled ja ei tee mitte midagi, ei mõtle mitte millelegi ja paned kõik olmemured ootele.
Okei, tegelikult on nii, et kui ma vaatan Ussipesas ringi, siis siin oleks nii palju teha, sest kõik on kuidagi räämas ja vana ja öäk, aga kuna seda kõike on niiiiiiiiiii palju, siis ma lihtsalt ei suuda mõelda, kust alustada ja olgem ausad, ma olen ikka tsips laisk ka. Niisiis oleme me Idaga käinud läbi kõik lastega sõbrannad, kes mul esimese hooga Tallinnas pähe on tulnud. Naljakas, kuidas elu muutub. Vanasti oleks ma iga kell valinud seltskonda selle järgi, kelle juures rohkem veini on, nüüd valin selle järgi, kuhu lapsega minna saab. No ja täna tuli mulle meelde, et mul on üks sõbranna Männikul, kel on laps sobivas vanuses ja aed täis lastele sobilikke mänguasju. Mõeldud-tehtud.
Ilmselt inspireeritud tänase päeva teemast (LINK) oli Mariann igale poole laiali laotanud trussikuid, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi selle trussikuäriga kaasa minna (no wonder, et ma siis rikkaks ei saa ja rantjee elu mõnusid ei saa nautida kui ma nii tulusast ettevõtmisest ei viitsi tulehakatust võtta), sest mina ütlen teile hoopis, et mind rõõmustas, et Ida pole ainus jonniv ja tujutsev laps. Halleluuja, ma nägin oma silmaga veel üht tujukat last! Teen siit järelduse, et see on 1) selles vanuses laste puhul normaalne nähtus või 2) mõlemad on ebanormaalsed ja ülejäänud maailma lapsed on sõnakuulelikud. Minu oma pani mind esimese tunni ajaga mind oma sõnakuulelikkusega isegi korraks uhkust tundma, aga tund aega hiljem see muutus kenasti ja Ida näitas end ka oma argiküljest.
Aga kus on siis pealkirjas lubatud sepitsetud intriig. Noh teate, kuigi me, blogijad, aegajalt ikka saame kokku ja lepime omavahel kokku, millest parasjagu kirjutame ja kes kellega tülis on ja kui kaugele minnakse intriigi/skandaaliga (LINK meie kohutava saladuse avalikuks tulekust) ja me tõemeeli püüdsime mingit sobivat teemat välja mõelda, AGA no ei tulnud mitte kui midagi seekord. Ei intriigi, ei skandaali. Peale külaskäiku mõtlesin ma lihtsalt, et kust kuradima kohast leida see rahapada, et Idale ka koju soetada batuut, kiiged, liuväljad, mängumaja, liivakast. Teate kui hea rahulik on, kui lapsel on nii palju tegemist. Marek peab mingist otsast nende asjade ehitamisega alustama, muidu ma lähen kadedusest siniseks, et Ida sihuke vaeslaps on, kel kodus vaid üks õnnetu 35 aastat vana kiik on.
Ja täna tunnen ma, et ma olen Idast väsinud. Ma nüüd tahaks seda lapseta puhkust korraks proovida. Ma olen kuulnud, et selline asi olla täitsa olemas. Ei tea, mis moodi see ka olla võiks?
Meil tegi issi erinevad ronimise ja kiikumise ja keerlemise (taldrikukujuline plastik ketas, kus nöör keskel ja millega saab keerutada nagu karusellil) asjad üsna odavalt ja paari õhtuga. Puit tuli oma metsast, K Rautast kiiged, redelid, kinnitusvahendid ja köied, uhke mänguväljaku koos liivakastiga sai alla 100 euro.
Tänaseks on sinna lisandunud võrkiik ja noolemäng ja batuut jms.
Praegu näiteks on batuutide hinnad märksa odavamad kui kevadel ja kui ostast, soovist või muudest portaalidest otsida, saab kasutatuna veel odavamalt. See on pigem kättevõtmise asi 🙂
Tegelikult nii väikesele lapsele annab ka täispuhutavatest asjadest ja vanast voodikattest telgimoodi varjualuse teha ja igasugustest kodus leiduvatest asjadest “midagi ette sööta” et endale vaba aega osta. Liivakastis võisid mu mõlemad lapsed teatud vanuses päevade kaupa istuda, tegime sellele katuse ka peale, kaitseb päikese ja vihma eest. Või siis tavaline telk õue üles.