Tegelikult on täiesti veider mõelda, kui palju inimene ikkagi muutub vanusega. Nagu ma eile ka Instagramis kirjutasin, siis 2009. aastal kirjutasin ma raamatu Ökovanaemast. Selle raamatu inspiratsiooniks oli mu sõbranna, kes rääkis, et vot seal, kus meil oli niitmata heinamaa, et seal võiks olla peenrad ja ökovanaema (tema) majake. Nii see tegelane sündis ja kirja sai pandud. Sõbranna naeris, et kes teab, varsti teed ise sinna peenrad. Ma naersin südamest, sest mitte mingi nipiga ei kujutanud ma ette ennast peenarde vahel. Ja mida ma siis teen nüüd? Täpselt seal, kus ökovanaema kujuteldav aed ja majake oli, ehitan oma tunnetusaeda. Jätkuvalt ei tea täpselt, mida ma teen, aga see polegi kõige olulisem. Olulisem on see, et see pakub mulle rõõmu ja loodetavasti ka turistidele, keda ma Ussipessa ootame. Siis kui aiamajake ka püsti saab. Majake on kohal, aga paigaldus peaks olema kahe nädala pärast. Ma ei jõua päriselt ära oodata. Ühe teise sõbrannaga rääkisime hobidest ja ütlesin talle, et mul näiteks ei ole hobisid. Mulle ei paku mitte miski huvi. Selgus, et valetasin talle, sest just see oma peenarde ja turismindusega tegelemine ongi mu hobi. Kas ma 10-12 aastat tagasi oleksin seda arvanud, et minust selline maanaine saab? Mkm, kindlasti mitte. Aga näed, siin ma olen.
Kui vaid neid taimi kuidagi soodsamalt saaks. Eile kui Ida oli sünnipäeval käisin mina lillepoodides ja kuigi mul oli kaasas Mareki rahakott (ta ise pani selle mulle lausa autosse ja andis pin-koodi), siis mul hakkas Marekist kahju ja käsi ei tõusnud ostma kõiki neid taimi, mida plaanisin. No lihtsalt ei raatsinud. Teen siis jupi kaupa. Ega ei pea ka kiirustama ja kõike korraga tegema. Võib- olla ongi nii õigem, saan rohkem uurida ja õppida, mida kastidesse istutada.
Ida hakkas hoovi liivakasti endale oma tunnetusaeda ehitama. Kuna ta liivakasti ammu ei kasutanud, siis viskasime me eelmisel aastal sinna suvalisi taimi, mis vastupidiselt mu ootusele ka kasvama läksid. Tuleb tunnistada, et täitsa vahva mänguaiake on tal sinna nüüd tekkinud.
Valgete sukkpükste kohta ärge küsige. See riiete teema on meil viimased paar päeva olnud eriliselt terav ja väga tuliseid vaidlusi tekitav. Eile õhtul arutasime kompromissikunsti, täna hommikul ei tulnud sellest midagi välja, vaatame, kas õhtu on hommikust targem ja saame kompromissid uuesti paika panna.
Õhtul käisime veel rapsipõllul pildistamas. Ei suutnud vastu panna. Lihtsalt nii ilus oli. Selline see suvaline pildipostitus vol 3 sai.
💛💛💛
Mitte suvaline pildipostitus lasteaia lõpetamisest ja emotsioonidest tuleb eraldi.
Ega’s muud, kui comes with age! Mul sama teema. Õnenks on mul Brüsselis ainult rõdu (ise enam väga sinna ei mahu) ja Eesti aia osas kutsub poeg korrale. Kui talle viimati “ilusatest õitsvatest põõsastest” hakkasin rääikima, mis peaksid meie tagaaeda kaunistama, teatas ta “tead, mis mulle vanaema eesaia juures kõige rohkem pinda käib – üldse ei saa muru niita, kogu aeg mingi põõsas jalus. Meil peaks olema ilus puhas muru.” Jajah, aastaid tagasi meeldis mulle ka “ilus puhas muru”. Aga ma kardan, et need õitsvad põõsad sinna ikkagi tulevad.
Meil on ka Marek selle “ilus puhas muru” austaja, ju ta seepärast mind sinna heinamaale ajaski oma peenardega, et vähemalt saab maja ümbert muru niita nagu tahab:=
Mul on sama teema, et puhas muru, ei mingeid peenraid jms imevigureid. Isegi lillepeenra ääre oskan järjekindlalt vale kaarega teha, st sellise kaare mis on väljapoole, mitte sissepoole, kust murutraktoriga ei ole võimalik niita…iga aasta korda reeglid üle, ikka läheb valesti.
PS! kui sul vaja miskeid taimi, võin lahkesti pakkuda peenra täiteks. Isegi tomati ja piprataimi on üle, mida kannatab õues peenras kasvatada. Anna teada 🙂
No ikka võtaks igasugu taimi vastu. Muidugi!