Oi, kuidas mulle meeldis kogu selle Repsi-jama juures see vabanduste osa. Kahju vaid, et valgeid kampsuneid seljas ei olnud, muidu oleks täitsa “Seenelkäik” olnud. Istud ja kuulad seda “Noh, eks ma pean ka nüüd lapsi oma isikliku autoga kooli ja lasteaeda viima” juttu Ratase suust ja mõtled, et mida tsirkust. Nagu asi oleks selles olnud, et lapsi ametiautoga tööle minnes ka lasteaeda viiakse. Või, et “muretsen oma laste turvalisuse pärast ja astun selle pärast tagasi” jutt. Keegi ei jälitanud pahatahtlikult kellegi lapsi! Aga tapke sõnumitooja, muidugi, keerake üle vindi asi ja viibutage näppu, et ai kui paha ajakirjandus. Ja tagatippu see “nüüd on hea meel, saite naisministrist ja tublist emast lahti” -kräpp. Aargh! Täielik “Seenelkäik”. Jube piinlik. Mul sõbranna küsis ka, et mida ma selle Repsi kallal hambaid teritan, et maailmas on palju olulisemaid ja päris probleeme. Ma tean väga hästi, et on pärisprobleemid ka ja ausalt tõesti, mu elus ei muutu suurt midagi, kas ma ütlen oma arvamuse välja või mitte, aga ma ei taha kogu aeg tõsistel teemadel rääkiv tõsine täiskasvanud inimene olla. Mulle meeldib ka sellistel “kollastel” teemadel sõna võtta. Nii lihtne ongi. Ja peaministri vabandused ajasid vihale, lihtsalt ajasidki vihale, sest kui lolliks ta õige inimesi peab. Tohin emotsioone välja elada? Või olen liiga pinnapealne inimene, et sellistesse teemadesse süvenen?
Teine teema, millele ma mõtlesin, on Printsessi blogi ja Jesper Parve. Nägin storyt, et Jaanika tahab raamatut kirjutada ja pakkus oma käsikirja muuhulgas ka Jesper Parvele, aga too ütles ära, sest Printsess olla oma blogis ühe tema kirjastuse raamatu kohta kehvasti öelnud. Mul täiega kukkus arvamus Jesper Parvest (hea, et ma ühtegi raamatut ei plaani kirjutada, sest muidu oleks võib olla ka bye bye võimalused, sest julgen kritiseerida). Selles mõttes, et ole mees ja ütle, et tead, ma ei viitsi su jama lugeda ja sa ei sobi mu kirjastuse stiiliga või jumal hoidku mida iganes, aga selline “eidelik” vabandust inimeselt, kes peaks meeste mees olema, on nii mage. Mu meelest raamatuid, filme ja teatrietendusi on alati arvustatud. Mitte kunagi ei ole kõik ühtemoodi kiitvad. Maitsed on nii erinevad. Mulle näiteks abosluutselt ei meeldinud Margus Vaheri “Tee mehe südamesse” raamat, see oli klišeelik ja igav, aga ma tean naisi, kes selle endale sisse ahmisid ja “kui hea raaaaamat” hüüdsid peale lugemist. Või ei tohi tänasel päeval enam raamatuid ka arvustada? Või telesaateid? Nagu “Hingesoojus”. Minule ka see saade ei meeldi, saatejuht saatejuhiks, aga esiteks käib mulle ilgelt pinda see sada korda üle küsimine, et kas te tõesti pole kunagi spaas käinud, kas te tõesti pole kunagi väljas söömas käinud. Äkki ühest korrast piisaks? Ei pea neid inimesi seal veel haledamaks muutma kui nad on. Ja teine asi on see veider tilulilu. Okei, ma saan aru, et vaja on vau-efekti enne ja pärast vahel tekitada, aga mis kasu on nunnust postrist seinal ja põlevatest küünaldest vannitoas kui ilmselgelt on näha, et peredel oleks muid asju rohkem vaja. Ja ma saan aru, miks see saade eetrist kaob. Kehv koopia on. Peredest muidugi on kahju. Sest abivajajaid on nii palju ja noh on see saade, mis ta on, siis tegelikuks kaotajaks jäävad need pered. Sellest on kahju. Loodetavasti tuleb ikka mingi selline heategevussaade asemele või tagasi.
Mingi loba oli veel, millest ma tahtsin kirjutada, aga praegu nagu peast pühitud. Ju siis ei olnud nii oluline (hmm, nagu eelnevad lõigud oleks jube olulised olnud:D) ja aju annab märku, et kao arvuti tagant ära ja tee midagi asjalikku (mitte et ma viitsiks). Nädalavahetused on nii lühikesed. Ma tahaks nii, et kaks päeva saaks lihtsalt vedeleda voodis Netflixi seltsis ja kaks päeva oleks selline asjalik, et koristaks ja peseks pesu ja vahetaks voodilinu. Ehk siis neljapäevane nädalavahetus ei ole ju palju palutud? Olgu. Kolmest päevast piisaks. Aga hea küll, kuna mul meelde ei tule, mida ma rääkida tahtsin, siis lähen voodipesu vahetama. Ma olen seda piisavalt kaua edasi lükanud juba.
