Mäletate seda aega kui ma rääkisin, et meil on Idaga kohati veidike erinev maitse ja ma tahaks, et ta käiks rohkem riides nii nagu mina tahan? Ütleme nii, et ma andsin alla ja mul on täiesti ükskõik, mis tal seljas on.  Noh seniks kuni mina ikkagi saan riided osta ja mingil määral otsustada. Aga kui te arvate. et riiete valimine mulle ikka peavalu ei valmista, siis te eksite. Idal on kapid täis riideid, ometi käib ta kogu aeg ühtede ja samade riietega. Ma ise teen sama, aga seda hoopis teisel põhjusel – 90% mu garderoobis olevatest asjadest on mulle väikesed ja ma (veel) ei raatsi neid ära visata. Lootus sureb viimasena. Ida aga valib ikka ühed ja samad asjad. No hea küll, las olla, mõtlen ma, aga ka selle juures suudab ta kaheksa korda riideid vahetada enne kui sobiv ansambel koos on ning õue (ÕUE!) sobib minna. Kõige pealt on sukkpüksid liiga väikesed (aga ära visata ei tohi), siis liiga suured, siis liiga roosad, siis liiga vähe roosad, siis liiga lillelised. Ja üldsegi miks laps ei tohi väljas käia õhukeste valgete peosukkpükstega kui laps tahab? Ja üldsegi, kes mu liblikaga sukkpüksid ära kaotas? Siis on seeliku pael liiga pikk, seelik liiga lühike või ma ei tea, mis sada häda veel. Ma enam ei jõua jälgida, mis kõik parasjagu probleemiks on. Kapis on peale nende kolme seeliku veel nii umbes 30 seelikut ja sada paari pükse, ometigi lõppeb asi nutuga, sest midagi ei sobi. Viimased neli nädalat on ta käinud õues ühe triibulise kleidi ja lilleliste pükstega (KOOS!) sest midagi muud ei sobi. Küsin küll, et kas lihtsam poleks kleidi asemel panna pluusi ja kampsunit, aga teate ega ei jaksa. Las käib nagu tahab. See polegi üldse kõige suurem probleem.

Probleem on selles, et ta keeldub ennast panemast riidesse vastavalt ilmale ja pigem karjub ning jätab õue minemata kui paneb selga asjad, mis ma soovitan tal selga panna, sest muidu on külm/saavad riided-jalad märjaks. Muidugi ta lõpuks saab aru, et pani valesti riidesse ja hakkabki külm, aga teate kui tüütu see on, et näiteks sõidad Keila-Joale ära ja siis Ida avastab, et tuul on liiga külm, sest tal pole salli, mütsi ja kindaid ning sama targalt tuleb tagasi sõita. Jah, ettenägelik ema paneks asjad igaks juhuks autosse, aga seda riidedraamat on nii palju, et mul ei ole meeles. Aasta ema pole ma niikuinii kunagi olnud ka, nii et suht minulik selline pisiasi unustada.

Suvel-kevadel pole hullu, sest Ida niikuinii on karastatud laps ja me pole teda kunagi väga riidesse toppinud, aga kui on natuke märjemad-külmemad ilmad, siis ma ikka tahaks et ta paneks vihmariided, kevad-sügis kombe selga. Sellise võrratu talveilmaga, millega 14.aprill meid rõõmustas oleks kõige lihtsam selga tõmmata kombe, mis nagis ripub, aga ei…Roosasid pükse on vaja. Nagis ripub ka kaks paari roosasid pükse, aga need on valed roosad püksid. Ja õiged on kadunud. Võimalik et pesus. Ütlen Idale, et on kaks lihtsat valikut – panna jalga valed roosad püksid või olla toas. Ida teab, et on ka kolmas valik. Tõmmata jalgu trampides selga valed roosad püksid, nutta ja panna mind tundma kui ahistaja, kes lapsest üldse aru ei saa. “Nõme ema oled, kes millestki aru ei saa,” kisendab ta ja seda kõike vaid selle pärast, et ma arvan, et õues lume ja lörtsiga ei ole kuigi meeldiv olla tavaliste dressipükste ja vestiga. “Kui sa nutmist ei jäta, siis me lihtsalt ei lähe õue, nii lihtne ongi!”vastan ma ja sukeldun tagasi arvutisse. Ida nutab edasi ja ütleb, et ma ju panin need nõmedad püksid jalga. Kordan uuesti, et nutu peale ma õue ei lähe temaga. Ma lihtsalt ei jaksa. Sest me saime küll “nõmedad püksid” jalga, aga edasi algab trall selle ümber, et kindad ja müts oleks ka vajalikud. Muidugi võib ta lõppkokkuvõttes kasvõi sitsiseelikuga õue minna, aga no pekki…Kas õues ei oleks mugavam kui oleks seljas ilmastikule vastavad riided? Mis sel lemmikkombel näiteks korraga viga on, ma ei tea. Mind kohe huvitab, mis on see riietus, millega me täna siis lõpuks majast välja saame?

Aga kerime umbes 33 aastat aega tagasi. Kui ma lapsena palju maal vanaema juures olin. Mõnikord pidi isegi kartuleid võtma. Kui te arvate, et mina panin selga need sinised väljaveninud Marati dressid ja äratrööbatud jalanõud või kummikud, siis te eksite. Ma panin ka alati linnariided selga, sest äkki keegi näeb. Ma ei pannud kunagi selga asju mugavuse järgi. Kui ma 16-aastaselt suvel Põhja-Norrasse läksin, siis samal ajal kui teistel olid kaasas vihmajoped ja -püksid, olid minul kaasas seelikud ja kampsunid, sest suvi ju. Oligi suvi, aga sooja oli 10 kraadi heal juhul. Samal ajal kui teistel oli mugav, pidin mina külma käes lõdisema, sest mugavuse asemel olin ma kaasa pakkinud riided, mis pildil ilusad jääksid. Mhm. Ja kui ma eile pidin poodi jooksma, siis kas te arvate, et ma viitsisin sukkpüksid kleidile alla panna kuigi oli külm? Ja kuidas mul nende sokkide kandmisega on lood? Teate? Ja ega Marek ka pööritab silmi kui ma valgete tossudega mudase ilmaga metsa jalutama lähen.